laupäev, 28. aprill 2018

Tartuskäik lastega - pea on palju kergem. :D

Käisin eile lastega Tartus, õel külas. Esialgu oli plaanis minna ainutl Siimuga ja Karl viia lasteaeda, aga hommikul siiski mõtlesin ringi ja otsustasin Karl Hendriku siiski kaasa võtta. 
Tartusse läksime mu õetütre Cärolini ja tema autoga. Aga kohe plaan, et tagasi tulen ma lastega rongiga. Selleks võtsingi ka kergkäru kohe kaasa. 

Tartusse liikuma hakkasime umbes pool 10 ning Tartusse jõudsime enne poolt 12-st. 
Veetsime lõbusalt aega, sõime, jõime ning muljetasime. Mis seal ikka, tavaline perekondlik koosviibimine. 
Lõikasime õega üksteisel juukseid ka. Jäin oma pikkadest, kuid KATKISTEST kiharatest ilma. Lubasin kohe isuga neid lõigata, sest need olid tõesti juba katki. Jube imelik tunne on, kui juuksed nii lühikesed on. Pea on palju kergem, ahah. :D



 

Nii pikad olid juuksed enne lõikamist


Juuksed peale lõikust


Cärolin hakkas tagasi liikuma umbes kella kolme paiku, mina otsustasin minna 17.19 rongiga. 
Karl Hendrik oli muidugi terve päeva magamata ning lõpuks oli ta väsimusest nii jonnine, et talle ei sobinud enam mitte miski.

Enne viit hakkasime rongijaama minema, ning 2 minutit ning Karl juba autos magas. Siimust ma ei hakka rääkimagi, sest üldjuhul nagu tema turvatooliga autosse tõsta, siis tema ka kohe magab. 
Tõstsin Karl Hendriku siis rongijaamas kergkärusse edasi magama ning õemees võttis Siimu turvatooliga endale käevangu ning saatis meid rongile. 

Õnneks istekohti ikkagi jagus meile ning parkisin siis meid kenasti ära.  
Ega muidugi see laste magamine ei kestnud kaua, sest pool tundi oli vast rong sõitnud, kui mõlemad juba ülesse ärkasid. Tõenäoliselt Karl oleks rahus maganud, aga kuna ma otsustasin rongis natuke enda isetkohta muuta ja mugavamale istmele kolida ja seejärel liigutasin ka kergkäruga Karli endale lähemale, siis ärkas ta kohe muidugi üles. Esialgu vaatas ta suure imestusega ringi ja ei saanud üldse aru, kus me oleme. 

Siis hakkas juba jälle jorin pihta ning Karl ei tahtnud enam kergkärus istuda. Istus siis viis minutit mul süles, jälle jonn. Panin ta uuesti kergkärusse ning panin multikaid telefonist, noh mingi  minutit vaatas ja viskas telefoni minema, jälle jorin. Siis hakkas Siim jorisema, võtsin ta siis natukeseks turvatoolist välja, sirutasime selga ning andsin talle rinda. Jah, rongis. Ei olnud hullu midagi, inimesi oli vähe ja keegi imelikult ei vaadanud. 

Siis panin Siimu tagasi turvatooli ja võtsin Karli sülle. Vaatas süles multikaid. siis panin ta rongi istmele istuma, kus ta lõpuks rahulikult suutis istuda ja multikaid vaadata. 
Siis oligi märkamatult kell juba seal maal, et pidime riidesse panema ning rongilt maha hakkama minema. 
Pakkisin Karli uuesti kergkärusse ning andsin telefoni näppu, ise muidugi kartuses, et äkki viskab ta selle rongilt maha minnes üldse kuskile raudteerööbastele, ahaha. 
Siimu võtsin turvatooliga käevangu ning liikusime rongiukse juurde. Üks naisterahvas vaatas mind tükkaega suure imestusega ning kui aeg oli seal maal, et tuli hakata rongilt maha minema, küsis ta kenasti, kas ma ikka saan üksinda maha. Tänasin ja ütlesin, et saan küll ning traavisin siis ühe käes kergkäru, teises turvatool rongist välja. 
Tundsin suurt kergendust, et lõpuks oli see "õudus" möödas. Üksinda kahe pisikese lapsega reisida on ikka päris keeruline. No kui oleks üks ainus vanker, kuhu saab kaks last panna, siis poleks nii hull. Aga ikkagi, mõlemad tahavad võrdselt tähelepanu saada ning kahega korraga tegelda ma ei jõua.
Kuid sellegipoolest ma sain hakkama ning tunnen end mega rahulolevalt, et ma siiski ka Karli Tartusse kaasavõtsin. Keskkonnavahetus teeb siiski igaleühele head. :)

Kas Teie olete kahe väikese lapsega üksinda kuskil kaugel käinud? Kas on raske või pole midagi üle jõu käivat? :)

esmaspäev, 23. aprill 2018

ahistamine ja laamendamine kõrvalkorteris


Kuna ma olen siiski põhimõtteliselt 19 aastat elanud maal ning majas, siis poleks ma vist eladeski ette kujutanud, et see kortermajas elamise elu niivõrd peavalu tekitav on. 

Eile oli rahulik õhtu, vaatasime telekat, kuniks üks hetk kuulsin, kuidas kuskilt tulid imelikud kolksud ja keegi kõva häälega lõugas. Läksin siis korraks koridori ja kuulatasin, et kas see tuleb meie kõrvalkorterist või altnaabritelt. Kuna ma selleks hetkeks ikka õigesti aru ei saanud, kust see laamendamine tuli, siis kirjutasin altnaabrinaisele ja küsisin, et kas neil on külalised. Tema vastas "Ei".

Ja siis oli juba selgelt kuulda, kuidas kõrvalkorteris mingi möll käis, imelikud kolinad vastu seina ja mingi noorema naise kisa. Tasub märkimist, et kõrvalkorteris elab muidu üksik vana naine, umbes 70 aastane. 

Kui see kolin ja kisa juba liiga kõvaks läks, tundus mulle, et keegi saab seal peksa ning Henri läks korteriuksele koputama. Ust ei avatud ning Henri karjus, et kui see möll ära ei lõppe, siis kutsub politsei. Siis kostus aga sealt noore naise kisa, et "kutsuge abi, kutsuge abi". Samal ajal lõugas seal veel meesterahvas (tegemist oli korteris elava naise pojaga)
Korteriust ikka ei avatud ning helistasingi politseisse ning ütlesin, et kõrvalkorteris saab vist keegi peksa ning naisterahvas karjub, et kutsuksime abi. 

Samal ajal kui ma politseiga telefonitsi rääkisin, avati lõpuks ka korteriuks ning uksest kargas välja aluspükste väel naisterahavas, pisarad silmis, pluuse rippus imelikult seljas, juuksed olid sassis. Ühesõnaga nägi see naine väga räsitud välja ning tundus nagu teda oleks konkreetselt seal ahistatud. 
Politsei küsis minult, kas kiirabi on vaja. Küsisin siis kaks korda sellelt naiselt, et kas on vaja, siis ta ütles et ei ole vaja. 

Politsei saadeti teele. Ning asjaosalised läksid tagasi korterisse. Jube vaikne oli siis kõik. Politsei saabus alles poole tunni pärast ning mindi uksele. 

Politseile avas ukse just see samune naine, kes abi palus. Politsenik küsis, et "mis siin toimub?"
Naine vastas, et "kõik on korras" ja hakkas edasi üldse soome keeles rääkima. 
Siis küsis politseinik tollel vanemalt korteris elavalt naiselt, et "kuidas olukord on?"
Mutike vastas: "Saame hakkama!"

Ja siis tuli tagant toast välja selle muti poeg ja hakkas rääkima, et "ei ole midagi siin korras, et see neiu on siin end ülejoonud"
Ühesõnaga  siis läksid politseinikud korterisse sisse ja rohkem ma ei tea mis nad seal rääkisid.
Lõpuks viis politsei selle soomlanna üldse endaga kaasa. 

Edasi oli paar tundi vaikus ning kobisin isegi lõpuks magama ära. Kuniks kell 11 ärkasin üles, taaskord mingi lõugamise peale. Seekord lõugas too meesterahvas oma alumise naabri ukse taga. Kopsis ja peksis ust ja muudkui lõugas. Ajasin Henri üles ja ütlesin, et nüüd too mees ahistab altnaarbinaist. Henri tõmbas riided selga ja hüppas kohe trepikotta ja sõimas näo täis sel mehel. Mees muidugi kobises vastu aga ronis tagasi üleskorrusele ja oma ema korterisse. Tükk aega veel kuulsin kuidas ta seal kõva häälega möirgas. 

Ja reaalselt, kui ma kuulsin, et meie kõrvalkorterisse kolib mingi vana naine, siis arvasin, et tuleb rahulik elu, sest mis komejanti see mutt ikka saaks korraldada. Aga boosemoi, selle pooleteist aasta jooksul, mil me siin elanud oleme, sellist möirgamist ja laamendamist pole varem olnud. 
Muti arvates oli vist jumala ok, et ta poeg kedagi tema korteris ahistab, sest ega ta ju eile alguses korteriust lahtigi ei teinud, alles siis tegi, kui aru sai, et ma päriselt räägingi politseiga. 

Kui ma muidu olen selline inimene, kes ei viitsi toaust lukku panna, isegi mitte siis, kui lähen poodi või lasteaeda, veel vähem ööseks. Siis nüüd keeran kohe heaga ukse lukku, sets äkki lendab mingi hull psühhopaat mullegi tuppa ja hakkab ahistama.
Creepy. 

pühapäev, 22. aprill 2018

segased tunded


Tunnen end hetkel täiega nõmedalt, just seetõttu, et ma pole viimasel ajal eriti bloginud. Aprillikuu saab natuke rohkem kui nädala pärastläbi ning avaldanud olen siiani vaid kaks postitust. 
Asi pole selles, et ma mul poleks milleski blogida. On küll, ikka päris palju asju on millest tahaks kirjutada. Aga asi on selles, et mul pole aega. Tegemisi on nii palju. Ja kui juhtubki mõni vaba päev olema, siis kasutan seda magamiseks. 

Sellest te kindlasti saate isegi aru, et väsimuseprobleem kimbutab mind endiselt. Aga vahet pole, kas ma olen väsinud või mitte, teatud asju ma pean ikka jõudma, teatud kohtadesse ikka sõitma jnejne. 
Teine asi on selles, et viimasel ajal pole mul üldse tahtmist arvutit avada. No kohe üldse mitte. Tunnen kuidagi vastumeelsust. Välja arvatud täna. 

Milleni ma jõuda tegelikult tahan, on see, et ega see blogimine polegi nii lihtne. Peab olema tuju, et blogida. Peab olema tahtmine blogida. Peab olema teema, millest kirjutada. Peab olema aega, et üldse kirjutada. 

Postitusi ei saa lihtsalt klaviatuurist välja imeda. See pole nii lihtne. Mina blogin siis, kui mul on selleks tuju, tahtmine, teema ja eelkõige aega. Ja terve selle kuu ongi mind kimbutanud tunne, et mul pole tuju midagi kirjutada. Lihtsalt pole olnud seda tahtmist. Ja seeõttu ei hakka ma ka vastu tahtmist midagi kokku vormima, sest see pole minu arust õige blogimine. Minu arust uusi postitusi ei tule trükkida mitte näppudega, vaid südamega. Just südamega, sest kui Sa südamega asja juures pole, on see ju nagu mingi etendus, kus Sa tegelikult osaleda ei taha. 

Nagu ma ennist mainisin, on mul tegelikult Teile päris palju rääkida. Ning ma üritan tasapisi asjad ka kirja panna ja Teiega oma elu ja olu jagada. 

AGA, 
Vahelduseks võiksite Te ise ka mulle jooksvalt teada anda, mida Te minu blogist tegelikult ootate? Milliseid postitusi meelsasti loete ning millest ma võiksin rohkem kirjutada? :)
Sest minu blogi ei ole mitte mina üksinda, vaid suurema osa mu blogist moodustate ikkagi Teie, mu kallid lugejad. :)
Niiet ootan Teie sooje soovitusi!

Päikest! (Mida täna väljas üldse pole)

neljapäev, 19. aprill 2018

13 ja reede, jajah




Ma olen üldjuhul väga ebausklik inimene. Ning ega selline asi nagu 13 ja reede pole minus kunagi erilist feelingut tekitanud, et oo sel päeval läheb kindlasti midagi nihu. 
Nii ma siis ei pannudki isegi eelmine reede tähele, et on 13 ja reede.

Läksin hommikul vara juba Siim Sandriga sõitma. Viisime Karl Hendriku lasteaeda ja läksime siis vanu häid keskpolügooni teid taasavastama. Liikusime mitmeid tunde ringi, hingasin värsket õhku, käisin tankibasseini ääres, vaatlesin parte jne. Kõik oli tore. Päike silitas pead ja sulatas maad. 
Kui kätte jõudis lõuna, siis kohtas tee peal oma ema. Mõtlesin siis, et võtan ta peale. Autos oli suht vähe ruumi ja selleks pidin Karl Hendriku turvatooli pagaasniku panema. Aga selleks, et pagass lahti saada, pidin ma korra auto seisma jätma ja võtme eest võtma. Asjad pagassis, istusime autosse, et edasi liikuda.

Käivitasin auto ja reaalselt tundsin sel hetkel, kuidas auto mootori küljest just kukkus midagi ära. Ning armatuuris lõi põlema aku tule. Ok, tore, läksime siis uurima, mis juhtus. Kõigepealt leidsime auto alt rihma, terve oli. Mõtlesin, et ah, mis see siis ära ei ole, et paneks selle siis tagasi. Siis tuli aga veel üks koblakas küljest ära.

Noh jah, helistasin siis Henri õe mehele. Rääkisin mis värk on ja siis küsisin mis ma nüüd teen, et ma olen ikkagi keset metsa. Ütles, et sõidaksin aku peal koju, ilma tulede ja raadiota ning jälgiksin, et auto keema ei läheks.

Ok, emps läks siis jala edasi ning mina keerasin otsa ringi ja hakkasin kou poole minema. :D
1,5 km sõitsin, keerasin süüte välja ja siis veeresin mööda tolmuseid keskpolügooni teid. Päris tore oli. :D
15 km koduni sõitsin nii umbes tund aega. :D

Siis Henri õde ja ta mees tulid ka minu juurde, ja viskasid pilgu peale, et mis siis täpsemalt katki on. Tegemist oli siis väntvõlli otsarihmarullikuga. OK.


Helistasime siis Rakvere Fixusesse, et uurida, palju uus maksab.
Poolt undi hiljem helistati sealt tagasi ja hinnaks öeldi "kõigest" 240€.
Mul hakkasid kohe dollarimärgid silme ees virvendama.

Siis Henri õemees ütles, et odavam oleks kuskilt kasutatud jupp leida. 
Hakkasingi siis otsima. Tund aega ja leidsingi. Sillamäel.
Kuidas sinna saada? Mis edasi saab? jnejne.

Kell oli kolm.
Helistasin siis naabrinaisele, mõtlesin, et äkki saan ta mehe autot laenata. Haha, siis tuli välja, et neil oli rattalaager just sel päeval katki läinud.
Siis ei jäänud muud üle, kui minna jala lasteaeda. Võtsin naabrinaise kaasa, Siimu toppisin vankri ja lets go!

Henri õde vahepeal teatas mulle, et nad on Kadrina Konsumi ees ja et auto ei lähe käima.
Siis hakkasin mõtlema ja ütlesin naabrinaisele, et "Mis kuradi päev täna on?"
Mõtlesime kaks sekundit ja ütlesime nagu ühest suust "kolmteist ja reede". hahahaha

Vahepeal sain telefonitsi sugulase kätte ja tema oli siis nõus mulle autot laenama, et saaksin minna maale ja Karli sinna viia ning siis koos sugulasega selle autojubina järgi minna.

Noh, viisin siis Karli maale ning kõik kulges plaanipäraselt, kuni mulle kirjutas see Sillamäe vennike, et ta ei saagi mulle seda juppi müüa, sest tal on ka see katki.
Ok, hakkasin siis edasi otsima, kuni üks mees kirjutas mulle, et tal on Põltsamaal pakkuda.
Nii me siis läksimegi lõpuks sugulasega Põltsamaale õhtul hilja ning tõime selle õnnetu auto jupi ära. :D

Õnneks 14 ja laupäev oli natuke parem ning auto sai ilusti korda. Üheks päevaks sai puhtaks ka pestud, nüüd jälle sama s*tane, kui enne :D

Millised ebaõnnestumised Teid 13 ja reedel tabasid/on tabanud? :D

teisipäev, 3. aprill 2018

Teolt tabatud ehk saatuslik sitahunnik

Täna on see päev, kui ma räägin Teile ühe loo, mis on nii uskumatu, koomiline kui ka rõve samaaegselt. Esimene aprill on möödas ning see on tõestisündinud lugu, mis leidis just täna hommikul aset. Hoiatan, postituse sisu võib olla häiriv!

Enne, kui ma selle loo juurde pöördun, pean Teid manitsema: 
1) See lugu on päriselt RÕVE! Ning niimõnelgi võib ka süda pahaks minna!
2) Kui Sa seda lugu manitsustest hoolimata loed, siis ära vingu, et süda läks pahaks!
3) LUGEMINE OMAL VASTUTUSEL!
4) Vastus küsimusele: Miks ma seda üldse Teile räägin? -Just sellepärast, et Te teaksite, milliseid inimesi meie hulgas liigub ja milliste probleemidega peavad täiesti normaalselt ninimesed täiesti normaalselt hommikul tegelema. 
5) Ära loe seda ei enne ega pärast sööki!

Ilus hommik, mille teeb veel ilusamaks see, et mulle saabub SMS, et varsti ( vahemikus 8.30-9.30) tuleb kuller ning toob ära mu uue telefoni. Juhuu. 
Kell on 8.35. Kerin siis rulood üles, et peale passida kui kuller peaks saabuma. Ruloosid üles kerides jääb aga mulle silma, kuidas üks tuikuv meesterahvas kõnnib otse joones minu alt naabri akende poole. Haarasin kohe telefoni, et naabrinaisele helistada ja teda hoiatada. Mees sammub aga akendest mööda, otse maja nurka aia äärde. Täpselt minu vaateväljast minema. Naabrinaine telefoni vastu ei võtnud ning hetk hiljem tuigub mees minema. Okei, eeldasin, et jusiis käis ta seal urineerimas, mis seal muud ikka teha oli. 
Saatsin siis nabrinnale paar pilti tollest mehest ja kirjutasin juurde, et tõenäoliselt käis too mees talle just akna alla urineerimas. Naarbinaine polnud eriti üllatunud ja ütles, et ega see pole esimene ega viimane kord. 
Süüdlane põgeneb südmuskohalt
Täpselt kolm minutit hiljem 8.38 helistas kuller, et ta kohe jõuab. Tõmbasin jope selga ning liikusin õue. Kohtasin teist vanemat naabrinaist ning rääkisin talle, et maja nurka käidi just urineerimas. 
Tema kohe muidugi tahtis minna vaatama, läksin siis koos temaga. Ja see mis meile vastu vaatas oli üks rõvedus. Sitahunnik, suur sitahunnik. Hakkasin öökima ning lahkusin otsejoones sealt. See vanem naabrinaine ütles, et küll ta selle s*tturi kätte, saab kui poodi läheb. 
Siis saab kuller, sain oma telefoni kätte ja sammusin tuppa.

Tunnike hiljem, kell 9.33 helistab minu alt naaber siis mulle ning räägib et teine naabrinaine sai minust valesti aru ning oli hoopis minu kõrval korterisse kolinud uue naabri näo täis sõimanud, et miks too meile maja nurka sittumas käib. 
Oh boosemoi, mis seal muud öelda, vana inimene, sai valesti aru ja sõimas süütu naise näo täis. 
Minu alt naaber siis ütles, et läheb selgitab talle kohe asja, et tegemist oli hoopis meesterahvaga, mitte naisterahavaga. 
Samal ajal panin mina asjad kokku ja liikusin Siim Sandriga autosse, et maale minna. 
Asetasin siis parasjagu turvatooli autosse, kui silmanurgast vilksamini nägin, kuidas tuttav kehastus minust möödus. 
Ahhaaa, sittur, ja tagasi siin tänaval, nagu poleks midagi juhtunud. 
Jooksin jalamaid naabrinaiste juurde, ütlesin "dvj, tahtsid teda kätte saada, tule!" 

Minu alatnaaber võttis jalad selga ning jooksis sellele mehele järgi. Peatas ta kinni ja küsis "kuhu lähed?" "Mis Sa mulle sinna akna alla käisid tegemas? Nüüd tuled kaasa ja koristad ära. " 
Pika punnimise peale tuli mees akna juurde kaasa, ajas oma vene keelset joru, seletas et tema oli nii suur häda. 
Naabrinaine ütles "mul ükskõik kui suur häda oli, nüüd koristad ära"
Siis see mees ütles, et tema läheb toob labida. Lõpuks mölises ja ütles veel, et tal on pohhui ning hakkas minema kõndima. 

Süüdalne põgeneb teist korda sündmuskohalt

Ta teab, et on vahele jäänud

Jooksin siis natuke temast ette ja tegin paar klõpsu ta näost ning ütlesime, et kutsume politsei. "pohhuipohhui" kõlas vastuseks ning nii ta sammus tänava lõppu ühte majja. 
Eeldasime, et ega ta tagasi küll ei tule. 


Naabrinaised läksid nõutult tuppa ja mina maale. 
Vähem kui pool tundi hiljem saatis aga naabrinaine mulle pildid, kuidas mees tõesti tuli labida ja väikese plastik ämbriga ja rookis oma sita kokku. Ja siis sammus rahulolevat koos plastikämber koos oma väljaheitega minema. 
Jusiis ikka see, et ma teda pildistasin, võttis tal junni jahedaks. 

Vot sellised inimesed liiguvad meil siin ringi ja vot selliste rõvedate probleemidega peame, meie täiesti normaalsed inimesed tegelam - peame mööda tänavat s'ttureid taga ajama.