esmaspäev, 23. aprill 2018

ahistamine ja laamendamine kõrvalkorteris


Kuna ma olen siiski põhimõtteliselt 19 aastat elanud maal ning majas, siis poleks ma vist eladeski ette kujutanud, et see kortermajas elamise elu niivõrd peavalu tekitav on. 

Eile oli rahulik õhtu, vaatasime telekat, kuniks üks hetk kuulsin, kuidas kuskilt tulid imelikud kolksud ja keegi kõva häälega lõugas. Läksin siis korraks koridori ja kuulatasin, et kas see tuleb meie kõrvalkorterist või altnaabritelt. Kuna ma selleks hetkeks ikka õigesti aru ei saanud, kust see laamendamine tuli, siis kirjutasin altnaabrinaisele ja küsisin, et kas neil on külalised. Tema vastas "Ei".

Ja siis oli juba selgelt kuulda, kuidas kõrvalkorteris mingi möll käis, imelikud kolinad vastu seina ja mingi noorema naise kisa. Tasub märkimist, et kõrvalkorteris elab muidu üksik vana naine, umbes 70 aastane. 

Kui see kolin ja kisa juba liiga kõvaks läks, tundus mulle, et keegi saab seal peksa ning Henri läks korteriuksele koputama. Ust ei avatud ning Henri karjus, et kui see möll ära ei lõppe, siis kutsub politsei. Siis kostus aga sealt noore naise kisa, et "kutsuge abi, kutsuge abi". Samal ajal lõugas seal veel meesterahvas (tegemist oli korteris elava naise pojaga)
Korteriust ikka ei avatud ning helistasingi politseisse ning ütlesin, et kõrvalkorteris saab vist keegi peksa ning naisterahvas karjub, et kutsuksime abi. 

Samal ajal kui ma politseiga telefonitsi rääkisin, avati lõpuks ka korteriuks ning uksest kargas välja aluspükste väel naisterahavas, pisarad silmis, pluuse rippus imelikult seljas, juuksed olid sassis. Ühesõnaga nägi see naine väga räsitud välja ning tundus nagu teda oleks konkreetselt seal ahistatud. 
Politsei küsis minult, kas kiirabi on vaja. Küsisin siis kaks korda sellelt naiselt, et kas on vaja, siis ta ütles et ei ole vaja. 

Politsei saadeti teele. Ning asjaosalised läksid tagasi korterisse. Jube vaikne oli siis kõik. Politsei saabus alles poole tunni pärast ning mindi uksele. 

Politseile avas ukse just see samune naine, kes abi palus. Politsenik küsis, et "mis siin toimub?"
Naine vastas, et "kõik on korras" ja hakkas edasi üldse soome keeles rääkima. 
Siis küsis politseinik tollel vanemalt korteris elavalt naiselt, et "kuidas olukord on?"
Mutike vastas: "Saame hakkama!"

Ja siis tuli tagant toast välja selle muti poeg ja hakkas rääkima, et "ei ole midagi siin korras, et see neiu on siin end ülejoonud"
Ühesõnaga  siis läksid politseinikud korterisse sisse ja rohkem ma ei tea mis nad seal rääkisid.
Lõpuks viis politsei selle soomlanna üldse endaga kaasa. 

Edasi oli paar tundi vaikus ning kobisin isegi lõpuks magama ära. Kuniks kell 11 ärkasin üles, taaskord mingi lõugamise peale. Seekord lõugas too meesterahvas oma alumise naabri ukse taga. Kopsis ja peksis ust ja muudkui lõugas. Ajasin Henri üles ja ütlesin, et nüüd too mees ahistab altnaarbinaist. Henri tõmbas riided selga ja hüppas kohe trepikotta ja sõimas näo täis sel mehel. Mees muidugi kobises vastu aga ronis tagasi üleskorrusele ja oma ema korterisse. Tükk aega veel kuulsin kuidas ta seal kõva häälega möirgas. 

Ja reaalselt, kui ma kuulsin, et meie kõrvalkorterisse kolib mingi vana naine, siis arvasin, et tuleb rahulik elu, sest mis komejanti see mutt ikka saaks korraldada. Aga boosemoi, selle pooleteist aasta jooksul, mil me siin elanud oleme, sellist möirgamist ja laamendamist pole varem olnud. 
Muti arvates oli vist jumala ok, et ta poeg kedagi tema korteris ahistab, sest ega ta ju eile alguses korteriust lahtigi ei teinud, alles siis tegi, kui aru sai, et ma päriselt räägingi politseiga. 

Kui ma muidu olen selline inimene, kes ei viitsi toaust lukku panna, isegi mitte siis, kui lähen poodi või lasteaeda, veel vähem ööseks. Siis nüüd keeran kohe heaga ukse lukku, sets äkki lendab mingi hull psühhopaat mullegi tuppa ja hakkab ahistama.
Creepy. 

pühapäev, 22. aprill 2018

segased tunded


Tunnen end hetkel täiega nõmedalt, just seetõttu, et ma pole viimasel ajal eriti bloginud. Aprillikuu saab natuke rohkem kui nädala pärastläbi ning avaldanud olen siiani vaid kaks postitust. 
Asi pole selles, et ma mul poleks milleski blogida. On küll, ikka päris palju asju on millest tahaks kirjutada. Aga asi on selles, et mul pole aega. Tegemisi on nii palju. Ja kui juhtubki mõni vaba päev olema, siis kasutan seda magamiseks. 

Sellest te kindlasti saate isegi aru, et väsimuseprobleem kimbutab mind endiselt. Aga vahet pole, kas ma olen väsinud või mitte, teatud asju ma pean ikka jõudma, teatud kohtadesse ikka sõitma jnejne. 
Teine asi on selles, et viimasel ajal pole mul üldse tahtmist arvutit avada. No kohe üldse mitte. Tunnen kuidagi vastumeelsust. Välja arvatud täna. 

Milleni ma jõuda tegelikult tahan, on see, et ega see blogimine polegi nii lihtne. Peab olema tuju, et blogida. Peab olema tahtmine blogida. Peab olema teema, millest kirjutada. Peab olema aega, et üldse kirjutada. 

Postitusi ei saa lihtsalt klaviatuurist välja imeda. See pole nii lihtne. Mina blogin siis, kui mul on selleks tuju, tahtmine, teema ja eelkõige aega. Ja terve selle kuu ongi mind kimbutanud tunne, et mul pole tuju midagi kirjutada. Lihtsalt pole olnud seda tahtmist. Ja seeõttu ei hakka ma ka vastu tahtmist midagi kokku vormima, sest see pole minu arust õige blogimine. Minu arust uusi postitusi ei tule trükkida mitte näppudega, vaid südamega. Just südamega, sest kui Sa südamega asja juures pole, on see ju nagu mingi etendus, kus Sa tegelikult osaleda ei taha. 

Nagu ma ennist mainisin, on mul tegelikult Teile päris palju rääkida. Ning ma üritan tasapisi asjad ka kirja panna ja Teiega oma elu ja olu jagada. 

AGA, 
Vahelduseks võiksite Te ise ka mulle jooksvalt teada anda, mida Te minu blogist tegelikult ootate? Milliseid postitusi meelsasti loete ning millest ma võiksin rohkem kirjutada? :)
Sest minu blogi ei ole mitte mina üksinda, vaid suurema osa mu blogist moodustate ikkagi Teie, mu kallid lugejad. :)
Niiet ootan Teie sooje soovitusi!

Päikest! (Mida täna väljas üldse pole)

neljapäev, 19. aprill 2018

13 ja reede, jajah




Ma olen üldjuhul väga ebausklik inimene. Ning ega selline asi nagu 13 ja reede pole minus kunagi erilist feelingut tekitanud, et oo sel päeval läheb kindlasti midagi nihu. 
Nii ma siis ei pannudki isegi eelmine reede tähele, et on 13 ja reede.

Läksin hommikul vara juba Siim Sandriga sõitma. Viisime Karl Hendriku lasteaeda ja läksime siis vanu häid keskpolügooni teid taasavastama. Liikusime mitmeid tunde ringi, hingasin värsket õhku, käisin tankibasseini ääres, vaatlesin parte jne. Kõik oli tore. Päike silitas pead ja sulatas maad. 
Kui kätte jõudis lõuna, siis kohtas tee peal oma ema. Mõtlesin siis, et võtan ta peale. Autos oli suht vähe ruumi ja selleks pidin Karl Hendriku turvatooli pagaasniku panema. Aga selleks, et pagass lahti saada, pidin ma korra auto seisma jätma ja võtme eest võtma. Asjad pagassis, istusime autosse, et edasi liikuda.

Käivitasin auto ja reaalselt tundsin sel hetkel, kuidas auto mootori küljest just kukkus midagi ära. Ning armatuuris lõi põlema aku tule. Ok, tore, läksime siis uurima, mis juhtus. Kõigepealt leidsime auto alt rihma, terve oli. Mõtlesin, et ah, mis see siis ära ei ole, et paneks selle siis tagasi. Siis tuli aga veel üks koblakas küljest ära.

