kolmapäev, 31. jaanuar 2018

kribinal-krabinal tutvuma sellega, kuidas võita 100€

Bonusway.ee

Raha on üks tore asi, ja eriti tore on see siis, kui Sa seda võita. :D
Kõigepealt pean ma vist vabandama. Vabandama, selle eest ma kogu aeg nii palju ja igal pool seda Bonusway'd spammin. Aga reklaam on reklaam ning reklaami eest ju teenib ka vahel hea kopika. 
Ega ma ei hakka täna siin enam rääkima, mis see Bonusway on. Kui Sa ei tea, mis see on, siis loe selle kohta minu vanemast postitusest (LINK)
Ma nüüd reklaamin seda, et Bonusway loosib järgmisel esmaspäeval (05.02) välja 100€. Jep, SADA JEVROT. 

Kuidas loosis osaleda?
Lihtne, liitu Bonuswayga (SIIT) ja soorita oma ESIMENE ost selle nädala jooksul (kuni 04.02) läbi Bonusway ning juba 5. veebruaril võid Sa olla saja euro võrra rikkam. Raha kantakse Sinu Bonusway kontole ning selle saad sealt edasi kanda oma pangaarvele. 
Muidugi saad osaleda ka siis, kui Sa juba oled liitunud Bonusway'ga. Siis jääb üle vaid enda ESIMENE ost sooritada. :)
Mina ise kahtlesin ka algul Bonusway's. Aga tegelikult on see ikka päris tulus veebikeskkond. 
  • Tihti on võimalus raha võita (Mina juba ühe korra võitsin 50€)
  • Teenid enda ostudelt raha tagasi
  • Kui jagad oma soovituslinki teistega, teenid 4€, kui nemad oma esimese ostuga teenivad vähemalt 1€ väljavõetavaid boonuseid
  • Saad olla kursis parimate veebipoodide pakkumistega
Mina olen läbi Bonusway sooritanud kolm ostu Hansapostist. Ma olen kulutanud kolme ostu peale kokku 51,87€ (koos postikuludega) ning tagasi olen teeninud 12,26€. 
Muidu on Hansapostist võimalik iga ostu pealt teenida tagasi 2,45€, aga mina olen oma ostud sooritanud siis, kui tuleb teada, et poodides on kõrgendatud boonused. :)
Niiet minu arvates on Bonusway väga tulus veebikeskkond, eriti inimeste jaoks, kes sooritavad oste internetist. 
Soorita oma esimene ost, osaled loosimises ja ühtlasi teenid ka oma esimesed boonused! ;)
Jaga enda soovituslinki sõpradega ning teenid lisa ;)



natuke unejuttu kah


Ma pole viimasel ajal üldse hommiku inimene. Viimasel ajal tähendab, et umbes kaks aastat, nii kaua kui meie perre sündis Karl Hendrik. 
Vanasti oli ikka hea, sain jutti magada 7-8 tundi ja hommikul oli hea olla. Äratuskellaks olin ma endale ise ja polnud kedagi, kes vägisi mind voodist üles ajaks. 

Nüüd kui majas on lapsed, on uni meie peres PÜHAAAAAA. See tähendab seda, et kui me magada saame, siis oleme me tõesti õnnistatud, sest uni on ju nii hea ja magada on nii hea. :D
Aga ma ei tea, kui üks laps laseb magada, siis teine ei lase. Kui teine laps otsustab magada lasta, siis ei lase esimene. 

Karlil hakkab vist see "hullude kaheste" periood pihta, sest no minu mõistus enam ei võta, mis toimub temaga.
Näiteks üleeile oli nii, et Siim Sander jäi enne kümmet ööunne ning me siis sättisime ka end magama, aga Karl Hendrik keeldus magamast. Reaalselt, kui meie tahtsime kell 10 magama minna, siis magama saime alles pool 1 öösel, kui karl Hendrik lõpus ära otsustas vajuda. :D
Panime teleka kinni, hakkas karjuma, panime tööle, vaatas rahus telekat, saime silma kinni, tuli tema meie pähe hüppama. Siis tahtis juua, siis tahtis pissil, siis tahtis süüa, siis tahtis jälle juua, siis tahtis mänguasju. Lõpuks ronis siis oma voodisse, pobises omaette ja jäi magama. 

Ega eile õhtul oli peaaegu sama jama, aga siis tahtsime meie juba kell 9 magama minna, aga lõpuks magama saime enne kella ühtteist. 
Ja viimasel ajal on Karlil külge hakanud selline komme, et öösel ronib ta meie vahele magama. Meil niigi väike voodi ja siis tema laiutab meie vahel nagu meritäht, mina ühel pool voodi serva, Henri teisel pool voodi serva, elu eest võitlemas, et me voodist välja ei kukuks. :D
Aga sellest hoolimata, et ma kogu aeg nii väsinud sellest õhtusest ja öisest trallist olen, siis kõik selle väsimuse neutraliseerib ära Siim Sandri hommikune hea tuju. No tema on ikka üks imeline laps küll, magab ja sööb, ja on hommikuti nii õnnelik ja heas tujus. 
Tema hea tuju nakatab ka mind ja nii ongi päev jälle ilusti alanud. :)
BTW, esimene kiku annab endast juba märku. :P

esmaspäev, 29. jaanuar 2018

kruvi võib ka olla puuküürnik

Täna oli ikka üks rets päev, ma ütlen. Alustuseks magasime me lastega sisse. Mina ärkasin alles kell kaheksa ja mõistagi oli mulle selge, et ma ei jõua Karli hommikusöögi ajaks lasteaeda viia. Karl ise põõnas üldse veerand üheksani, kuniks ma ta lihtsalt üles ajasin. Tegin talle kiirelt hommikusöögi valmis ja panin ta sööma. Samal ajal söötsin Siim Sandrit, vahetasin mässu ja panin ta siis riidesse.
Kui Karl söönuks sai, panin tema ka riidesse ja hakkasime siis lasteaeda minema. 

Ja siis hakkaski see jama pihta. Kõigepealt kui ristmikul paremale pöörasin, võttis auto nii lappama ja "driftisin" vastasuunavööndisse. Mõtlesin siis, et "wao, täna on küll päris libe". Aga kui sirge tee peal ka lampi mu auto lappama hakkas, minu mõtted muutusid. Lasteaia ette jõudes olin veendunud, et raudselt on rehv tühi. Astusin siis autost välja. Eip, juhipoolt on kõik rehvid täis. Läksin siis teisele poole, ja woppa  tagumine rehv täiesti tühi. 

Võtsin siis Karli autost välja (ise mõtetes kirudes, et oli seda jama nüüd vaja). Viisin ta lasteaeda. 
Siis hakkasin mõtlema, et mida ma nüüd teen, et jõuaksin tegelikult ilusti koju selle rehviga. Siis meenus, et Olerexi tanklas on kompressor. Seadsin siis "rattad" sinnapoole. Seal muidugi ei saanud ma kohe asjale pihta, et kuidas see värk käib. Korraks juba mõtlesin, et annan alla ja kutsun mõne meesterahva appi, aga noh mina, kange eesti naine ei jätnud jonni ja lõpuks sain rehvi täis lastud. 
Siis kuulsin ka susinat ja märkasin, et vuhuu JÄLLE on mu rehvis üks tore kruvi. Juba neljas kord selle 1a 3k jooksul, mil me siin elanud oleme. 

Ok, mis seal ikka. Mõtlesin, et pekki, käin seal rehvitöökojas ära ja lasen ära parandada. 
Lähen Rimi juures olevasse rehvitöökotta. Kell on pool 10. Kirjas on, et avatakse kell 9. Aga lumel polnud ühtegi jälge, polnud ühtegi autot ja uks oli lukus. Kah mul rehvitöökoda. 
Läksin siis koju. 

Maja ees kuulatasin ja susinat enam kuulda polnud, lootsin, et see loll kruvi on nüüd end nii kõvasti mu rehvi ära parkinud, et õhku välja ei tule. 
Ah kus Sa siis sellega. 
Pool kolm naabrinaine kirjutab, et "kuule, hakkasime poodi minema ja Sul see rehv ikka täitsa töss"
No tänximiki tõesti. :D
Noh õnneks mul on nii toredad naabrid, kes panid mu autokesele tagavararatta alla.
Aga noh, pean vist ükskord ise selle rattavahetuse vist ära õppima, kaua võib. :D
Peab vist üldse mehhaanikuks minema, siis äkki vähem muresid nende autodega. :D

Aga mis on tänase loo moraal?
Ikka see, et enne sõidualustamist tehke tiir ümber auto. Ok, tiirust ei piisa, vaadake ikka ka oma rattad ja rehvid üle. 
Miks tiirust ei piisa? Sest ma panin täpselt sellelt poolt taha istmele täna hommikul Karl Hendriku autosse. Ja ma ei märganud midagi. Oleksin tegelikult märganud, kui ma oleksin vaadanud. :D
Niiet, keep your eyes on your car. :D

Õnneks mul läks täna ikka hästi, et ma bussi ootama ei pidanud. :D


pühapäev, 28. jaanuar 2018

parem valus tõde, kui õudne vale



Mida rohkem läheb aeg edasi, seda rohkem ma tunnen, et ma ei suuda inimesi enam usaldada. Ma ei tea miks, aga liiga paljud inimesed mu elus, kas varjavad asju või valetavad. Ma vihkan seda ju. Ma vihkan seda lõputut valetamist. 

