pühapäev, 31. detsember 2017

uus aasta, uus mina



Eks iga aasta lõpp unistame, et uus aasta tuleks parem kui eelmine ning kõik soovid, eesmärgid ja unistused täituksid just tuleval aastal. 
2017. aasta polnud minu elus just kõige parem aasta, just seetõtte, et ma kaotasin oma ühe kõige kallima inimese - isa. 
Samas sündis meie perre pisike Siim Sander, kes oma olemisega kustutab kõik halva. 
Eks see on paratamatu, et ühed suremad, teised sünnivad. Pole midagi teha. 

Uhke olen enda üle küll, sest kui ma eelmise aasta 10. detsembril mõtesin, et ok, nüüd teen ma alkoholivaba aasta, siis see õnnestus mul see aasta saja protsendiliselt. 
Muidugi selles peangi ma olema tänulik just Siim Sandrile, sest kui teda poleks, siis võib-olla oleks ma ehk murdnud. 
Oli mis oli sel 2017. aastal, aga loodan südamest et 2018 tuleb minu ja muidugi ka kõigi teiste jaoks parem, kui mitte parim aasta elus. 


Mida ma luban uueks aastaks?

Ma teagi, kas on enam mõtekas midagi lubada. Kuigi ma olen see inimene, kes midagi lubab uueks aastaks ning peab ka sellest lubadusest kinni. 
Kunagi oli terve aasta näiteks ilma krõpsu söömata. Kunagi lubasin, et ei joo enam energiajooke terve aasta. Praeguseks pole ma lausa ma ei teagi 3 või neli aastat enam energiajooke joonud. Tilkagi. Kuigi vahel tahaks täiega. 
Kohvi pole ma joonud homsega seoses lausa 2 aastat. 
Uusaasta lubadused on toredad. Aga ma olen vist juba neist lubadustest hakanud välja kasvama. 
  • Aga uuel aastal tahaksin ma kaalust alla saada. Tahaks jälle kaaluda mingi 58 kg või vähemgi. (Praegu olen peaaegu 66 kg :O) Niiet eesmärk on päris kobe. 
  • Sellega seoses tahaks tervislikumalt toituda, vähem rämpsu süüa ning rohkem liikuda. 
  • 2018. aastal tahaksin ma olla rohkem säästlikum ning koguda rohkem raha, et ükskord meile suurem kodu soetada. Tundub küll ulmeline soov, aga suvel marja hooajal on seda soovi päris lihtne ka täita. 
  • Uuel aastal tahan ma olla parem ema. Mitte et ma halb ema oleks, aga ma tahan olla parem, kui kunagi varem. Pöörata lastele rohkem tähelepanu, nendega rohkem aega veeta ning mängida. 
  • Ning kindlasti kõige tähtsam lubadus Teie, mu lugejate jaoks - ma luban uuel aastal rohkem blogida! 
Kas teie peate lugu uue aasta lubadustest? Kas Te suudate oma lubadusi pidada? Mida Teie 2018. aastaks lubate? :)


reede, 29. detsember 2017

natuke siit, natuke sealt - natuke kõigest

Väike 9 päevane paus on olnud blogis. Mõistagi, sellepärast, et  olid jõulud. 
Ega midagi pole väga muutunud. Võib-olla siis see, et enam ei pea lugema päevi jõuludeni, sest jõulud on läbi, vaid hoopis aasta lõpuni, sest dadadaaa, ülehomme ongi juba selle aasta viimane päev.

 

Jõulud möödusid meie peres rahulikult. Mina pakkisin jõululaupäeva hommikul kell 5 laste kinke. Kui Karl ärkas, siis muidugi tuli need kohe ka avada talle. Siis hakkasime Karliga piparkooke meisterdama, kuigi ta eriti vaimustuses muidugi polnud nende tegemisest. :D 

Päeval tegime kõike head paremat süüa ning õhtul sõime oma kõhud punni ja käisime surnuaiast läbi ning süütasime küünlad. 
Jõulutunnet pole mul tegelikult eriti kunagi olnud ning ega needki jõulud väga selle poolest ei erinenud. 
Kolmapäeval käisime väljas jalutamas. 7,4 km kokku. Kuidagi tuleb ju neist jõuludel ära söödud kilodest ja pekkidest vabaneda. :D Peab nüüd hakkama paastuma vist. 
Ootan järgmise aasta jõule juba, sest siis on Karl Hendrik suurem ja saab juba sellest jõuluvärgist vast paremini aru. Hetkel mõtles ta kindlasti vaid, et ohoo, mulle toodi niisama kinke. :D

Aastalõpu plaane meil hetkel veel pole. Eks näis kas passime kodus või läheme kuskile ilutulestikku vaatama. Kuigi kahe lapsega on natuke nigel kuskile minna. Karlile kindlasti meeldiks, aga ma arvan, et Siimule see paugutamine eriti meelt mööda poleks. Eks ole näda. Kaks päeva veel aega mõelda ju. 

Üleeile käisime Cäroliniga Tartus mu õel külas. Seekord otsustasime minna rongiga, sest rongiga on palju mugavam minna, minu arust saab kiiremini ning saimegi terve tee külajutte klatsida. Nagu tavaliselt. 
Tartusse jõudes kõigepealt sõime kõhud punni (JÄLLLLLLE!!) ja siis mängisime lastega lauamänge. Mõistsime mõlemad Cäroliniga, et me polegi enam nii kiire ja terava taibuga. :D HÄBI. 

Eile käisin Eppu juures pildistamas. Algul ma ikka väga pelgasin, sest ega ma ei oska mingi fotomodell olla. Aga lõpuks läks õhkkond kuidagi vabamaks ning pildid õnnestusid ikka päris hästi. Tore oli ka. Nagu ikka Eppu lapsed viskasid kildu ja meie saime naerda. :D





kolmapäev, 20. detsember 2017

abielluda või mitte?

Tavaliselt, kui ma pikemaid sõite autoga sõidan, beebiga kahekesti, siis on mul aega mõelda omi mõtteid. Ning ma ei tea miks, aga reedel hakkasin ma mõtlema sellisele asjale nagu abielu.
Eks pea kõik tüdrukud on väiksena unistanud sellest elu ilusaimast päevast - uhkest pulmast, valgest kleidist, suurest peost, printsist valgel hobusel. Mina ka.

Aga nüüd ei olegi ma enam selline inimene, kes tahaks abielluda. Ma olen küll pere inimene, ma armastan oma meest, aga abielu on minu jaoks ajapikku väärtuse kaotanud.
Miks? Hea küsimus, veel parem vastus. Nimelt on mul palju tuttavaid, kes on abiellunud. Aga, sama kiiresti ka lahutanud. Või siis ollakse ikka abielus, aga üks petab teist. Hetkel kui kiiruga mõtlesin, siis tean viit sellist paari. Ja kui ma mõtlen, et kui palju ma üldse tean neid paare, kes on abielus, siis hmm kaheksat?

Tähendab viis paari kaheksast on kas lahutanud või siis õnnetus abielus.  Päris palju tegelikult. Ja see ongi koht, kus mul tekib küsimus, milleks siis üldse abielluda? Abielu peaks olema tõotus kogu eluks. Abielu pole selline asi, et ok 3 kuud olen abielus, leian kellegi teise ja siis lahutan. Natuke nõme ju? Meenutab mulle natuke seda pubeka aega, kui iga natukese aja tagant mindi kutiga lahku ning suht kiiresti leiti uus.

Tegelikult ütlesin ma postituse alguses natuke valesti. Mitte abielu pole väärtust kaotanud vaid inimesed ise on abielu väärtuse kas unustanud või siis võtavad nad seda liiga kergelt.
Abielludes võiks ikka kindel olla, kas Sa tahad selle inimesega kogu ülejäänud elu veeta või mitte. Kui Sa pole selles kindel, siis ma arvan, et ei ole mõtet ka abielluda.
Nii jääbki mulje, et abielu on paljude jaoks vaid paberileht, kus on all teie mõlema allkirjad.

Mina tahaksin küll kunagi abielluda, aga seda vaid korra. Samas ei näe ma sellel ka erilist mõtet, sest niikuinii tahaksin ma elu lõpuni olla oma perekonnanimega. Mis ma siis ikka abiellun. :D Minu jaoks nii kahe otsaga asi.

Armastada saab ka ilma abieluta. Ja armastataksegi.
Ja mulle nii meeldib näha nied paare, kes on õnnelikus abielus. Loodetavasti igavesti.
Eks meil kõigil tuleb ette neid tõuse ja mõõnasid, aga koos saab neist ka üle. Muidugi juhul kui tegemist on tõelise armastusega.

Ma ei heida ette seda, et inimesed nii kergekäeliselt abielluvad. Eiei, mulle on neist luhtunud abieludest jäänud mulje, et abiellumine näitaski neile kahele inimesele, et nad tegelikult polegi üksteise jaoks loodud.
Niiet võta siis näpust, mis nüüd õige on.. Kas rutakalt abielluda või mitte?

Kas Te olete abielus (olnud)? Millised on Teie mõtted abielust?




ma saaksin end sundida, aga ma ei tohiks


Ma pole nüüd jälle päris mitu päeva bloginud. Olen küll kogunud mõtteid, kuid pole olnud kas aega või tahtmist midagi pikemalt kirjutada. 

Vahel lihtsalt on nii, et mõte on nagu olemas, et millest võiks kirjutada, aga mida pole on TAHE. Tahe istuda arvuti taha ja trükkida. No lihtsalt ei ole. Näiteks üleeile mul oli olemas idee, millest võiks Teile pajatada, panin paar lauset kirja ja siis panin arvutil klapi kinni. Idee salvestus mustanditesse ja ta on mul nüüd täitsa olemas, niiet unustamise probleemi pole. Aga too päev oligi üks neist päevadest, kui mul polnudki tuju blogida.

Samas selle kuu alguses oli mul reaalselt periood, kus mul tuli iga päev mitu postitust. Jep, siis ma tahtsin ja viitsisin kirjutada. 
Blogima ei saa end sundida. Ok, saab küll tegelikult. Parandan end. Blogima ei tohiks end sundida. Miks? Sest siis pole see enam südamest kirjutamine, vaid rohkem nagu sunniviisiline klaviatuurist sõnade välja tirimine. 

Aga tänaseks ma tunnen, et olen end taas leidnud ning mõtted, mida Teiega võiksin jagada lausa voolavad ojadena peas. Eks päeva peale üritan need ka kirja panna ning teiega jagada. 







laupäev, 16. detsember 2017

kaks kuud uudset armastust

Minu blogis vist kõige tihedamini kohtab väljendit "küll aeg ikka lendab" või et "Kuhu küll ajal kiiret on?"

Aga nii on, Siim Sander sai nädal aega tagasi juba kahe kuuseks. Nii suur laps juba, et pisarad tulevad silma. 

Neljapäeval saime teada ka oma kahe kuu ilunumbrid. 
14.12 - 5740g ja 59 cm
Sündides oli 3508g ja 51 cm. :)
Niiet üle kahe kilo juures nagu nipsti ning mu rinnapiim teeb ikka imesid! :D

Vaatasin meenutuseks ja võrdluseks ka kui pikk ja palju kaalus Karl Hendrik kahekuuselt - 5555g ja 57 cm. :)

Aga Siim Sandri neljapäevasest arstivisiidist veel nii palju, et süsti ta ei saanud, sest ta on hetkel natukene haige. Pisike nohu ning kole köha. Arst kirjutas välja Prospal köhasiirupi, uue D-vitamiini ning salvi mida Siimule pähe määrida. Kui ma nüüd vaatasin seda postitust selle kohta, kui Karl Hendrik käis kahekuuselt arsti juures, siis talle kirjutas ka arst siis selle salvi välja kõõma vastu. (Postitust näed SIIT)

Aga muidu meie elukene Siim Sandriga kulgeb kenasti. Poiss on siiamaani rahulik ja vaikne nagu ingel. Ööunne jääb tavaliselt 9-10 paiku õhtul, magab tavaliselt kuskil 6 kuni 7 tundi jutti, siis sööb, on tunnikese üleval ning siis magab veel 2-3 tundi. :)
Ma olen juba harjunud selle reziimiga. 

Karliga oli ikka palju raskem. Ta ärkas ikka iga 2 tundii tagant üles, jäi väga kehvasti uuesti magama ja karjus palju. Ja noh see paari tunni tagune ärkamine öösiti Karliga kestis peaaegu poolteist aastat.
Julm. Aga see eest nüüd magab Karl Hendrik öösiti nagu nott! :P
Olen happy mommy ;)





reede, 8. detsember 2017

avameelselt aus

Inimesed on ikka kummalised  olevused. Tahavad eelkõige ausust, otsekohesust ja tõtt kuulda ning kui ütledki üht neist eelpool nimetatuist, siis on nad nii sokeeritud ja raevunud. 
Võtke need roosad prillid ükskord eest ning saage aru, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Tegelikult Te teate seda isegi, aga Te pole harjunud sellega, et keegi on nõus rääkima reaalsest elust, reaalsetest probleemidest. 

Blogijaid on mitmeid, on neid, kes räägivad ainult rõõmsatest asjadest oma elus ning kõik halva jätavad enda teada. On neid, kes räägivad vahel ka oma ebaõnnestumistest. Ning on neist, kellel on ükskõik, mida neist arvatakse ning nad räägivadki nii nagu asjad on. Kui Ta on/oli alkohoolik, siis nii ta kirjutabki. Kui ta on/oli narkomaan, siis nii ta ütlebki. Kui ta magas kümnete meestega, siis ta ei varja seda. Ta tahab, et Sa teaksid. Eiei, mitte selleks, et see oleks nii vajalik infot, kes mida jõi, tõmbas või kellega magas, vaid selleks, et Sa teaksid, et need on ühiskondlikud probleemid ning selliseid inimesi meie seas, kes neid probleeme läbi elavad, on kümneid, sadu, tuhandeid. 

Aga ainult mõni üksik on nõus tunnistama, et ta oli alkohoolik, narkomaan või et ta on maganud rohkemate meestega, kui tal sõrmi ja varbaid kokku üldse on. 
Jah, Linda (link) on üks neist. Eks see ole igaühe enda valik, kuidas Ta Linda kirjutatud informatsiooni suhtub. Mina austan teda, et ta  räägib neist probleemidest. Ma austan teda, et ta on nii avameelne. 
Samas on neid, kes ütlevad "lits", "alkohoolik", "narkar", "ise oled süüdi", "milline kohutav ema" Talle, mõtlemata korraks sellele, et ka neil endil on luukeresid kapis. Aga selliste inimeste vahe Lindaga on see, et nema ei julgeks elus rääkida ja tunnistada, et nad on ka vigu teinud. Nad ei julge, sest tõenäoliselt ei peaks nad vastu kriitikale, mis avalikussest nende pihta peaks tulema. 
Aga tuletan meelde, et Linda räägib oma minevikust. Ta räägib sellest, kes ta kunagi oli. Te eelistate ju tõde, mitte muinasjutte. 

Näiteks mul on ka olnud kohutavaid probleeme, millest ma tegelikult VÄGA tahaksin rääkida, selleks, et teised mu vigu ei kordaks või selleks, et nad teaks mida ma olen läbi elanud, aga ma pole nii julge. Ma pole nii julge, et neist rääkida. Ma vaikin, sest ma ei ole nii julge.

Aga ma olen arvamusel, et sellepärast ei tohiks kedagi hakata solvama, kes ta kunagi minevikus oli ning et ta julgeb rääkida sellest. Ma arvan, et kui keegi pole Su arvamust küsinud, kuid Sul on midagi HEAD öelda, siis võid öelda, aga kui Sa tahad solvata, siis jäta see parem enda teada. Sa ei näe ju enda tulevikku ette, sellised halvad, ebaeetilised asjad võivad kunagi Sinu endaga juhtuda ja vaevalt Sa oleksid õnnelik, kui keegi Su vigu teada saades Su maatasa tahab teha. 

See on aga natuke teine teema, kui keegi tunnistab näiteks, et ta ON praegult narkomaan ja et narkootikumide tarvitamine pole halb. Ok, Sa oled aus, et oled narkomaan, aga narkootikumide tarvitamine pole õigustatud ja seda ei tohiks ka nii reklaamida. 

Aga tõesti, Linda aususe suhtes ei tasuks olla nii vaenulik. Kui keegi oma probleemidest ei räägiks, ei teaks ju keegi meist, et üldse selliseid asju juhtuda võib.
Minu arust sõnavabadus ei tohiks laieneda solvamisele. 







kui tööandja üritab Sind petta


Ma räägiksin nüüd ühest õpetlikust loost, mis juhtus minu sugulasega. Nimelt mai kuu lõpus läks ta tööle ühte puhkekeskusesse. Töö oli muidu tore ja midagi rasket polnud, aga ühel hetkel jäi sugulane haigeks. Ning siis avastas ta tõsise fakti, et tal polegi sellist asja nagu ravikindlustus. Miks? 

Sugulane hakkas uurima ja avastas siis õudusega, et tal polegi tavalist töölepingut, vaid hoopis käsundusleping. Ta oli allkirjastanud käsunduslepingu ja tal endal polnud sellest aimugi. 

Kuidas selline asi juhtuda sai?

Tööandja ei maininud talle sõnakestki, et nad ei sõlmi omavahel tavalist töölepingut, vaid käsunduslepingu. Ning mu sugulane ei osanud ettegi kujutada sellist asja. Sugulane tegi parasjagu tööd, kui tööandja läks kiirel tööajal tema juurde, ütles, et ta allkirjastaks töölepingu. Kuna oli tõesti kiire, siis sugulane ei hakanud asja süvenema ja allkirjastas.

Muidugi mõtlete, et enda süü, et ta ei lugenud, millele ta alla kirjutab. Mõnes mõttes küll, aga samas tööandja ei öelnud talle, et tegu on käsunduslepinguga. Ning jääb mulje, et tööandja tuli vast äkki nimme kiirel tööajal allkirja küsima, et sugulane ei süveneks lepingusse. 

Kui ta siis paar kuud hiljem haigeks jäädes avastas, et on sõlminud käsunduslepingu, oli tema pettumine väga suur. Ta tundus end reaalselt tööandja poolt petetuna. Veel enam, et tegu polnud eriti tasustatud tööga. Ta pidi iga päev paarkümmend kilomeetrit edasi tagasi tööle oma bensiiniga sõitma, vahel oli tööd rohkem, vahel oli vähem, seega tuli ka töötunde kuus vaid 100 ning sellega seoses oli ka palk väike. Ning lõpuks kui ta haigeks jäi, avastas ta veel, et tal polegi ravikindlustust, sest tal on käsundusleping. 
Mõistagi tuli ta ka sellepärast lõpuks töölt ära. 

Aga mis asi on käsundusleping?

Pean ausalt ütlema, et kuni selle juhtumini, mis mu sugulasega juhtus, ei teadnudki ma, et selline asi üldse olemas on. Tegin siis nüüd internetis natuke väikest uurimistööd, et Teile ka rääkida, mis asi see siis täpsemalt on. 

Osapooled on käsundisaaja ja käsundiandja.
Käsundisaaja peab tegutsema kokkulepitud tulemuse saavutamiseks.
Tasu makstakse tähtajaks, tulemuse saavutamisel või kokkuleppe järgi.
Käsunduslepingu järgi osutab käsundisaaja käsundiandjale lepingus näidatud teenuseid. Käsundiandja maksab selle eest tasu, kui nii on kokku lepitud. Ka tööleping on käsunduslepingu liik. Mõlemad lepingud on töötegemise protsessi kohta, kuid käsunduslepingule ei kehti töölepinguseadus ega sellega kehtestatud õigused ja tagatised. Seega ei ole käsundisaajal seadusest tulenevat õigust puhkusele, kindlale tööajale, töötasule vähemalt alammäära ulatuses, hüvitistele lepingu ülesütlemise korral jms. Pikemaajalises lepingus võib siiski mõnes hüves , näiteks puhkuses ja selle tasustamises kokku leppida - see pole keelatud. (Info pärit SIIT)

Niiet minu soovitus, kui te oma elu jooksul kuskile alla kirjutate, siis lugege ALATI KA LÄBI, kuhu alla te kirjutate. Sest kes teab, võib-olla kirjutate hoopis alla oma varast loobumise aktile. 

Kas Te teadsite sellisest asjast nagu käsundusleping? Kas tööandja on kunagi proovinud Teid petta?

neljapäev, 7. detsember 2017

"tere, ma olen pervert"


Internet on mingil määral üks saatanast pleiss küll, sest nii lihtne on inimesi siin virtuaalses maailmas terroriseerida, ahistada, alandada, solvata, kiusata jne. Internet on ahistajate jaoks lausa suurim relv. Kirjutad millal tahad, kellele tahad, mida tahad. Piire pole. Kui tahad, siis solvad, kui tahad, siis ähvardad, kui tahad, siis küsid alasti pilte.

Ma olen terve elu ÜRITANUD vältida igasuguseid kahtlaseid tüüpe internetis. Kes vähegi tundub kahtlane, sellele lihtsalt ei vasta või blokeerin ära.
No aga ikka tuleb mõni, kes alustab algul juttu normaalselt. Uurib kuidas läheb või ütleb, et "Väga ilusa video oled teinud". Või et "Sa näed väga kena välja." Eks ma esialgu noorena ikka vastasin sellistele komplimentidele. Vestlus arenes edasi, aga iga kirjaga aina kahtlasemaks. Uuriti kas olen vaba, kui vastus oli jaatav, hakati juba lausa mett moka peale määrima.

Ja kui ma lõpuks nagu aru sain, et fakk, tegu on mingi kahtlase vennikesega ja ma lihtsalt talle enam ei vastanud, siis ega mind rahule ei jäetud. Inimesel oli raske vist aru saada, et ma enam suhelda ei soovi ja kirjutab ikka edasi.
Selliseid kirjutajaid on mul olnud aastaid tagasi väga palju.

Lõpuks ma enam ei hakanud isegi tänama, kui keegi tegi komplimendi, a'la, et "väga ilus pilt Sul" või et "Sul on väga kaunis naeratus ja silmad. " Ega kõik kindlasti polnud mingid pervod, aga lihtsalt kartusest, et jälle mingi tüüp hakkab mind kiusama, ma lihtsalt enam ei vastanud.
Eile ma scrollisingi oma vanu vestluseid ja nagu wow, selliseid, kes on kirjutanud mulle lampi, otsinud tutvusi või teinud komplimente, oli ikka kümneid, kui mitte sadu.

Nüüd õnneks viimastel aastatel pole selliseid juhuseid enam ERITI ette juhtunud. Mõned üksikud korrad on kirjutatud, et "tutvuks" või et "uusi tutvusi", aga ma üldiselt ei loe isegi selliseid vestlusi äragi. Uued tutvused on alati teretulnud, aga kui Sa alustad konkreetselt vestlust lausega "uusi tutvusi?", siis sorri, ei ole huvitatud.

Samamoodi on komplimentidega, ka neid pole enam viimastel aastatel NII palju tulnud. Võib-olla siis asi selles, et ma polegi enam NII ilusa naeratuse ja silmadega, kui vanasti. :D Või siis olen ma juba nii vana, et keegi ei tahakski mind. :D Noort liha aetakse ju üldjuhul taga. :D

Ok pean tunnistama, et vanasti (neli aastat tagasi) olin ma veel nii meeleheitel üksik pliks, et otsisin ka tutvumisgruppidest tutvusi jne. :D Aga no ma olin noor ja loll siis veel. :D Ja meeleheitel haha.
Mingi hetk ikka mõistus koputas vastu pead ja ütles, et kuule lõpeta ära. :D

Aga ikka jube palju olen ma Facebooki gruppides näinud, kus noored neiud postitavad, kuidas mingi tüüp küsib neilt lampi nudesid jne. Selline "ahistamine" on ikka nii kaugele läinud. Ja ma ei taha teadagi, kui paljud noored tüdrukud on nii lollid ja kogenematud, et saadavadki endast mõne alasti või poolalasti pildi. Sest sel juhul hakatakse Sind veel rohkem ahsitama, järgnevad ähvardused ja nõutakse aga pilte juurde. See on haiglane, et sellised perverdid meie seas olemas on. Aga neid peatada ja tabada on kahjuks raske.

Näiteks üle nelja aasta tagasi, kui ma olin siis veel 16, kirjutas mulle minust peaaegu 20 aastat vanem meesterahvas:






Ja see samune vestlus algas taaskord umbes nii, et "Tere, vaatasin mitu korda sinu tehtud videot, see ikka nii hea"
Kuigi oleks võinud ettekäände asemel ju kohe kirjutada, et "Tere, ma olen pervert ja tahan sind ahistada" :D

Millised on Teie kogemused neti ahistajatega? 


kui ma võidaksin lotoga

Ma ei tea miks, aga viimased nädal aega on mind täiega painanud mõte, et ma peaks hakkama lotot mängima. Ma pole kunagi eriline loto mängija olnud. Paar korda olen Bingot ostnud, ja kaotanud. Sama on Summiga. Mehel on olnud õnnekäsi ja paar võitu saanud Summiga, aga mina olen põhimõtteliselt alati kaotanud. Ja alati peale kaotamist mõtlen, et fakk, ma ei mängi rohkem, mis ma raiskan ja kingin raha lampi ära, kui niikuinii ei võida. 
Öeldakse ju, et kellel ei vea õnnemängus, veab armastuses. Jusiis mulle peaks ju see viimane variant jääma?

Samas olen nüüd hakanud mõtlema, et peaks nii öelda "Tasuta" saadud raha hakkama lotole kulutama. "Tasuta" raha all mõtlen ma näiteks maast leitud raha, taaraviimisest saadud raha, blogiga teenitud raha, kelleltki saadud raha jne. Kunagi peaks ju ikka võit tulema? Samas kas see võit ka samas suur on kui kulutatud raha? 

Tahaks täiega võita, no ausalt kasvõi ma ei tea kümme tonnigi oleks piisav, saaks endale mingi odava maja osta ja hakata enda ressursside eest tasapisi seda ehitama. 

*Kui ma võidaksin miljoni (mida raudselt mitte kunagi ei juhtu), siis ma kasutaks raha targasti ja mõtleks korralikult järgi, kuhu ma iga sendi paigutaks. Ma olen tegelikult hull kooner. Aga no mingi osa ma kindlasti annetaks. Aga ma ei annetaks seda vast ühte kohta, vaid igasse kohta natukene, et võimalikult paljusid toetada. 
Mingi osa rahast paneks ma kindlasti kuskile hoiule ja niiöelda "kasvama", sest olgem ausad, miljon eurot ei kestaks igavesti. 
Kindlasti ostaks ma kas maja või siis krundi ning hakkaks ise maja ehitama. Päris valmis maja ei tahaks, sest tahaks ikka ise ka midagi teha. 

*Kui ma võidaksin mingi ainult paar tonni, siis selle raha ma paneks tuimalt kõrvale ja ei raiskaks seda. Ja koguksin nii kaua juurde, kui lõpuks oleks nii palju raha koos, et saaksime endale päris oma kodu osta. 

*Kui ma võidaksin 100€, siis on kaks võimalust, ma kas paneks selle raha kõrvale või riskiks ja ostaks selle raha eest veel lotopileteid. 

Ok, ma ei tea ma tahaks täiega praegu lihtsalt lotot mängida. See piinab mind. Tahaks võita. Tahaks päris oma majagi. :O 

Kui tihti Te mängite lotot? Kui tihti te võidate lotoga? Milliseid lotopileteid te ostate? Kui palju olete kõige rohkem võitnud? Mida Te teeksite rahaga, kui te võidaksite miljon eurot? 

kolmapäev, 6. detsember 2017

vahel ma igatsen

Ma ei tea miks ma seda küll tegin, aga ma vaatasin täna vanu vestlusi, inimestega, kellega ma vanasti suhtlesin iga päev, väga palju.. Ning nüüd pole me aastaid suhelnud. Imelik tegelikult, kõigi nendega on see suhtlus lõppenud niieöelda "paugu pealt". Lihtsalt üks päev suhtlesime, ja järgmisest päevast on saanud kolm, neli aastat, kui me polegi enam suhelnud. 
See tuletab meelde palju mälestusi ja toredaid hetki, mis on olnud. 
Ja kui ma mõtlen sellele, kui väheste inimestega ma üldse tegelikult praegusel hetkel veel suhtlen, on see lausa hirmutav. 

Samas mõtlen ma hetkel rohkem sellele, et huvitav kuidas neil inimestel nüüd läheb. Lugesin näiteks vestlust ühe inimesega, kes kurtis mulle kogu aeg, kui raske ja nõme ta elu, et ta tahaks muutuda jne, et tahaks kuskile jõuda. Temast tean nii palju, et temast on saanud suur narkomaan. Vahel harva näen ka teda, tema on aga nii uimas, et ma arvan, et ta kas ei mäletagi mind või lihtsalt ei tunnegi mind ära. 
Kahju, et nii on läinud temaga. 

Kui ma mõtlen kunagistele sõbrannadele, siis on ka nemad nii palju muutunud. Nii välimuselt, kui üleüldiselt elustiililt. Kunagi kui mulle öeldi, et tõelised sõbrad tekivad alles siis, kui Sa oled umbes 20-aastane, siis ma ei uskunud seda väidet. Ma olin nii kindel, et need sõbrad, kes olid mul 5 aastat tagasi, on ka tulevikus minu sõbrad. 
Huvitav kas need kunagised head sõbrad, mõtlevad vahel ka minu peale? Täpselt nagu mina neile mõtlen. Ma mõtlen igaljuhul VÄGA tihti. 
Vahel olen ka kirjutanud mõnele ja küsinud kuidas läheb. Aga kui vestlusest jääb mulje, et tal pole aega või tahtmist eriti suhelda, siis sellepärast pole mul ka rohkem julgust kirjutada neile teistele vanadele headele sõpradele. Mõtlen tihti, et nad võiks ise kirjutada. Aga kus Sa nüüd sellega. 

Nii imelik tegelikult, et sõprus ei olegi tõeline, kui see püsima pole jäänud. 
Või miks on nii, et mul pole sõpru?
Äkki on hoopis asi minus? No tegelikult ongi mõnes mõttes, ma ei käi väljas, ma pelgan inimestega suhelda ning mul on lapsed. Ma ei viitsi pidutseda, tantsida, laaberdada, nagu enamus. 

Aga samas ma tahaks enda ellu mõnda sellist sõpra, kellega saaks ma lihtsalt minna niisama autoga ringi driftima, kuskile jäärajale. See oleks nii änksa. 
On siin veel mõni selline inimene? :D
Ei, ma ei otsi nüüd endale blogipostitusega sõpra. Aga samas, ma tunnen vahel tõelistest sõpradest puudust. 
Õnneks mul on õetütred, kellele saab loota ning vahel nendega midagi koos ette võtta. Ning Epp, kelle juurde ma võin lihtsalt teed minna jooma. Aga ma tahks veel kedagi, kellega reaalselt minnagi näiteks jäärajale või niisama ringi sõitma. SEST, autod ja autoga sõitmine on mu kirg. 

Kas Te vahel igatsete oma kunagisi sõpru?

lapsed on vahel kummalised

No mina ei tea mis värk Karl Hendrikul täiskasvanud inimeste jalanõudega on, aga talle nii meeldivad need. Pole mänguasju vajagi, anna kast jalanõusid kätte ja laps on vana rahu ise. 
Juba suvel hakkas see trall pihta, kus Karl ajas endale jalga issi tossud ning libistas siis nendega ennast mööda tuba ringi. 

Siis ükskord lasteaiakasvataja teatas mulle, et "Teate, Karlile meeldivad suurte inimeste jalanõud, pani täna koka jalanõud pihta ja kõndis nendega siin ringi". :D 
Minu jaoks polnud see muidugi mingi uudis. 

Ja nii ta käib meil kodus ringi, vahel jalas minu tossud, siis issi tossud, issi töösaapad, siis vahel võtab vahelduseks enda kummikud ja siis lähevad loosi juba emme kontsasaapad. :D

Eile näiteks, pani ta endale pähe enda talve mütsi, ühte jalga ajas issi tossu ning teise emme kontsasaapa ning käis uhkelt koperdades mööda tuba ringi nagu mingi, hmm modell? :D 

Täna hommikul ajas ta näiteks endale minu teksapükse jalga ning üritas minu pluuset selga panna. Nüüd istub ta üldse voodi peal, vaatab telekast "Masat ja Karu" minu kontsasaapad jalas. :D
Kui kummalised võivad ikka lapsed olla?
Aga olen aru saanud, et ta väga palju üritab meid jäljendada. 


Aa, kindlasti tekib nii mõnelgi küsimus, miks ta mul üldse nädala sees kodus on mitte lasteaias? Käisime üleeile arstil, sest tal oli nädalavahetusel palavik ja öösel hakkas ta nii jubedalt köhima. Arst vaatas kurku ja ütles, et mandlid suured ja punased. Nii ta nüüd istubki mul juba kolmandat päeva kodus. Palavikku pole küll olnud, aga hommikul natuke veel köhis. Loodame, et homseks või hiljemalt reedeks on ta terve!

Milliseid kummalisi asju Teie lapsed teevad?


kus viga näed laita, seal tule ja aita

Ma arvan, et enamus inimesi teavad seda eesti vanasõna: "Kus viga näed laita, seal tule ja aita!". Aga mind huvitab, kui paljud neist inimestest ka seda vanasõna kuulda võtavad ja tõesti hädas inimesi aitavad?

Facebookis on selline väga tore grupp -  Abivajajad-heategevus ning tänu sellele grupile ma võin öelda, et eestlane polegi nii külm ja kalk rahavas, kui esmaspilgul võib välja paista. Tõesti on väga väga palju inimesi, kes suurest südamest teevad palju head ning aitavad eluraskustesse sattunud inimesi. Ma olen nii uhke selliste inimeste üle!

Kui ma võin öelda, et on NII palju inimesi, kes on heatahtlikud, siis pean ma aga tüdema, et on LIIGa palju inimesi, kellel on teistest täiesti suva. 
Kui kedagi kuskil avalikus kohas pekstakse, siis enamus inimesi passivad peale, filmivad, naeravad või kõnnivad üldse edasi. Selle asemele, et kutsuda politsei või minna inimesele, keda pekstakse appi. 

Kui keegi kuskil pargi pingil või hoopis pingi kõrval pikali, siis arvatakse kohe, et ta on kas narkomaan, joodik või kodutu. Aga vähesed mõtlevad, et võib-olla on tal terviserike, halb olla või on talle hoopiski liiga tehtud. Inimesed kõnnivad tuimalt mööda ja neid ei huvita. Võib-olla huvitaks, kui nad seda inimest oma eelarvamustest joodikuks või narkariks ei peaks. 
Aga samas ka joodik, narkomaan või kodutu on inimesed ja ka nemad ehk vajaks abi?
Meenub mulle see lugu, kui ma sügisel poodi läksin ja poe ees istus minuga samas majas elav naine, kes on jube joodik. Kui ma poest tagasi tulin, oli ta pikali maas ja tundus et tal tuli mingit vahtu suust välja. Ümber ringi oli hunnik teisi parmuuhasid, kellel oli jumala ükskõik, et ta seal maas lebas. Koputasin veel ühele mehele õlale ja küsisin, kas see naine ei vajaks abi, tema vahtis mulle lolli näoga otsa ja kõndis eemale. Teine samas seltskonnas olev naine läks selle naise juurde ja võttis ta kõrvalt ümber läinud õllepudeli, kus oli veel õlut sees ning tõstis selle endale suule ning kõndis minema. Reaalselt nad jõid samas seltskonnas, aga neil oli jumala suva, et üks neist on nüüd pikali maas. Ok võib-olla sellistel joodikutel ongi enda kaasjoojatest suva. Aga tuletan meelde, et see kõik toimus POE UKSE EES. Poest sisse-välja kõndis kümenid ja kümneid inimesi, kes mõni vaid korraks jõllitas seda maas olevat naist ja siis sammusid edasi enda rada. 
Lõpuks istusin ma autosse ja helistasin kiirabisse. Ootasin paar minutit ja siis tulidki kiirabitöötajad sellele naisele appi. 

Mulle meenub ka, et kunagi lugesin mingit artiklit selle kohta, kus üks naine Tallinna ühistraspordis tundis end väga halvasti, aga mitte keegi ei aidanud teda, sest arvati, et ta narkouimas. Kuigi tegu oli täiesti tavalise normaalse inimesega, kelle tervis lihtsalt vedas alt. 

Miks inimesed oma eelarvamustele toetudes nii kalgid on? Miks on nii vähe neid, kes tulevad ja ulatavad oma abikäe?  Mul on seda kõike nii raske mõista.. 
Ei saa ju kogu aeg mõelda, et "küll järgmine inimene, kes mööda tuleb, aitab teda". Nii mõtlevad võib-olla järgnevad kümme inimest 15 minuti jooksul ja võib-olla saab see 15 minutit juba teisele inimesele saatuslikuks?


Aidake inimesi, ärge jätke neid hätta, sest Te ei või kunagi teada, kui juhtub teiega selline olukord, kui tervis veab alt ning hoopiski teid jäetakse sellepärast aitamata, kuna Teid peetakse ekslikult narkomaaniks või joodikuks. 

Heategu tuleb ALATI ringiga tagasi, ALATI! Ning kuna on jõulukuu, siis tehke sel kuul midagi head! Aidake kedagi, annetage midagi või siis vähemalt naeratage väsinud poemüüjale. Uskuge, ka see on heategu!



soodsad, kuid manipuleerivad hinnad

BLOGMAS 6. Detsember
Tänaseks Advendikalendri teemaks on Detsembrikuu eelarve

Detsember on jõulukuu, aasta viimane kuu ning ühtlasi ka kuu, kus inimesed KÕIGE ROHKEM RAHA KULUTAVAD. 
Nii on sest, jõulud nõuavad päris palju kulutusi, sest tavaelu kõrvalt tuleb leida raha ka kingituste ja jõululaua katmise jaoks. 

Ostuhullus tabab väga paljusid inimesi just detsembris, sest igal pool on soodukad ning igasugused ilusad kilinad-kõlinad näevad välja nii vajalikud, et paljud inimesed lihtsalt ei suuda neist poes mööduda ning peavad need ära ostma. 

Soodsad hinnad põhjustavad tõesti suurt ostuhullust ja sajad, kui mitte tuhanded inimesed ostavad ära selliseid asju, mida neil tegelikult vaja ei lähegi. Soodsad hinnad reaalselt manipuleerivad inimesi. 

Minul on näiteks selline haigus, et ma ei suuda lõhnaküünaldest end eemale hoida. Küünlaid põletan ma harva, kuid igasugused heade lõhnadega küünlad pean ma ära ostma. Nii ongi mul kodus väga mitu karpi lõhnateeküünlaid. 

Täpselt samamoodi ma tahaks ära osta igasugused jõulutulukesed ja jõulukaunistused, sest need näevad nii änksad välja. KUID, siin kohal hoian ma tavaliselt end tagasi ning hakkan mütlema, et KAS MUL TÕESTI ON NEID VAJA?
Üldjuhul mitte. 

Ja selline mõtteviis aitab mind tihti peale poodides shopates. Näen midagi ilusat, mõtlen, et tahaks seda, aga siis mõtlen, et kas mul seda ikka vaja on ja siis tulen järeldusele, et slow down, Sul pole ju tegelikult seda vaja, mis siis et see on ilus ja hetkel nii soodne. 
Ma loodan, et see mõtteviis aitab mind ka järgmisel kolmapäeval, kui me lähme Tallinnasse shoppama ja jõulukinke ostma. Loodan, et ma sealt tagasi ei tule paljas kui püksinööp, vaid suudan ikka vastu hakata ostuhullusele. :D

Jõululaud peab ka ikka jõuludel olema rikkalikult kaetud, seda on tehtud juba iidamast-aadamast. Igasugused seapraed, verivorstid, piparkoogid, pirukad, hapukapsas jnejne. Njämm. Ma juba ootan jõule, tahaks süüa. :D :D
By the way, sain eile kätte oma esimese läbi Bonusway tehtud tellimuse Hansapostist.  Tellisin endale kolm asja ning kokku koos postikuluga läks maksma see 15€ kopikatega. 

Ning Bonusway kontole sain ma raha tagasi selle ostu eest 3.68€. Muidu saab Hansapostist boonuseid 2.45€ tagasi, aga kuna ma sooritasin enda ostu Küber Esmaspäeval, siis sain kõrgendatud boonust. Niiet igaljuhul võitsin ma.
Nüüd ma ootan paaniliselt enda uut tudengikaarti, et saaksin proovida ka ostu sooritada eBay'st või AliExpressist läbi Bonusway muidugi. 

A ja soovitan soojalt liituda Bonusway'ga just täna, sest jõulude puhul annab Bonusway ära 50€ kolmele Bonusway kasutajale, kes kutsuvad ka teisi e-shoppajaid Bonusway'd kasutama. 
Liitu ja hakka usinasti sõpru kutsuma ning võib-olla just Sina võidadki endale 50€. + Kui keegi Sinu kaudu liitub ja ostab läbi Bonusway, teenid Sina 4€ enda kontole.
Liitu tasuta SIINhttps://www.bonusway.ee/?r=6211282


Kas Teid tabab detsembris ostuhullus? Kas lasete soodsatel hindadel endaga manipuleerida?

esmaspäev, 4. detsember 2017

jõulufilmid - jah või ei?

Ma pole nüüd paar päeva blogisse jõudnud, sest päris kiire on olnud jälle. Seega kirjutan eilsest Blogijate Advendikalendri teemast täna.
Teemaks oli siis: JÕULUFILMID


Minu arvates on jõulufilmid üks suur osa jõuludest ja jõulutunde loomisest. Eelmisel neljapäeval oli esimene "Üksinda kodus" osa ning muidugi vaatasime ka meie seda. Ok, mitte päris lõpuni, sest kõige pealt vajus Henri ära ning siis mina koos lastega. Peale lapse sündi on uni meie kodus püha ning me lähme päris varakult magama ning seetõttu pole me viimasel ajal ka erilised kaua üleval istujad. 
Aga kuna meil on Telia ja järelevaatamise võimalus, siis kasutame seda. 
Üksinda kodus on aga üks tõeline JÕULUFILMIDE KLASSIKA. Neid osasid on näidatud juba aastast eiosaköeldagi, aga ma mäletan et ikka väga ammusest ajast iga aasta jõuludel. Mäletan, et väiksena olin ma ikka väga ekstaasis nende trikkide üle, mis väike Kevin seal filmis tegi ning oli mul lausa unistus selliseid asju järgi teha. :D
Teine jõulufilmide niiöelda klassika on "Visa hing". Üks minu lemmikuid. Meil on Visa Hinge osad kõik ka teises arvutis olemas ning vaatame neid ikka paar korda aastas, mitte vaid ainult jõuludel. 
Ning nii imelik kui see ka poleks on just "Üksinda kodus" ning "Visa hing" aegumatud filmid, mida kord aastas võib vaadata. Minu arust just sõna - AEGUMATU on nende filmidele väga omane. Vahet pole kui palju neid vaadata, ei tüdine neist ära ning ikka naerad kaasa. 
Ning sellised jõulufilmid nagu "Üksinda kodus" on, näitavad kui tähtis on jõule koos perega veeta. :)

Kas Teie vaatate jõulufilme? 

laupäev, 2. detsember 2017

eesmärgid detsembriks

Täiesti juhuslikult avastasin ma eile Eesti Blogijate Facebooki grupist, et on tehtud selline vägev asi nagu "Advendikalender blogijatele". Ma olin nii hämmingus ja minu arust nii äge asi, iga päev avaneb uus aken, kus on siis blogimiseks mõeldud teema. Kuna ma avastasin seda suht õhtul, kui mul polnud enam aega blogida, siis mõtlesin, et blogin eilse teema kohta täna. 
Esimeseks teemaks oli siis: "Sinu eesmärgid detsembriks"

Ma üldjuhul ei sea endale iga kuu alguses mingeid eesmärke. Kui siis, et "see kuu säästan rohkem". 
Aga samas eesmräke on ju tore seada ning kuu lõpus arutada, kuidas see eesmärkide täitmine õnnestus. 

Mis on minu eesmärgid detsembriks?

1) Ikka see vana hea, see kuu ma säästan rohkem. - Ikka iga kuu üritan ma seda raha kõrvale panna, sest unistused on suured ning kuidagi tuleb neid ju täita. 
2) Detsembris liigun ma värskes õhus rohkem. - Kunagi veebruaribeebide grupis hakati tegema Endomondos challenge'id a la "Veebruaribeebide emmed 2016 jalutavad detsembris". Kuna nüüd olen ma ka Oktoobribeebide grupis, siis pakkusin ma oktoobris välja, et võiks ka meie grupis neid challengeid teha. Ning nende tegemine jäi siis minu teha. Endomondo kasutamine on minule vähemalt väga suureks motivatsiooniks. Muidu ma ei viitsiks vast üldse vankriga õue minna. Nagu ma eile seal grupiski ütlesin, siis kui Endomondot poleks, siis ma tõenäoliselt läheks autoga poodi, mitte lapsevankriga jala. 
3) Vähemalt 40 km kõndida. - Eelmise eesmärgiga seoses lisasin ma esimest korda ka sinna Endomondosse eesmrägiks kuu aja jooksul vähemalt 40 km kõndida. Et ehk see motiveerib ka teisi emmesid rohkem liigutama. 
4) See kuu ma blogin rohkem. - Ma pole tegelikult igapäevane blogija. Mõistetav, sest mul on siiski kaks last, kes vajavad tähelepanu, mul on mees, kes vajab tähelepanu, mul on kodu, mis vajab korrashoidmist jnejne. Ning ega mõtteid blogimiseks pole ka just iga päev kuskilt võtta. Kuigi just viimasel ajal on mind tabanud ideederohkus just selle kohapealt, et mida blogida. Eks kuu lõpus näis, mitu postitust see kuu sünnib. Vaatasin et hetkel kõige rohkem postitusi- lausa 24 tükki olen ma kirjutanud juunikuus, sellele järgnevad mai (18 postitust) ja november (17). 
5) Ma teen midagi head.  Jõulukuu on heategevusekuu ning on minulgi tulnud tahtmine teha sellel kuul midagi head, ma ei tea veel mida, kas annetada kellelegi midagi või hoopis aidata suvalisi inimesi. Eks seda näha ole.

Millised on Teie eesmärgid detsembriks? Kas Teile meeldib eesmärke terveks kuuks seada?

Kui ma ütlen, et ma ei soovi, siis....

Kui ma ütlen, et ma ei soovi, siis see tähendab, et ma ei soovi, mitte, et ma ikka võib-olla äkki ikka soovin. 

Teate küll neid tüütuid telefoniteenuste pakkujaid, kes helistavad ja uurivad kas saaks teid nende võrku üle meelitada. Alguses on nad viisakad ja toredad ja kui Sa neile viiskalt ära ütled, et ei soovi, siis ainult sellepärast, et Sa VIISAKALT ära ütlesid, siis hakkavad nad Sind edasi moosima. 

Üleeile juhtuski nii. Mulle helistas võõras number, võtsin vastu. 

"Tere helistame tele2-st"
-Tere"
"Kas te kasutate kõnekaarti või olete liitunud?"
-"Kõnekaarti"
"Kas te olete ikka täisealine?"
-"Jah"
"Kas te selle kõnekaardiga internetti ka kasutate?"
-"Jah, ikka"
"Kui palju internetimahtu te kuus kasutate umbes?"
-"Alla 5GB"
"Oi kui tore, meil olekski Teile pakkuda kohe selline pakett, mis sisaldab 5GB internetti, 1200 minutit blablabla ja see läheks teile maksma AINULT 6€"
*Minul läksid kohe silmad särama, müte hakkas jooksma, kuna mul endal kulub 8€ kuus, siis ma korra lausa kaalusin seda pakkumist, aga siis, kui ma polnud ise veel jõudnud ÕNNEKS midagi öelda, teatab ta*
"Vabandust, hoopis 9.60€ läheks see teile maksma"
-Tänan ei, mul kulub 8€ kuus"
"Aga te saaksite tasuta telefoni kaasa, sellel on 8megapiksline kaamera balabalabla"
-"Ma alles eelmine kuu sain uue telefoni"
"No aga mõelge jõulud on tulemas, te saate selle siis ära kinkida, ei peagi kingitust ostma, vaid kingite ära"
*Kuna Siim Sander hakkas jonnima, oli mul vaja ruttu sellest teenusepakkujast vaja lahti saada ja ütlesin:
-"Ma mõtlen selle peale"
"Okei, ma helistan homme kell 10, nägemist"

Ok, olin mega häppi, et see õudus läbi sai ja jätsin numbri meelde ja otsustasin, et ma lihtsalt ei vasta talle kui ta uuesti helistab. 

Nii jõudis siis eilne päev kätte ja ta helistas mulle täpselt kell 10. Aga kuna mul telefon oli hääletu peal, siis ma isegi mitte meelega ei vastanud, vaid ma lihtsalt ei teadnudki et mu telefon heliseb. 
Mõtlesin, et ok, nüüd helistas ta ära ja tõenäoliselt rohkem ei helista. 
Aga lootus on lollide lohutus. Ta helistas mulle KAHEKSA korda, ja VIIELT erinevalt numbrilt. 
Ma ausalt öeldes tundsin ennast lõpuks lausa ahistatuna. Ok helistad ühe korra ja ma ei võta vastu, et siis proovid teist korda veel. No vb veel kolmandat korda, aga siis peaks küll aru saama, et ma päriselt ka ei soovi teie teenust. Aga helistada 8 korda, viielt erinevalt numbrilt, see oli liig. (Numbri algused olid kõigil samad, viimased numbrid erinevad, sellepärast teadngi et see kes helistas oli see teenusepakkuja.)

Ma päriselt saan aru, et see on selle inimese TÖÖ, aga nahhaalseks ka ei tasu minna. Kui mulle öeldakse "ei", siis ma võtangi seda nagu EI'd, mitte et "Võib-olla" või "jah". 
Kui ta päriselt oleks pakkund mulle kuue eurtsast paketti, oleks ma seda päriselt ka kaalunud, aga ta pakkus mulle sellist paketti, mis maksab rohkem, kui ma ise maksan, siis tänan EI. 
Mina ei suudaks sellist tööd teha, mulle ei meeldi inimesi tüüdata või tülitada, see tekitab kohe paha tunde. Mul vahel endal lausa ebameeldiv seda Bonusway värkigi reklaamida, aga ma postitan avalikult ja ei sunni kedagi millekski. Kui kedagi huvitab, siis liitub, kui ei, siis EIIIII. 

Millised on Teie kogemused telefoniteenuste ja muude sääraste pakkujatega?

reede, 1. detsember 2017

jõulukink iseendale?

Kasutaja Ilustuudio Mariell foto.
Olete kunagi iseendale jõulukinki teinud?
Kuskil loosis millegi võitmine võibki olla ju kingituseks Sulle endale. 

Nädala alguses tegin ma enda blogi Facebooki lehel loosi koostöös Mariell ilustuudios töötava ripsmetehniku Mari-Liisiga.

Loosis on siis võimalik võita 24. detsembril võitja enda soovil, kas klassikaliste ripsmepikenduste paigalduse või hoolduse. 

Mari-Liis liitus Mariell ilustuudioga alles hiljuti, kuid töökogemust on tal juba umbes 2 aastat. 
Oma tööd ta armastab ning teeb seda südamega. 

Nüüd pühapäeval, 3. detsembril läheb Mari-Liis volüüm ripsmepikenduste koolitusele ning alates 4. detsembrist on tema juures võimalik siis paigaldada ka volüümikaid. 

Oma Facebooki lehekülje tegi ta alles nädalaalguses: Ripsmed By Mari-Liis, sellepärast ta Facebookis veel NII populaarne pole.

Niiet vuttvutt, kes vähegi tahaks endale võita jõulukingiks ripsmepikendusi, siis võtke aga loosis osa.
Loosi leiate SIIT
Loosis osalemiseks peate Like'ma Leanika Elublogi ja Ripsmed By Mari-Liis Facebooki lehtesid; Jagama postitust avalikult ning kommentaari kirjutama kahe sõbra nime, kes võib-olla sooviks ka sellist jõulukinki. 


päkapikk, päkapikk, küll Sa oled .....

imelik...

Ja jõudiski kätte see kaua oodatud detsember. Oma üle-eelmises postituses ma kurstin, et ma ei tea kuhu ma oma jõulutuled olen pannud. Noh, otsisin siis eile neid taaskord ja lõpuks leidsin ka. Need olid nii lihtsas kohas, et mul kohe häbi. Vahtisin sinna sahtlisse mitu korda ja ei märganudki neid. Aga no asi oli selles, et ma otsisin konkreetset karpi, aga lõpp kokkuvõttes tuli välja, et need polnudki karbis vaid hoopis lahtiselt ja sellepärast jäidki nad märkamata. 

Nuputasin siis eile pikalt, et kuhu ma panen need tulekesed ning lõpuks avastasin, et saan need vana ruloo nagadest läbi panna ja akna kohale riputada.  Ja nii ma tegingi. Muidugi olin ma nii osav, et teine ruloo kukkus vahepeal mul alla, aga nikerdasin ta uuesti üles tagasi, ise muudkui vandudes ja kirudes.
Tegin siis juba aknalaua ka korda ja puhtaks, sättisin lilled ilusti ning riputasin aknalingi külge Karlile jõulusokikese.
Natuke jõulutunnet tuli sisse küll. 
Kui Karl Hendrik õhtul lasteaiast koju tuli, siis vaatas ta silmad punnis neid jõulutulesid ning hakkas rõõmust naerma. Küsisin siis, et kas on äge? Ega ma oma küsimusele vastust ei oodanud, sest Karl Hendrik ei räägi ju veel epale paari üksi ku sõna midagi, aga vastuseks kostis sulaselgelt "Äge". Korrutasin siis talle veel mitu korda sõna "äge", aga rohkem ta seda ei öelnud. 

Hommikut alustasime muidugi advendikalendrist ja siis päkapiku sokist. Karl Hendrik on veel nii väike ja ei taju veel ära mis värk on ja sellepärast vahtis ta pärast seda sokki pikalt ja tahtis sealt vist veel midagi saada. Võib-olla kui mingi nädal aega iga hommik sealt midagi saab, siis ta mõistab, et see tema jaoks imelik "värk" toimub üks kord päevas hommikuti. :D

Täna hommikul vaatas aknast ja uksest vastu täiesti valge maa. Mul läks lausa 15  minutit auto puhastamisele aega. Samas nüüd mõtlen, et mis mõttega ma ta nii puhtaks lumest tegin, kui siin niikuinii sajab muudkui juurde seda lumeollust. 
Karl Hendrik oli lumest nii ekstaasis, et viskas eile näiteks lausa lasteaia ees pikali, et saaks vaid seda lund katsuda. 

Käsin ka eile Siim Sandriga kaks tundi jalutamas. Muidu polnud häda midagi, aga kuna ma läksin tossudega, siis noh mu jalad said päris kiiresti märjaks ning lõpuks hakkasid külmetama. Muidu oleksin ma tõenäoliselt veel jalutanud. Aga noh loodan, et mul ei tule tuju laiselda ning lähme ikka täna ka õue. :D