Noh jah, helistasin siis Henri õe mehele. Rääkisin mis värk on ja siis küsisin mis ma nüüd teen, et ma olen ikkagi keset metsa. Ütles, et sõidaksin aku peal koju, ilma tulede ja raadiota ning jälgiksin, et auto keema ei läheks.

Ok, emps läks siis jala edasi ning mina keerasin otsa ringi ja hakkasin kou poole minema. :D
1,5 km sõitsin, keerasin süüte välja ja siis veeresin mööda tolmuseid keskpolügooni teid. Päris tore oli. :D
15 km koduni sõitsin nii umbes tund aega. :D

Siis Henri õde ja ta mees tulid ka minu juurde, ja viskasid pilgu peale, et mis siis täpsemalt katki on. Tegemist oli siis väntvõlli otsarihmarullikuga. OK.


Helistasime siis Rakvere Fixusesse, et uurida, palju uus maksab.
Poolt undi hiljem helistati sealt tagasi ja hinnaks öeldi "kõigest" 240€.
Mul hakkasid kohe dollarimärgid silme ees virvendama.

Siis Henri õemees ütles, et odavam oleks kuskilt kasutatud jupp leida. 
Hakkasingi siis otsima. Tund aega ja leidsingi. Sillamäel.
Kuidas sinna saada? Mis edasi saab? jnejne.

Kell oli kolm.
Helistasin siis naabrinaisele, mõtlesin, et äkki saan ta mehe autot laenata. Haha, siis tuli välja, et neil oli rattalaager just sel päeval katki läinud.
Siis ei jäänud muud üle, kui minna jala lasteaeda. Võtsin naabrinaise kaasa, Siimu toppisin vankri ja lets go!

Henri õde vahepeal teatas mulle, et nad on Kadrina Konsumi ees ja et auto ei lähe käima.
Siis hakkasin mõtlema ja ütlesin naabrinaisele, et "Mis kuradi päev täna on?"
Mõtlesime kaks sekundit ja ütlesime nagu ühest suust "kolmteist ja reede". hahahaha

Vahepeal sain telefonitsi sugulase kätte ja tema oli siis nõus mulle autot laenama, et saaksin minna maale ja Karli sinna viia ning siis koos sugulasega selle autojubina järgi minna.

Noh, viisin siis Karli maale ning kõik kulges plaanipäraselt, kuni mulle kirjutas see Sillamäe vennike, et ta ei saagi mulle seda juppi müüa, sest tal on ka see katki.
Ok, hakkasin siis edasi otsima, kuni üks mees kirjutas mulle, et tal on Põltsamaal pakkuda.
Nii me siis läksimegi lõpuks sugulasega Põltsamaale õhtul hilja ning tõime selle õnnetu auto jupi ära. :D

Õnneks 14 ja laupäev oli natuke parem ning auto sai ilusti korda. Üheks päevaks sai puhtaks ka pestud, nüüd jälle sama s*tane, kui enne :D

Millised ebaõnnestumised Teid 13 ja reedel tabasid/on tabanud? :D

teisipäev, 3. aprill 2018

Teolt tabatud ehk saatuslik sitahunnik

Täna on see päev, kui ma räägin Teile ühe loo, mis on nii uskumatu, koomiline kui ka rõve samaaegselt. Esimene aprill on möödas ning see on tõestisündinud lugu, mis leidis just täna hommikul aset. Hoiatan, postituse sisu võib olla häiriv!

Enne, kui ma selle loo juurde pöördun, pean Teid manitsema: 
1) See lugu on päriselt RÕVE! Ning niimõnelgi võib ka süda pahaks minna!
2) Kui Sa seda lugu manitsustest hoolimata loed, siis ära vingu, et süda läks pahaks!
3) LUGEMINE OMAL VASTUTUSEL!
4) Vastus küsimusele: Miks ma seda üldse Teile räägin? -Just sellepärast, et Te teaksite, milliseid inimesi meie hulgas liigub ja milliste probleemidega peavad täiesti normaalselt ninimesed täiesti normaalselt hommikul tegelema. 
5) Ära loe seda ei enne ega pärast sööki!

Ilus hommik, mille teeb veel ilusamaks see, et mulle saabub SMS, et varsti ( vahemikus 8.30-9.30) tuleb kuller ning toob ära mu uue telefoni. Juhuu. 
Kell on 8.35. Kerin siis rulood üles, et peale passida kui kuller peaks saabuma. Ruloosid üles kerides jääb aga mulle silma, kuidas üks tuikuv meesterahvas kõnnib otse joones minu alt naabri akende poole. Haarasin kohe telefoni, et naabrinaisele helistada ja teda hoiatada. Mees sammub aga akendest mööda, otse maja nurka aia äärde. Täpselt minu vaateväljast minema. Naabrinaine telefoni vastu ei võtnud ning hetk hiljem tuigub mees minema. Okei, eeldasin, et jusiis käis ta seal urineerimas, mis seal muud ikka teha oli. 
Saatsin siis nabrinnale paar pilti tollest mehest ja kirjutasin juurde, et tõenäoliselt käis too mees talle just akna alla urineerimas. Naarbinaine polnud eriti üllatunud ja ütles, et ega see pole esimene ega viimane kord. 
Süüdlane põgeneb südmuskohalt
Täpselt kolm minutit hiljem 8.38 helistas kuller, et ta kohe jõuab. Tõmbasin jope selga ning liikusin õue. Kohtasin teist vanemat naabrinaist ning rääkisin talle, et maja nurka käidi just urineerimas. 
Tema kohe muidugi tahtis minna vaatama, läksin siis koos temaga. Ja see mis meile vastu vaatas oli üks rõvedus. Sitahunnik, suur sitahunnik. Hakkasin öökima ning lahkusin otsejoones sealt. See vanem naabrinaine ütles, et küll ta selle s*tturi kätte, saab kui poodi läheb. 
Siis saab kuller, sain oma telefoni kätte ja sammusin tuppa.

Tunnike hiljem, kell 9.33 helistab minu alt naaber siis mulle ning räägib et teine naabrinaine sai minust valesti aru ning oli hoopis minu kõrval korterisse kolinud uue naabri näo täis sõimanud, et miks too meile maja nurka sittumas käib. 
Oh boosemoi, mis seal muud öelda, vana inimene, sai valesti aru ja sõimas süütu naise näo täis. 
Minu alt naaber siis ütles, et läheb selgitab talle kohe asja, et tegemist oli hoopis meesterahvaga, mitte naisterahavaga. 
Samal ajal panin mina asjad kokku ja liikusin Siim Sandriga autosse, et maale minna. 
Asetasin siis parasjagu turvatooli autosse, kui silmanurgast vilksamini nägin, kuidas tuttav kehastus minust möödus. 
Ahhaaa, sittur, ja tagasi siin tänaval, nagu poleks midagi juhtunud. 
Jooksin jalamaid naabrinaiste juurde, ütlesin "dvj, tahtsid teda kätte saada, tule!" 

Minu alatnaaber võttis jalad selga ning jooksis sellele mehele järgi. Peatas ta kinni ja küsis "kuhu lähed?" "Mis Sa mulle sinna akna alla käisid tegemas? Nüüd tuled kaasa ja koristad ära. " 
Pika punnimise peale tuli mees akna juurde kaasa, ajas oma vene keelset joru, seletas et tema oli nii suur häda. 
Naabrinaine ütles "mul ükskõik kui suur häda oli, nüüd koristad ära"
Siis see mees ütles, et tema läheb toob labida. Lõpuks mölises ja ütles veel, et tal on pohhui ning hakkas minema kõndima. 

Süüdalne põgeneb teist korda sündmuskohalt

Ta teab, et on vahele jäänud

Jooksin siis natuke temast ette ja tegin paar klõpsu ta näost ning ütlesime, et kutsume politsei. "pohhuipohhui" kõlas vastuseks ning nii ta sammus tänava lõppu ühte majja. 
Eeldasime, et ega ta tagasi küll ei tule. 


Naabrinaised läksid nõutult tuppa ja mina maale. 
Vähem kui pool tundi hiljem saatis aga naabrinaine mulle pildid, kuidas mees tõesti tuli labida ja väikese plastik ämbriga ja rookis oma sita kokku. Ja siis sammus rahulolevat koos plastikämber koos oma väljaheitega minema. 
Jusiis ikka see, et ma teda pildistasin, võttis tal junni jahedaks. 

Vot sellised inimesed liiguvad meil siin ringi ja vot selliste rõvedate probleemidega peame, meie täiesti normaalsed inimesed tegelam - peame mööda tänavat s'ttureid taga ajama. 








neljapäev, 29. märts 2018

minust sai ämblikmees ehk lugu sellest kuidas mul naabritega üldse ei vea

Ma mõistan, et igas kortermajas või siis igas eramajadega tänavas on musti lambaid, ehk selliseid naabreid, kes ühel või teisel moel endast imeliku mulje võivad jätta. Aga ma ei saa aru, miks just mina alati selliste imelike otsa satun? :D
Moel elades ajas üks jama teist taga nende naambritega. Ega Tapalgi kergem pole. 

