kolmapäev, 28. veebruar 2018

maksud sõitsid Lätti, mitte joodikud

Pilt võetud Facebooki ürituselt: 24.02. kõik koos Lätti!

Viimastel päevadel on üheks eriti kirgikütvaks teemaks ikka see võimas üritus "Maksud sõidavad Lätti", mis leidis aset Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval. 
Siin kohal peab ju tõdema, et nii palju kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi. Ja eks iga inimene näeb seda protesti üritust oma vaatenurga alt. 
Mina Lätti ei sõitnud, aga oleme ausad, tegu oli siiski päris kõva üritusega. Kokku tulid inimesed, kes tahtsid avaldada oma arvamust. 
Aga samas peaks natukene rääkima vastakatest arvamustest. 

Kui paljud teist teavad mis on üldse AKTSIIS? Ja miks aktsiise kehtetatakse? 
Aktsiisimaksul on mitu erinevat eesmärki. Esiteks suurendada riigi tulusid üldistel eesmärkidel. Teiseks, piirata tarbimist ehk siis piirata tervisele kahjulike toodete tarbimist (suits, alkohol). Tarbimise piiramise alla läheb ka kütuseaktsiis, mis teoreetiliselt peaks säästma loodust. 

Aga minu arust siin kohal algavadki tegelikult need igasugused vastuolud. 

Võtame siis esimese punkti. 

Suurendada riigi tulusid. 
Läti on meile ikka tegelikult päris lähedal. Neile, kes elavad Tallinnas, natuke kaugemal, neile, kes elavad näiteks Valgas, on ikka paganama lähedal. Tänu sellele, et Läti on meile lähedal ja seal on kõik palju odavam, siis need inimesed, kellel võimalus, käivad kraami just Lätist ostmas. Kasvatavad Läti riigi tulusid ning vähendavad Eesti riigi oodatavaid tulusid. Eesti valitsus peab end vist kavaks, arvates, et aktsiiside tõstmisega piiravad nad tarbimist, kuid samal ajal saavad siiski riigi tulusid suurendada. Eestlane pole aga loll ning ei lase end aktsiisi tõusust kõigutada ja endalt raha välja pumbata ning läheb hoopis Lätti ja ostab sealt, odavamalt. 
Ja mis siis saab, kui üks osa inimesi otsustab aktsiisi tõustes, et ta lihtsalt enam ei tarbi - ei joo alkoholi, ei suitseta, ei sõida autoga. Ning teine osa inimesi, kes sellest kõigest loobuda ei taha, läheb hoopis Lätti ja ostab odavamalt. Seega mis saab riigi eeldavatest tuludest? Need jäävad saamata. 

Mind isiklikult see alkoholiaktsiis ei kõiguta, ma lihtsalt ei tarbi alkoholi. Niiet suht suva. Samas autoga ma ju sõidan ja need kõrged kütusehinnad ajavad küll närvi. Ja tänu sellele olen hakanud reaalselt vähem sõitma. No ei raatsi sõita. Mingi hetk sai ikka 10€ eest 10 liitirit bensiini, nüüd vahepeal sai 10€ eest ainult 7,6 liitrit. Suur vahe küll. 
Aga jälle on riik kaval, räägitakse keskkonna säästmisest, kuid samas nad teavad, et on inimesi, frimasid, asutusi mis ei saa ilma autoga sõitmata. Ja aktsiisist hoolimata nad on sunnitud ostma seda kallist kütust iga päev. 
Kas riik pole mitte kahepalgeline? Väidetavalt tahetakse piirata tarbimist, aga ise sisimas loodavad riigi tulusid hoopis kõrgendada. 

Nii aktsiisidest sai nüüd rääkida. Aga räägime nüüd ikkagi sellest üritusest, mis laupäeval aset leidis. 
Ühest küljest minu poolt suur respekt! Nii ägedad olete, et seda tegite! Samas, lugesin kellegi blogi ja seal oli tegelikult väga hästi öeldud, et 24.02 on Eesti Vabariigi sünnipäev, mitte valitsuse sünnipäev. 
Jälle, mis seal ikka, nii palju kui on rahvast, nii palju on arvamusi. 
Olen kindel, et kui see üritus oleks läbi viidud ükskõik millisel päeval, oleks see saanud suurt vastukaja ning tähelepanu! Niiet kui see üritus peaks mingil põhjusel traditsiooniks saama, siis minu arvates võiks valida mõne muu kuupäeva. :) 

Järgmine asi mis mind häirib, on aga see, et paljud tembeldavad neid Lätti sõitnud inimesi joodikuteks. No ei ole nii. Inimesed ei läinud Lätti alkoholi ostma, nad läksid protestima aktsiisitõusu vastu! Nad julgesid astuda sammu Valitsuse vastu. Nad tegid seda! Inimesed ei pea ju alati olema nõus valitsuse otsustega, ei pea enda pead peitma liiva alla ja kahe käega nõustuma igasuguse tsirkusega. 

Ma ei tea kuidas Teiega on, aga minus endas tekitab see kõik vastakaid tundeid. Samas nagu saan aru, et aktsiise tõstetakse selleks et tarbimist piirata. Teisest küljest, kes tahab juua, siis pole vahet kas pudel maksab 5 või hoopis 10€, ta ikka ostab. Või siis leiab muu väljapääsu - näiteks läheb Lätti. 

Aga mind tõesti häirib, et paljud inimesed mõistavad neid Lätti sõitnuid hukka! Ok, jh, EV100 on vaid ükskord elus, aga samas kui need inimesed oleksid alkohoolikud, oleksid nad joonud kodus oma nina täis, mitte sõitnud sadu kilomeetreid Lätti. Või mis? Ja samas, nad ei kolinud Lätti, vaid läksid vaid paariks tunniks sinna. 

Minu hinge kriibib endiselt aktsiidest ja Lätti sõitnud inimesest enam hoopis see, et õues on nii külm ning veebruari kuuga on juba 7 inimese külmunud surnuks. Hoidkem parem oma lähedasi ning VABARIIGI kaaslasi!








esmaspäev, 26. veebruar 2018

Perepäev loomaaias

Laupäeval oli Eesi Vabariigi sajas sünnipäev. Kurikuulus EV100, mida on juba päris pikalt igal pool "reklaamitud". 
Erinevatel inimestel oli sellest päevast erinev arusaam ning tehti ka erinevaid asju. Kes nautis seda kodus, kes läks Lätti, kes läks loomaaeda jnejne. 

Meie Lätti ei läinud, vaid veetsime toreda perepäeva Tallinnas, loomaaias. 
Idee tuli sellest, et Facebookis oli loodud üritus Lähen loomaaeda 24. veebruaril!, pileti hind oli 1€. 
Startisime Tallinna poole umbes 10.45. Päev oli üsnagi külm ja tuuline, aga panime end soojalt riidesse ning Siim Sandri jaoks võtsime vankri kaasa. 
Lõunaks jõudsime loomaaeda. 

Karl Hendrikuga oli natukene raske seal olla, sest ta tahtis kogu aeg oma tahtmist mööda käia.Nii me käisimegi mõnes kohas lausa mitumitu korda, sest Karl kõndis ühte kohta, siis keeras otsa ringi, tahtis teise kohta. Niiet vahepeal võtsime korda mööda ta Henriga sülle ja viisime edasi teiste loomade juurde. 

Õues oli loomi oma jagu, igasugused lakklambad, ahvid, faasanid, tiiger, hülged jne. Kahjuks jääkaru me ei näinud õues. Puuri juures oli kirjas, et jääkarul oli käpp haige. Nii kahju. 
See eest tiiger oli täitsa olemas ning kõndis oma aias uhkelt edasi tagasi. 
Käisime ka kahes majas. Troopikamajas ja Paksunahaliste majas. Troopikamajas oli igasugu loomi - papagoid, surikaadid, kahepaiksed jne. 

Paksunahaliste majas olid elevandid, jõehobud, kilpkonnad ja igasugused maod. 
Karl oli väga vaimustuses kilpkonnadest. Need muidugi ükstesies väga vaimustuses ei olnud ja kaklesid. :D
Kokku olime umbes poolteist tundi loomaaias. Elasime selle külma ilma üle nign veetsime väga toredalt perega aega. Aga kindlasti on plaanid suvel uuesti loomaaeda külastada, et ikka rohkem loomi näha. :)

Pilte ka:






pühapäev, 25. veebruar 2018

4,5 kuud on läinud nagu niuhti! ❤


Siim Sander on nüüd juba 4,5 kuune. Elu kahe lapsega veereb tasapisi, kuid viimasel ajal suhteliselt pingeliselt. Ei tea, kas mind on tabanud sünnitusjärgne depressioon või ma ei tea milles tegelikult asi on, aga masenduses olen ma viimasel ajal liiga tihti. 

Siim on juba nii suur poiss, et enam ei olegi seda luksust, et ta ainult sööb, magab ja kakab. Nüüd on ta juba nii suur laps, et istub päeval tundide kaupa üleval. Laliseb omaette, haarab mänguasju, kaisutab pehmeid karusid ja keerutab. 

Käisime nüüd paar päeva tagasi Siim Sandriga 4,5 kuu arstivisiidil ka, ilunumbreid saamas. Poiss on juba nii raske, et ma lihtsalt tunnen suurt jõuetust, kui teda käes pean hoidma.
Kaal: 7090g (sündides 3508g)
Pikkus: 65 cm (sündides 51 cm)

Otsisin postitust Karl Hendriku 4,5 kuu visiidi kohta, aga ei leidnud. See oli see aeg, kui me Moele kolisime, suvi oli ja ega siis polnud aega eriti blogida ka. 
Aga õnneks leidsin ma Karl Hendriku tervisepäeviku üles ja kuni kuuenda elukuuni olin ma sinna ikka andmeid sisse kandnud. Niiet võrdluseks
Karl Hendrik 4,5 kuusena:
Kaal: 7320 g (Sündides 3324g)
Pikkus: 64 cm (sünindes 49 cm)
Aga Karl Hendrik sai sel ajal juba ainult piimasegu ning eks see tõttu oligi tema kaal natuke suurem.

Siim Sander on hetkel endiselt AINULT rinnapiima peal. Kaks korda oleme talle lusika täie püreed pakkunud. Ainult prooviks, suu matsus tal küll, kuid ega ta väga vaimustuses sellest polnud. Otsustasin, et hetkel annan talle ikka ainult rinnapiima ja püreede jne asjadega alustame umbes kuuendast elukuust. 

Arsti juures keeras Siim Sander arsti väikese abiga kõhuli ka. Siiani kodus ta on end keeranud kogu aeg külje peal ja siis on jäänud käsi ette ning päris kõhuli polegi saanud. Aga eile keeras ta juba täitsa ise kõhuli. Ta oli meie voodis selili, käisin korra pliidi ees ja tagasi tulles oli ta juba kõhuli ning tegi oma "seakisa". See seakisa on tegelikult hädakisa tal. Või siis ma ei teagi kuidas seda nimetada, erutuse kisa? Lihtsalt kui ta kõhuli on, siis ta häälitseb päris valjusti, ta ei nuta, ega päris ei naera, aga ikkagi kuidagi rõõmus kisa tuleb sealt. :D

No vaadake seda pontsikut! 

neljapäev, 22. veebruar 2018

külm, külm, külm ja kodutu

Täna öösel ja hommikul oli juba ikka päris krõbe külm. Minu auto termomeeter näitas -19 kraadi ning peale hommikust lasteaias käiku on mul siiamaani külm. 
Oma Facebooki lehel Leanika Elublogi uurisin, palju kellegi kodukandis külma oli ning tuli välja, et Rakvere lähistel oli lausa -25 olnud. No ikka väga külm. 

Sellise külma vastu mul isiklikult väga midagi pole, külm on külm, aga samas sellise pakasega on loodus lausa imeline. 
Aga samas minul võib ju toas olla soe ja hubane, mul võivad olla ka paksud riided, millega see lõhike lasteaias käik ära kannatada, aga kui palju on hetkel sellise pakasega võitlevaid kodutuid? Inimesi, kellel pole praegusel hetkel soojemat kohta, kui seda ongi tänav, kus on -20 kraadi. :(

Ühte Facebooki gruppi pandi üles pilt, kus kaks meest olid seal Tanklates olevates Õhk-Vesi putkas soojas. Nüüd kui seda pilti otsisin, siis oli see pilt maha võetud. Leidsin kusjuures google'st analoogse pildi ka, aga ma ei hakka seda siia panema.

Kommenteerisin tolle tänase pildi alla, ka et kahju on elada teadmisega, et on väga palju kodutuid, kes praeguse pakasega elu ja surma võitlust peavad. Isiklikult oleks neile ostnud kas topsi kuuma kohvi või teed, et natukenegi soojendada neid. 

Mina praegu lõdisen toas, +21 kraadiga palavikust. Mida nemad peavad seal väljas -20 kraadiga tundma? :( Nii kurb. Alati olen kurb, kui Tallinna tänavatel selliseid inimesi näen. Eriti, kui koolis käisin ja Kitseküla rongipeatuses üht meest nägin. Kui teised inimesed voorisid edasi tagasi päev läbi, siis tema lihtsalt oli seal, päevad läbi. Ja iga kord kui teda nägin läbis mind nagu kurbusenooleke. :(

Nii lihtne on ju öelda, et "jusiis ise on süüdi, et sellist elu elab", aga samas kus meie teame? Kus meie teame, millise kaotuse see prükkari välimusega kodutu on läbi elanud ja miks ta on tänase külmaga lageda taeva all? Me ei tea.. Ja me ei tea ka seda, et ka meie võime kunagi sellisesse olukorda sattuda.. Nii kaua kui me sellises olukorras pole olnud, ei saa me ka kedagi hukka mõista. :(

Alles siin nägin artiklit: "EV100: 100 fotot varjupaiga loomadest, kes tahavad oma päris kodu". Jep, minu arvates ka väga liigutav ettevõtmine, aga kah mul EV100, kui sellise külmaga on päris inimesi, kes vajaks peavarju, sooja ja toitu..

Alati olen mõelnud, et loomi aidatatakse rohkem kui inimesi. Tean ka põhjust, loomad ei saa iseenda eest seista ja otsuseid vastu võtta. Aga sellest hoolimata vajaksid just inimesed rohkem tähelepanu. Oleks mul suur suur maja, siis võtaksin vist kõik kodutud inimesed enda juurde, keedaks neile päevad läbi sooja toitu ja aitaks neid..

Muidugi on palju neid kodutuid, kes ei taha abi.. Aga samas, ma usun, et südames nad sooviksid ikkagi abi, aga nad ei julge või ei taha abi paluda. Nii kurb..
EV100 tuleb seekord päris krõbeda külmaga ning vabariik võiks selle asemele hoopis kas või tassikese teed ja kausikese suppi kodututele pakkuda. Kahju, et ma pole mingi maailmaparandaja. :/
Aga kui Te nüüd näete sellise külmaga kodutuid, siis olge ni kenad ja aidake neid, kasvõi tassikese kuuma tee või kohviga. 
Elagu EV100!


vahel saame asjadest natuke teisti aru, kui tegelikult mõeldud oli

Ma olen tegelikult suhteliselt õnnetu hetkel. Õnnetu, sest nii mõnelegi jäi ikka mu eilne imetamise postitusest (LINK) vale arusaam, ja seda ma tegelikult kartsin juba siis, kui postitust kirjutasin. Sellepärast alustasingi ma oma postitust sellega, et on palju põhjuseid, miks üks naine ei saa, kas üldse või eriti kaua last imetada. 

Ma kusjuures reaalselt enne postituse avaldamist, mõtlesin, et kirjutan lõppu, et ma ei mõista hukka pudeliga toitmist ja et ükski mitte imetav ema end halvasti ei tunneks. Aga, siis mõtlesin, et äkki ikka mu postitusest keegi midagi kahetimõistetavat ei leia. Või siis, et kui ma isegi oleks selle sinna lõppu kirjutanud, oleks ikka olnud keegi, kes oleks midagi muudmoodi mõistnud, kui mina olin mõelnud. 
Noh, lootus on lollide lohutus. 
Samas blogimise maailmas tuleb sellega leppida, et arvamusi on seinast seina ning on ikka keegi, kes saab Sinu öeldud asjadest hoopis teisiti aru. Sellega tuleb leppida. Ei jõua ju kõikide postituste järgi ära selgitada, mida ma millegi all mõtlesin. Aga eilse postitusega teen erandi. 

Ühesõnaga, minu eilsest postitusest jäi mulje, nagu ma oleksin viidanud sellele, et ema, kes toidab oma last rinnaga, armastab oma last rohkem. EIIII, kusjuures ma pole midagi sellist isegi mõelnud. 
Et oleks puust ja punaseks selge, oli minu postitus suunatud just neile emmedele, kellel rinnas ON piima, aga nad EI imeta oma last ja seda PÕHENDAMATULT. Põhjendamatult tähendab minu jaoks seda, et nad tahavad näiteks suitsetada,  alkoholi tarbida, pidutseda. Kui ema on sunnitud tööl või koolis käima, siis ON SEE minu arvates MÕJUV PÕHJUS. 
Mind ajendas postitust kirjutama see, et mu tutvusringkonnas on palju emasid, kes ei imeta/ei imetanud oma last näiteks ainuüksi sellepärast, et suitsunälg oli nii suur. Samas kõige tähtsam on ikka, et lapsel kõht oleks täis ja kui Sul rinnast ikka vähe piima tuleb, siis tuleb pudelist juurde anda, mitte last näljas hoida. 

"Kui loodus on Sulle andnud rindadesse piima, siis kasuta seda! Näita oma lapsele, kui palju Sa teda armastad!"

Sellepärast ma kirjutasingi, et kui Loodus on andnud Sulle piima, siis tuleks seda kasutada. Ja see ongi lapsele armastuse näitamine. Kui Sa tahad nii väga nt suitsetada ja loobud just selletõttu rinnaga toitmisest, on ilmselgelt suitsetamine Sinu jaoks olulisem kui laps. 
Ma ei mõelnud eladeski selle "Näita oma lapsele, kui palju Sa teda armastad" all seda, et kui Sa ei toida oma last rinnaga, siis Sa ei armasta teda. Ja mul on südamest kahju, kui nii mõnelegi teist selline mulje jäi. 

Sellepärast rääkisingi ma sellest, et ma esimese lapsega ei saanud kaua imetada. See tähendaks ju seda, et ma esimest last ei armasta? Armastan küll! 
Imetamise teema on paljudele väga valus teema. Aga seetõttu tuleks sellest ka rohkem rääkida. 

Niiet tõesti, vabandust, kui kellelegi jäi vale arusaam minu postitusest! Eks üritan teinekord oma sõnadega ettevaatlikum olla ;)


kolmapäev, 21. veebruar 2018

avameelselt imetamisest ja selle vajalikkusest

Ma mõtlesin pikalt, kas kirjutada imetamisest või mitte ning lõpuks otsustasin seda siiski teha. 
Alustuseks ütlen, et on olemas V-Ä-Ä-Ä-Ä-Ä-G-A palju põhjuseid, miks üks naine ei saa, kas üldse imetada või ei saa imetada eriti kaua. Nende põhjuste all mõtlen ma just selliseid põhjuseid, mis ei sõltu emast endast. Näiteks: ema peab võtma paratamatult mingeid ravimeid, mille võtmise aeg ei tohi imetada; laps on peale sündi mingil põhjusel emast pikalt eraldatud; ema peab peale lapse sündi käima tööl jnejne

Aga samas on L-I-I-I-I-I-G-A palju emasid, kes lihtsalt ei taha imetada teatud põhjustel. Enamasti ikka sellistel põhjustel, mis on emale endale kasulikud. 
Näiteks: soov suitsetada ja tarbida alkoholi; rinnad on alguses väga valulikud ning nad arvavad, et imetamine ongi ainult valulik (v.a need emad, kellel on rinnapõletik vms); soov käia pidutsemas; et see eluke oleks ikka lihtsam jnejne. 

Kes neid kõiki põhjuseid ette ikka jõuab loetleda. Põhjuseid on palju. Ja eks tegelikult ole nii, et see on igaühe enda valik, kas ta imetab oma last või mitte. Kuid minu arust tuleks ikka mõelda sellele, mis on lapsele kõige parem. 



Miks on rinnaga toitmine parem?
Olen ise alati olnud arvmausel, et rinnapiim on lapsele parim. Esimest last kahjuks sai rinnaga toita vaid 4 kuud. Praeguseks hetkeks tean, et olen ise süüdi, et seda nii vähe oli. Kuna käisin koolis ja olin lapsest vahepeal väga palju eemal, siis tuli teda paratamatult muudmoodi toita kui rinnaga. Pumpasin küll piima välja, aga seda jäi väheks. Samuti oli Karl Hendriku kolmandal elukuul tissistreik, millest mul endal polnud tol hetkel aimugi. Arvasin, et mul lihtsalt pole piima ja ta ei saa kõhtu täis, et sellepärast ta nutabki rinna otsas. Siim Sandriga elasin ma ka kõik selle läbi, aga ma ei ole talle kordagi andnud piimasegu ning tissistreigi vastu võitlesime ka mitu nädalat ning saime sellest jagu. 
Muidugi see kõik tekitab stressi, aga kui Sa tahad, et Su laps saaks rinnapiima siis tuleb kõigest hoolimata olla enesekindel ja kõikide probleemidega võidelda. 

Aga räägime ikkagi nüüd sellest, miks on rinnapiim parem kui rinnapiimaasendajad. Tegin väikest uurimistööd ja otsisin välja fakte.
Näiteks leidsin, et rinnapiimaasendajad ei sisalda antikehi ega beebile sobilikku kasvufaktorit. Lisaks sellele kalduvad piimasegu saavad lapsed sagedamini ülekaalulisusele. 
Rinnapiimaga toitmine on odavam ja aegasäästvam. Jääb ära igasugune lutipudeliga sahmerdamine. Rinnapiim on alati õige konsistensi, toitainelise koosluse ning temperatuuriga

Muidugi kui kuskile on vaja minna, siis piimasegu saavad lapsed jäetakse enamasti kellegi hoolde. Või kui kaasa võetakse, siis tuleb ju kuidagi vahepeal teha talle piimasegu. Sellise külmaga nagu praegu, jahtub piim kiiresti maha. Mina reisin kogu aeg koos oma pisikesega. Enamus aja ta magab (2-3 tunnised käigud). Kui aga peaks vahepeal ärkama, siis on lihtne: teen peatuse, hüppan tahaistmele, tiss suhu ning söödan lapsel kõhu täis. 

Kui loodus on Sulle andnud rindadesse piima, siis kasuta seda! Näita oma lapsele, kui palju Sa teda armastad! Nii saab laps kõige rohkem tunda emaarmastust ning hellust. Ükski suits ega pudel siidrit pole nii tähtis, kui seda on see, et Su laps saaks midagi, mis on just tema jaoks loodud. 

Ning väitel, et "rinnapiim sai otsa" pole tõepõhja all. Rinnapiima tootlikkus väheneb, kui Sa ei toida last piisavalt tihti rinnaga. Ning olen kuulnud, et naistel, kes on lõpetanud rinnaga toitmise, tuleb pigistades piima veel aasta peale rinnaga toitmise lõpetamist. Niiet rinnapiim sai otsa? Noup. 

Rinnaga toitmine ei ole valus. Valus on ta esimes(t)el nädala(te)l. Kui Ta on Sul kogu aeg valulik, siis viitab see valele imetamisvõttele ning tuleks pöörduda imetamisnõustaja poole. 

Siim Sander on juba 4k 12p vana ning saanud ainult rinnapiima. Jah, meil oli mingi hetk kaaluga probleeme ning arst käski lisa juurde hakata andma, aga ma ei teinud seda. Sain ise aru, et see kaalulangus ei ole seotud vähese piimaga, vaid sellega, et meil oli peres okseviirus. (Lähemalt loe sellest SIIT)


Naised ärge andke alla! Toitke oma lapsi rinnaga! (Kui te vähegi saate).

kolmapäev, 14. veebruar 2018

Ma ❤ aidata!

Ma ikka pean jätkama sõbrapäeva meeleolus ning rääkima millestki, mis mul on hingel. Ma ükskord rääkisin Teile enda sõltuvustest (LINK) ning ma jätsin ühe olulise sõltuvuse mainimata. 
Nimelt mul on sõltuvus teistele inimestele abi pakkuda. Vahepeal tundub see mulle endale juba haiglane, kui heasüdamlik inimene ma olen. 

Aga nagu öeldakse, "Kui viga näed laita, seal tule ja aita" ning nagu ma näen, et kellelgi on kehvasti, siis ma tunnen suurt vajadust seda inimest aidata. 
Vahel ma omaette jälle mõtlen, et ma vist oleks nõus oma viimased sokid ka jalast ära andma, et kedagi aidata. 

See peaks tegelikult olema ju hea, et ma teisi tahan ja aitan. Aitan nii kuis saan, kasvõi kuulan muresid. Samas on aga nii, et teiste mured, on ka minu mured ning vahel tunnen ma end ülekoormatuna teiste inimeste muredest. Ei, ärge mõistke nüüd mind valesti. See ei ole otseselt halb, aga samas mul on vahel endalgi raske toime tulla teiste inimeste probleemidega. Kui mul on raske, siis kui raske on veel sellel inimesel, kelle probleemid need on? 

Ma ei taha olla mingi maailmaparandaja, aga mulle meeldib olla olemas teiste inimeste jaoks. Võib-olla sellepärast, et kunagi polnud mul kedagi kellega oma muresid jagada. Aastaid olen olnud see positiivsuse ja headuse, kuidas nüüd öelda, etalon? 
Ennast kiitmast ma ei väsi, aga nii on. Ma näen vahel end ise kõrvalt ning siis mõtlen, et kuidas on mul küll jaksu ja viitsimist tegeleda teiste inimeste muredega. Kuidas ma viitsin oma pead vaevata selle üle, kuidas läheb kellegi teise lastel? Või kuidas keegi homme tööle saab? Või kuidas ma julgen õhtul pimedas autoga sõites tee äärest peale korjata täiesti võõra mehe ja ta koju viia? 

Aga see teeb minust selle, kes ma täna olen. Inimese, keda teised inimesed saavad ja tahavad usaldada. Inimesed, kelle poole paljud oma muredega julgevad pöörduda, lootuses saada abi. Ma tunnen end nii hästi ja õnnelikult, et inimesed mind usaldavad. See on tõesti üks maailma parimaid tundeid!

Ja põhjus, miks ma täna kõigele sellele mõtlema hakkasin, on lihtne: ma olenlihtsalt viimase nädala jooksul aidanud nii paljusid inimesi, et võimatu oli mitte märgata ise seda, kui hea inimene ma tegelikult olen. 

Mulle on ette heidetud, et ma sekkun liiga palju teiste inimeste eludesse, aga see mulje on vale. Ma ei saa sekkuda kellegi elusse, kes ise seda ei taha. Kui inimene usaldab mulle enda muresid, siis ma ei nimetaks seda nina kellegi teise elusse toppimiseks. 

Ma tahaksin nüüd tänada kõiki inimesi, kes mind alati julgustavad. Kõiki neid, kes mind usaldavad ja usuvad. Kõiki, kes julgevad minult abi paluda. Kõiki neid, kes on mu sõbrad ja kuulavad vahel minu muresid. Kõiki neid, kes võtavad mind sellisena nagu ma olen!

Ärge kartke minult abi paluda! Kui ma ei saa Sind aidata nii nagu Sa päris vajaksid, siis saan ma Sind aidata ainuüksi sellega, et ma kuulan Su muret ja olen Sul olemas!


armastuskiri - täna olen ahv, sest vaid kord aastas on sõbrapäev ❤

Täna on ju sõbra- ja valentinipäev ning sellega seoses kirjutas Mallukas enda blogisse oma mehele armastukirja. See tundus nii änksa idee, et mõtlesin, et ma lihtsalt pean täna sõbrapäeva puhul olema see ahv ning seda järgi tegema. 

"Niiet, kallis Henri!
Esiteks ma tean, et Sa vihkad kui ma Sinust kuskil blogis kirjutan. Aga kuna täna on valentinipäev, siis elad selle ehk üle. (Kui ei ela, siis ma luban, et kannan ise kõik matusekulud, joke) 
Teiseks ega minul polegi otseselt Sulle ju mingit sõbrapäeva kinki. Mõtlesin küll, et lähen poodi ja ostan midagi. Aga mida? Lilli vast mitte, sest Sa oled mees. Äkki siis šokolaadi ja õlut? Natuke tobe kooslus tundub. Niiet see kirjake on Sulle tänase kingituse eest. 

Täna on juba meie neljas ÜHINE valentinipäev!
Me ikka nii pidevalt vaidleme kodus selle üle, kes viimati kellele ütles need kolm maagilist sõna. Samas kunagi lugesin ma ju sellist nalja, et: "Naine küsib mehelt: "Kas Sa ikka armastad mind?" 
Mees vastab: "Ära muretse, ma ju ütlesin abiellumiselet armastan Sind. Kui midagi selles osas muutub, siis ma annan Sulle teada".
Nohjah, me küll abielus pole, kuid eks see nii ju ole. :D

Vanasti sai küll Sulle mõned käsitsi kirjutatud armastuskirjad kirjutada ja iga päev korrutada, kui palju ma Sind armastan. Kohe näha, et aega on sellest möödas, niiet ma ei teagi kohe mida kirjutada. 
Meenutaks siis natuke vanu aegu. Mõelda vaid, et tegelikult mõne kuu pärast möödub meie niiöelda "sebima" hakkamisest juba seitse aastat. SEITSE aastat. Ja mäletan kõike sellest ajast, nagu see oleks olnud eile. Oleme ka olnud noored ja rumalad ning mängisime seda tänapäeval nii popullaarset kokku-lahku mängu. Aga see armastus oli kuidagi nii siiras ja tundus nii õige, niiet vast sellepärast tähistamegi me selle aasta sügisel, 25. oktoobril enda neljandat aastapäeva. 

Ma armastan Sind väga, kuigi me oleme vahel üksteisega ikka väga õelad, no ikka VÄÄÄÄGA õelad. Sest selle asemel, et öelda üksteisele ilusaid komplimente, ütleme me üksteisel hoopis kui paksud ja rumalad me oleme. 
Samas on see lõõpimine kuidagi nii meielik. 
Ma ei tea kuidas Sinuga lood on, aga mina ikka armastan Sind. Samas ma täiega vihkan Sind. Ma vihkan, et ma armastan Sind ja ma armastan, et ma vihkan Sind. Selline imelik sümbioos on meie vahel. Ei saa Sina ilma minuta, ei saa mina ilma Sinuta. No tegelikult saame küll, aga ikka tõmbab miski meid üksteise embusesse tagasi. Üks meist oleks nagu metall ja teine magnet. 
Kuigi ma vanasti ütlesin ikka väga tihti lauset "ma armastan Sind", siis enam ei taha ma seda väga öelda. Ma ei tea miks, aga see tundub kuidagi lapsemeelne ning kui ma seda ikka vahel harva kipun ütlema, siis tuleb see ikka südamest. Samas mulle meeldib, kui Sa vahel tühja koha pealt ise ütled, et armastad mind. See on peaaegu sama hea tunne, kui Sa lampi ükskord mulle roosi tõid. Selline, kuidas öelda, üllatusmoment. 

Samas minugi poolest võiks Sa lillede asemel mulle tuua ka tähtpäevaks ühe burxi, sest as you know, ma armastan Hesburgerit või mäki juustuburxi, niiet see oleks minu jaoks sama hea žest kui lillede kinkimine. 
Sa alati kurdad, et Sa ei oska mulle midagi kinkida ja tahad kingituseks raha anda. Tead, ükskõik kellelt võiksin ma raha kingiks vastu võtta, aga mitte Sinult. Sinult kõlbaks mulle kingituseks kasvõi auto lõhnakuusk, aga palun mitte raha. :D (Aga ma ikkagi loodan, et Sa mulle sünnipäevaks nüüd kastitäit lõhnakuuski ei kingi) :D
Ja ma olen Sulle mega tänulik! Tänulik, sest meil on maailma kõige ilusamad ja armsamad lapsed. Nemad on suurim ja väärtuslikem kingitus, mis Sa mulle ealeski teha said.
Ma armastan, kui Sa kodus süüa teed. Sa oled ikka meisterkokk küll. Kahju, et Sa töölt nii hilja tavaliselt jõuad, sest muidu ma raudselt jätaks söögitegemise üldse Sinu kaela. 
Ja oi, kuidas ma armastan, kui Sa poodi minnes küsid, kas ma tahan poest midagi, nt šokolaadi. Ning isegi kui ma vastan, et "ma ei tea", siis tea, et of course ma tahan šokolaadi, sest Sa tead isegi kuidas ma šoksi armastan. :)

Ja Sina peaksid tegelikult ilma ütlematagi teadma, kui palju ma Sind armastan. "Miks?" Sa kindlasti praegu mõtled?
Tuleta meelde, kui paljud olid kunagi meie suhte vastu? Kui paljud pidasid Sind mu valeks valikuks. Aga ma ikka jäin Sinuga, ma ikka valisin Sinu ja ma ikka armastan Sind, hoolimata sellest, et Sa kõigile mu sõpradele ei meeldinud. Ma panin ka oma vanemad ja sõbrad Sind "armastama". 

Selle pildi lisasin ma Facebooki 16.05.2012. Juurde olin kirjutanud nii:
Inimesed, kes on kokku loodud, jäävadki kokku, vaatamata sellele, mis vahepeal juhtus!
Selleks, et tekiks armastus kellegi vastu, ei pea see inimene omama ilusat näolappi ja palju raha. Ei tohi mõelda minevikule ega tulevikule, vaid elama olevikus, isegi kui sisimas tead, et võid haiget saada!
16. mai 2011 armusin, ja armastan siiani!
PS: Vaata millised tatid me olime. :D

Kuigi meile üksteise ideed pole alati meeltmööda, siis oleme me ikka üksteisel olemas. Ja loodetavasti Sa kannatad mu lõusta veel paarkümmend aastat välja. Kui me üksteist enne mu kammiga maha ei löö (meie vaheline nali, keegi teine sellest aru ei saa). 
Ma armastan Sind väga, ausalt. Isegi kui ma nüüd jälle pool aastat seda Sulle ei ütle. :D My valentin! ❤"

Head sõbra- ja valentinipäeva, mu kallid!









vahel tahan lihtsalt puhata (sotsiaalmeediast)



Nii imelik, kui see ka poleks, on just veebruarikuu igal aastal minu elus selline imelik kuu. Kõige enam just seetõttu, et just veebruaris pole ma eriti aktiivne blogipostituste kirjutamisel. Kaks aastat tagasi sündis Karl Hendrik veebruaris ning tänu sellele oli mul rohkem tegemisi vastsündinud imega, kui blogipostituste kirjutamisega. 

Eelmise aasta veebruaris suri mu isa ning ei olnud mul siis mingit tahtmist ega soovimidagi väga kirja panna. Ma lihtsalt eksisteerisin, omaette. 
Ja see aasta. Hmm, Karl sai kaheseks, isa surmast möödus aasta ning ma olen ikka sellises mustas augus, et ma angu tahaks midagi kirjutada, aga samas tunnen et see on mulle just sellel kuul kuidagi vastumeelne. 

Muideks ma pole hetkel mitte ainult eriti aktviine blogis, vaid üleüldse sotsiaalmeedias ja oma elus. 
Paar päeva tagasi olin ma Facebookist lausa niii tüdinud, et ma lihtsalt blokeerisin enda Facebookis terveks ööpäevaks ära. Ma lihtsalt tundsin, et ma ei saa keskenduda enda päris elu tegemistele, kui ma iga kümne minuti tagant telefoni haaran ja seda Facebooki tühja scrollin. Mitte midagi kellelegi ütlemata ma blokeerisin enda Facebooki ja lülitasin mõneks ajaks oma telefoni välja. 

Keerasin koos Siimuga ennast magama ning magasin paar tundi ja tundsin end jälle kuidagi elavana. Telefoni lülitasin küll sisse, aga Facebooki lahti ma ei teinud. Siis hakkas pihta. Mõni kirjutas mulle lausa Instagrammi, et "kuule, miks Sa mind ära blokkisin". Henri lausa helistas ja küsis, et mida ta nüüd valesti tegi, et ma temaära blokkisin. Seletasin siis tahulikult, et ma ei blokeerinud mitte ühtegi konkreetset inimest ära, vaid lihtsalt enda Facebooki, et ma saaks rahus oma asjadega tegeleda. 
Ja see õnnestus mul. Ma tundsin end tol päeval palju paremini ja kõik läks nagu palju paremini, kui muidu. Facebooki avasin alles järgmise päeva hommikul. 

Selline sotsiaalmeediast eemaldumine on mulle vahel päris omane ning aitab oma mõtteid korrastada ja oma tegemata jäänud asju lõpetada. 
Sellega seoses meenus mulle, et 4 aastat tagasi, veebruaris olin ma ka Facebookist pikalt eemal. Lausa paar nädalat. Tookord ma ei blokeerinud oma Facebooki ära, vaid lihtsalt ei loginud sinna mitu nädalat sisse. Kui ma siis ükskrod sinna sisse logisin, oli mul seal mingi sada kirja ja tuhat teadet. Isegi klassikaaslased olid kirjutanud ja palunud abi mõne matemaatika ülesande lahendamisel.
Mõnus puhkus iseenda jaoks. 

Niiet ma tõesti ei tea mis mul selle veebruari kuuga on. Võib-olla on asi selles, et see on alati nii külm ja karge kuu. Või on põhjus kuskil mujal, ei tea. Aga noh ma nüüd ikka üritan olemas olla ja blogi mitte unarusse jätta. Mul ikka nii palju asju millest tahaks ajapikku kirjutada. :) Niiet püsige lainel!

Kas te olete vahel sotsiaalmeediast tahtnud puhata? Kuidas on see Teil õnnestunud?

teisipäev, 6. veebruar 2018

Mu tiburull sai kaheseks!


No lihtsalt WOW!
Karl Hendrik sai laupäeval (3. veebruaril) kahe aastaseks. KAHE AASTASEKS. Mis minu beebist saanud on? Sirgunud on juba suur poiss, keda enam ei pea magama kussutama, kellel ei pea enam mähkmeid vahetama ja keda ei pea söötma. 
Sest ta teeb seda kõike ise. Magama läheb ise, potil käib ise, sööb ise. Mõelda vaid, et natuke rohkem kui viie aasta pärast läheb ta juba kooli. Kuhu see aeg küll lendab?


Ma veel mäletan, kui ma rase olin ja teda ootasin. Ei suutnud ära oodata, kui ta ükskord sünniks. Siis ei suutnud ära oodata, kui ta kõndima hakkaks. Ja nüüd ei suuda ma uskuda, et ta on juba nii suur. 
Pidasime laupäeval tema sünnipäeva Rakveres Elu- ja Mängukeskuses (LINK). 

Kahju oli muidugi sellest, et enamus kutsutud ei ilmunud kohale. :(
Aga suured tänud neile, kes leidsid ikka selle aja, et kohale tulla ja seda rõõmsat päeva meiega veeta. 
Rakvere Elu ja Mängukeskus on ikka üks väga hea koht lapse sünnipäeva pidamiseks. Ma arvan, et ka järgmisel aastal peame Karli sünnipäeva seal. Tegevusi leidub igale vanusele. Päris väikestele on mängunurk. Suuremad saavad mängida piljardit ja wii-d. Siis on olemas ka padjatuba ning isegi batuut. 
Ja kolm tundi maksis vaid 60€. Mina igal juhul soovitan soojalt!

Eelmisel õhtul hakkasin sünnipäeva toite valmistama, see oli ikka täielik piin. 5 tundi istusin lihtsalt laua taga, tegin suupisteid ja tükeldasin salatimaterjali. 

Koogiga oli ka omamoodi lugu. Algul mõtlesin, et ostame tordi. Siis tuli idee, et meisterdaks ise hoopis tordi. Siis olin ma juba poes ja valisin kooki. Kuid lõpuks ostsin küpsiseid ja kohupiima ning sünnipäeva hommikul kell pool seitse hakkasin hoopis küpsisetorti meisterdama. 
Endalegi üllatuseks tuli see väga maitsev ning külalisedki kiitsid. 
Aga jah, päev oli tore. Tõesti kahju, et teised ei tulnud, lastel oleks olnud niiiiii lõbus! Aga peaasi, et Karl Hendrik ise rahule jäi. :) Ta oli ikka väga õnnelik. Ja see on vast peamine! <3