Miks üldse valetada? Ma saan ju varem või hiljem ikka teada, et mulle on valetatud. Jah, vahel on tõde valus, aga parem valus tõde, kui õudne vale. 


Tõde võib vahel haiget teha, kuid juba tõerääkimine on samm selleni, et ma saan inimest usaldada. 
Valetamine toob aga kaasa hilisema pettumuse ja selle, et ma ei saa enam inimest usaldada. 
Mulle meeldib inimestele anda mitu võimalust, KUID ma olen ka arvamusel, et kui inimene teist korda sama viga teeb, siis polnud see enam viga, vaid selle inimese tahtlik valik. 
Tahtlik valik valetada, varjata või petta.

Mitte ükski inimene pole perfektne ning ikka tuleb ette läbikukkumisi ning ebaõnnestumisi. Vahel ei aitagi muu, kui pisike hädavale. Inimesed valetavad, sest nad ei taha, et tõde neid teiste silmis halvaks tembeldaks. Nad ei taha, et neist halvasti mõeldaks. Aga mõelge, kui halvasti mõeldakse teist siis, kui saadakse teada, et te valetasite? Esiteks tuleb päevavalgele see miski, mida te iga hinna eest tahtsite teiste eest varjata. Karm tõde. Teiseks tuleb ju välja, et te olite nii jultunud, et valetasite. Ning kolmandaks Teid ei saa enam usaldada. 

Igaljuhul on tõe rääkimine etem valetamisest. Valetades võtad Sa riski, mis võib Su lõpuks maatasa teha. 

Aga üks hullemaid asju mida üks inimene teha saab, on valetada iseendale. Valetad iseendale, valetad ka teistele. Kui Sa ei näe enda vigu, kui Sa ei tunnista oma eksimusi, oled Sa juba läbikukkunud. Kui Sa näed endas kedagi, kes Sa tegelikult pole või vastupidi, Sa ei näe, kes Sa tegelikult oled, siis valetad Sa iseendale. Sa petad ennast. Mitte kellelegi ei meeldi, kui neile valetatakse, aga tehakse seda ikka teistele. Öeldakse ju, et ära tee teisele seda, mida Sa ei taha, et Sulle tehakse. 

Kui Sa räägid mulle tõtt, ükskõik kui valus või karm see ka poleks, siis kunagi ma ikkagi andestan Sulle. Aga kui Sa valetad mulle, siis vabandust, aga ma ei saa Sind enam iialgi uskuda. Võib-olla ma andestan Sulle, kuid edaspidi kahtlen ma igas Sinu sõnas. 

Niiet, kui Teile on antud valik, rääkida tõtt või valetada, siis valige ikka tõde. See võib olla valus, kuid see on aus. Aus nii SInu, kui teiste inimeste suhtes. 





laupäev, 27. jaanuar 2018

35 suvalist fakti minu kohta

Ma arvan, et meie kõigi kohta leidub fakte, mida keegi ei tea või siis on asju, mida teavad vähesed. 
Mõtlesin, et panen ka kirja mõned faktid enda kohta. 
  1. Ma elasin 18 aastat ühes ja samas kohas, keskpolügoonil.
  2. Viimase kolme aasta jooksul olen ma elanud viies erinevas kohas.
  3. Ma olen elus vaid ühe korra juuksuris käinud.
  4. Mul Facebookis kolm lehekülge, millest ühel on üle 21 tuhande meeldimise.
  5. Mul on olnud load peaaegu 4 aastat.
  6. Ma käisin esimeses klassis, kui sõitsin autoga (isa süles) külglibisemisega palgivirna .
  7. Ma kunagi unistasin, et minust saab laulja, kaitseväelane, õpetaja või rallisõitja.
  8. Rallisõitjaks tahaks ikka veel saada, kunagi saan ka. :D
  9. Ma ei joo piima. Vahepeal Henri käskis juua, siis jõin ka nii, et hoidsin hinge kinni. 
  10. Ma pole kunagi narkootikume tarbinud ega proovinud.
  11. Ma jõin kunagi viina nagu vett, puhtalt, iu.
  12. Ma pole alkoholi tarbinud 1a 1k 17p.
  13. Ma tegin kunagi suitsu, noh elu jooksul mingi max 6 tükki :D
  14. Ma sain endale koju interneti, kui ma olin 15.
  15. Ma õppisin 7 aastat klaverit, enam ei mäleta eriti midagi sellest.
  16. Mul pole kunagi olnud ripsme-ega juuksepikendusi, ega geelküüsi.
  17. Ma olen neli korda trahvi saanud.
  18. Kui ma väike olin, siis meile tuli põdravasikas akna kaudu tuppa ning hüppas mu pikali. (Päriselt!) 
  19. Ma ei oska valetada. Ok, oskan, aga ma ei suuda valetada, miski hakkab siis mu hinge närima. :O
  20. Ma jätan asju viimasele minutile.Ma panin isegi haiglakotid sünnituste jaoks alles siis kokku, kui asjaks läks. :O
  21. Ma pole kunagi oma vanaisasid ega vanaemasid näinud ning alati olen kadestanud inimesi, kellel on vanavanemad.
  22. Ma kahetsen oma elus kõige rohkem seda, et ma varem silmaarstile ei läinud. Kui ma esimesed prillid sain (2009) siis oli mu silmanägemine -4,5. Jep, ma olin pime ja ma ei kujuta ettegi, kuidas ma üldse nägin. Kissitades ilmselt. 
  23. Mul on läätsed.
  24. Mul on prillid ka, aga neid kasutan üldjuhul ainult öösel.
  25. Ma tõmbasin kunagi oma koeral kogemata sokiga hamba välja.
  26. Mulle sõitis kunagi traktor otsa.
  27. Ma olen tihti igasugu asjade ja inimeste peale kuri ja mõtetes mõtlen, et sõiman nad läbi, kui neid näen. Aga kui kohtun nendega, siis olen vana rahu ise.
  28. Ma pole üle kahe aasta kohvi joonud.
  29. Ma pole 3-4 aastat energiajooke joonud, oh kus ma tahaksin.
  30. Ma olen elus ainult ühe korra Red Bulli joonud. :D
  31. Aa, ma tahtsin sotsiaaltöötajaks ka kunagi saada, et aidata kõiki inimesi, kes viletsuses elavad. 
  32. Ma ootasin keskkooli lõppu aint seetõttu, et siis ma ei pidanud enam suusatama. Niisama ma võiksin suusatada küll ja küll, aga suusatunde ma vihkasin. Aga muidu ma läheks iga kell tagasi keskkooli, kui saaks, sest seal oli kõige vägevam seltskond. Miss these people.
  33. Mul on liiga hea süda.
  34. Ma üritan inimestes alati head näha. Ma ei tea miks. 
  35. Mulle meeldib täiega kalal käia. Juba lapsest saadik. 

Ok, sai ikka omajagu mingeid asju siia endast kirja. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga tuli ikka mõni lapsepõlve mälestus ka meelde. See oli ikka vägev aeg. Praegu mõtlen, et kui ma olin 15, siis lugesin reaalselt päevi, kui ma saan 18. Mul oli vihik, kus ma kriipsutasin iga päev maha numbri, kui mitu päeva on jäänud mu 18.nda sünnipäevani. (Mäletan, et esimene number oli 1064). See aeg venis nagu tatt. 

Noh ja nüüd saan ma mõne kuu pärast juba 22 ehk 4 aastat on läinud linnulennul. Varsti juba mullahais küljes. :D

Ja lõppu üks humoorikas pilt mõttetera. :D

reede, 26. jaanuar 2018

mida Sa uimerdad, rsk



Ärge pahandage, et mu postitusel selline pealkiri on, aga see vandesõna meeldib mulle seal lõpus. 
Aga eks see ole nii, et kui keegi Su ees uimerdab, siis omaette ikka siunad ja vannud, et "litsu gaasi", "sõida kiiremini", või "ära uimerda". Samas mis see omaette siunamine ikka annab, kui eesoleva autojuht Sind niikuinii ei kuule. 

Kadrina gruppi postitati paar päeva tagasi teema: 
"LP.autojuht kes sa hommikuti sõidad Rakvere poole ja korjad oma järgi kilomeetrite pikkuse saba, kui sa ei suuda tagada normaalset liiklusvoolu, siis sõida bussiga. LE on põhjendamatult aeglase sõidu kohta ka midagi öeldud. Otsi palun see koht üles ja tee omad järeldused."

No jah, mina olen tegelikult ka see omaette pobiseja, kui keegi mu ees aeglaselt sõidab. Samas ma ei tea kunagi, mis põhjusel ta mu ees aeglaselt sõidab. Võib-olla on tegemist vanemas eas mehe või naisega ning tal vanust juba nii palju, et kardab kiiremini sõita. Aga samas sõidud tuleb ju ära teha. Jah, võiks ju minna ka bussiga, aga võib-olla peab ta minema arsti juurde ning jalad on nii haiged, et bussijaamast arsti juurde kõndida on raske?

Põhjuseid võib olla erinevaid ja palju. Kui teeolud on kehvad ja mul on autos lapsed, siis sorri, aga mina sõidan ka vahel nii umbes 80-ga. Sest ma ei taha, et mu auto sulalumes lappama läheks ja ma oma lastega kuskil kraavis lõpetaksin. Või laibakotis. 

Sõidukogemust on mul juba neli aastat. Kui lapsi polnud, olin ma paadunud kihutaja. Aga laste pärast ma küll riskima ei hakka. 

Tegin natuke uurimistööd ning Maanteeameti leheküljel Tark tee (LINK) on selgelt kirjas, et :

Meeldetuletuseks sõidukijuhtidele liiklemisel talvistes teeoludes: 

* Vali tee- ja ilmastikuoludele ning enda sõidukogemusele sobiv sõidukiirus. Lubatud suurim sõidukiirus ei ole kohustuslik.
* Talviseks sõiduks vali ikka talvine tempo! Naast- ja lamellrehvid ei lisa turvalisust, kui Sa talvel suvise kiirusega sõidad.
* Varu aega – maantee ei ole koht, kus teha tasa oma päevast ajagraafikut. 
* Libeduse oht on kõige suurem sildadel, viaduktidel, metsavahelistel teelõikudel, ristmike kiirendus- ja aeglustusradadel, bussipeatuste läheduses, raudteeülesõitudel. Neis kohtades toimub rohkem pidurdamisi ja kiirendamisi ning lumi ja jää lihvitakse kiiremini libedaks. 
* Liiklusõnnetuste tappev jõud tuleb sõidukiirusest. Kiiruse valik on iga juhi enda otsustada ja vastutada. 

JNEJNE.
Tsekkige ise seda lehekülge, seal on ka reaalselt päevade kaupa välja toodud, mis ilma- ja teeolud on. Näiteks täna kell 6.00 on kirjutatud: 


Varahommikul on teekatted põhi- ja suurematel tugiteedel niisked või märjad. 



Ilmaprognoosi kohaselt on hommikul pilves selgimistega olulise sajuta ilm. Paiguti võib olla udu. Päeval on oodata Kagu-Eestis vihma ja lörtsi. Õhutemperatuur püsib päeva jooksul plusspoolel. 



Maanteeamet tuletab meelde, et sõidu ajal tuleb alati kinnitada turvavöö nii auto tagaistmel kui ka linnadevahelises bussis. Turvavöö kinnitamine on oluline nii reisija enda kui ka kaasreisijate ohutuse tagamiseks. 

Niiet, sõidke ikka nii nagu tunnete. Kolonni tekitaja on siiski see, kes esimesest autost mööda ei julge sõita. Kui ilmastikuolud on kehvad möödasõitmiseks, siis on nad kehvad ka piirkiirusel sõitmiseks. 
Tolle postituse juures tahaksin ära ka märkida ühe väga hea kommentaari: 
"Tööstuse tänava otsast Moonaküla risti on 11,4km. Sellest võib maha võtta 1,2km kiirusepiirangut Hulja vahel ja 200m enne Moonaküla. jääb puhat teekonda, kus 90 on lubatud järele ümmargune 10km.
Selle maa peale on ajaline vahe 90-ga sõitmisel ja 75-ga sõitmisel 1 minut ja 30 sekundit. Kas tõesti on see põhjus nii närvi minna, et FB-sse kaeblema tulla?"

PS: Ma nõustun, et kui sõidad aeglaselt (no ikka väga aeglaselt) ja Sinu taha on kogunenud kolonn, siis tuleks tee äärde seisma jääda ja nad mööda lasta. Aga mõni inimene ei tule selle pealegi. 
Ning tasub ka mainida, et kui ma vahel olen aeglaselt sõitnud ja minu taha on sõiduk ilmunud ning vastu autot ei tule, siis olen suunaga märku andnud, et ta mööda läheks, kui möödasõit on ohutu. Aga teate vahel see sõiduk ikkagi ei lähe mööda ja jääbki mu peppu passima. No see ajab ka närvi. Tema pärast ma nüüd küll seisma ei kavatse jääda, ise on süüdi, et mööda ei läinud, kui selleks ohutu võimalus oli. ;)

Turvalist liiklemist!







neljapäev, 25. jaanuar 2018

igal ühel omad mured



Mul on viimastel nädalatel tekkinud üks probleem ning ma ei tea mida ma tegema peaksin, et sellest murest vabaneda. Ma tahaks süüa, aga mul pole millegi isu. Ma olen alati armastanud liha. Snitlit teen ma nii hästi, et oleksin võinud seda kasvõi iga päev süüa. Samamoodi oli kartuli ja hapukooresalatiga. 
Nüüd viimased nädalad on aga imelik. Mul pole mitte millegi isu. Kõht on tühi, tahaks midagi, aga ei tea mida. 

Hapukoort ma enam eriti ei tarbi. Õigemini, selle kuu jooksul on söönud hapukoorega toitu söönud ainult kahel korral. See kuu oleme ostnud ainult ühe hapukoore paki ja sellest on ka üle poole külmkapis veel alles. Muidu kulus meil iga nädal vähemalt üks pakk hapukoort. Pole enam isu, üldse pole. 

Suhkrut tarbisin ma ainult nii palju, et lisasin seda teele või siis pannkookidele. Nüüd joon teed meega ja pannkooke pole ka ammu teinud. 
Tegelikult, miks ma vingun, kui asi on muutunud tervislikumaks? 

Ega ma sellepärast ei vingugi, et ma neid asju igatseks, vaid pigem sellepärast, et mul on mõtted otsas mida kodus süüa valmistada või üldse, mida ma sööma peaksin?

Tahaks midagi head, aga mis on hea? 

Eile tegin frikadellisuppi, see on hea, ja sellest ma vist ära ei tüdine veel nii pea. Aga päris iga päev suppi ka ei tahaks süüa. 
Üleeile tegin prantsuse liha. See on ka hea, aga sellest sai kuidagi see nädala lihaisu jälle täis. 
Vahepeal tegme hästi tihti pastabologneset hakklihaga. Aga peale seda viirust, mis meil kodus oli, pole mul näiteks üldse bolognese isu enam. 

Andke ideid, mida õhtusöögiks valmistada? Midagi head, lihtsat ning maitsvat. Ja oskab keegi äkki öelda, miks mul söögiisu ei ole? :O


siis kui ma kord juukseid värvisin

Vahel ma vaatan peeglisse ja mõtlen, et ikka nii äge, et ma olen just selline nagu ma olen. Ja nii äge, et ma meeldin inimestele sellisena nagu ma päriselt olengi. Mul pole mingeid ripsmepikendusi, juuksepikendusi, ma ei meigi end ning juukseid ma ka enam eriti ei värvi. Samas, kas ma ikka meeldin inimestele nii? :D Noh, ega tegelikult vahet ju pole, endale ma ju meeldin ja rohkem ju vaja pole. 

Ma ei pea selfiede tegemiseks end tund aega meikima, vaid ma lihtsalt võtan juuksed patsist lahti, teen klõpsu ja võin selle ka kohe üles panna. Siis juuksed tagasi patsi ja võin oma igapäeva toimetuste juurde naasta. :D

See olen mina. 

Vanasti kadestasin teisi, sest tundsin, et ma erinen teistest inimestest ikka nii palju. Nagu ma ütlesin, am ei meigi end. Meik muudaks mu välimust tegelikult ju totaalselt, aga samas, see oleks ju võlts. Ma olen ju täpselt selline nagu ma pildil olengi. Peaaegu. 

Täna ma taas avastasin, et ma pole jälle juukseid mingi 15 kuud värvinud. 
Juukseid esimest korda värvisin ma mingi 7-8. klassis, täpselt ei mäleta, aga suht vana olin juba. 
Peale seda hakkasid mul tihti käima juuksevärvimise tujud. Üks päev olin must, teine päev blond, siis ükskord olin hall, siis jälle must, siis blond jnejne. 

BTW, üks huvitav fakt - ma olen elus ainutl ÜHE korra käinud juuksuris, ja seda aastal 2008 või 2009. :D Täpselt enam ei mäleta. :D Aga lasin endale viltuse tuka lõigata, ahaha. :D Varjasin seda ema eest paar päeva, lõpuks pani ta ikka tähele, et mida pekki ma oma tukaga teha olen lasknud. :D

Siis kui ma Henriga koos hakkasin olema, siis hakkas see juuksevärvimine vaibuma. Alguses värvisin end muidugi esimest korda punaseks, aga sellest ma pilte ei leidnud. Kui ma Karl Hendrikut ootama jäin, siis ma otsustasin et raseduse aeg ma juukseid ei värvi. Nii ma siis olingi juukseid värvimata lausa aasta ja 3 kuud. Siis 2016. septembris tuli idee, et uhh võiks juuksed lillaks värvida. Algul kahtlesin pikalt, kartsin, et äkki ei sobi, aga kui juuksed värvitud, siis hakkas mulle see värv meeldima. Ning pooltesit kuud hiljem värvisin veel korra lillaga üle. 

Rohkem ma nüüd polegi juukseid jälle värvinud, niiet viimasest värvimisest ongi möödas 1a 3k. Lillast mu peas pole haisugi, või siis õigem on öelda VÄRVIGI. Pigem olen ma veits peast nagu roostes, ahaha. Üle 10 sentimeetri on juuksed üldse värvist välja kasvanud, aga üleminek värvitud juustele on õnneks selline okei. 

Hetkel mõtlen, et äkki peaks jälle juukseid värvima? Aga kui värvida, siis mis värvi? Samas mul reaalselt on selline kiiks, et nagu ma raseduse aeg ei tahtnud juuksied värvida, siis ma ei tahaks seda teha ka imetamise aeg. Kuid see juuste värvimine vist ei tohiks midagi mõjutada.

Nüüd ma siin siis istun oma kahtlast mitut värvi juustega ja mõtlen, mida edasi teha. Kas kasvatada hoopis loomulikku tooni juukseid välja või siis osta jälle mingi cool juuksevärv. 

Mis te arvate? Kas ma peaks juukseid värvima? Kui jah, siis mis värvi? Kui ei, siis kas mu praegused pikad roostes kiharad on okeid v? :D

Natuke pilte ka lõpetuseks. :D Olen ka olnud noor ja ilus. :D :D



2012

2013

2014

2015

2016

paar kuud tagasi

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Ära tegime!

11 päeva tagasi olin ma väga õnnetu, sellepärast, et Siim Sandriga kolmekuu visiidil selgus, et poiss on kuu ajaga vaid 200 grammi kaalust jurude võtnud ning arst käskis segu juurde hakata andma. 
No tõesti olin õnnetu ja tundsin end saamatuna, aga siis tuletas ju mu õde mulle meelde, et meil oli see neetud okse- ja kõhuviirus ja et äkki seetõttu oli kaaluiive nii suur. 

Kuna uus visiit pidi olema 23. jaanuaril (eile), siis otsustasin, et nii kaua ma talle veel piimasegu ei anna. Need 10 päeva tundusid nii paganama pikad ning kogu aeg kartsin, et äkki ma hoian oma last hoopis näljas. Paar korda käis ikka peast läbi mõte, et läheks äkki poodi ja ikka ostaks selle piimasegu. Samas ma teadsin, et mu rinnas on piima ja laps sõi ju ilusti ning ikka panustasin sellele, et uuel visiidil on ta kenasti jälle kaalu juurde võtnud. 

Kahtlustasin ka seda, et see vähene kaalutõus võis olla seotud ka sellega, et ma olin oma toitumist muutnud. Magusat ma näiteks üldse ei söönud jne. Nüüd võtsin tagasi menüüsse oma isud ning söön põhimõtteliselt kõike. Muidugi mõistlikkuse piires. 
Jõin paar korda ka imetava ema teed. Kuid eriti ei näinud selle joomisel mõtet, sest no piima on mul siiski küllalt. 

Eile käisimegi siis uuel visiidil. Arst küsis kohe, kas annan segu juurde. Ütlesin, et ei ole veel andnud, kuna kahtlustasin, et kaalu ei tulnud juurde just selle nõmeda okse- ja kõhuviiruse tõttu. Lisasin ka, et kui tõesti tänaseks ta ikka pole kaalu juurde võtnud, et siis hakkan lisa juurde andma.
Ja siis tuli see minu jaoks nii pingeline, kuid samas kauaoodatud hetk ning panin Siim Sandri kaalule. 

Uhh, ma oleks taht rõõmust sinna samusesse arstikabineti lakke pead pidi kinni hüpata. :D Sest Siim oli 10 päevaga juurde võtnud üle 200grammi ning kaalus 6200g. (10 päeva varem 5950g). 
Arst kiitis ning ütles, et jusiis tõesti oli asi selles viiruses ning ütles, et lisa nüüd küll juurde ei pea andma. 
Tundsin end lõpuks nii hästi ja õnnelikult. Samas nii uhkelt, sest rinnaga toitmine on minu jaoks nii oluline. Ma tahan, et mu laps saaks kõige paremat toitu, ja selleks ongi siiski rinnapiim. 


Piimaseguga oleks mõnes mõttes ju elu palju kergem. Ning olen tähelepannud, et need lapsed, kes saavad piimasegu, ei ärka öösel eriti üles, et süüa. See eest rinnapiima lapsed tahavad tihedalt öösel süüa saada. 
Aga siia lõppu sobib täiega selline pilt: 


Sest tean mitmeid emasid, kes niisama otsustasid mitte enam rinda anda, kas siis selleks, et elu oleks lihtsam, või et saaks juua ja suitsetada. 
Ja RPA lapsi saab ju tihti ka teiste inimeste hoolde jätta, et saaks ise eemal kuskil ära käia. 
Mina olen Siimuga nagu sukk ja saabas. Temast hetkel eemal olen olnud kõige kauem mingi kaks tundi. Ja siis ka juba tundsin puudust oma pisikesest rõõmurullist. 

PS: Naised, kes peavad olude sunnil andma lapsele RPA-d, palun ärge solvuge! Ma tean, et põhjuseid võib olla palju, miks üks laps saab RPA-d mitte rinnapiima. :)

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

õpeta oma lapsele, kuidas eristada halba heast ning head halvast




Mõni päev tagasi kirjutas Marimell enda blogis, et mida teha lööva lapsega (LINK). Oma postituses rääkis ta sellest, kuidas tema laps Hedon tuleb iga päev lasteaiast koju ning räägib, kuidas keegi jälle kedagi lasteaias lõi. 
Marimell arutleb selle üle, kus kohast see löömine tuleb ning et ta on päris nõutu ja ei tea, mida lapsele öelda, kuidas ta peaks käituma. 

See lasteaia teema on mulle päris tundlik teema tegelikult. 
Just seetõttu, et see kõik on minu jaoks täiesti uus, kuna ma ise pole kunagi lasteaias käinud. Karl Hendrik on tänaseks lasteaias käinud peaaegu viis kuud. Vähem kui kahe nädala pärast saab ta juba (loe: tegelikult alles) kahe aastaseks. 

Karl on tegelikult väga hea ja seltsiv laps. Aga samas väga kapriisne ning mõnes mõttes "ära hellitatud", sest ta peab pidevalt oma tahtmist saama. Mina olen väga enesekindel ning hoian end vaos ning ei anna ta kapriisidele alla. Ma ei täida iga tema soovi ja ei anna talle kõike, mida ta tahab. Mees see eest pole nii enesekindel ning annab liiga tihti minu arust järele. Ning tänu sellele näen ma pealt, kuidas Karl Hendrik teda piltlikult öeldes ära kasutab. Kui laps midagi tahab, siis ta tirib issit käest ning muudkui näitab mida ta kuskilt kapi otsast jälle saada tahaks. Ja teeb nii kaua kisa, kui issi lapse soovi täidab. 

Ja nagu näha hakkab see ka lasteaias endast märku andma. Nimelt lasteaias on üks poiss, kes kogu aeg hammustab. Ning Karl Hendrikul on väga tihti hammustusjäljed. Kasvataja alati õhtuti teavitab mind, kui Karli on jälle hammustatud. Ma üritan sellesse suhtuda väga rahulikult, sest ma tean, et ükski lasteaed ja ükski laps pole täiuslik ning igas rühmas leidub keegi, kes kas hammustab või lööb. See on minu arvates paratamatus. 

Muidugi pole tore teada, et keegi jälle mu last hammustas, aga tuleb üle elada, see kõik käib lasteaia juurde. Kuna meie rühmas on lapsed veel nii väikesed (1.5-3a), siis enamus neist ei oska veel rääkida ega ennast muud moodi väljendada, kui kas hammustades või löödes. 

Täna kasvataja ütles, et Karl Hendrikut jälle hammustati, kuid Karl ise provotseerib tegelikult seda hammustajat. See laps, kes hammustab, mängis mingi mänguasjaga ning just siis oli Karlil just seda samust mänguasja vaja ning ta läks ja võttis selle ära. Ning tänu sellele saigi ta hammustada. Nüüd aga kasvataja mainis, et Karl on hakanud ise vastu hammustama. Jusiis kaitserefleks. 

Ma kirjutasin ka Marimelli postituse alla, et Karli hammustatakse tihti ning ma üritan sellesse suhtuda rahulikult. Sellepeale muidugi üks ema tundis suurt ahastust ning ütles: "Mul on lapsest nii kahju 😢 Lastakse lihtsalt laps siniseks hammustada ja suhtutakse rahulikult ja mõistvalt 😱☹️ Aga lapsel on ju julmalt valus!"

Mina omalt poolt aga lisasin: "täpselt selle kommentaari põhjal, jõumegi me punkti, kus ma saan väita, et võõras inimene, ei tunne kellegi teise last. 
Minu laps on paksu nahaga, igas mõttes. Ta ei nuta iga koksu jne peale. Ja kasvatajate sõnul teda ei kõiguta ka see, kui teda hammustatakse. 
Ja mis ma siis tegema peaksin, selle asemel et rahulik olen? Kas peaksin äkki minema lasteaeda ja ise seda last hammustama või? Mõtle ka natukene."

Too naine aga raius siis nagu kivisse, et last tuleks kaitsta ja et tema võttis oma lapse lasteaiast ära ning paneb teise lasteaeda, sest tema lapse rühmas oli kiusaja. 

Vot, aga mina arvan, et lapsi ei saa kasvatada vati sees. Haiget tegemine ja löömine ei kao meie maailmast mitte kunagi. Ning kaua Sa peidad oma last selle eest talle haiget tehakse? Ükskord koolis või täiskasvanuna tuleb ikka keegi, kes teeb haiget. 

Ärge mõistke nüüd mind valesti. Muidugi mulle ei meeldi, kui mu lapsele haiget tehakse, aga ma ei saa ju minna võõrast last sakutama selle eest, et ta mu lapsele haiget tegi. Nad on tõesti veel nii väikesed, et see on nende jaoks suhtlemisviis. Ning kui mu laps on suurem, saab asjadest aru, oskab rääkida, ning talle keegi haiget teeb, siis muidugi kavatsen ma oma last kaitsta. Aga seda siiski sõnadega. 

Kui Karl Hendrik rääkima hakkab ja minust ka aru saama hakkab, siis mina kavatsen küll teda hakata õpetama, et asju ei tule lahendada käte ega hammastega, vaid sõnadega. Ja seda peaks iga vanem tegema. Samamoodi tuleb ka last karistada. Ei, mitte pekstes ja lüües. Vaid pahandust tehes tuleks laps panna kas nurka või hoopis toolile istuma. Laps peab saama ju aru, mis käitumine on vale ja mis on õige. Vale käitumist õigest saab eritada vaid sellega, kui last ka karistada. 
Karli ma nurka pannud pole ja tooli meil ka pole, kuhu teda istuma panna. Kui vahel olen ta karistuseks pannud tema enda voodisse. Ega see väga tulemuslik pole olnud, kuid aru ta on vast saanud, et ta valesti käitub, sest siis ta hiilib vaikselt alati issi juurde ja jääb vaikseks. 

Eks igal ühel on enda väljavaated lapsekasvatamisele ning omad kasvatamismeetodid. Kuid lapsi vati sees tõesti kasvatada ei saa, võinoh pigem ei tohiks. Õpetage enda lastele, mis on halb ja mis on hea ning õpetage neile, kuidas eristada halba heast ja head halvast. 





pühapäev, 21. jaanuar 2018

"ma röögin oma laste peale ja mees tahab juba ammu lastega välja kolida"




Mind täiega huvitab, mis mõtteid Te kõigepealt mõtlete, kui Te selle postituse pealkirja näete. Kindlasti käib peast läbi mõte, et "mis ema ta on" "mis ema ta on"  "mis naine ta on"?
Ok, tegelikult tõmbasin ma teid selle pealkrijaga natuke haneks. Ma räägin küll sellel teemal, aga nii meie kodus ikka pole. Sellepärast on ka pealkiri jutumärkides. 

Nimelt paar nädalat tagasi oli selline juhtum, kus üks neiu arvas endast natuke liiga palju ning tuli mu sõbranna lampi sõimama. Kuna ma aga oma lähedasi kaitsen, siis kirjutasin sellele preilile, et mida ta õige endast arvab, et ta nii mu sõbrannast räägib. See mis ma vastuseks sain, jahmatas nii mind kui ka mu meest. 

"Ega sa ise ka mingi muster ema pole. Kuigi proovid seda oma plogis välja näidata.
Ise sa pidid ja röökima oma lastepeale koguaeg ja seda ka et mees nutab tahab lastega ära minna."

Inimesed, kes mind vähegi tunnevad, teavad isegi, et ma reageerisin sellisele tekstile südamest naerdes. :D Kui ma aga mehele selle ette lugesin, siis temal vajus üldse suu ammuli ja küsis, et "Kuhu ma nende lastega minema peaksin? Kuuse alla või?"

Jah, inimesed ning nende fantaasiad on ikka piiritud. Tõesti ma ei räägi kogu oma elust blogis, aga no nii ka ikka pole, et ma ütlen Teile, et ma armastan oma lapsi, kuid tegelikult ma südamepõhjast loodaksin, et neid poleks üldse olemaski. Olge nüüd. 

Ma ei eitagi, et ma tõstan Karl Hendriku peale vahel häält, aga seda ikka juhul kui ma last keelan seda ja toda tegemast. Või siis, kui ma näiteks Siim Sandrit imetan ja tema tuleb mind juustest tirima. Ilmselgelt siis ma pean häält tõstma, aga et ma kohe röögin, hmm no ma ei tea. Ei ütleks. 
Ja Siimu peale... Mis mõte oleks tema peale röökida? Kui ta niikuinii ei saa aru ju. :D
Peale seda, kui see neiu nii ütles, võtma me mehga ikka asja huumoriga ning vahel kui ma midagi palun teha tal, siis tema ütleb mulle naljatades: "ära röögi mu peale, võtan lapsed ja kolin välja?"
Mina muidugi sellepeale vastu: "ahah, sellepärast Sa kuuri koristadki, et sinna kolida?" :D
Aga olen nüüd hakanud mõtlema, et huvitab kui üks inimene kuskil minust küla peal nii räägib, siis mida veel kümned teised inimesed, kellele ma ei meeldi, minust rääkida võiks?

Üldjuhul, mind üldse ei huvita teiste arvamus, aga kui ikka keegi minu kohta valetab, siis pean ma ikakgi end kuidagi kaitsma. :D Sest nõme oleks ju, kui mõni arvab minust midagi, mida ma tegelikult teinud ju pole. :D

reede, 19. jaanuar 2018

kas me kunagi terveks ka saame?


Oeh ei tea millal me ükskord terveks saame. :(
Me oleme juba kaks kuud iga nädal vaheldumisi haiged olnud. Detsembri alguses jäi Karl Hendrik haigeks ning oli nädal aega haige. Peale seda jäi Siim Sander haigeks. Jõulude paiku tuli meile perre kõhu- ja okseviirus. See oli kõige hullem, sest Siim Sander oksendas väga palju ning peaaegu iga toidukord tuli tal välja. :/
Nüüd on iga nädal keegi meie perest viiruses olnud. 
Eile aga kui läksin Karl Hendrikule lasteaeda järgi, märkasin, et tema käed on punaseid täppe täis. Kui koju jõudsin, võtsin ta kohe riidest lahti ja ma sain lausa šoki. Karli käed ja jalad ning pepu olid täis punaseid täpikesi. Kõhul, seljal ega näol neid täppe ei olnud. 
Helistasin kohe ka Kadrina tervisekeskusesse ning rääkisin murest. Öeldi, et annaksin lapsele Zyrteci tilkasid ning hommikul kell 8 helistaksin tagasi ning annaksin teada, mis seis on.
Hommikuks olid jalgadel olevad täpid moodustanud juba kogumikud ning muutunud suurteks laikudeks. 
Helistasin siis arstile ja paluti kohapeale minna. Panin siis põnnid riidesse ja kimasin Kadrina. 
Arsti juures saadeti meid Karliga protseduuride tuppa, nii kauks võttis üks õde Siim Sandri enda sülle. 
Protseduuride toas võeti kõige pealt Karl Hendrikult verd ning siis tehti pepu peale süst. Arst hoiatas, et süst on hästi valus ning laps võib pikalt peale seda veel kaebelda. Et isegi täiskasvanud pidid kaebama, et see süst on valus. 

Tehti siis süst, Karl max minut aega jorises ja oligi kõik, võttis mänguasjad ja jooksis ooteruumi mängima. :D
Läksin siis talle järgi ja võtsin õelt Siim Sandri. Õde küsib siis imestunult, et "Kas süst tehti juba ära?"
Vastasin jaatavalt. 
Õde oli hämmingus ja ütles: "Nii vähese nutuga? mõtlesin, et alles süsti hakkate tegema." :D
Ega jah, tundub, et Karl Hendrik on paksu nahaga. 
Igal juhul perearst arvas, et see lööve on seotud siis sellega kõhu- ja okseviirusega. Et laps reageerib viirusele siis niiöelda allergiliselt. Saime rohud peale igal juhul. 

Nüüd on õnneks need täpid heledamaks läinud. Ja tuju on ka Karlil hea. 
Loodan, et saame ruttu terveks. 
Haige on ikka nii nõme olla. :/

kolmapäev, 17. jaanuar 2018

kolmekuune jõmm


Siim Sander sai juba 8 päeva tagasi 3 kuuseks ning ma polegi veel kirjutanud meie arsti viisidist. 
Ega seal midagi kiita ei ole ning ise muutusin tol päeval väga kurvaks. 
Arstil käisime eelmisel reedel, 12. jaanuaril. Olin veendunud, et nüüd kaalub Siim vähemalt 6,5 kg. Sest ta ju tundub juba nii suur. 

Aga kui lapse kaalule panime, vahtis vastu ainult 5950grammi. See tähendab, et laps võttis terve kuu ajaga juurde vaid 200 grammi. Olin väga shokeeritud ja ei osanud midagi arvata. 
Pikkuseks oli 61 cm. (Sündides 3508g ja 51 cm). 


Muutusin tol päeval väga kruvaks ja ei saanud lihtsalt aru, miks Siim nii vähe kaalust juurde võttis. Ometigi piima on mul rinnas täiega. 
Siis tuletas aga õde mulle meelde, et enne jõule oli meil ju okse- ja kõhuviirus. Siim oksendas paaril päeval peaaegu kõik toidukorrad välja. Ning võimalik, et sel ajal langes ta kaal väga palju. 
Samuti kahtlustasin, et kuna uue aasta algusest muutsin ma enda toitumist, et siis ehk piim polegi enam nii rammus. 

Muidu sõin ma ju kõike, mille järgi isu oli. Eriti magusat. Uuest aastast ma näiteks enam magusat nüüd kaks nädalat ei söönud. Käisin palju jalutamas ja toitmine muutus natuke tervislikumaks. Ehk taldrikul oli rohkem maltsa, kui rasvast toitu. 

Nüüd ma otsustasin, et nii kaua, kui ma rinnaga toidan, jätan ma ikka selle söömise mõistuse piiridesse ning ei loobu kõigest. Söön mõistlikult, aga kõike. Sest lapse heaolu on ikka kõige tähtsam. Lisa ma hetkel VEEL juurde ei anna, sest järgmisel teisipäeval lähme me uuesti Siim Sandri ja Karl Hendrikuga arstile ja kui siis Siim ole ikka korralikult juurde võtnud, siis hakkan lisa juurde andma. Aga ma tõesti loodan, et laps võtab nüüd taas ilusti kaalust juurde. Minu jaoks on rinnaga toitmine ülimalt tähtis. Sest see on siiski lapsele kõige parem toit.

Karl Hendrikule kolme kuuselt andsime me juba lisa juurde, sest ta keeldus rinda võtmast ja sõi rinda vaid öösiti une pealt. 
Tahaksin ikka Siimule natuke kauem rinda anda. Hakkasin nüüd jooma imetava ema teed ka. Aga noh nagu ma ütlesin piima on mul rinnas küll. Eks jääme ootama järgmise nädala visiiti. ;)

teisipäev, 16. jaanuar 2018

Arvamuspostitus: Kadrina - märgakem rohkem positiivseid asju, märgake üksteist

Ma eile mainisin, et ma pole seda tüüpi inimene, kes avalikult vinguks. Tänane postitus ongi just avaliku vingumise teemal ning võib jätta mulje, et ma ise vingun avalikult, et teised vinguvad avalikult. (Nii cool lause, pead kindlasti mitu korda seda lugema, enne kui pihta saad poindile). 

Ühesõnaga ma mõtlesin juba vääga ammu, et kirjutaksin sellel teemal, aga ikka igakord peatas mind mingisugune mõte, et mis mu postitus ikka muudaks. Aga samas arvamuse avaldamine pole ju keelatud!
Ning eile sain sellele kõigele natuke tugevama tõuke. 
Nimelt on asi ühes kindlast valla grupis. Kui ma mõni aeg tagasi mõtlesin, kuidas seda postitust kirjutada, siis olin ma veendunud, et ma ei kirjuta siia, mis vallast/alevist jutt käib. Tänaseks on asjalood muutunud ja ma ikkagi avalikustan selle. Niiet minu postitus räägib täna Kadrinast, Kadrina inimestest, Kadrina grupist ning sellest et Kadrina ei olegi tegelikult nii halb koht kus elada. 


Kadrina Rahvamaja


Eile lahvatas Kadrina Facebooki grupis jälle üks teema. Üks naiste rahvas kirjutas ning seekord võttis ta minult lausa sõnad suust ning olin temaga päri. Seda mis ta täpselt sinna kirjutas ma teiega jagada kahjuks ei saa, SEST ma ei leia enam seda postitust, see on kas eemaldatud või siis ma lihtsalt olen pime. 
Aga umbes ütleski ta ikkagi midagi taolist, et kogu aeg käib Kadrina grupis üks kritiseerimine ning vingutakse vallavalitsuse kallal. 

Jätsin alla ka enda poolse kommentaari, öeldes, et nõustun temaga täielikult.
Ma olen erinevatel põhjustel mitmes erineva valla/alevi/linna grupis. Kadrinaga seob mind ikkagi see, et ma käisin seal 13 aastat koolis. (Jh 13, sest 0 klass on ka minu jaoks kool). 
Kadrina on minu jaoks siiski väga südamelähedane pleiss, AGA Kadrina Facebooki grupp on minu arust oma piirid ületanud. 
Nagu ma mainisin, olen ma mitmes erineva linna jms grupis, kuid mitte üheski grupis pole sellist vingumist nagu on Kadrina grupis. 
Kogu aeg üks poliitiline kirumine ja millegi kallal vingumine käib. Harva, tõesti VÄGA harva kohtab seal postitusi, kus märgitakse ära midagi positiivset. Kui ma ka oma kommentaaris seda mainisin, siis Pearu Nukk pakkus välja, et võiksin ma ju ise oma järgmises blogipostituses rääkida Kadrina positiivsetest külgedest. 
Seda ma ka nüüd teen, sest keegi teine ju ei taha seda ette võtta. 
Ma pole kunagi elanud Kadrinas ega ka mitte Kadrina vallas ning teoreetiliselt seobki mind Kadrinaga vaid kool. 
Minu jaoks ongi Kadrina üheks positiivsemaks märksõnaks KESKKOOL. Ma olen tänulik enda vanematele, et nad panid mu just Kadrina Keskkooli, sest haridus seal on ikka tasemel. Päriselt. Kui Sulle ikka loeb, et Su laps saaks hea hariduse, siis pane nad Kadrina kooli. Ja Sa ei kahetse. Kahetsed muidugi aint juhul, kui oled ise olnud laisk ning pole enda lapsele käitumiskursusi andnud ;)

Aga mis see kool ikka ilma õpetajateta on. Kas Teate kui palju häid õpetajaid on Kadrina Keskkoolis? Kes on hea õpetaja? Mida tähendab hea õpetaja?
Teate, eks peab tunnistama, et iga üks meist on ikka proovinud koolis läbi saada võimalikult kergelt. Ka mina olen spikerdanud ja luisanud, et koer mu kodutöö ära sõi, et pikendust saada. Aga ma sain oma asjad tehtud. Tänu neile õpoetajatele, kes tegelikult on piisavalt karmid. 
Need mõned uued õpetajad, kes on liiga leebed ja kellele lapsed kohe ka pähe istuvad, nendega pole midagi teha. Nende tunnis valitsebki kaos. Nende tunnis spikerdatakse ja pole midagi teha.
Aga vanad head õpetajad on pannud paika selle range korra. 

Viive Välimets, Siret Pung, Anneli Särg, Erika Saaren, Hegi Soosaar, Harri Laiv Rutt Kuusemäe jnejne, ma ei hakka neid kõiki ette ka loetlema. Aga nemad on põhilised, kellele mina isiklikult olen tänulik. 
Viive käis mul piltlikult öeldes tuletikuga sabas, et ma oma asjad korda teeks, oma võimeid arendaks ja näitaks, et ma olen enamaks suuteline. 
Siret Pung, ta on karm, ta annab palju õppida, tema tunnis tulebki palju konspekteerida, aga see kõik kajastus ka hilisemates kontrolltöödes. 
Erika Saareni tundi ma vihkasin. Päriselt, ma oleksin meeldi lösutanud hoopis Liina Uusküla tunnis ja lihtsalt saanud seal viie. Aga see ei tähenda, et Saaren halb õpetaja oleks. Vastupidi, tema tunnist jäi mulle vahelduseks ka ikka midagi külge. Peaaegu viimasel vene keele tunnil tegin ma tema tunnis lausa ajalugu, ssellega et ma lihtsalt poole vastamise pealt vihastasin, tõusin põsti, pakkisin oma asjad kokku ja lahkusin sõnagi lausumata tema tunnist. Ainult sellepärast, et ta nõudis seda mida ma ei osanud. 
Just selliste karmide õpetajate käte all õppisin ma midagi eluks vajalikku - distspliini, ajaplaneerimist ja iseseisvat õppimist. 
Ja iga kell paneks ma oma lapsed enne Kadrina Keskkooli, kui kuskile mujale kooli. 

Mis on veel Kadrinas häid asju?
  • Ujula. Kadrinas on ujula. Ma elan Tapal ja ma oleks ikka päris õnnelik, kui siin oleks ujula, kus ma saaks nädalalõpus aja tunnikeseks maha võtta ja sullamulla teha. Kadrina son see võimalus olemas. Sest Kadrinas on ka minu arvates väga hästi toimiv Spordikeskus. Kui muul põhjusel Kadrinassse mõni inimene elus ei satu, siis erinevad sporditurniirid toovad Su ikka korra elus ehk Kadrinasse. 
  • Kohvik. Ma juba tean, et kui ma oma kiidulaulu Kadrina Tristvere kohviku kohta hakka laulma, siis nii mõnigi mõtleb, et "ta teeb vaid seda sellepärast, et ta ise seal töötas". Aga teengi, kui ma poleks seal töödanud, siis ma ei teaks kui hästi seal asjad ka sujuvad. Ma ei teaks, et seal kohvikus teha süüa südamega, mitte kätega. Aga nii on, iga toit tuleb lauale armastusega. Mina armastasin seal kohvikus töötamist ja võin kihla vedada, et kui mul praegu lapsi poleks, siis oleks ma truu tööline seal ka praegu.
  • Üritused. Kadrinas tehakse toredaid ühisüritusi. Iga-aastane ümber paisjärve jooks, CADrina, Läbi Kadrina Jooks, Raamatukogus toimuvad filmiõhtud jne. 

Häid asju on Kadrinas veelgi. Aga selleks, et sellised head ja positiivsed asjad saaksid toimuda, peavad vallas olema ka hakkajad inimesed. Facebookis vingumine, et aita kedagi. Kui Sul on vallavalitusega kana kitkuda või mingi mure, siis mine võta julgus kokku ja kirjuta kõige pealt valda. Isiklik pöördumine võib olla palju tulusam, kui tülikiskuv positus internetis. Kui tõesti isikust pöördumisets tolku pole, siis võite ju viisakalt Facebookis teema üles võtta. Aga pliis, ärge muutuge matsideks. :D

Vald on täpselt nii hea ja tore, kui olete Teie, kallis vallarahvas. 
Hakka või ise vallavanemaks, et asjad toimiks, eksole. :D 
Ja vahet pole kes "hetkel" võimul olev vallavanem on, siis ikka leidub keegi, kellele ta ei meeldi või kellele ei meeldi tema ideed. 
Aga tuletan meelde, et ise te valisite võimule just need inimesed, kes seal praegu on. Teie, mitte nad ise. 

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

mul on ka tunded ja elu...

Ma pole üldiselt inimene, kellele meeldiks vinguda avalikult. Tavaliselt hoian negatiivsed emotsioonid endale, kuid samas oleks see ju lugejate petmine. Petmine, sest lugejatele võib jääda mulje, et minu elus on kõik täiuslik, ainult positiivne ning mule ei lähe kunagi halvasti või mul pole kunagi paha tuju. 

Ega ikka nii pole. Ma olen ka vahel kurb ja õnnetu, vahel vihane ja vinguv ning tihti olen ma pettunud. 
"Pettunud" on tegelikult minu elu kõige pareimini iseloomustav sõna. Miks? Sest ma olen tihti pettunud inimestes, kes mind ümbritsevad. 
Ma ei räägi ainult sõpradest ja tuttavatest, vaid üleüldse inimestest.
Aga kõige hullem on ikkagi pettuda inimestes, kes on mulle lähedased..

Täna on see päev, kus ma tõsiselt vihastasin. Vihastasin ning ühtlasi ka avastasin, et mind nagu inimest polegi teiste jaoks olemas. Ma armastan inimesi aidata, ma ei oska öelda "ei" ning olen alati vastutulelik. Kuid mul on ka tunded. Ja kui ikka mõnele inimesele meenun ma vaid siis, kui midagi vaja on, siis on see ikka väga nõme tunne. Eriti kui ma tean, et ühelegi inimesele ei meeldi olla olemas vaid selle jaoks, et kellegi soove täita. 

Ma vajan enda ellu sõpru, kes niisama vahel küsiksid ILMA MINGISUGUSE TAGAMÕTTETa, kuidas mul läheb või mis ma teen.
Täna oli mul reaalne olukord, kus mu kolmekuune lapsuke nuttis, aga ma PIDIN kuskile minema. Ma olin selleks sunnitud, laps aga muudkui nuttis. Samal ajal kui mina roolima pean, on tema aga turvatooliga tagaistmel, ma ei saa teda kuidagi lohutada. Ja kui see pisike olevus nutab, tunnen mina end nii pahasti ja halvana...

Nii ma siis omaette vandusingi, et minu tunnetele, ajale ning et mul on laps, ei mõtle keegi.
Ole vaid taksojuht, tee seda, tee toda, mine sinna, mine tänna, ole seal, too poest seda ja toda jnejne. 
Eino kui hästi makstakse, niiet ma ka ise oma ajakulu eest tasutud saan, palun väga, võtaksin seda kui tööd. Aga kui vahel ei anta sõidu eest sentigi, siis ikka vihastab küll. Mina kulutan oma raha, oma kütust ja oma aega. Mis ma siin rahast vingun, kui vahel ei öelda isegi mitte "aitäh".. 

Ja teate viimasel ajal olen ma ikka nii pettunud, et kui keegi mulle ka topelt peale maksaks, ei viitsiks ma sõita. Ma olen hetkel ema ja koduperenaine, mitte taksojuht. Ma pean laste eest hoolitsema, perele süüa tegema, koristama. Mitte terve oma päeva raiskama mingile tühisele sõidule, millest ma ise ei saa mingit kasu/tasu. 

Ma tahan puhata. So, kui Sa tahad olla mu sõber, siis ole ja kirjuta mulle ns. Mitte ainult siis, kui on vaja kuskile minna või kui midagi vaja on. :)
Ausalt mulle meeldib aidata, aga ma pole ainuüksi mingi heategija, vaid mul on ka pere ja tunded. :)

Lõppu üks pildike, mis kirjeldab 101%-liselt mu elu. 



pühapäev, 14. jaanuar 2018

Leanika Elublogi Top 10 postitust aastal 2017


Uus aasta on juba kaks nädalat kestnud ning pean tõdema, et minu jaoks on aasta enam vähem hästi alanud. 
Märkasin, et mitu blogijat on teinud postituse oma eelmise aasta top kümnest postitusest ja mõtlesin, et huvi pärast võiksin ju ka ise üle tšekkida, mis inimesi eelmisel aastal kõige enam mu blogis huvi pakkus. 
Kui Tel on mingil põhjusel mõni postitus kahe silma vahele jäänud, siis nüüd on paras aeg need läbi lugeda ;)

1. "1+1+1=4" (LINK)
Eks seda oli arvata, et minu teisest rasedusest teada saamine on 2017. aastal üks kõige populaarsemaid postitusi minu blogis. Inimesed on ju uudishimulikud ning teiste elu on ikka põnevam, kui enda oma. Eriti põnev on ju teada, kes kellega millal lapse saab või kes kellega käib. 

2. "Kuidas meie pisike Siim Sander ilmavalgust nägi!" (LINK)
Siim Sandri sünnilugu jäi TOP 1 postitusele vaid 50 lugejaga alla. Beebide sünnilood pakuvad taaskord palju kõneainet, nii oli ka Siim Sandri sünnilooga. 

3. "100€ kuus toidule - võimalik või võimatu?" (LINK)
Toit on miski, millele kulub kuus enamasti kõige rohkem raha. Kuid väga paljudel juhtudel inimesed ei jälgi erinevate poodide hindu. Kui elad linnas siis on plussiks see, et teisest poest võid saada sama toote palju odavamalt. Samas on ka võimalus, set soodushindadest lummatuna inimesed ostavad vahel ka mõttetuid toiduained, mis lõpuks ka külmikus pahaks lähevad ja kasutust ei leia. 

4. "Kuidas üks kuu oma sissetulekuga ära elada?" (LINK)
Nagu ma Top 1 postituse juures mainisin, meeldib inimestele kõige enam lugeda ikka seda kes kellega käib ja kes kellega millal lapse saab. Teiseks top teemaks on aga raha. Raha seob ju meid kõiki ning ilma selleta ei saa nagu kuidagi ära elada. Tihti on aga nii, et inimesed ei saa kuu aega oma sissetulekuga hakkama ning on kuu lõpus kitsikuses. Selles konkreetses postituses tõin ma välja mitmeid enda nippe, kuidas kuu aega oma sissetulekuga hakkama saada. 

5. "Oh neid vastikuid kakaseid mähkmeid ehk kuidas saada laps potile?" (LINK)
No kellele meeldib kakaseid mähkmeid vahetada? Ehk siis natukene meie potitreeningust. Tänaseks on muidugi Karl täitsa mähkmevaba. 

6. "Ei, ma veel ei sünnita ehk eelviimane ämmaemanda visiit tekitas natuke pingeid. :D" (LINK)
Noh tegelikult oligi see mu viimane ämmaemanda visiit, sest 5 päeva hiljem ma juba sünnitasin. :D

7. "Noh, kas poiss või tüdruk?" (LINK)
Lapseteema ei kao mu blogist kuskile ning muidugi pakkus lugejatele huvi, kas teine laps tuleb poiss või tüdruk. :D

8. "Suud puhtaks - EMO" (LINK)
Rohkem ma sel teemal ei taha rääkida.

9. "MUST REEDE - kodust lahkumata" (LINK)
Must reede on tänaseks läbi, aga Bonusway'ga võite ikka tasuta liituda SIIT - https://www.bonusway.ee/?r=6211282

10. "ninatolmuimeja" (LINK)
See on ikka üks vinge asi, kes pole veel lugenud, siis visake postitusele pilk peale. :)

No nagu näha, siis viis postitust kümnest oli seotud lapse teemaga. Ning olgem ausad, nii kaua kui mul on lapsed (loe: igavesti) on ka mu blogis laste teema olemas. Aga ega ka rahast ei saa me üle ega ümber, sest see on miski mis meid kõiki ühendab ning säästlikkuse teemal tulebki rohkem rääkida. 

Millised postitused Teile minu blogis rohkem huvi pakuvad?

neljapäev, 11. jaanuar 2018

põnevad väljakutsed

Kes mu Facebooki leheküljel (LINK) ja instagrami kontol (LINK) silma peal on hoidnud, on kindlasti näinud, et paar päeva tagasi kõndisin ma päeval maha lausa 20 km. 

Uut aastat alustasin ma tagasihoidlikumalt, ning max 13 km sai ühe päeva jooksul maha kõmbitud.
Siis esitas blogija Jane mulle väljakutse kõndida 15 km.
Võtsin pikalt hoogu ja üleeile läksingi kõndima. Peaaegu 5 km oli kõnnitud, kui minuga liitus Brenda. Kõndisime ja jutustasime ning aeg kadus ei tea kuhu ning kilomeetrid muudkui kogunesid. 
Kui minul 15 km juba koos oli, siis tundsin, et tahan veel ning ei suutnud peatuda. Nii kõndisimegi veel tunnikese ning nii see 20 km kokku saigi. Ulmeline, aga nii äge. 

Esitasin siis Janele vastu väljakutse kõndida 20 km. Jane pole mingi papist kiisuke ning juba samal õhtul oli tal see juba done!



Nii äge, väljakutsed oleks nagu just meie teema ning see annab meile võimaluse end proovile panna. 
Nüüd oleme aga küsimuse ees, mis järgmiseks? Milliseid väljakutseid me veel võiksime teha?
Keegi pakkus välja jääauku hüppamise. Ma oleks kahe käega oolt, aga keegi kommenteeris, et kui imetad last, siis ei tohiks seda teha. Niiet see jääb vist välja. 
Langevarjuhüpe tundub olevat väga cool asi ning juba nädal tagasi mõtlesin, et see aasta võiks selle ära teha. 

Vot, aga kallid lugejad, aidake meid, mida ägedat me võiks veel teha? Pange aga fantaasia tööle ning andke ideedele tuld!

reede, 5. jaanuar 2018

ma olen sõltlane



Jah, ma tunnistan, ma olen sõltlane. Aga kus kohast algab sõltuvuse piir? Meil kõigil vist on mõni sõltuvus? Me kõik oleme sõltlased? Mis sõltlane ma olen?
Ei, ma pole narkomaan. Ei, isegi mitte alkohoolik. Nikotiinik ka mitte., ega ka kofeiinik. Aga ikkagi ma olen sõltlane. Mis sõltlane siis? Ei nutisõltlane ka mitte, vist. Võib-olla isegi olen, aga seda ma ise ei tunnista. 
Mul mitu sõltuvust. Tegelikult võib-olla ka rohkem kui kaks. Aga kõiki sõltuvusi ei saagi teada või ei suuda inimene endale tunnistada.

Mul on näiteks kiirusesõltuvus.
Ok, ma võitlen selle nimel, aga vahel saab see minust siiski võimust. 
Seda, et ma olen kiirusest sõltuvuses või, et mul on kiiruse haigus, hullus või nimetage kuidas ise tahate seda, sain ma aru aasta tagasi. Sain aru, hmm, pigem tunnistasin endale. 
Istusin autoroolis ja lihtsalt jalg vajus gaasile ja enam sealt ära ei tahtnud tulla. 
Ohtlik. Väga ohtlik. Ajapikku olen ma sellega võidelnud. Kuid... Vahel ikka juhtub, et see saab minust võitu. Paljud on öelnud, et mul raske jalg. On küll. Aga mu jalast raskem on sellega võitlemine. 
Samas viimasel ajal polegi see nii hull. Surmahirm aitab sellise sõltuvusega võidelda.

Mingi hetk oli mul täielik Coca-Cola sõltuvus.
Ma tõesti ei suutnud vastupanna, kui ma poes Coca-Colast möödusin. Ma lihtsalt PIDIN selle pudeli haarama ja korvi poetama ning loomulikult ära ostma. Suvel kui ma rase olin, siis ma hakkasin selle vastu võitlema ning olin ikka väga pikalt ilma Cocata.
Kui ära sünnitasin, siis ma ei joonud gaseeritud jooke seetõttu, et ravasin, et lapsel tekivad sellest gaasid. Pshh, mingi hetk ikkagi proovisin ja katsetasin ning lapsel ei tekkinud mingeid gaase. Nii ma siis jälle suhteliselt tihedalt seda Cocat lürpisin. Vana-aasta õhtulgi sai seda joodud. Aga seekord jätsin ma Coca siiski vanasse aastasse ning proovin nüüd ilma olla. Juba selletõttu, et see rikub hambaid ja on ebatervislik.

Magusasõltuvus
Enne laste saamist olin ma pehmelt öeldes ikka paganama lucky inimene. Ma võisin süüa kõike ja nii palju kui tahtsin, aga minu kaalunumber ega kehavorm ei muutunud sellest grammigi. Nüüd raseduste ja imetamisajaga on magusaisu meeletult kasvanud. Ma päriselt heameelega toitukski näiteks ainult Mesikäpa šokolaadist, kui vaid saaks. Ok ma saaks, aga ma ei tohi. Sest ma ei taha elu lõpuni nii palju kaaluda ning pekivolte särgivahele peita. :D
Niiet ka magusaisuga pean ma praegu tõelist lahingut.

Koristamissõltuvus
See on selline positiivne sõltuvus minu arust. Mulle meeldib koristada ja mulle meeldbi kui toad on korras. Meie pisikeses korteris ühe kaheaastase põngerjaga on see tegelikult peaaegu võimatu, sest ta suudab sekunditega minu tundide pikkuse töö uuesti pea peale keerata. Aga nii mu enamik päevi on siiski möödunud - koristades. Midagi pole teha. Aga samas mulle meeldib. Koristada tuleb siiski enda meeleheaks ning silmailuks, ja seda ma teen suurima heameelega. :)

Kõndimissõltuvus
See on ka selline positiivne ja värske sõltuvus, mis tekkis alles hiljuti mu ellu. Ma avastasin enda jaoks, kui värskendav ning mõnus on jalutamine. Kui hea ning motiveeriv on kokku lugeda läbitud kilomeetreid. Ja salaja soovin, et see sõltuvus jääks püsima. ;)

Need on sellised peamised sõltuvused, mida ma suutsin enda jaoks ära märkida. Ma arvan, et neid on võib-olla veel, aga ma ei kas ei tunnista neid endale või sisi lihtsalt esimese laksuga lihtsalt ei meenunud mulle.

Kas Teil on mõni sõltuvus? Millised? Kas ja kuidas te võitlete sõltuvustega?