Tulin siis ühel päeval Karl Hendrikuga lasteaiast koju. Jõuame siis maja ette ja hakkame oma treikoja poole kõndima, kui tuleb esimese trepikoja mees vastu ja vannub "kuradi mõrd, kuradi loll vanamutt". Hmm, ok? Ja siis hakkab rääkima: "teiste koerad võivad mööda hoovi ringi joosta, aga minu koer ei või lahtiselt olla" 
Jaja, naeratasin muheledes ja kõndisin kiiremal sammul oma trepikoja ukse ette. Asun siis ust avama, kui teeb naabrinaine akna lahti ja sõnab: "kuradi loll vanamees, kuradi jobu, kuradi peni, muudkui käib ja situb igal  e poole"
hmm, ok? :D
Ütlesin "ehh", naeratasin ja kimasin Karliga ruttu tuppa, ise samal ajal analüüsides, et miks inimesed ei võiks juba üksteist rahule jätta. Ok, Te ei salli üksteist, olge siis vait ja ärge suhelge, aga pagan, ikka te peate käituma nagu mingid tited ja üksteist tühiste asjade pärast sõimama ja solvama. :D 
Ok, kui tõesti muudmoodi ei saa, siis sõimake aga edasi, aga jätke pliis mind rahule. :D
Tunnen end nagu vahekohtunik, olen siis majas üks tolerantne hing, saan kõigiga läbi ja siis sunnitakse mind nagu poolt valima. :D
Ma ei viitsi, mul on oma muresid ka. 

Noh ja eile kolis meie kõrvalkorterisse uus elanik. Hommikul kui lastega arstile hakkasin minema, peatus maja ees maakler, kes korteri ära ostis ja tuli minuga rääkima, et teeksin koridori veits ruumi, et täna kolivad üürnikud sisse. Kuna ma juba nädal tagasi teadsin, et uued elanikud tulevad, siis olin juba eeltööd teinud ja koridori ammu korda teinud. Maakler veel mainis, et tegu on ühe vinguva naisterahvaga. Nojah, seda ma ka juba teian, sest kui ta korterit vaatmas käis, siis jäi talle juba mu lapsevanker ette. 

Ja siis kell kolm hakkas madistamine pihta. Ma päriselt uskusin, et tegemist on üksi vana naisterahvaga, kel pole palju asju, võib-olla voodi, kapp, nipet näpet. Kuidas ma küll võisin nii naivselt mõelda. :D
Sel naisel on asju rohkem, kui meil terve pere peale kokku. Esiti tõsteti autost asjad maja ette ning nii oligi terve maja esine blokeeritud. Lõpuks tassiti need asjad trepikotta, täpselt nii, et kui ma õhtul poodi hakkasin minema, pidin ma kõhu sisse tõmbama ning nagu ussike nendest asjadets mööda vingerdama. Tagasi poest tulles, ei saanud ma enam normaalse inimese moodi trepist üles minna, sest trepi esine oli blokeeritud. Ja ilma naljata. Võtsin siis end kokku ja pressisin end kuidagi trepi käsipuu kõrvale, viskasin toidukoti üle käsipuu trepile ja siis ronisin nagu mingi ämblikmees üle trepi käsipuu trepile. 

Selline oli siis trepi esine, kui ma ämblikmeheks hakkasin

Päris hilisõhtuks meie ukse tagune koridor lihtsalt haises, ma ei kujuta ettegi, mida see naine endaga kaasa võttis, aga tõsiselt rõve hais mattis koridori. Suskasin õhuvärskendajat sinna, et natukenegi normaalset lõhna sinna saada. 

Ja mis seal ikka, öösel kell 12 nad (tegemist on umbes 70-aastase naise ja tema pojaga, aga sellest pole ma veel aru saanud, kas poeg ka siia kolib) ikka veel madistasid. Pool 2 öösel, käisi selline kolistamine, et ma korraks mõtlesin, et lähen sõiman nende näo täis, aga leebusin, katsin pea teki ja padjaga ning magasin edasi. 

Eeldasin, et kui nad pool ööd madistasid, et siis lõpuks on trepikoda tühi. Loll, Leanika, loll, kuidas ma küll võisin nii loota. 
Reaalselt siiamaani vedelevad osad asjad seal, nüüd vähemalt on natuke rohkem ruumi tehtud, et liikuma pääseks. 

Minu arust kõige iroonilisem on see, et see naine vingus meie lapsevankri kohta, et see ei tohiks seista seal trepi juures. Kolimiseks tõstis vankri natuke eemale ja blokeeris enda asjadega terve trepi esise. :D  Oh neid vana inimesi küll. :D

PS: Minu alumised naabrid on see eest nii head naabrid, et ma ei julgegi neid naabriteks nimetada. :D Nendega pole kunagi mingeid probleeme. :D Ja kusjuures Moel oli samamoodi, meie all ja meie üleval olevad naabrid olid super toredad. :D Kuidagi nende kõrvalnaabritega üldse ei vea. :D

kolmapäev, 28. märts 2018

tänasest toitume rohtudest

Tunnen end hetkel natuke rumalalt, sest lasin haigusel end niimoodi ära petta. Nimelt oleksin ju pidanud juba eile Karl Hendrikuga arstile minema, aga eile hommikul oli kõik jumala korras, silmad polnud rähmas, laps oli üliõnnelik jne, kõik tundus ok. Mõtlesin, et Karl oma raudse tervisega äkki nii kergelt põdeski selle nõmeda haiguse välja, aga kus Sa siis nüüd sellega. 
Päris õhtul oli Karlil silmad jälle rähmas.


Hommikul oli need ikka nii rähmas, et tal võttis ärgates kuskil 5 minutit aega, kuni ta need lahti sai. Ja ega need ise lahti ei tulnud, pidin märja lapiga ikka leotama ta silmi. 
Siis avastasin muidugi, et Siimul ka hakkavad silmad rähma minema. Tagatipuks mõlemal lapsel ninad nii tatised, et hingatagi raske. 

Seadsime siis sammud hommikul vara arstile. Kõigepealt saadeti muidugi mõlemad verd andma, et näha milline on põletikunäitaja. 
Siim Sandril õnneks oli see korras, aga Karl Hendrikul ikka väike põletikunäitaja oli (7). 

 



Karl Hendrik jäi siis ette mängunurka mängima ja läksin kõigepealt Siimuga perearsti juurde. Kuulas teda, vaatas kõrvu ja kurku. Õnneks kõrvad olid korras. Aga kuna Siimul ikka paks tatt ja silmad ka kipuvad rähma minema, siis kirjutas arst talle välja Zyrteci, Amoxilini ning silmatilgad. 

Siis toimus vahetus, pereõde võttis Siim Sandri end hoolde ja mina viisin Karli perearstile näha. 
Kõik kordus, kuulas, vaatas kõrvu, vaatas kurku. Sama seis. Zyrtec, silmatilgad ja mingi Amoksiclav kirjutati välja. 

Ikkagi päris palju rohtusid, Karlil niigi kehva söögiisu, nüüd siis toitub rohtudest. :/

Tuletasin arstile meelde, et Siimul on järgmine kolmapäev mõõtmise-kaalumise visiit, siis arst arvas et võiks selle ju kohe ära teha, et kolmapäeval niikuinii vaksineerida teda ei saa. 
Mõeldud, tehtud. 

Siim Sandri 5,5 kuu näitajad: 
Kaal 8040g (sündides 3508g ja kuu tagasi 7090g)
Pikkus: 67 cm (sündides 51 cm, kuu tagasi 65 cm)

Tsekkisin siis jälle Karl Hendriku mõõte 6 kuuselt (8050g ja 66,5 cm). 
Niiet ikka suht õhes mõõdus jõmmid. Ja Siim võtab endiselt ilusti kaalus juurde, see tähendab et rinnapiima jagub ning see on minu jaoks suhteliselt rahustav info. 

Käisin siis apteegis ära, ostsin lastele rohud ära ja nüüd me siis vedelemegi kodus. Loodan, et Karl esmaspäevaks äkki on juba terve, et saaks ta lasteaeda saata. Hetkel ju istungi kahe lapsega kodus ja minu piiritu väsimuse kõrval, on see väga kurnav. Aga saame hakkama. Lohutan end mõttega et kolme tunni pärast on juba Henri kodus ja siis saan ohjad talle üle anda ja natuke puhata. 

Siim Sander on juba peaaegu kolm tundi maganud, tema kõrvalt sain nüüd ise ka natuke pikutada. Aga mitte palju, sest Karl Hendrikul tulid mänguhood peale ning ta lihtsalt ei lasknud mul magada, vaid kiusas hoopis mind. Ja nüüd kui varsti Siim ärkama hakkab, siis Karl Hendrik lihtsalt vajus ära. 
Hoolivad lapsed mul küll, magavad vahetustega, et minul oleks ikka kogu aeg tegevust. :D

Kuidas Teil haigustega lood hetkel? Olete terved või kimbutavad Teidki haigused? Millised?


teisipäev, 27. märts 2018

KURB TÕDE: inimesi on liiga lihtne petta



Vaatasin eile Kuuuurija saadet ning ma olin nii hämmingus, et mul vajus lausa suu lahti. Hämmingus, kui lihtne on üht inimest petta. Hämmingus, et on olemas selliseid inimesi, kes nii nahhaalselt teisi petavad. 
Eilset Kuuuurija saadet saab vaadata SIIT!

Alustuseks pean mainima, et Katrin Lust on minu arvates ikka kõva tegija küll. Ta toob avalikkuse ette selliseid asju, mida mõni inimene näiteks eluski ette kujutaks, et meie väikeses riigis nii võiks juhtuda. Mina oma heasüdamega, tõesti ei oleks ette kujutanudki, et meie endi seas liigub selliseid inimesi. Inimesi, kes ei vali võtteid, et teisi inimesi paljaks koorida ning isegi kodust ilma jätta.

Eilne Kuuurija rääkis siis 91-aastasest Nelly'st, kes heas usus usaldas 39-aastast Sirli Vadi (Sirli Maribelle Roosnõmm). Vanaproua usaldas Sirlt ning käis temaga notaris, et teha vastav volikiri, et Sirli saaks tema eest teha makseid ja maksta kommunaale. Notaris tehtis hoopis aga TÄISVOLITUS, mis tähendab seda, et Sirli sai Nelly eest teha KÕIKE - osta, müüa, laenata, vahetada, panna maja panti, asutada ettevõtteid, sõlmida laenu- või liisingulepinguid jne. 
Nelly sõnul Notaris talle sellist asja ette ei loetud ning nii panigi ta oma allkirja volitusele alla. 
Kuus päeva hiljem pani Sirli Nelly maja panti ning võttis Bestcreditist laenu. 
Nelly läks ükskord silmaarstile ning siis avastas ta, et tema pangaarvel oli vaid 36 senti. Sirli oli ta arve tühjaks teinud, kandnud raha endale ja oma ema arvele. 
Sirli tõi isegi kinnisvara hindaja nii Nelly maja hindama, et Nelly teadis et tegu on torumehega. 

Saate teises pooles saadi Sirli lõpuks kätte Balti jaama turult villaseid sokke ja salle müümast. Nagu näha ja kuulda on Sirli super suhtleja ning ta suudab musta valgeks rääkida. Põikleb küsimusest suurepäraselt kõrvale ning ajab vaid oma joru. 

Ma lihtsalt siiani ei suuda uskuda, et üks inimene on nii südametu, et kasutab nii vana inimest ära. Naine on niigi vana ning peab veel elu viimastel aastael veel midagi nii kohutavat läbi elama. 

Muidugi on süü ka notaril, õigemini notari tegemata tööl. Meil on siin kaks kuud tagasi juhus, kus me ostsime üle 90 aastase mehe käest endale garaazi. Käisime koos temaga notaris ning notar küsis tolle vana mehe käest MITU korda KÕVA ja SELGE häälega AEGLASELT RÄÄKIDES üle, kas ta on raha meie käest kätte saanud, kas ta on garaazi üle andnud jne. 

Lihtsalt kurvaks teeb meele, et mõni inimene kasutab teisi nii kegrelt ära ning politsei ei liiguta sellistes olukordades lillegi, sest süüdi oled ju Sa ise, et lasid teha sellise volikirja. Uskumatu. 

Mina panen ikka Teile kõigile südamele, et esiteks hoidke oma lähedasi, et nad selliste petturite otsa ei koperdaks ning teiseks ka ise lugege alati üle, kuhu te alla kirjutate.

Teate ju küll ka internetis kohti, kus tuleb panna linnuke, et "Nõustus kasutajatingimustega" vms, vanasti ei viitsinud ma selliseid asju lugeda, aga viimasel ajal ma loen isegi sellised asjad üle, sest ÄKKI on kuskil mingi konks! Äkki kirjutan ma oma surmaotsusele hoopis alla?

Niiet olge hoolikad, inimesi on liiga lihtne petta ja selliseid pettureid on meie seas kahjuks liiga palju!









esmaspäev, 26. märts 2018

Siis kui üks nõme põletik peaaegu terve lasteaia rühma murrab


Lapsevanem olla on raske. Selle lausega meenub mulle kohe ka nädalavahetusel TV3-s jooksnud Jääaeg 3. 

Hetkel olen ma lausa arvamusel, et lapsevanemaks olemine on nagu mingi pikk koolitus. Muudkui õpid praktika käigus, kuid ikka kogu aeg tuleb uusi teadmisi. 

Miks ma hetkel sellisel arvamusel olen?

Nimelt eile avastasime, et Karl Hendrikul oli vasak silm rähmas. Mõne tunni möödudes oli luuk päris kinni. Arvasime kohe, et kindlasti on midagi silmas, mis muud see olla küll saaks? Uurisime natuke ka ta silma ning mehele jäigi mulje, et miski on silmas. Proovisime sooja veega natuke silma loputada, aga ega Karl Hendrik eriti koostööd teha ei tahtnud. 

Hommikul oli kõik korras, eeldasin, et tõesti oligi mingi tükk silmas ja et lõpuks tuli see sealt välja. 
Saatsin Karli lasteaeda. Õhtul talle järgi minnes hakkas kasvataja rääkima, et tundub, et meie pisikeste rühmas on nakkuslik silmapõletik. Karlil silm punane, ühel lapsel silm paistes, üks hõõrub silmi ja paljud ei tulnud üldse täna lasteaeda. 

Mina, kes ma elus üldse olen vähe haige olnud, enamasti olen ainult köhas, nohus ja ükskord maolimaskestapõletikus olnud, ei osanud elus ettegi kujutada, et selline asi nagu silmapõletik on nakkuslik. Ja kui Karl lasteaias ei käiks, siis ma poleks ise ka sellise asja peale tulnud, et tal võiks üldse olla mingi silmapõletik. 

Nüüd tuli välja, et ka teistelgi lastel oli eile see põletik avaldunud silma rähma minemisega. 
Ma nüüd uisapäisa ei hakanud mingit rohtu apteegist ostma ning lähen Karl Hendrikuga hoopis hommikul arstile. Nüüd ma ei teagi, kas ma kujutan seda ette või mu enda silm ka sügeleb. :O Hoidku jumal, et ma mingit põletikkus kuskilt külge ei poogiks. 


Aga tundub, et silmapõletik on hetkel aktiivne teema, sest nagu ma google otsingusse sõna "nakkav" kirjutasin, lõi automaatselt esimeseks soovitavaks otsinguks "nakkav silmapõletik". 
Niiet meie lasteaiarühma murdis nüüd üks nõme silmapõletik. 

Kellegi veel kuskil selline põletik? Kuidas seda ravitakse ja kaua see kestab?

reede, 23. märts 2018

Kui juba sünnitamisest rääkimiseks läks


Tavaliselt Siim Sander sööb öö jooksul kuskil 2-4 korda ning alati just sel ajal istun ma telefonis ja scrollin FB-d. 
Nii jäigi mulle öösel silma Marimelli postitus Põlva sünnitusosakonna sulgemise kohta. Kahjuks ma mitte mingi valemiga seda postitus siia enam linkida ei saa, sest mul ei avane see enam. Aga tema postitus sai väga palju negatiivset vastukaja. 

Mina sünnitasin oma mõlemad imearmsad lapsed just Tallinnas, ITK's. Minu valik oli teadlik, mitte juhuslik. Esimese lapse sünni aeg elasin ma osaliselt (st, kui kool oli, siis olin Tallinnas, kui vabad päevad olid, siis olin maal) Tallinnas ning ITK kohta olin nii palju head kuulnud. Ning kõik see hea sai seal ka teoks. Teise lapse sünni aeg elasin ma juba Tapal, aga ikkagi valisin ma ämmaemanda visiitideks ja sünnitamiseks just ITK. Tõenäoliselt, kui ma oleksin sünnitanud esimese lapse Paides, Rakveres või ükskõik millises muus haiglas ja kõik oleks seal samamoodi hästi läinud, oleks ma kahtlemata ka teise lapse sünnitanud seal samas haiglas sünnitanud. Selle nimi on usaldus haigla ning selle personali vastu. 

Enne teise lapse sündi küisiti minult tihti, kus ma sünnitan? Kui ma enesekindlalt vastasin, et Tallinnas, järgnes kohe küsimus, kuidas Sa sinna lähed? Mis saab kui ei jõua sinna? jnejne. 
Ka mu enda mees uuris tihti, et kui nüüd öösel asjaks läheb, et kuidas me haigla lähme? 
Ptuiptui, aga asjaks läkski just öösel ning lihtne, istusin autorooli ja sõitsingi pea 100 km ise haiglasse. Minul läks hästi ja autos sünnitama ei hakanud, laps sündis alles 12 tundi peale haigla jõudmist. 
Esimest last sünnitama minnes elasin Tallinnas. Aga ikka tuli ju kuidagi haigla minna. Mis seal ikka, hüppasin ühele bussile, siis jooksin teisele bussile ja olingi poole tunniga haiglas. 

Aga KÕIK naised ja KÕIK sünnitused on mega erinevad. Mõni sünnitab juba poole tunniga ning 60 km kaugsel olev LÄHIM haigla, jääb liiga kaugeks. Jah, ka kodus ja autos on reaalne sünnitada täiesti terve laps, aga see tundub ju iga naise jaoks üsnagi hirmus ja hirmutav, kui pole kõrval ühtegi kogenud ämmaemandat? 

Nagu ma Marimelli postituse all olevatest kommentaaridest välja lugesin, on ikka VÄGA paljud naised rahul Põlva sünnitusosakonnaga, sünnitus edenes ladusalt, lapsed terved, personal kena. 
Kas siis selle asemele, et see sünnitusosakond kinni panna, poleks mõtekam sellesse hoopis raha investeerida ja teha see sünnitusosakond veel paremaks? 

Kui kaugele olete Teie pidanud minema sünnitama? On siin keegi, kes on sünnitanud hoopis kodus või autos, sest haiglasse ei jõudnud? 

Põlva haigla säilitamise toetamiseks saab anda allkirja SIIN

kolmapäev, 21. märts 2018

väsimus segab mu elu


Kirjutasin märtsi alguses, kui väsinud ma kogu aeg olen ja et ma ei tea enam milles asi on. (Postituse selle kohta leiad SIIT)

Sain sellele postitusele palju vastukaja -  pakuti, mis mul viga võib olla või mida ma võiksin teha väsimuse vastu, samuti kirjutasid mõned inimesed, et neid vaevab sama mure - igavene väsimus.
Pakuti siis välja, et võib olla näiteks vitamiinide ja mingite muude ainete puudus, näiteks magneesimi, raua või D-vitamiini.

Samuti ilmnes, et tegu võib olla ka kilpnäärme ala- või ületalitlusega. Kilpnäärmega seoses meenus ka, et mu õel juhuslikult avastati eelmine aasta, et tal on kilpnäärme alatalitlus.
Väsimus on muutnud mu täiesti teiseks inimeseks. Kui ma olen väsinud, siis muutun ma väga kergelt närviliseks, tigedaks, pahuraks ning üleüldse emotsionaalseks ning ärritun väga kergesti ka kõige tühisemate asjade peale.

Minu postituse peale kirjutas ka mulle üks endine koolikaaslane:  "Hei! Märkasin su blogipostitust väsimuse kohta  Mõtlesin, et olen erialaselt pädev sulle natukene nõu andma  Enamasti on väsimus tingitud madalast hemoglobiinist (tavaliselt tingitud rauapuudusest) või D-vitamiini puudusest (kui D-vitamiini regulaarselt juurde ei võta, siis on tulemus üsna kindlasti madalam kui peaks). Hemoglobiini näitu saab perearstikeskuses ilma perearsti nõusolekuta kontrollida, D-vitamiini näidu kontrollimiseks on tema nõusolekut vaja  Hemoglobiini näidu saad mõne minutiga teada "

Paar nädalat seedisin asja ning lõpuks õe palvel ikkagi pöördusin perearstikeskusesse ning tegin vajalikud analüüsid ära. 
Hemoglobiin korras 
Kilpnääre korras 

See võib kõlada natukene tobedalt, aga pean olema aus ning tunnistama, et ma olin isegi natukene pettunud, et see kilpnäärme mul korras oli. Nimelt just selletõttu, et ma nii lootsin, et ma leian selle põhjuse, miks ma nii väsinud olen. Samas on ju see tore, et sellised näitajad mul korras on. 

See piiritu väsimus ei piina mind mitte nädalaid, kuid, vaid tõesti juba mitu aastat. Ning minu arvates läheb see kogu aeg aina hullemaks ehk ma muutun iga hetkega aina rohkem väsinumaks. 
Kui Karl Hendrik sündis, siis temaga oli raske, ta kisas beebina palju, öösiti pidi temaga tunde üleval istuma. See oli väga kurnav periood. Siim Sander on ka temaga võrreldes väga vaikne. Sööb öösel paar korda ja magab ilusti edasi. Ma saan öösel koos mitmete ärkamistega kuskil 7-8 tundi magada, aga ma olen veel väsinum, kui kaks aastat tagasi, kui Karl alles beebi oli. 

Hakkasin nädal tagasi igaks juhuks D-vitamiini juurde sööma ning olen ka erinevaid vitamiinijooke hakanud vahelduseks jooma. Aga ma ei tea, kas see mind aitab. 
Ma olen tõesti kurnatud ja jube kurb, sest see väsimus viib mu lihtsalt varsti hauda. See viib mind sügavale masendusse ja depressiooni. Ma lihtsalt ei tea mida teha. 

Või ongi mul stress ja depressioon ja hoopis seetõttu olen väsinud? Kuidas ma seda nüüd teada saan? Ja millal olen ma jälle endine? Selline nagu mõned aastad tagasi - rõõmus, energiline, aktiivne ja motivatsioonist ülekülvatud? Kui ma näiteks praegu koolis peaks käima, siis tõenäoliselt ma lääks sellele koolile kiirelt käega, just selle pideva väsimuse tõttu. 

Ainus mis mind siiani natukene on aidanud, on see, kui Siim päeval magab ja ma ise ka tunniks-kaheks teki alla poen ja silma looja lasen. Ning täna mõistsin, et ka väske õhk teeb vahelduseks head. 

Kõik näidud näitavad nagu mul oleks raudne tervis, aga ise tunnen nagu oleksin üks õnnetu hing nõrga kesta sees. 

Kui kellegi on veel ideid, mis proove, analüüse ma võiks igaks juhuks veel teha, siis andke märku! Ma nagu päriselt tahan teada, mis mul viga on, sest see segab jubedalt minu igapäevast elu. See segab mu pere elu. 



esmaspäev, 19. märts 2018

Kui nädal juba nii s*tasti algab...


Kui nädal juba nii s*tasti algab, siis ei tea kui kehv terve nädal tuleb?
Ei teagi kus nüüd alustada.
Alustame siis 16. veebruarist, kui mu telefon puruks kukkus. Pool ekraani oli korralikult mõraline, aga kõik toimis ilusti. Harjusin juba mõradega ära ning mõtlesin, et kui rohkem katki telefon ei lähe, siis saab sellega veel paar head kuud ikka hakkama. 

Jõudsin siis eile veel mõelda, et "oi kui tore, et telefon pole rohkem katki läinud", kui paar tundi hiljem telefoni voodi pealt võttes avastasin, et mu teledoni ekraan virvendab. Noh tore, display oli ka siis nüüd katki läinud. 

Õnneks oli ainult pool ekraani selline, ja mõtlesin, et sellega saab ikka veel kuu aega veel hakkama. 

Ja siis algas see saatuslik tänane esmaspäev. 

Kell 8.10 lähme siis lastega kodust välja. Siim mul turvatooliga käevangus, kui käib siuhh, viuhh, pepuli. Miks on see faking maja esine nii libe, ma aru ei saa? Kõik korralik pauk, mina lendan külili maha, Siim prantsatab suure pauguga koos turvatooliga vastu maad. Hakkab kisa, mis õnneks kiirelt autosse jõudes vaibub. 

Seon närviliselt turvatooli turvavööga kinni, panen Karli tema turvatooli ja istun autosse. Võtan telefoni välja.

Ei no tänks, nüüd siis terve ekraan virvendab. Jõuan siis omaette pobiseda, et ei tea mis järgmiseks. 

Viin Karli kähku lasteaeda ja lippan poodi, võtan korvi käevangu. Laon korvi kõikse head paremat täis, kui käib praksaki ja viimasel hetkel saan korvist veel kinni haarata. No mida asja, kas praegu just läks poekorv katki???? 
Jah just, sang täitsa küljest ära, kuigi korv polnud üldse raske. 

Ootoot, mida, miks igal pool piim on? Piimapakk läks ka veel katki? Ei no tänan, ilus päev. 
Viskan siis korvi koos asjadega riiuli ette, võtan katkise piimapaki ning asun müüjat otsima. Leitud esimene lähedal asuv müüja ning ulatan talle piimapaki, sõnadega "mul juhtus õnnetus, poekorv läks katki, ja sellepärast läks piimapakk ka". 

Müüja naeratab ja sõnab "ah, et poekorv läks katki, olgu"
Liigun siis tagasi oma korvi juurde. Võtan selle rõõmsalt sülle ja tassin nagu väikse lapsukese leti juurde. Maksan ära ja asun asju kotti laduma. 

Ei noh miks ma üldse julgesin mõelda, et "mis järgmiseks katki läheb", muidugi poekott. 
Õnneks mitte nii katki, et asjad välja lendaks, aga ikkagi. 

Maja ette jõudes, panen hirmuga autoukse vaikselt kinni, äkki läheb see ka katki?
Sammun ülitasakesi, ühes käes poekott, teises turvatool Siimuga ukse poole. 
Ei kukkunud, õnneks. 

Jõuan tuppa, ja hingan kergentatult. 
Ei läinudki rohkem midagi katki. 

Võtan kotist kummikommipaki, sest magus pidavat rahustama. Ja papahhh, muidugi läheb avades pakk katki ja terve põrand on komme täis. 

No mida ?????? 
See muutub juba naljakaks. 

Ma ei tea kuidas ma üldse läpaka kapist julgesin välja võtta. Õnneks see veel katki pole läinud, ja näpud pole klaviatuurist läbi vajunud, aga ärme hõiska enne õhtut. Pole ju hommikki veel õieti alanud. 

On Teil olnud selliseid päevi, kus tundub, et kõik asjad lähevad halvasti? 

laupäev, 17. märts 2018

uputus keset talve


See kortermaja, kus me parasjagu endiselt elame, on ikka üks õnnetusehunnik küll. Maja on vana, ühistu kehva, esimese trepikoja elanikud pohhuistid ja lohakad. Ja nüüd nädal tagasi tabas meie majakest veel veeuputus kah. 

Kõik sai alguse sellest, et minu alt naabrid parkisid oma auto maja nurka ning avastasid, et maja fassaad on silmnähtavalt märg. Esimesest trepikojast mööda kõndides märkasid nad, et esimesel korrusel asuva korteri mööda akent niriseb joana vett. 

Ilmselge oli, et vesi pidi tulema teiselt korruselt. Mindi siis kohe teisele korrusele ning seal olevast korterist oli kuulda, et vesi survena voolab. 
Nii, pilt selge, kas toru on lõhkenud või siis omanik kraani lahti jätnud. 

Kuna kumbagi korteriomanikut sel hetkel seal ei viibinud, tuli tervel maja vesi kinni keerata. Tervel majal see tõttu, et terve kortermaja peale ainult üks peakraan. 
Lõpuks mingi ime läbi pääseti ka sinna teise korruse korterisse ning ilmnes see, et pesumasina mingi toru oli siis lõhkenud. 

Aga seda vett oli lahmanud ikka vist mitu päeva, kuniks naabrid selle üldse avastasid. Mõlemad korterid said korraliku veekahjustuse. Alumise korruse korterit nägin oma silmaga ning see oli jube. Vett voolas siis endiselt veel laest alla. Kõik seinad olid läbi vettinud. Maas oli mitme sentimeetri sügavune kiht vett. 

Aga mis siis nüüd edasi saab? All korrusel elav mees on joodik, kes oma nägu siia enam ei näita. Korra oli vist käinud vaatamas korterid, löönud käega ja öelnud et "siin küll enam elada ei saa". Üleval korrusel oleva korteri omanik on üldse kuskil teises Eesti otsas. Nüüd vist oli korra ka siin käinud vaatamas. 

Niiskus aga imbub igapäevaga aina rohkem meie niigi nirudasse puidust kortermajja. Kaugel siis on see aeg, kui vamm majja tekib? Noh tõenäoliselt mitte enam kaugel, kui keegi neid kortereid kiiremas korras kütma ja kuivatama ei hakka. Aga kõigil on nii ükskõik. Nüüd tulid peale juba uued külmad ilmad, ei tea, kas korterid on nüüd siis jääs? Ei tea millal mõni uus toru ka lõhkeb? 

Ühistu ütles mulle, et nemad ei saa midagi teha, kui korteri omanikel on ükskõik. Ei lõhkenud ju mitte ühistu toru, vaid pesumasina toru. Nemad on korteriomanikke teavitanud ja rohkem ei saa midagi teha. 

Minul on küll hirm selle majavammu ees. Sest kui see neisse korteritesse tekib, siis levib see lõpuks ju üle kogu maja :(

Rääkige oma kokkupuudetest uputatud korteritega! 

neljapäev, 15. märts 2018

Kui kaugele võib ulatuda ühe eestlase õelus?


Ma olen juba terve päeva juurelnud selle üle, kui kaugele võib ulatuda ühe pisikese eestlase õelus? Miks on mõni inimene nii vastik ja sutskab oma nõelaga igal pool, kus vähegi võimalik? Ka sellistes kohtades, kus tal tegelikult selleks mingit õigust ja põhjust pole?

Toon ühe lihtsa näite, Facebooki ühest toredast grupis, Tasuta kraam. Tore grupp seetõttu, et seal jagatakse tasuta asju. Kui Sul kodus vedeleb tühja mõni asi, prügikasti päris ei raatsi visata, aga endale ka hoida ei taha, siis saad teha head ja selle tasuta kellelegi teisele ära anda. Ja selles grupis antakse asju ära pappkarpidest kuni televiisorite ja mööblini. Näha on, et eestlane pole mingi kitsi inimene. Aga ikka leidub mõni, kes suudab kellegi inimese heatahtlikuse oma kahe jalaga maa alla suruda. 
Eile õhtul postitas üks naine sinna gruppi, et "Ära anda elektripliit, töötab üks plate ja ahi." Pilt ja asukoht ka ilusti juures. Pildi peal tundub jumala okei olevat, pole küll uus asi, aga pole ka räpane. Ning kolmest pliidiplaadist toimib siis vaid üks ning veel ahi. 

Ja siis hakkab pihta. 
Tuleb üks ennasttäis neiuke, ning lajatab: "Ei kujuta ette miks peaks keegi tahtma pliiti millel töötab vaid üks plaat??!"
Ausalt mul vajus suu ammuli, nagu mis asja ma just lugesin tasuta kraami grupist? 
Olen lugenud kuidas inimesed tahavad tasuta saada katkist tehnikat, nii elektripliite, telekaid jne. Ja nüüd kui üks pakub ühe töötava pliidiplaadiga elektripliiti, tehakse ta maatasa.

Kõik jätkub. 
Tuli järgmine targutaja jutuga, et "Kõige lihtsam vii jäätmejaama saad tasuta ära anda  selle pole mingit jamamist"
Ei tea, miks nii rikkad inimesed üldse sellises Tasuta asjade grupis on. Sellele vist ei mõelnud too kommenteerija, et kuskil on keegi, kes väga vajaks kasvõi ühe töötava pliidiraua ja ahju pliiti ning kui endal ressurssi pole, et seda osta, siis näe, keegi annab selle ju täiesti tasuta ära. Mine vaid järgi. 

Siis tuli aga esimene kommenteerija tagasi, ning ei suutnud oma suud pidada "Ei, arusaamatu miks määritakse oma rämpsu teistele pähe!"
Eee, wtf? Rämpsu? Ma küll kuskil rämpsu ei näe. Ja pähe määrimine? Inimene heast südamest pakub ja üks õel inimene julgeb seda nimetada "pähe määrimiseks". Pliis peatage maailm, ma tahan siit maha, kui kaugele ulatub ühe inimese õelus?

Tahaksin selliseid õelaid inimesi kohe päris elus näha, ja küsida, mis kurat neil viga on? Boosemoi, mingisugune õelutsemine TASUTA asja pärast. Ajuvaba.
Mõned inimesed panevad oma töötavaid asju lausa prügikasti kõrvale, et kui keegi märkab, tahab ja vajab, siis tassib ise ära. Ning arvestades seda, kui palju ON reaalselt inimesi, kes abi vajavad, siis lähevad loosi ka katkised asjad, sest neid saab edukalt ka parandada. 

Aga ikka ei mahu mulle pähe, miks on üks inimene nii paganama õel? M-I-K-S? :(
On Teil kokkupuuteid selliste inimestega, kes õelutsevad iga asja kallal?

reede, 2. märts 2018

Võtta laenu või koguda aastaid?

Karl Hendrikul on ka uhkem auto kui mul :O

Ma ei salga ega eitagi, et mina olen see laenude vastane inimene, kellele mitte üks raas ei meeldi võtta laenu. Pole võtnud ega ei kavatse võtta ka. Võlg on võõra oma nagu öeldakse ning mulle meeldib tunda uhkust iseenda raha üle ning selle üle, kui ma olen ise midagi soetanud. 
Sellepärast vist ongi minu elus nii tähtsaks teemaks raha kogumine ja säästmine.

Peale seda kui meie pere suurenes, on saanud meie unistuseks saada endale suurem kodu. Kas siis suurem korter või maja. Selleks on aga vaja raha kõrvale panna ja koguda, et paari aasta pärast me oma unistuse teoks saaks teha. Meie praeguseks koduks on ühetoaline korter, mis on vaid 20 ruutmeetrit suur. Kuigi hetkel ei tunne me nii väga ruumipuudust ning tunneme end siin hubaselt, siis paari aasta pärast kui lapsed suuremad on, tahaks ikka päris oma maja. Nii kaua tuleb aga järjekindlalt raha koguda.

Aga miks mitte võtta laenu?

Laenu võtmisega on see eelis, et täna võtan laenu, homme ostan kodu ning nt mingi 5 aastat maksan.
Mitu inimest on öelnud, et "mis vahet sel on, kas ma panen kõrval raha iga kuu mingi teatud summa või maksan laenu?"
Vahe on tegelikult olemas. Jah, kui ma võtan laenu, saan ma ka kohe endale soovitud asja soetada. Aga kui ma kogun raha, siis saan soetada asja endale alles siis, kui raha koos, aasta, paari pärast.
Teine vahe on aga see, et laenuga peab tagasi maksma intressi. See tähendab, et lõppkokkuvõttes läheb see "kohe asja tahtmine" rohkem maksma.

Mina ei taha olla tüüpiline eestlane, kes sõidab uhke autoga, elab suures majas ja maksab elu aeg laenu. Mis siis saab, kui mul kindel sissetuleku allikas ära kaob? Ma ei saa ju siis laenu edasi maksta. Kogumisega on ju natuke lihtsam, kui raha pole, siis pole ja jääb üks kuu kõrvale panemata, aga midagi väga sellest ju ei juhtu.

Ma tahaks ikka kunagi uhkustada, et näe, ma ostsin selle uhke auto päris oma raha eest. Päris enda teenitud ja kogutud raha eest. Ei, ma ei pea 5 aastat seda autot tagant järgi maksma.

Ma ei taha elada teadmisega, et kui äkki ma peaksin nt töö kaotama, siis võin ma lõpuks ilma jääda ka oma kodust. No ei taha. Kui ma jään ilma tööst, siis mul on vähemalt midagigi. Oma kodu, või auto või mis iganes.

Mulle ei meeldi isegi järelmaksuga asju võtta, sest tagasi peab ju lõppkokkuvõttes rohkem maksma. Olen võtnud ainult arvuti järelmaksuga. Ning jumala tänu, saab seegi mul paari kuu pärast läbi. Siiamaani tunnen süümekaid, et miks ma selle järekaga võtsin. Oleks võinud ikka paar kuud oodata ja lihtsalt osta selle arvuti. :D Ja odavamalt. :D

Niiet jah, mina ja laenud oleme täielikud vastandid. Ja me nagu üldse ei tõmbu. :D

Kas Te olete võimeline mitu aastat raha koguma? Või pigem eelistate minna kergema vastupanu teed ja võtaksite laenu? Rääkige enda positiivsetest ja negatiivsetest kogemustest laenuvõtmisega? 

PS: Ärge mõistke mind jälle valesti! Kui Te olete laenu võtnud, siis mul ükskõik, see ei tee teid minu silmis halvemaks inimeseks. :D Lihtsalt MULLE ei meeldi laenu võtta. :D Ja igal juhul eelistan enne kogumist, kui laenu võtmist. :D




natuke oksejuttu, fuhh


Tänane öö oli ikka üks rets öö küll, ma ütlen. Magama läksin varakult, umbes kolmveerand kümne paiku. Ning kui Siim alles kell 1 ärkas ja süüa tahtis, jõudsin veel mõelda, et "oh kui tore, et ma üle kolme tunni jutti sain magada". 
Jesh, teate nüüd küll seda ütlust "ära hõiska enne õhtut, öö on veel noor". 
No just, Kolmveerand kolm ärkasin ma ehmatusega sellepeale üles, et Karl Hendrik nuttis ja öökis. Ajasin Henri kähku üles, et ta vaataks mis toimub. Karl oksendas. Ja täiega. Esimene mõte oli, et ta neelas nüüd midagi alla. Aga kuidas ta öösel magades midagi alla sai neelata? Või neelas juba õhtul ja nüüd tahtis see asi välja tulla? Teine mõte oli, et pagan, jälle see okseviirus. 

Andsime talle vett juua ja siis ronis ta lõpuks minu ja Henri vahele magama. Kõigepealt magas issi kaisus. Mingi hetk ronis minu kaissu. Ja siis poolteisttundi hiljem ropsis ta mu voodikoha une pealt täis. Õnneks tuli seekord sealt vett. Aga ok tore. Tõmbasin siis öösel kell neli voodipesu maha ja panin uue lina. Nii uus katse. Seekord läks ta vabatahtlikult enda voodisse magama. Mina ja Siim Sander ärkasime kell seitse, Karl põõnas rahulikult poole kaheksani. 

Hetkel ma ikka ei tea, milles asi on, aga ikkagi kahlustan, et ta neelas õhtul midagi alla. Sest palavikku tal pole, tuju on hea. 
Eks te nüüd ise saite ka aru, et lasteaeda ma teda ilmselgelt ei saatnud. No nii igaks juhuks, sest äkki ikka on viirus. 

Mis mul siis nüüd muud kodus teha, kui muudkui küürida ja küürida ja pesu pesta, et jumala eest kuskil mingit oksepisikut meile kallale ei tikuks. 

Aga ega see öö ainult Karl Hendriku pärast rets ei olnud. See oli rets ka sellepärast, et ma nägin niiiiiii haiget unenägu. Nägin unes, et mu silme allvarastasid mingid tundmatud mu auto ära. Ja lõpuks leidsin ma oma auto Kadrina Konsumi parklast, mu auto oli mustaks võõbatud, teine numbrimärk juurde pandud, ja audi märgi asemel, oli pagassiluugile musta markeriga joonistatud Volkswageni märk. :D
Nojah, see pole veel kõik, autost oli ära varastatud minu läpakas ja semele mingi vana juust arvuti pandud. :D
Nohjah, ärkasin mina siis selle unenäo peale lausa karjatdes üles ja siis tänasin omaette voodis jumala, et see oli vaid uni. 

Aga sellest hoolimata, et meie öö oli selline, kuidas nüüd öeldagi, hmm, "sündmuseid täis", siis olen ma ikkagi täna kuidagi väga energiline ja tahtmist täis igasugu asju teha.
Aga mulle tundub, et selle taga on peidus lihtne selgitus - Karl Hendrik on kodus. Alati kui Karl kodus on, siis olen ma motivatsiooni täis. :D Ei teagi miks. :D Ta on mu motivatsioonipomm, või siis -põnn. :D

Kas Teil liigub hetkel kodus mingi viirus ringi? 

neljapäev, 1. märts 2018

Kevad on varsti käes ☀


Kevad, kevad, varsti on kevad!

Täna algas märts. Ja nagu ma tean, et kaldenris on ees märts, on mul automaatselt tunne, et "jeshh, kevad pole kaugel". No ega ei olegi. 
No päriselt ka, eile oli veel veebruar, külm, kuid päike paistis, aga ikka oli selline masendav tunne. Täna on MÄRTS, ilm on põhimõtteliselt ju sama, päike paistab, aga on külm, aga mul on ikka selline tunne, et nagu hakkaks kevad vaikselt saabuma. :D
Õhtud on juba pikemalt valged ja JUBA 24 päeva pärast keeratakse ju kella, edasi, tunni võrra. Niiet siis on valgemat aega veel pikemalt. 

Ma juba vaimusilmas kujutan ette, kuidas kuskil sulalumest ilmuvad nähtavale lumikellukesed ja kuidas kevadlinnud siristavad, sinililled hakkavad ka välja tulema. Oeh, kui mõnus. Päike paitab oma soojade kiirtega põski, räästad tilguvad. 

Samas ma ei taha seda porist aega. Ei taha. Sest siis mu auto jälle upub sinna poriauku. Ja siis on pori ju kõikjal. Jalanõudega tuleb seda tuppa ja igale poole. See on ainus miinus. 

Minu isa kunagi ütles, et tema lemmikaastaaeg on KEVAD. Kui küsisin, miks? Siis vastas ta: "Sest peale kevadet tuleb SUVI."
Ja mulle hakkas ka kevad just tänu sellele meeldima. :D

Samas ega sel talvelgi häda midagi pole. Kui vaid NII külm poleks. Vanasti vihkasin talve ainult sellepärast, et koolis oli kohustuslik suusatamine. Aga nüüd, pshh, lumi on mõnus. 

Ja mõni päev tagasi meenus mulle, et kõigest kahe kuu pärast on mul juba sünnipäev. Kuhu see 10 kuud nii ruttu on läinud? Nagu oleks alles olnud ju. Oeh aastad muudkui lendavad. 22, viimane taks. :O Ärme rohkem sellest räägi. :D

Aga mis on teie lemmikaastaaeg?

väsinud, nii väsinud



Ma tahaks magada. Kogu aeg. Iga kell. Ma olen nii väsinud kõigest. Ma lihtsalt tahaks magada. 
Ma olen viimasel ajal tõesti väsinud. Kas väsimushaigus onolemas? Või mõni haigus, mille tagajärjel ollakse KOGU AEG väsinud?

Vanasti (Loe: siis kui mul veel polnud lapsi) sain hakkama ka siis, kui olin kaks ööpäeva jutti üleval. Sain hakkama ka siis, kui olin vaid mõned tunnid öösel maganud ning päeval olin ikka krips ja kraps, energiat täis. 

Aga nüüd. Ma ei tea, nii väsinud. Ma tahaks nii palju asju teha. Mul ongi nii palju asju teha, aga ma ei jaksa. Ma lihtsalt ei jaksa.
Ma pole küll inimene, kes lampi magama vajuks, aga paar päeva tagasi vajusin ma õhtul kell kaheksa diivanil istudes magama. Lihtsalt vajusin, Karl Hendrik käis ja tiris mind juustest, ma tundsin seda. Aga see ei kõigutanud mind. Nii hea oli lõpuks tunda kuidas uneraskus silmalaud kõvasti kinni vajutas. 

Henri ikka tööl olles kirjutab, et ma magaks, kui Siim Sander magab. Noh jah. Hea öelda. Ma olen kogu aeg väsinud, aga see ei tähenda, et ma suudaks kogu aeg uinuda. 

Tund tagasi jäin magama. 15 minutit magasin, Siim ärkas üles, tahtis süüa. Söötsin tal kõhu täis, tema jäi uuesti magama. Ronisin teki alla. Keerutasin ühtepidi, teistpidi. No ei tule seda und. Aga ei tasu vist jätta ikka mainimata, et ma OLEN VÄSINUD. 

No nii väsinud, et vahepeal ma ei jaksa voodist isegi mitte püsti tõusta ja vetsu minna. 
Ja ometi on mul Siim Sandriga vedanud. Ta ärka öösel vaid 2-3 korda, sööb ja jääb uuesti magama. Aga ma tunnen ikka puudust pikast, no nii umbes 10 tunnisest unest, ilma et ma peaksin vahepeal üles ärkama. 

Ma ei saa hommikul kauem ka magada kui seitsmeni, sest Karl Hendrik tuleb ju lasteaeda saata. Aga noh, kus Sa nüüd sellega, magaks siis Karl vähemalt seitsmeni. Noup, tema ärkab meil kell kuus. Ja kui juhtubki, et ta pikemalt magab, siis ärkab hoopis Siim kell kuus. Nagu needus. 

Kas mul võib olla mingi vitamiinipuudus, et ma nii väsinud olen? Või ongi mul mingi väsimushaigus? Või asi on lihtsalt selles, et ma olen EMA? Jagage kogemusi. 


kolmapäev, 28. veebruar 2018

maksud sõitsid Lätti, mitte joodikud

Pilt võetud Facebooki ürituselt: 24.02. kõik koos Lätti!

Viimastel päevadel on üheks eriti kirgikütvaks teemaks ikka see võimas üritus "Maksud sõidavad Lätti", mis leidis aset Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval. 
Siin kohal peab ju tõdema, et nii palju kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi. Ja eks iga inimene näeb seda protesti üritust oma vaatenurga alt. 
Mina Lätti ei sõitnud, aga oleme ausad, tegu oli siiski päris kõva üritusega. Kokku tulid inimesed, kes tahtsid avaldada oma arvamust. 
Aga samas peaks natukene rääkima vastakatest arvamustest. 

Kui paljud teist teavad mis on üldse AKTSIIS? Ja miks aktsiise kehtetatakse? 
Aktsiisimaksul on mitu erinevat eesmärki. Esiteks suurendada riigi tulusid üldistel eesmärkidel. Teiseks, piirata tarbimist ehk siis piirata tervisele kahjulike toodete tarbimist (suits, alkohol). Tarbimise piiramise alla läheb ka kütuseaktsiis, mis teoreetiliselt peaks säästma loodust. 

Aga minu arust siin kohal algavadki tegelikult need igasugused vastuolud. 

Võtame siis esimese punkti. 

Suurendada riigi tulusid. 
Läti on meile ikka tegelikult päris lähedal. Neile, kes elavad Tallinnas, natuke kaugemal, neile, kes elavad näiteks Valgas, on ikka paganama lähedal. Tänu sellele, et Läti on meile lähedal ja seal on kõik palju odavam, siis need inimesed, kellel võimalus, käivad kraami just Lätist ostmas. Kasvatavad Läti riigi tulusid ning vähendavad Eesti riigi oodatavaid tulusid. Eesti valitsus peab end vist kavaks, arvates, et aktsiiside tõstmisega piiravad nad tarbimist, kuid samal ajal saavad siiski riigi tulusid suurendada. Eestlane pole aga loll ning ei lase end aktsiisi tõusust kõigutada ja endalt raha välja pumbata ning läheb hoopis Lätti ja ostab sealt, odavamalt. 
Ja mis siis saab, kui üks osa inimesi otsustab aktsiisi tõustes, et ta lihtsalt enam ei tarbi - ei joo alkoholi, ei suitseta, ei sõida autoga. Ning teine osa inimesi, kes sellest kõigest loobuda ei taha, läheb hoopis Lätti ja ostab odavamalt. Seega mis saab riigi eeldavatest tuludest? Need jäävad saamata. 

Mind isiklikult see alkoholiaktsiis ei kõiguta, ma lihtsalt ei tarbi alkoholi. Niiet suht suva. Samas autoga ma ju sõidan ja need kõrged kütusehinnad ajavad küll närvi. Ja tänu sellele olen hakanud reaalselt vähem sõitma. No ei raatsi sõita. Mingi hetk sai ikka 10€ eest 10 liitirit bensiini, nüüd vahepeal sai 10€ eest ainult 7,6 liitrit. Suur vahe küll. 
Aga jälle on riik kaval, räägitakse keskkonna säästmisest, kuid samas nad teavad, et on inimesi, frimasid, asutusi mis ei saa ilma autoga sõitmata. Ja aktsiisist hoolimata nad on sunnitud ostma seda kallist kütust iga päev. 
Kas riik pole mitte kahepalgeline? Väidetavalt tahetakse piirata tarbimist, aga ise sisimas loodavad riigi tulusid hoopis kõrgendada. 

Nii aktsiisidest sai nüüd rääkida. Aga räägime nüüd ikkagi sellest üritusest, mis laupäeval aset leidis. 
Ühest küljest minu poolt suur respekt! Nii ägedad olete, et seda tegite! Samas, lugesin kellegi blogi ja seal oli tegelikult väga hästi öeldud, et 24.02 on Eesti Vabariigi sünnipäev, mitte valitsuse sünnipäev. 
Jälle, mis seal ikka, nii palju kui on rahvast, nii palju on arvamusi. 
Olen kindel, et kui see üritus oleks läbi viidud ükskõik millisel päeval, oleks see saanud suurt vastukaja ning tähelepanu! Niiet kui see üritus peaks mingil põhjusel traditsiooniks saama, siis minu arvates võiks valida mõne muu kuupäeva. :) 

Järgmine asi mis mind häirib, on aga see, et paljud tembeldavad neid Lätti sõitnud inimesi joodikuteks. No ei ole nii. Inimesed ei läinud Lätti alkoholi ostma, nad läksid protestima aktsiisitõusu vastu! Nad julgesid astuda sammu Valitsuse vastu. Nad tegid seda! Inimesed ei pea ju alati olema nõus valitsuse otsustega, ei pea enda pead peitma liiva alla ja kahe käega nõustuma igasuguse tsirkusega. 

Ma ei tea kuidas Teiega on, aga minus endas tekitab see kõik vastakaid tundeid. Samas nagu saan aru, et aktsiise tõstetakse selleks et tarbimist piirata. Teisest küljest, kes tahab juua, siis pole vahet kas pudel maksab 5 või hoopis 10€, ta ikka ostab. Või siis leiab muu väljapääsu - näiteks läheb Lätti. 

Aga mind tõesti häirib, et paljud inimesed mõistavad neid Lätti sõitnuid hukka! Ok, jh, EV100 on vaid ükskord elus, aga samas kui need inimesed oleksid alkohoolikud, oleksid nad joonud kodus oma nina täis, mitte sõitnud sadu kilomeetreid Lätti. Või mis? Ja samas, nad ei kolinud Lätti, vaid läksid vaid paariks tunniks sinna. 

Minu hinge kriibib endiselt aktsiidest ja Lätti sõitnud inimesest enam hoopis see, et õues on nii külm ning veebruari kuuga on juba 7 inimese külmunud surnuks. Hoidkem parem oma lähedasi ning VABARIIGI kaaslasi!








esmaspäev, 26. veebruar 2018

Perepäev loomaaias

Laupäeval oli Eesi Vabariigi sajas sünnipäev. Kurikuulus EV100, mida on juba päris pikalt igal pool "reklaamitud". 
Erinevatel inimestel oli sellest päevast erinev arusaam ning tehti ka erinevaid asju. Kes nautis seda kodus, kes läks Lätti, kes läks loomaaeda jnejne. 

Meie Lätti ei läinud, vaid veetsime toreda perepäeva Tallinnas, loomaaias. 
Idee tuli sellest, et Facebookis oli loodud üritus Lähen loomaaeda 24. veebruaril!, pileti hind oli 1€. 
Startisime Tallinna poole umbes 10.45. Päev oli üsnagi külm ja tuuline, aga panime end soojalt riidesse ning Siim Sandri jaoks võtsime vankri kaasa. 
Lõunaks jõudsime loomaaeda. 

Karl Hendrikuga oli natukene raske seal olla, sest ta tahtis kogu aeg oma tahtmist mööda käia.Nii me käisimegi mõnes kohas lausa mitumitu korda, sest Karl kõndis ühte kohta, siis keeras otsa ringi, tahtis teise kohta. Niiet vahepeal võtsime korda mööda ta Henriga sülle ja viisime edasi teiste loomade juurde. 

Õues oli loomi oma jagu, igasugused lakklambad, ahvid, faasanid, tiiger, hülged jne. Kahjuks jääkaru me ei näinud õues. Puuri juures oli kirjas, et jääkarul oli käpp haige. Nii kahju. 
See eest tiiger oli täitsa olemas ning kõndis oma aias uhkelt edasi tagasi. 
Käisime ka kahes majas. Troopikamajas ja Paksunahaliste majas. Troopikamajas oli igasugu loomi - papagoid, surikaadid, kahepaiksed jne. 

Paksunahaliste majas olid elevandid, jõehobud, kilpkonnad ja igasugused maod. 
Karl oli väga vaimustuses kilpkonnadest. Need muidugi ükstesies väga vaimustuses ei olnud ja kaklesid. :D
Kokku olime umbes poolteist tundi loomaaias. Elasime selle külma ilma üle nign veetsime väga toredalt perega aega. Aga kindlasti on plaanid suvel uuesti loomaaeda külastada, et ikka rohkem loomi näha. :)

Pilte ka: