reede, 19. jaanuar 2018

kas me kunagi terveks ka saame?


Oeh ei tea millal me ükskord terveks saame. :(
Me oleme juba kaks kuud iga nädal vaheldumisi haiged olnud. Detsembri alguses jäi Karl Hendrik haigeks ning oli nädal aega haige. Peale seda jäi Siim Sander haigeks. Jõulude paiku tuli meile perre kõhu- ja okseviirus. See oli kõige hullem, sest Siim Sander oksendas väga palju ning peaaegu iga toidukord tuli tal välja. :/
Nüüd on iga nädal keegi meie perest viiruses olnud. 
Eile aga kui läksin Karl Hendrikule lasteaeda järgi, märkasin, et tema käed on punaseid täppe täis. Kui koju jõudsin, võtsin ta kohe riidest lahti ja ma sain lausa šoki. Karli käed ja jalad ning pepu olid täis punaseid täpikesi. Kõhul, seljal ega näol neid täppe ei olnud. 
Helistasin kohe ka Kadrina tervisekeskusesse ning rääkisin murest. Öeldi, et annaksin lapsele Zyrteci tilkasid ning hommikul kell 8 helistaksin tagasi ning annaksin teada, mis seis on.
Hommikuks olid jalgadel olevad täpid moodustanud juba kogumikud ning muutunud suurteks laikudeks. 
Helistasin siis arstile ja paluti kohapeale minna. Panin siis põnnid riidesse ja kimasin Kadrina. 
Arsti juures saadeti meid Karliga protseduuride tuppa, nii kauks võttis üks õde Siim Sandri enda sülle. 
Protseduuride toas võeti kõige pealt Karl Hendrikult verd ning siis tehti pepu peale süst. Arst hoiatas, et süst on hästi valus ning laps võib pikalt peale seda veel kaebelda. Et isegi täiskasvanud pidid kaebama, et see süst on valus. 

Tehti siis süst, Karl max minut aega jorises ja oligi kõik, võttis mänguasjad ja jooksis ooteruumi mängima. :D
Läksin siis talle järgi ja võtsin õelt Siim Sandri. Õde küsib siis imestunult, et "Kas süst tehti juba ära?"
Vastasin jaatavalt. 
Õde oli hämmingus ja ütles: "Nii vähese nutuga? mõtlesin, et alles süsti hakkate tegema." :D
Ega jah, tundub, et Karl Hendrik on paksu nahaga. 
Igal juhul perearst arvas, et see lööve on seotud siis sellega kõhu- ja okseviirusega. Et laps reageerib viirusele siis niiöelda allergiliselt. Saime rohud peale igal juhul. 

Nüüd on õnneks need täpid heledamaks läinud. Ja tuju on ka Karlil hea. 
Loodan, et saame ruttu terveks. 
Haige on ikka nii nõme olla. :/

kolmapäev, 17. jaanuar 2018

kolmekuune jõmm


Siim Sander sai juba 8 päeva tagasi 3 kuuseks ning ma polegi veel kirjutanud meie arsti viisidist. 
Ega seal midagi kiita ei ole ning ise muutusin tol päeval väga kurvaks. 
Arstil käisime eelmisel reedel, 12. jaanuaril. Olin veendunud, et nüüd kaalub Siim vähemalt 6,5 kg. Sest ta ju tundub juba nii suur. 

Aga kui lapse kaalule panime, vahtis vastu ainult 5950grammi. See tähendab, et laps võttis terve kuu ajaga juurde vaid 200 grammi. Olin väga shokeeritud ja ei osanud midagi arvata. 
Pikkuseks oli 61 cm. (Sündides 3508g ja 51 cm). 


Muutusin tol päeval väga kruvaks ja ei saanud lihtsalt aru, miks Siim nii vähe kaalust juurde võttis. Ometigi piima on mul rinnas täiega. 
Siis tuletas aga õde mulle meelde, et enne jõule oli meil ju okse- ja kõhuviirus. Siim oksendas paaril päeval peaaegu kõik toidukorrad välja. Ning võimalik, et sel ajal langes ta kaal väga palju. 
Samuti kahtlustasin, et kuna uue aasta algusest muutsin ma enda toitumist, et siis ehk piim polegi enam nii rammus. 

Muidu sõin ma ju kõike, mille järgi isu oli. Eriti magusat. Uuest aastast ma näiteks enam magusat nüüd kaks nädalat ei söönud. Käisin palju jalutamas ja toitmine muutus natuke tervislikumaks. Ehk taldrikul oli rohkem maltsa, kui rasvast toitu. 

Nüüd ma otsustasin, et nii kaua, kui ma rinnaga toidan, jätan ma ikka selle söömise mõistuse piiridesse ning ei loobu kõigest. Söön mõistlikult, aga kõike. Sest lapse heaolu on ikka kõige tähtsam. Lisa ma hetkel VEEL juurde ei anna, sest järgmisel teisipäeval lähme me uuesti Siim Sandri ja Karl Hendrikuga arstile ja kui siis Siim ole ikka korralikult juurde võtnud, siis hakkan lisa juurde andma. Aga ma tõesti loodan, et laps võtab nüüd taas ilusti kaalust juurde. Minu jaoks on rinnaga toitmine ülimalt tähtis. Sest see on siiski lapsele kõige parem toit.

Karl Hendrikule kolme kuuselt andsime me juba lisa juurde, sest ta keeldus rinda võtmast ja sõi rinda vaid öösiti une pealt. 
Tahaksin ikka Siimule natuke kauem rinda anda. Hakkasin nüüd jooma imetava ema teed ka. Aga noh nagu ma ütlesin piima on mul rinnas küll. Eks jääme ootama järgmise nädala visiiti. ;)

teisipäev, 16. jaanuar 2018

Arvamuspostitus: Kadrina - märgakem rohkem positiivseid asju, märgake üksteist

Ma eile mainisin, et ma pole seda tüüpi inimene, kes avalikult vinguks. Tänane postitus ongi just avaliku vingumise teemal ning võib jätta mulje, et ma ise vingun avalikult, et teised vinguvad avalikult. (Nii cool lause, pead kindlasti mitu korda seda lugema, enne kui pihta saad poindile). 

Ühesõnaga ma mõtlesin juba vääga ammu, et kirjutaksin sellel teemal, aga ikka igakord peatas mind mingisugune mõte, et mis mu postitus ikka muudaks. Aga samas arvamuse avaldamine pole ju keelatud!
Ning eile sain sellele kõigele natuke tugevama tõuke. 
Nimelt on asi ühes kindlast valla grupis. Kui ma mõni aeg tagasi mõtlesin, kuidas seda postitust kirjutada, siis olin ma veendunud, et ma ei kirjuta siia, mis vallast/alevist jutt käib. Tänaseks on asjalood muutunud ja ma ikkagi avalikustan selle. Niiet minu postitus räägib täna Kadrinast, Kadrina inimestest, Kadrina grupist ning sellest et Kadrina ei olegi tegelikult nii halb koht kus elada. 


Kadrina Rahvamaja


Eile lahvatas Kadrina Facebooki grupis jälle üks teema. Üks naiste rahvas kirjutas ning seekord võttis ta minult lausa sõnad suust ning olin temaga päri. Seda mis ta täpselt sinna kirjutas ma teiega jagada kahjuks ei saa, SEST ma ei leia enam seda postitust, see on kas eemaldatud või siis ma lihtsalt olen pime. 
Aga umbes ütleski ta ikkagi midagi taolist, et kogu aeg käib Kadrina grupis üks kritiseerimine ning vingutakse vallavalitsuse kallal. 

Jätsin alla ka enda poolse kommentaari, öeldes, et nõustun temaga täielikult.
Ma olen erinevatel põhjustel mitmes erineva valla/alevi/linna grupis. Kadrinaga seob mind ikkagi see, et ma käisin seal 13 aastat koolis. (Jh 13, sest 0 klass on ka minu jaoks kool). 
Kadrina on minu jaoks siiski väga südamelähedane pleiss, AGA Kadrina Facebooki grupp on minu arust oma piirid ületanud. 
Nagu ma mainisin, olen ma mitmes erineva linna jms grupis, kuid mitte üheski grupis pole sellist vingumist nagu on Kadrina grupis. 
Kogu aeg üks poliitiline kirumine ja millegi kallal vingumine käib. Harva, tõesti VÄGA harva kohtab seal postitusi, kus märgitakse ära midagi positiivset. Kui ma ka oma kommentaaris seda mainisin, siis Pearu Nukk pakkus välja, et võiksin ma ju ise oma järgmises blogipostituses rääkida Kadrina positiivsetest külgedest. 
Seda ma ka nüüd teen, sest keegi teine ju ei taha seda ette võtta. 
Ma pole kunagi elanud Kadrinas ega ka mitte Kadrina vallas ning teoreetiliselt seobki mind Kadrinaga vaid kool. 
Minu jaoks ongi Kadrina üheks positiivsemaks märksõnaks KESKKOOL. Ma olen tänulik enda vanematele, et nad panid mu just Kadrina Keskkooli, sest haridus seal on ikka tasemel. Päriselt. Kui Sulle ikka loeb, et Su laps saaks hea hariduse, siis pane nad Kadrina kooli. Ja Sa ei kahetse. Kahetsed muidugi aint juhul, kui oled ise olnud laisk ning pole enda lapsele käitumiskursusi andnud ;)

Aga mis see kool ikka ilma õpetajateta on. Kas Teate kui palju häid õpetajaid on Kadrina Keskkoolis? Kes on hea õpetaja? Mida tähendab hea õpetaja?
Teate, eks peab tunnistama, et iga üks meist on ikka proovinud koolis läbi saada võimalikult kergelt. Ka mina olen spikerdanud ja luisanud, et koer mu kodutöö ära sõi, et pikendust saada. Aga ma sain oma asjad tehtud. Tänu neile õpoetajatele, kes tegelikult on piisavalt karmid. 
Need mõned uued õpetajad, kes on liiga leebed ja kellele lapsed kohe ka pähe istuvad, nendega pole midagi teha. Nende tunnis valitsebki kaos. Nende tunnis spikerdatakse ja pole midagi teha.
Aga vanad head õpetajad on pannud paika selle range korra. 

Viive Välimets, Siret Pung, Anneli Särg, Erika Saaren, Hegi Soosaar, Harri Laiv Rutt Kuusemäe jnejne, ma ei hakka neid kõiki ette ka loetlema. Aga nemad on põhilised, kellele mina isiklikult olen tänulik. 
Viive käis mul piltlikult öeldes tuletikuga sabas, et ma oma asjad korda teeks, oma võimeid arendaks ja näitaks, et ma olen enamaks suuteline. 
Siret Pung, ta on karm, ta annab palju õppida, tema tunnis tulebki palju konspekteerida, aga see kõik kajastus ka hilisemates kontrolltöödes. 
Erika Saareni tundi ma vihkasin. Päriselt, ma oleksin meeldi lösutanud hoopis Liina Uusküla tunnis ja lihtsalt saanud seal viie. Aga see ei tähenda, et Saaren halb õpetaja oleks. Vastupidi, tema tunnist jäi mulle vahelduseks ka ikka midagi külge. Peaaegu viimasel vene keele tunnil tegin ma tema tunnis lausa ajalugu, ssellega et ma lihtsalt poole vastamise pealt vihastasin, tõusin põsti, pakkisin oma asjad kokku ja lahkusin sõnagi lausumata tema tunnist. Ainult sellepärast, et ta nõudis seda mida ma ei osanud. 
Just selliste karmide õpetajate käte all õppisin ma midagi eluks vajalikku - distspliini, ajaplaneerimist ja iseseisvat õppimist. 
Ja iga kell paneks ma oma lapsed enne Kadrina Keskkooli, kui kuskile mujale kooli. 

Mis on veel Kadrinas häid asju?
  • Ujula. Kadrinas on ujula. Ma elan Tapal ja ma oleks ikka päris õnnelik, kui siin oleks ujula, kus ma saaks nädalalõpus aja tunnikeseks maha võtta ja sullamulla teha. Kadrina son see võimalus olemas. Sest Kadrinas on ka minu arvates väga hästi toimiv Spordikeskus. Kui muul põhjusel Kadrinassse mõni inimene elus ei satu, siis erinevad sporditurniirid toovad Su ikka korra elus ehk Kadrinasse. 
  • Kohvik. Ma juba tean, et kui ma oma kiidulaulu Kadrina Tristvere kohviku kohta hakka laulma, siis nii mõnigi mõtleb, et "ta teeb vaid seda sellepärast, et ta ise seal töötas". Aga teengi, kui ma poleks seal töödanud, siis ma ei teaks kui hästi seal asjad ka sujuvad. Ma ei teaks, et seal kohvikus teha süüa südamega, mitte kätega. Aga nii on, iga toit tuleb lauale armastusega. Mina armastasin seal kohvikus töötamist ja võin kihla vedada, et kui mul praegu lapsi poleks, siis oleks ma truu tööline seal ka praegu.
  • Üritused. Kadrinas tehakse toredaid ühisüritusi. Iga-aastane ümber paisjärve jooks, CADrina, Läbi Kadrina Jooks, Raamatukogus toimuvad filmiõhtud jne. 

Häid asju on Kadrinas veelgi. Aga selleks, et sellised head ja positiivsed asjad saaksid toimuda, peavad vallas olema ka hakkajad inimesed. Facebookis vingumine, et aita kedagi. Kui Sul on vallavalitusega kana kitkuda või mingi mure, siis mine võta julgus kokku ja kirjuta kõige pealt valda. Isiklik pöördumine võib olla palju tulusam, kui tülikiskuv positus internetis. Kui tõesti isikust pöördumisets tolku pole, siis võite ju viisakalt Facebookis teema üles võtta. Aga pliis, ärge muutuge matsideks. :D

Vald on täpselt nii hea ja tore, kui olete Teie, kallis vallarahvas. 
Hakka või ise vallavanemaks, et asjad toimiks, eksole. :D 
Ja vahet pole kes "hetkel" võimul olev vallavanem on, siis ikka leidub keegi, kellele ta ei meeldi või kellele ei meeldi tema ideed. 
Aga tuletan meelde, et ise te valisite võimule just need inimesed, kes seal praegu on. Teie, mitte nad ise. 

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

mul on ka tunded ja elu...

Ma pole üldiselt inimene, kellele meeldiks vinguda avalikult. Tavaliselt hoian negatiivsed emotsioonid endale, kuid samas oleks see ju lugejate petmine. Petmine, sest lugejatele võib jääda mulje, et minu elus on kõik täiuslik, ainult positiivne ning mule ei lähe kunagi halvasti või mul pole kunagi paha tuju. 

Ega ikka nii pole. Ma olen ka vahel kurb ja õnnetu, vahel vihane ja vinguv ning tihti olen ma pettunud. 
"Pettunud" on tegelikult minu elu kõige pareimini iseloomustav sõna. Miks? Sest ma olen tihti pettunud inimestes, kes mind ümbritsevad. 
Ma ei räägi ainult sõpradest ja tuttavatest, vaid üleüldse inimestest.
Aga kõige hullem on ikkagi pettuda inimestes, kes on mulle lähedased..

Täna on see päev, kus ma tõsiselt vihastasin. Vihastasin ning ühtlasi ka avastasin, et mind nagu inimest polegi teiste jaoks olemas. Ma armastan inimesi aidata, ma ei oska öelda "ei" ning olen alati vastutulelik. Kuid mul on ka tunded. Ja kui ikka mõnele inimesele meenun ma vaid siis, kui midagi vaja on, siis on see ikka väga nõme tunne. Eriti kui ma tean, et ühelegi inimesele ei meeldi olla olemas vaid selle jaoks, et kellegi soove täita. 

Ma vajan enda ellu sõpru, kes niisama vahel küsiksid ILMA MINGISUGUSE TAGAMÕTTETa, kuidas mul läheb või mis ma teen.
Täna oli mul reaalne olukord, kus mu kolmekuune lapsuke nuttis, aga ma PIDIN kuskile minema. Ma olin selleks sunnitud, laps aga muudkui nuttis. Samal ajal kui mina roolima pean, on tema aga turvatooliga tagaistmel, ma ei saa teda kuidagi lohutada. Ja kui see pisike olevus nutab, tunnen mina end nii pahasti ja halvana...

Nii ma siis omaette vandusingi, et minu tunnetele, ajale ning et mul on laps, ei mõtle keegi.
Ole vaid taksojuht, tee seda, tee toda, mine sinna, mine tänna, ole seal, too poest seda ja toda jnejne. 
Eino kui hästi makstakse, niiet ma ka ise oma ajakulu eest tasutud saan, palun väga, võtaksin seda kui tööd. Aga kui vahel ei anta sõidu eest sentigi, siis ikka vihastab küll. Mina kulutan oma raha, oma kütust ja oma aega. Mis ma siin rahast vingun, kui vahel ei öelda isegi mitte "aitäh".. 

Ja teate viimasel ajal olen ma ikka nii pettunud, et kui keegi mulle ka topelt peale maksaks, ei viitsiks ma sõita. Ma olen hetkel ema ja koduperenaine, mitte taksojuht. Ma pean laste eest hoolitsema, perele süüa tegema, koristama. Mitte terve oma päeva raiskama mingile tühisele sõidule, millest ma ise ei saa mingit kasu/tasu. 

Ma tahan puhata. So, kui Sa tahad olla mu sõber, siis ole ja kirjuta mulle ns. Mitte ainult siis, kui on vaja kuskile minna või kui midagi vaja on. :)
Ausalt mulle meeldib aidata, aga ma pole ainuüksi mingi heategija, vaid mul on ka pere ja tunded. :)

Lõppu üks pildike, mis kirjeldab 101%-liselt mu elu. 



pühapäev, 14. jaanuar 2018

Leanika Elublogi Top 10 postitust aastal 2017


Uus aasta on juba kaks nädalat kestnud ning pean tõdema, et minu jaoks on aasta enam vähem hästi alanud. 
Märkasin, et mitu blogijat on teinud postituse oma eelmise aasta top kümnest postitusest ja mõtlesin, et huvi pärast võiksin ju ka ise üle tšekkida, mis inimesi eelmisel aastal kõige enam mu blogis huvi pakkus. 
Kui Tel on mingil põhjusel mõni postitus kahe silma vahele jäänud, siis nüüd on paras aeg need läbi lugeda ;)

1. "1+1+1=4" (LINK)
Eks seda oli arvata, et minu teisest rasedusest teada saamine on 2017. aastal üks kõige populaarsemaid postitusi minu blogis. Inimesed on ju uudishimulikud ning teiste elu on ikka põnevam, kui enda oma. Eriti põnev on ju teada, kes kellega millal lapse saab või kes kellega käib. 

2. "Kuidas meie pisike Siim Sander ilmavalgust nägi!" (LINK)
Siim Sandri sünnilugu jäi TOP 1 postitusele vaid 50 lugejaga alla. Beebide sünnilood pakuvad taaskord palju kõneainet, nii oli ka Siim Sandri sünnilooga. 

3. "100€ kuus toidule - võimalik või võimatu?" (LINK)
Toit on miski, millele kulub kuus enamasti kõige rohkem raha. Kuid väga paljudel juhtudel inimesed ei jälgi erinevate poodide hindu. Kui elad linnas siis on plussiks see, et teisest poest võid saada sama toote palju odavamalt. Samas on ka võimalus, set soodushindadest lummatuna inimesed ostavad vahel ka mõttetuid toiduained, mis lõpuks ka külmikus pahaks lähevad ja kasutust ei leia. 

4. "Kuidas üks kuu oma sissetulekuga ära elada?" (LINK)
Nagu ma Top 1 postituse juures mainisin, meeldib inimestele kõige enam lugeda ikka seda kes kellega käib ja kes kellega millal lapse saab. Teiseks top teemaks on aga raha. Raha seob ju meid kõiki ning ilma selleta ei saa nagu kuidagi ära elada. Tihti on aga nii, et inimesed ei saa kuu aega oma sissetulekuga hakkama ning on kuu lõpus kitsikuses. Selles konkreetses postituses tõin ma välja mitmeid enda nippe, kuidas kuu aega oma sissetulekuga hakkama saada. 

5. "Oh neid vastikuid kakaseid mähkmeid ehk kuidas saada laps potile?" (LINK)
No kellele meeldib kakaseid mähkmeid vahetada? Ehk siis natukene meie potitreeningust. Tänaseks on muidugi Karl täitsa mähkmevaba. 

6. "Ei, ma veel ei sünnita ehk eelviimane ämmaemanda visiit tekitas natuke pingeid. :D" (LINK)
Noh tegelikult oligi see mu viimane ämmaemanda visiit, sest 5 päeva hiljem ma juba sünnitasin. :D

7. "Noh, kas poiss või tüdruk?" (LINK)
Lapseteema ei kao mu blogist kuskile ning muidugi pakkus lugejatele huvi, kas teine laps tuleb poiss või tüdruk. :D

8. "Suud puhtaks - EMO" (LINK)
Rohkem ma sel teemal ei taha rääkida.

9. "MUST REEDE - kodust lahkumata" (LINK)
Must reede on tänaseks läbi, aga Bonusway'ga võite ikka tasuta liituda SIIT - https://www.bonusway.ee/?r=6211282

10. "ninatolmuimeja" (LINK)
See on ikka üks vinge asi, kes pole veel lugenud, siis visake postitusele pilk peale. :)

No nagu näha, siis viis postitust kümnest oli seotud lapse teemaga. Ning olgem ausad, nii kaua kui mul on lapsed (loe: igavesti) on ka mu blogis laste teema olemas. Aga ega ka rahast ei saa me üle ega ümber, sest see on miski mis meid kõiki ühendab ning säästlikkuse teemal tulebki rohkem rääkida. 

Millised postitused Teile minu blogis rohkem huvi pakuvad?

neljapäev, 11. jaanuar 2018

põnevad väljakutsed

Kes mu Facebooki leheküljel (LINK) ja instagrami kontol (LINK) silma peal on hoidnud, on kindlasti näinud, et paar päeva tagasi kõndisin ma päeval maha lausa 20 km. 

Uut aastat alustasin ma tagasihoidlikumalt, ning max 13 km sai ühe päeva jooksul maha kõmbitud.
Siis esitas blogija Jane mulle väljakutse kõndida 15 km.
Võtsin pikalt hoogu ja üleeile läksingi kõndima. Peaaegu 5 km oli kõnnitud, kui minuga liitus Brenda. Kõndisime ja jutustasime ning aeg kadus ei tea kuhu ning kilomeetrid muudkui kogunesid. 
Kui minul 15 km juba koos oli, siis tundsin, et tahan veel ning ei suutnud peatuda. Nii kõndisimegi veel tunnikese ning nii see 20 km kokku saigi. Ulmeline, aga nii äge. 

Esitasin siis Janele vastu väljakutse kõndida 20 km. Jane pole mingi papist kiisuke ning juba samal õhtul oli tal see juba done!



Nii äge, väljakutsed oleks nagu just meie teema ning see annab meile võimaluse end proovile panna. 
Nüüd oleme aga küsimuse ees, mis järgmiseks? Milliseid väljakutseid me veel võiksime teha?
Keegi pakkus välja jääauku hüppamise. Ma oleks kahe käega oolt, aga keegi kommenteeris, et kui imetad last, siis ei tohiks seda teha. Niiet see jääb vist välja. 
Langevarjuhüpe tundub olevat väga cool asi ning juba nädal tagasi mõtlesin, et see aasta võiks selle ära teha. 

Vot, aga kallid lugejad, aidake meid, mida ägedat me võiks veel teha? Pange aga fantaasia tööle ning andke ideedele tuld!

reede, 5. jaanuar 2018

ma olen sõltlane



Jah, ma tunnistan, ma olen sõltlane. Aga kus kohast algab sõltuvuse piir? Meil kõigil vist on mõni sõltuvus? Me kõik oleme sõltlased? Mis sõltlane ma olen?
Ei, ma pole narkomaan. Ei, isegi mitte alkohoolik. Nikotiinik ka mitte., ega ka kofeiinik. Aga ikkagi ma olen sõltlane. Mis sõltlane siis? Ei nutisõltlane ka mitte, vist. Võib-olla isegi olen, aga seda ma ise ei tunnista. 
Mul mitu sõltuvust. Tegelikult võib-olla ka rohkem kui kaks. Aga kõiki sõltuvusi ei saagi teada või ei suuda inimene endale tunnistada.

Mul on näiteks kiirusesõltuvus.
Ok, ma võitlen selle nimel, aga vahel saab see minust siiski võimust. 
Seda, et ma olen kiirusest sõltuvuses või, et mul on kiiruse haigus, hullus või nimetage kuidas ise tahate seda, sain ma aru aasta tagasi. Sain aru, hmm, pigem tunnistasin endale. 
Istusin autoroolis ja lihtsalt jalg vajus gaasile ja enam sealt ära ei tahtnud tulla. 
Ohtlik. Väga ohtlik. Ajapikku olen ma sellega võidelnud. Kuid... Vahel ikka juhtub, et see saab minust võitu. Paljud on öelnud, et mul raske jalg. On küll. Aga mu jalast raskem on sellega võitlemine. 
Samas viimasel ajal polegi see nii hull. Surmahirm aitab sellise sõltuvusega võidelda.

Mingi hetk oli mul täielik Coca-Cola sõltuvus.
Ma tõesti ei suutnud vastupanna, kui ma poes Coca-Colast möödusin. Ma lihtsalt PIDIN selle pudeli haarama ja korvi poetama ning loomulikult ära ostma. Suvel kui ma rase olin, siis ma hakkasin selle vastu võitlema ning olin ikka väga pikalt ilma Cocata.
Kui ära sünnitasin, siis ma ei joonud gaseeritud jooke seetõttu, et ravasin, et lapsel tekivad sellest gaasid. Pshh, mingi hetk ikkagi proovisin ja katsetasin ning lapsel ei tekkinud mingeid gaase. Nii ma siis jälle suhteliselt tihedalt seda Cocat lürpisin. Vana-aasta õhtulgi sai seda joodud. Aga seekord jätsin ma Coca siiski vanasse aastasse ning proovin nüüd ilma olla. Juba selletõttu, et see rikub hambaid ja on ebatervislik.

Magusasõltuvus
Enne laste saamist olin ma pehmelt öeldes ikka paganama lucky inimene. Ma võisin süüa kõike ja nii palju kui tahtsin, aga minu kaalunumber ega kehavorm ei muutunud sellest grammigi. Nüüd raseduste ja imetamisajaga on magusaisu meeletult kasvanud. Ma päriselt heameelega toitukski näiteks ainult Mesikäpa šokolaadist, kui vaid saaks. Ok ma saaks, aga ma ei tohi. Sest ma ei taha elu lõpuni nii palju kaaluda ning pekivolte särgivahele peita. :D
Niiet ka magusaisuga pean ma praegu tõelist lahingut.

Koristamissõltuvus
See on selline positiivne sõltuvus minu arust. Mulle meeldib koristada ja mulle meeldbi kui toad on korras. Meie pisikeses korteris ühe kaheaastase põngerjaga on see tegelikult peaaegu võimatu, sest ta suudab sekunditega minu tundide pikkuse töö uuesti pea peale keerata. Aga nii mu enamik päevi on siiski möödunud - koristades. Midagi pole teha. Aga samas mulle meeldib. Koristada tuleb siiski enda meeleheaks ning silmailuks, ja seda ma teen suurima heameelega. :)

Kõndimissõltuvus
See on ka selline positiivne ja värske sõltuvus, mis tekkis alles hiljuti mu ellu. Ma avastasin enda jaoks, kui värskendav ning mõnus on jalutamine. Kui hea ning motiveeriv on kokku lugeda läbitud kilomeetreid. Ja salaja soovin, et see sõltuvus jääks püsima. ;)

Need on sellised peamised sõltuvused, mida ma suutsin enda jaoks ära märkida. Ma arvan, et neid on võib-olla veel, aga ma ei kas ei tunnista neid endale või sisi lihtsalt esimese laksuga lihtsalt ei meenunud mulle.

Kas Teil on mõni sõltuvus? Millised? Kas ja kuidas te võitlete sõltuvustega? 


teisipäev, 2. jaanuar 2018

Kaksteist tuhandikku - ehk eesmärgid on täitmisel

Head uut aastat kallid lugejad!

Loodan, et Teie soovid ning eesmärgid täituvad. :)
Käisime vana aasta õhtul mu emal külas ning kuna Karl Hendrikule vanaema juures nii väga meeldib, siis jäi ta sinna. Mõtlesime siis korra, et kuna Karli pole, et siis lähme Rakverre ilutulestikku vaatama, aga siis kirjutas tuttav, et kas me nende lapsi oleme nõus vaatama. Arutasime ja otsustasime mehega, et ok, võime ju uue aasta ka kodus vastu võtta ning lasime siis sõbranna lapsed siia tuua. 
Olime tegelikult mega väsinud ja oleksime heameelega varakult magama läinud, aga siis mõtlesim, et patt oleks uus aasta maha magada ning istusime nii kaua ikka üleval. Vaatasime oma kodu aknast ilutulestikku. Ise veel naljatasin, et tuhanded inimesed kületama hetkel õues ja meie oleme siin poolpaljalt 26 kraadises soojas toas ning vaatame aknast ilutulestikku. :D
Ok, uus aasta algas kenasti. Mõtlesin eile endale veel ühe salajase uue aasta eesmärgi välja - kõndida selle aastaga vähemalt 1000 kilomeetrit. Jah, tuhat, kilomeetrit, mitte meetrit. :D 
Ega seda polegi tegelikult ju palju, sest aastas on ju 365 päeva ning see teeks keskmiselt 3 km päevas. :D Kuna ma eile jaluatama ei jõudnud, siis täna kõndisin topelt, võinoh, võib öelda, et lausa neljakordselt - 12 km. Enesetunne on mega! Ja nii uhke enda üle. Mõelda vaid, oleks nagu peaaegu kõndinud Tapalt Kadrinasse. :D Äge, ma ütlen, ägeeeee!
Aga väsimus on ka nüüd mitmekordne. Kui ma voodisse pikali viskasin, oli mul korra tunne, et rohkem ma siit ei tõuse, jään sliipi ning magan hommikuni. Aga kus Sa siis nüüd sellega, tegemisi on veel palju. 
Ühesõnaga 12/1000 on tehtud. :D Kas ma homme jaluatam jõuan, eks näha ole. Puhkepäevi tuleb ka endale lubada, aga hetkel olen ma küll nii motiveeritud, et võiksin vist Lätti ja tagasi kõndida. :D Nali. 


Aasta on igal juhul tõesti motiveeritult alustatud. Peab nüüd veel leidma motivatsiooni trenni alustamiseks, SEST muidu ma kõngen enda peki kätte. Mitte, et mul seda jalaga segada oleks, aga ikkagi, need mõned lisakilod (loe: 8 kg) annavad korralikult tunda. Näiteks on mul eilsest tohtutd seljavalud. Rasedusega läheb rüht ikka kohutavalt käest ära, või peaksin ma ütlema seljast ära? 
No igal juhul olen ma ikka üks kõverik küll ning sirge seljaga olen vaid siis, kui meelde tuleb, et kuule, võiks nagu oma selja ka vahelduseks sirgeks ajada. 
Praegu istun siin arvuti taga sirge seljaga ja tunnen, et mu selg annab kohe otsad, sest NIIII valus on enda selga sirgena hoida. 
Eks need seljavalud on tingutud ka sellest, et ma ei imeta Siim Sandrit mitte pikali, vaid istukil ning kõik see koormus vajub seljale. 
Aga ok, mis ma ei saa rohkem lobiseda ning pean tegelema oma silmarõõmudega!

1. jaanuar  2018 - mina kaalumas umbes 65 kg. :D