neljapäev, 3. mai 2018

Ah, kuidas ma vihkan oma sünnipäeva, iga aasta. :D


Ma ei tea mis keiss mul nende sünnipäevadega on, aga iga aastaga veendun ma aina rohkem, et need pole minu teema.
See on alati nii olnud, et kui mu sünnipäevani on veel paar kuud aega, siis ma mõtlen, et "oo nii äge, võiks teha seda ja toda ja nii ja naa, minna sinna ja tänna" jnejne. Ühesõnaga olen täiega vaimustus, et mul tuleb sünnipäev. 
Kui mu sünnipäevani on paar nädalat, on nii, et ma lausa ei jõua ära oodata seda päeva. Pikisilmi ootan, et see päev jõuaks ükskord kätte. 
Ja siis kuskil nädal enne sünnipäeva käib ära klõps ning mind valdavad vaid mõtted, et "ma ei taha seda päeva"; "see päev võiks olla juba läbi" jne.
Ja kui päriselt see päev käes on, siis on selle asemel, et rõõmustada, tabab mind igasugune jama ning ma olen suures masenduses. 
Ja siis kui see päev läbi on, ehk siis homme, mõtlen ma, et "ah järgmisel sünnipäeval teen ma hoopis nii ja paremini jne".
Jube imelik, aga minu puhul on see täpselt nii ja juba viimased viis aastat kindlasti. 

Miks mu sünnipäev on see aasta juba eos ebaõnnestunud?
Lapsed on haiged. No tegelikult hetkel vaid Siim, kuid Karl Hendrik on ka kodus, sest ma ei saada teda lasteaeda ainuüksi selletõttu, et ma ei viitsi rohkem teiste laste emadega seal kakelda. Karl Hendrik on nüüd juba eelmisest reedest lasteaiast puudunud ning ehk tuleb see talle ka kasuks, kui ta saab lasteaiast puhata. 
Tänane hommik algas aga sellega, et Siim Sandril oli 39.1 palavik. Karl Hendrik on aga tüdinenud juba toas istumisest ning tahaks hoopis õue. Aga ma ei saa ju haige lapsega õue minna. 
Siis kui Karl õue ei saa, siis on ta pool päeva pahuras tujus, mida elab ta nii minu kui väikevenna peal välja. Mänguasju ta ei raatsi ka Siimuga jagada. Niiet kui ma saan natukeseks Siimu rahulikult omaette mängima panna, läheb Karl ja võtab talt mänguasjad ära. 
Nii ma siis istun siin oma 22-l sünnipäeval, nutan pooleldi patja, sest ma tahaks hoopis magada.  Teisest küljest tunnen ma end nagu paadunud kurjategija, vangis oma enda kodus, nelja seina vahel.
Ausalt, iga aasta oma enda sünnipäeval mõtlen ma, kuidas ma seda päeva vihkan. Ja see aasta pole teisiti. :D  

Ja ega mul nüüd muudki teha pole, kui oma postitus kähku lõpetada, sest Siim ärkas üles ja pean teda kraadima. -.-

Pakaa. :D




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar