kolmapäev, 16. mai 2018

"Nii vaikseks kõik on jäänud ...

... mu ümber ja mu sees, mis oli see on läinud. Mis tuleb, alles ees. "
Teate seda laulu? Kindlasti teate. Ja kui ei teagi, siis võite seda kuulata SIIT. 

Ma päris täpselt ei teagi, miks see laul mulle kohe meenus, kui ma oma blogi lehe lahti tegin. Võib-olla seetõttu, et ma ikka viimasel ajal väga harva siia jõuan ning midagi postitan. 

Praegu on ikka nii ilusad ilmad, et ma kasutan neid maksimaalselt Siim Sandri ja Karl Hendrikuga väljas olemiseks. Peaaegu iga päev käime Siimuga pikkadel jalutuskäikudel. Kaks päeva käisime Karlil lasteaias jala järgi. Arvasin esialgu, et see on kindlasti katastroof Karliga 1,5 km jala kõndida. Aga lõppkokkuvõttes olen ma ikka väga rahul, et ma talle jala järgi läksin. Laps sai jalutada, värsket õhku hingata ning mina kilomeetreid koguda. 


Ilusate ilmadega võtsin end ka kokku ning tegin endale aiamaalapi valmis. Maha külvasin tilli, peterselli, lehtsalatit ning rindelist sibulat. Veel panin maha tavalise sibula ning kartuli. See oma kodus kasvatatud kartul on ikka hoopis teine asi, kui poekartul. 

Tunnen end viimasel ajal väga motiveeritult. Seetõttu polegi mul eriti aega arvutis istuda ning blogida. Kuigi, ega ma ei saa sedagi ju unarusse jätta. Sest see on miski, mis mulle rahuldust pakub. 
Täna kasutasin ma päeval juhust ning lihtsalt puhkasin ja magasin. Käisin Siim Sandriga väikesel jalutuskäigul, ta jäi kenasti vankrisse magama. Siis palusin naabrinaisel aidata vanker teisele korrusele tuppa tassida. Et saaksin ise ka silma looja lasta. 
Ausalt ma ei mäletagi, millal ma viimati päeval magasin. Pole ikka mitu nädalat seda teinud.

Eelmisel reedel pidasin mõne tuttavaga oma sünnipäeva Neerutis järve ääres. Tegime natuke grilli, nautisime ilma ning rääkisime juttu. Minu arust väga tore oli niimoodi, kuskil looduses aega veeta. Karl Hendriku viisime vanaema juurde ning Siim Sandri jaoks võtsime vankri kaasa, kus ta pooleteist tunni jooksul ära kustus. 

Pühapäeval oli emadepäev. Minu jaoks juba kolmas emadepäev. Henri üllatas mind potiroosiga. Muidugi hetkel ma nii jubedalt kardan, et ma suudan selle lille ära tappa, nagu kõik eelmised potiroosid. Niiet võite julgesti mulle soovitada nippe, kuidas potiroosi elus hoida?


BTW, kui te pole veel blogiauhindade hääeltusest osa võtnud, siis tehke seda kindlasti!
Minu leiate Pere- ja beebiblogide kategooriast (leanikav.blogspot.com.ee)
Ning kui te ikka arvate, et ma oleksin Teie hinnalist häält väärt, siis palun palun tehke seda kindlasti ning andke see mulle :)
Hääletada saate SIIT.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar