teisipäev, 31. oktoober 2017

Toit röövib raha?

Olen tähele pannud, et säästmise teema on hetkel ikka väga populaarne. Kes uurib, kuidas säästa, kes jagab oma nippe, kuidas ots otsaga kokku tulla jne. 

Eks see ole ilmselge, et enamus eestlastel on kõige suuremaks kulu allikaks just toit. Siin kohal on aga pered väga erinevad. Sest on olemas inimesi, kes kulutavad söögile kuu aja jooksul 100€ ning teisalt on inimesi, kellel kulub lausa 500€ kuus söögile. 

Muidugi mängib siin kohal rolli ka see, kui suur on pere, kus pere elab ning kes kus töötab. Kuid väga palju mängib rolli siiski ka see, kas sa oskad ja tahad olla säästlik. 
Kahjuks ei leia ma üles ühe blogija postitust, kes kirjutas alles hiljuti, et ta käib ainult kord kuus poes ning tal kulub toidule ainult 100€ kuus. 
Facebookis on olemas selline tore grupp nagu "Soodsad Kodused Toidud" ning eile postitati sinna:


Sealt postitusest sain ka huvitava idee, teha ette nädalamenüü. Mõtlesin, et võtan seda kui väljakutset ning proovingi kuu aega hakkama saada nii, et teen igaks nädalaks menüü ette ning siis kuu lõpus lööks huvi pärast kokku, palju raha kuus kulus ning kas tuli mingisugune säästmine või mitte. 

Kui tavaliselt postkastis olevad poodide reklaamlehed leiavad tee prügikatis, siis täna lendas ports nädalapakkumistega reklaamlehti hoopis mu arvuti kõrval  ning ma hakkasin neid läbi lappama, et vaadata, kus mis soodne on ning vastavalt sellele hakkasin ka nädalamenüüd kokku panema. 
Ja juba nii tundub, et säästmine tuleb suur. Aga ma arvan, et täpsema kokkuvõtte sellest teen ikka kuu lõpus. 

Samuti saab säästa ka ostes allahinnatud tooteid. Paljudes poodides allahinnatakse sama kuupäevaga toode 50% alla. Kui Sa kardad peale kuupäeva ületamist seda süüa, siis tarbi see lihtsalt samal õhtul ära. :D


1) Nagu ma alguses mainisin, et see, kui palju kulub toidule, sõltub suuresti sellest, kes kus elab. 
Nimelt minul on hea, mina elan linnas ja saan mitme poe pakkumiste vahel valida, leida selle kõige soodsama. Samas need, kes elavad kuskil külas, kus on ainult üks pood, on seda raske teha. Sest tavaliselt neis üksikutes külapoodides on hinnad veel päris krõbedad ka ning ega see valik ka eriti suur seal ole. 

2) Teine tegur millest toidule kuluv summa sõltub, on see, kes kus töötab. Nimelt paljud peavad käima kuskil "väljas" lõunat söömas ning sinna kulub hulk raha. Samas on alati võimalus teha eelneval õhtul toitu natuke rohkem ning järgmine päev seda lõunaks kaasa võtta. 

3) Kolmas asi, millest toidusumma sõltub on pere suurus. Kui ma kunagi Tallinnas elasin ja alles Karl Hendrikut ootasin ning Henri Rootsis töötas, kulus mul väga vähe raha toidule. Sest maalt sain ma lihakraami linna kaasa ning poes olin ma väga säästlik. Palju üks üksik inimene ikka ära jõuab süüa. 
Aga see on ilmselge et kolmeliikmelisel perel kulub toidule vähem raha, kui kuueliikmelisel perel. 

Mainiksin ära, et minu jaoks kuulub toidusumma hulka ka lasteaia toidumaks, mis näiteks eelmine kuu meil oli 42€. 

Kui palju kulub Teil kuus toidule raha? (Mainige ära ka, kui suur on teie pere). Kas te käite iga päev poes? Kas Te vaatate reklaamlehtedest sooduspakkumisi? Kas Teie teete nädala või kuu menüüd ette või elate üks päev korraga? 

esmaspäev, 30. oktoober 2017

kellakeeramise mõjud

Eile öösel mindi üle talveajale ning kella keerati tund aega taha. Eks kellakeeramine ole üks elurütmi häiriv tegevus, sest sisuliselt nüüd tuleb ju tund aega varem ärgata ja sellega sõltuvalt ka tund aega varem magama minna. 

Karl Hendriku uneaega tuleb veel veidikene nüüd korrigeerida, et ta sellega harjuks. Eile jäi ta magama umbes kolmveerand kümme ning ärkas natuke enne kuut. Aga tänu sellele, et beebi magas öösel viis tundi jutti ja ärkas korraks kell kolm, et süüa ja lasi siis mul endal ka kella kuueni magada, polnud mul täna hommikul raske Karliga kell kuus ärgata. Muidu tavaliselt, kui ma öösel eriti hästi magada ei saa, olen ma hommikuti üks paras tigeduse uss. 

Aga natuke nõmedam on nüüd selle kellakeeramise juures see, et väljas läheb tund aega varem pimedamaks. Täna kui kolmveerand viis hakkasin Karlile lasteaeda järgi minema, oli õues juba ehmatavalt pime. Ning kui koju hakkasime jõudma, siis kõrval trepikojast üks naine kõndis tee ääres nagu tont. tal polnud ühtegi helkurit ja teda oli tumeda riietusega väga raske tee ääres märgata.

Pildiotsingu helkur tulemusJa siis meenuski, et alati peale sügisest kellakeeramist on märgatavalt suurenenud liiklusõnnetused jalakäijatega pimedas ning mõtlesin Teile kõigile südamele panna, et te ikka endale, enda elukaaslasele ja lastele jope külge helkuri muretseksite

Isegi kui Sa liigud autoga, peaks Sul jope küljes helkur olema. Sest kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Näiteks saab Sul öösel autol bensiin otsa ja pead jala kuskile poole kõndima hakkama, siis on ju hädavajalik, et Sul ka helkur oleks.
Või siis pane endael autosse helkurvesti, sest nt kui Sul läheb kuskil maantee ääres autol rehv katki ja pead seda ööpimeduses vahetama hakkama, siis saad helkurvesti selga tõmmata ja oled tee ääres nagu säraküünal. 

Kuidas tavaliselt mõjutab kellakeeramine Teie pere elurütmi?
Kas Teil on juba helkur jope küljes?




kolm nädalat värsket armastust

Mäletan, et raseduse aeg venis aeg nagu tatt ning nädalad ei liikunud üldse edasi. Nüüd kui beebi on ära sündinud, on ajal kuidagi väga kiire kuskile ning Siim Sander on tänaseks juba kolmenädalane. 

Olen hirmunud selle kiire aja suhtes, sest varsti on ta juba kolme aastane ning siis juba läheb kooli ning siis juba naisele. Tunne on juba selline, et beebiiga kauaks enam pole ning varsti igatsen seda beebiaega samamoodi nagu raseduseaega. Ei tea, kas sellepärast ongi mõnel perekonnal lausa mingi 10 last väikeste vahedega? Et lihtsalt see beebiaeg läheb nii ruttu mööda ning siis on vajadus uue beebi järgi? Sest beebid on ju nii armsad... Hetkel tunnen end nagu väike laps, kes ei soovi et talle kingitud pisike kassipoeg või koerakutsikas kunagi suureks kasvaks. :/

Aga need kolm nädalat on läinud tõesti kuidagi liiga ruttu. Siim Sander on nii vaikne laps, et päevad lihtsalt hiilivad meist mööda. 
Oota tegelikult väga meie järgmist perearsti visiiti, sest tahaksin juba teada, kui palju ta juba kaalub. Mulle endale tundub Siim Sander igapäevaga aina raskem olevat. Ta polegi enam see väike beebi, kes kolm nädalat tagasi mu seest välja vupsas. Ta on juba suur poiss. :'(

Ja ma olen talle väga tänulik, et ta mul ikka magada öösel laseb. Eile õhtul jäime umbes kell kümme magama ning esimest korda ärkas ta öösel kell kolm alles ning nõudis süüa. Sõi ja istusime kuskil pool tundi üleval ja jäime uuesti magama ning järgmine äratus oli siis alles natuke enne kella kuut, kui Karl Hendrik ärkas ning Henri hakkas tööle minema. 

Nägin täna öösel kusjuures unes, et olin kuskil riietepoes ning ma näitas seal kellelegi Siim Sandrit ja panin Karl Hendriku beebipildi tema kõrvale ja nad olid ikka nii identsed, et korraks oli mul tunne, et nad on kaksikud. :D

Kasutaja Leanika Vetka foto.
Karl Hendrik sündides


Siim Sander sündides
Minu arust on nad ikka väga sarnased ning alati kui ma Siim Sandri teki sisse mähin ja sülle võtan, tekib mul hull deja-vu tunne, nagu ma hoiaks süles hoopis pisikest Karl Hendrikut. 
Ma olen viimase kolme nädalaga oma elus väga rahul ning tunnen, et meie elu on nüüd terviklikum ja täiuslikum.  Eks see nii tegelikult ju olegi, sest lapsed on elu õied. 

Kui Karl Hendrik sündis, siis olin ma täiesti kogenematu laste kohapealt ning pidin kõike õppima ning vajasin ka teiste abi. Käisin ma ju edasi koolis ka. 

Kuid nüüd olen ma kooli kõrvale jätnud. Niikuinii ma soojusenergeetika eriala tõenäoliselt lõpetada ei saa, sest meie oleme sel erialal viimane kursus ning see lõppeb ju kevadel ära. Tõenäoliselt sügisel ma kavatsen kooli jätkata, aga mõne muu erialaga. Eks seda näha ole. 
Hetkel ma koolile üldse ei mõtle, sest lapsed ja pere on mu elus esikohal. 

leanika-37.jpg
Foto: Epp Ojalill

laupäev, 28. oktoober 2017

Elu kahe lapsega - hirmud ja reaalsus

Mõelda vaid, et aasta tagasi ei oleks ma ennast ette kujutanud kahe lapse emana ning üleüldse ei mõelnud ma sellele, et ma võiksin peale Karl Hendrikut nii ruttu teise lapse saada. 
Ja nüüd ma siin olen peaaegu juba kolm nädalat kahe lapse ema ning tunne on mega. 

Ma esiti väga kartsin, et kuidas ma saan hakkama kahe lapsega, sest nädala sees on Henri ju iga päev kuuest viieni tööl. Ning muidugi nüüd on ju ühe lapse asemel kaks, kes mõlemad vajavad võrdselt tähelepanu Aga reaalsuses ei ole hullu midagi, sest armas taevaisa oli ju nii armuline ja leiutas lasteaia ning minu ÕNNEKS Karl Hendrik lausa armastab lasteaeda, niiet minu elu on tänu sellele palju lihtsam. 

Kuna Karl hendrik oli väiksena väga suur jonnipunn, ta nuttis vahetpidamata ning teda tuli kogu aeg kussutada, siis kartsin ma tohutult, et ka teise lapsega ootab mind sama saatus. 
Aga Siim Sander on nagu väike ingel ning muudkui sööb ja magab ning päris nutnud ta tegelikult ei olegi. Ning ta laseb mul öösel isegi magada. Karl Hendrikuga olin ma kogu aeg väga väsinud, kuid Siim Sandriga tunnen ma end elavana. Okei, paar ööd on olnud, kus ma pean Siimuga kauem üleval istuma, siis ärkab juba Karl üles ja pean tema lasteaeda viima ning päeva jooksul pean veel kuskil muid toimetusi tegema ning nii ma ei saagi päeval seda öist und tasa magada. See eest lähen ma samal õhtul varem magama, et end järgmiseks päevaks välja puhata, niiet pole väga hullu midagi. 

Kõige tüütum on see hommikune lasteaeda viimine, sest toast välja pean ma tihti minema nii et ühes käes turvatool ja teises kaenlas Karl Hendrik ning siis pean veel uksed lukku keerama ja lapsed autosse paigutama. Aga kui see tehtud, siis võin juba kergemalt hingata, sest päeva "kõige raskem" osa on seljatatud. 

Tundub, et Karl Hendrik hakkab ka vaikselt harjuma sellega, et meie peres on nüüd üks väike põngerjas juures. Esialgu Karl jonnis palju ning kahe päeval ei tahtnud ta näiteks lasteaiast kojugi tulla. Kuid nüüd käib ta juba beebit kallistamas ja silitamas ja paitamas.

Esimesel nädalal, kui beebi meil majja tuli, kinkisime peaaegu iga päev Karl Hendrikule mõne uue mänguasja, et ta näeks, et ta on meile ikka sama kallis kui alati. 

Hetkel tunnen ma puudust sellisest asjast nagu kahelapse vanker, sest kui mul oleks selline asi olemas, siis võiks ma vabalt Karli ka vankriga lasteaeda viia. Teine võimalus oleks muidugi see, kui ma paneks beebi kandekotti ning Karli vankrisse, aga hetkel pole ma veel seda varianti proovida söandanud. 

Üks hirm, mis mind kahe lapse kasvatuse ees veel valdas olid õhtused magama minekud. Kartsin, et kui beebi nutab, siis ei saa Karl magada ja kui Karl jonnib, ei saa beebi magada. Aga reaalsuses ei häiri nad üksteist absoluutselt. Karl Hendrik jääb ikka õhtuti ise magama ning beebi on nii sügava unega, et teda ei häiri ei telekas, ega ka muu heli. 

Lõpetuseks jagan teiega mõnda Karl Hendriku lasteaiatööd. :) I'm so proud mom.


reede, 27. oktoober 2017

Siim Sandri nimelugu

Ma polegi veel rääkinud meie beebi nimeloost. 
Meie tutikas beebi sai enda nimeks Siim Sander Vetka
Tegelikult selle raseduse aeg ma ei mõelnud kordagi sellele, mis tuleb lapse nimeks, sest nimi oli juba kohe alguses olemas, kui me saime teada, et tuleb poiss. 

Selleks nimeks oligi Siim Sander ning selle mõtles välja Henri, juba ammu, siis kui ma Karl Hendrikut ootasin. Esiti tahtiski Henri Karl Hendriku nimeks panna Siim Sander, aga tookord jäi siiski minu sõna peale.

Kui ma veel rase olin ning Henri kõhubeebiga rääkis, siis nimetas ta teda kogu aeg Siim Sandriks ning tänu sellele oligi kindel laks, et lapse nimeks tuleb Siim Sander ning ma ei vaevanud oma pead kordagi mõne muu nime välja mõtlemisele. Ja see nimi tundus ka kõige parem ja armsam variant olevat. Kust Henri sellise nime välja võlus, mina ei tea, aga nimi mulle tohutult meeldib ning ma pole ka ainus. Ka mu ema kiitis, et nii ilus nimi. 


Miks Vetka?
Ei saa ma jätta ka seekord rääkimata, miks meie lastel on minu perekonnanimi, mitte Henri oma. 
Kui Karl Hendrik sünids, siis oli minu kindel soov, et tema perekonnanimeks tuleks Vetka, sest ma tahtsin, et Vetka perekonnanimi siiski edasi kanduks. 
Siim Sandrile soovis Henri tegelikult oma perekonnanime, aga lõpuks kirjutas nime panemise lehele ta perekonnanimeks siiski Vetka.
Sest imelik oleks ju kui meil on kaks last ning neil on erinevad perekonnanimed, kuigi nad on mõlemad MEIE ühised lapsed. 
Ning teine põhjus oli see, et kuna veebruaris suri minu isa, siis niiöelda tema mälestuse edasi kandmiseks sai ka Siim Sander oma perekonnaks Vetka. Üks Vetka läks, teine sündis asemele nign uskumuse kohaselt võib mu isa hing olla nüüd Siim Sandri sees. 


Kolm aastat armastust ja uued aknad

25. oktoober on meie peres suure tähendusega päev. 
Esiteks aastal 1978, täpselt 25. oktoobril abiellusid mu vanemad, seega see aasta oli neil 39 pulma aastapäev. 
Teiseks oli tänavu 25. oktoobril minul ja Henril kolmas aastapäev. Ühtepidi tundub kolm aastat mega pikk aeg, teisiti aga jube lühike. 

Samas iga aastaga tundub see kooselu nii iseenesest mõistetavana, et aastapäev möödub ilma mingisuguse tähistamiseta. Mäletan, et vanasti oli suur asi see, kui Sa kellegagi kuu või kaks suutsid koos olla, nüüd need paar aastat on nagu täitsa kökimöki. 

Meie kolm aastat on möödunud tegelikult linnulennul, koos nii rõõmsate hetkede, kui ka kriiside saatel. Samas oleme me koos kenasti neist kriisidest üle saanud ning üksteist uuesti leidnud. 
Oleme saanud endale kaks suurepärast last ning lõpuks ka päris oma pisikese kodu. Kolme aasta vältel oleme me elanud nii maal - mu vanemate kodus, Tallinnas kui ka Moel. Ning nüüd on meie hetkeseks lõpp-peatuseks saanud Tapa. 

Meil aga möödus tänavune aastapäev tähistamiseta, sest kodus oli palju muudki teha. Nimelt esmaspäeval said lõpuks valmis meie Plastost tellitud kaks uut akent ning kolmapäeval suundusimegi neile Rakverre järgi. Kui suure vaevaga need lõpuks olime Tapale transportinud ja tuppa tassinud, otsustas Henri kohe need ka ära vahetada. Esiti oli plaanis seda nädalavahetusel teha, aga kuna aknad oli juba käes ja päev oli veel noor, siis hakkas Henri vanu aknaid eest ära võtma. Mina samal ajal "pakkisin" beebi kokku ja läksin Cetrini juurde. Kahe akna vahetus võttis Henril aega umbes kolm tundi ning kui Karli lasteaiast ära olin toonud, võisime ka ilusti koju minna. 

Uued aknad olid meie unistus juba aasta tagasi (eelmise aasta novembris), kui siia kolisime.
Ei unusta ma kunagi seda vaatepilti, kui akna laua peal oli hunnik mänguasju, mis reaalselt olidki aknaklaasi külge külmunud. Toapoolsel aknal oli ainult ühekordne klaas, köögipoolsel oli topelt aken. Ning tänu vanadele akendel läks tuba väga kähku külmaks. Kui õhtul kütsid 27 kraadini, siis hommikuks oli juba 21 kraadi. 

Suveks võtsime käägipoolselt aknalt topelt akna ära ja esiti mõtlesime isegi, et jätame vanad aknad ja teeme need ilusaks. Aga ega sellestki midagi välja ei tulnud. 
Vanade akendega oli nii, et kui ma köögiakna juures seisin, siis mul oli külm ning tundsin tuuletõmbust, nüüd uute akendega seda probleemi pole. 
Ning uute akende klaasipind on palju suurem ning see teeb toa palju valgemaks. Räägin juba nagu kiviaja inimene, kes nägi esimest korda arvutit. :D

Tasapisi hakkab siis meie väiksest pesast asja saama, aga paari aasta pärast tahaks ikka suuremat korterit või siis juba maja, sest 20 ruutmeetrine ühetoaline korter on neljaliikmelisele perele tegelikult väike, arvestades seda veel kui kiiresti lapsed kasvavad. 
Aga ma olen juba nii ära harjunud puuküttega ning elu kuskil kesküttega korter ma ette ei kujutaks. Ma olen ju vana külmavares ning keskküttega korterid pole minu jaoks piisavalt soojad. Minu jaoks 23 kraadi on veel soe, aga 22 on juba külm. 

Kuidas Teie oma aastapäevi tähistate? 


esmaspäev, 23. oktoober 2017

Piimajõed voolavad ja kaalu tuleb mühinal

Leanika-17.jpg
Foto: Epp Ojalill
Värskelt emaks saanuna on mul ikka väga raske tegelikult leida aega, et blogida. Kuigi päeval on Karl Hendrik lasteaias ja nii on mul beebiga lihtsam, tuleb mul tihti igal pool rändamas käia või siis kasutan ma vabamat aega magamiseks või koduste toimetuste tegemiseks. 

Sellepärast ongi jäänud rääkimata meie eelmise neljapäevane perearstil käik ning see, kui ilusti meie tutikas beebi kaalu juurde võtab. 

Neljapäeval, kui pisike Siim Sander oli siis saanud 10 päevaseks, käisime me õhtul 18.20 perearstile end näitamas ja kaalumas. 
Räägime siis natukene numbritest ka:
Siim Sander sündis 09.10  (17:01) ning kaalus 3508g
Haiglast saime välja 11.10 ning siis ta kaalus 3320g. 
Käisime Tallinnas arstil 13.10 ning kaal oli hakanud ilusti tõusma ning näitas 3460g. 
Ning 19.10 kaalus ta juba 3910g.
Kaalu tuleb juurde mühinal, eks see ole siis tingitud ka sellest, et piimavabrik on mul ikka korralikult töös ning söögipuudust beebi tundma ei pea.
Täna sai ta JUBA kahenädalaseks!! :O
Järgmine perearsti visiit on meil 14. novembril ning eks siis ole näha, kui suur meie vägilane selleks ajaks juba on. 

Eluke veereb meil tasapisi süües ja magades ning noh eks ikka vahepeal on Siim Sander ka paar tunnikest üleval, uudistab maailma, nõuab tissi ning vahepeal teeb ka mehisemat häält. :D
Mina saan ööpäeva jooksul kokku magada kuksil 5-6 tundi ning olen enamasti üks paras zombie ning vahepeal ka tige tikker, sest emotsioonid pääsevad väsimusest tingituna kergemini valla. 
Hetkel on tegelikult see väsimus veel talutav. Mäletan, et ka Karl Hendrikuga oli nii, et esialgu oli väsimus talutav, aga üks hetk ma murdusin ja tahtsin vaid elu eest magada. :D

Aga eks ma üritan nüüd natukene tihemini blogida, sest tegeliult on mul teile veel NII palju rääkida!
Niiet püsige lainel! :)




pühapäev, 22. oktoober 2017

Kuidas me beebiga fotograafi juures käisime :)

Mul oli plaanis juba rasedana minna Eppu juurde pildistama, aga kuna kogu aeg oli suht kiire ja ilmad eriti ei soosinud, siis rasedana ma sinna ei jõudnudki. Sellest on mul väga kahju, sest oleks tahtnud ka ilusaid kõhupilte mälestuseks, aga eks võib-olla kunagi kauges tulevikus saavad ka sellised pildid tehtud. ;)

Kuna ma rasedana Eppu juurde ei jõudnud, siis käisin ma hoopis sel nädalal kahel päeval (kolmapäeval ja neljapäeval) Eppu juures beebit pildistamas. 
Pisike Siim Sander oli põhimõtteliselt terve aja üleval ja tema pildistamine oli isegi natuke keeruline, sest näiteks kõhuli ei meeldinud talle absoluutselt olla. Pidevalt pidin teda tissitama, et äkki jääb ta ikka tuttu, aga tutkitki. :D 

Ise ma pole kunagi kuskil fotograafi juures pildistamas käinud (no v.a koolipildid). Kuna aga Epp on siiski tuttav inimene, siis polnud õnneks mitte mingisugust pinget ning saime kenasti hakkama. 
Sellest hoolimata, et laps magada ei tahtnud, tulid siiski väga ilusad pildid ning jagan ka teiega killukesi neist. Mina olen igal juhul väga rahul. :)
Epp on leitav facebookis Epp Ojalill Photography. :)

leanika-39.jpg

Leanika-14.jpg

Leanika-19.jpg

Leanika-2.jpg

Leanika-4.jpg

Leanika-16.jpg

esmaspäev, 16. oktoober 2017

Kuidas meie pisike Siim Sander ilmavalgust nägi!

Ühenädalane!
Nagu te mu viimasest postitustest mäletate, siis olin ma ju 100% veendunud, et beebi sünnib alles peale tähtaega (TA 12.10). Veendunud olin ma selles just seetõttu, et Karl Hendrik ju läks üle tähtaja kolm päeva.

Õnneks olin ma siiski ikka nii tark, et olin lõpuks pika venitamise peale haiglakoti kokku pannud, sest see kiirendas oluliselt nädala tagust ööd.

Alustame siis sellest, et eelmise põhapäeva õhtul jäid Henri ja Karl Hendrik juba kell 9 magama. Mina chillisin veel kella kümneni üleval ning mõtlesin veel, et hakkaks tuba koristama ja vaataks telekat. Siis aga mõtlesin, et ei pekki äkki hakkan sünnitama homme vms, siis peab ikka end välja puhkama. 
Mõeldud, tehtud, läksin kell 10 magama.

Täpselt südaööl ärkasin ma üles sellepeale, et tundsin, et ma pean wc-sse minema, sest tunne oli kuidagi märg. Nagu oleks püksi teinud. 
Nagu ma voodist tõusin, olin loik põrandal ja ma olin kergelt öeldes šokeeritud. Kopsisin Henri õlale ja ütlesin: "ärka üles, veed tulevad". Henri läbi une ei saanud eriti midagi aru. Koperdasin wc-sse ja hakkasin pingsalt mõtlema, et mida ma nüüd teen. Teadsin, et kuskil 4-6 tunni jooksul peale vete puhkamist tuleks sammud haigla poole seada. Seega painas mind küsimus, mis Karl Hendrikust saab?

Lõpuks pika arutamise peale tulime otsusele, et viime Karl Hendriku maale ning ise siis lähme Tallinnasse haiglasse. 
Hakkasime siis sättima, see oli parajalt pingeline situatsioon, sest kogu aeg mõtlesime, et midagi ei tohi maha jääda. Lõpuks olime kella kaheks valmis, käisime tanklas ja suundusime maale. Kuna me Karl Hendriku poole une pealt üles ajasime, siis ei jaganud see tüüp eriti midagi ning hakkas jonnima ja nutma, mis tekitas kuidagi nii haleda tunde. 
Pool kolm, kui hakkasime siis maalt Tallinna sõitma, hakkasid vaikselt tekkima ka valud. Muideks, täitsa ise sõitsin autoga. Ei olnud hullu midagi, aga siiski tundusid valud olevat 6-7 minuti tagant. 
Haigla juurde jõudes avastasime, et parkimiskella polnud autos ning pidime veel tanklast läbi käima ja selle ostma.

Lõpuks siis haiglasse jõudsime kell neli öösel. 
Valud täitsa eksisteerisid ning avatust oli 2,5 cm. Mind saadeti sünnituseelsesse, kuhu Henrit ei lubatud. Henri läks siis autosse magama.
Sain ise ka natukene magada, kuigi valud oli vahepeal päris valusad.
Kell 9.30 oli avatust 3 cm ning peale KTG-d, kell 10.30 otsustati mind sünnitustuppa saata, kus sai Henri minuga liituda.

Käisin vahepeal dušši all valusid leevendamas. Mõtlesin et võikski dušši all sünnitada, seal olemine oli taevalik, valusid polnud peaaegu üldse tunda.
Aga valud olid siiski nii talutavad veel, et sain isegi veel heegeldada. 
Kuskil enne kella nelja olid valud juba nii tugevad, et lasin Henril ämmaka kutsuda. Proovisime korra pressida, aga oli veel natuke liiga vara. 
Pool viis hakkas see suurem trall pihta. Valud on jubedad ja kõige raskemaks muutis protsessi see, et lapse pea oli emakakaela taga kinni. Nägin ikka kuskil 25 minutit vaeva, et see pea sealt välja pressida. See oli nii valus. Siis läks juba asi libedamalt ning 17:01 oligi meie pisike lapsuke minu rinnal. 

Sünnitus oli täiesti loomulik, ei saanud ma ühtegi valuvaigistit ning isegi soojakotti ei läinud tarvis. Ning ühtegi õmblust ka ei tehtud. Niiet lucky me. 
Meie pisike vägilane kaalus 3508g ning oli 51 cm pikk. (Karl Hendrik oli sündides 3324g ja 48 cm). :)
Haiglas olin ma kuni kolmapäevani. Teisipäeva õhtul oli lapse kaal langenud 3,8% (kaal oli 3380g) ning kolmapäeva hommikul 5,6% (3320g). '
Reedel käisime uuesti Tallinnas arsti juures, võeti mingi vereproov ning tehti kuulmiskontroll. 
Lapse kaal oli nüüd juba tõusnud 3460grammi peale ning arst kiitis, et juba nii ruttu võtab juurde. 
Tänaseks on meie pisike silmarõõm juba ühenädalane ning mõtlen küll, et kuhu sel ajal kiiret on, sest alles ta oli mu kõtus ning alles ta ju sündis ning juba ta on nädalane. :)
Karl Hendrikuga võrreldes on laps väga vaikne. Ta ei nuta põhimõtteliselt üldse, vaid sööb ja magab. :) Haiglas olin ma palatis koos kahe teise naisega ning nende lapsed nutsid ikka päris tihti. Minu laps oli nii rahulik, et mul oli vahepeal lausa aega tegeleda ka palatikaaslaste lastega, kui üks ema tahtis pesemas käia ja teine wc-s, siis polnud mul midagi selle vastu nende lapsi kussutada magama, kui nad parasjagu nutsid.

Paaritunnine!




reede, 6. oktoober 2017

Kuidas üks kuu oma sissetulekuga ära elada?

Ma väga armastan postitusi ning artikleid rahast. Mitte, et ma oleks ise mingi suur raha armastaja, vaid just sellepärast, et mulle meeldib lugeda inimeste erinevaid vaatenurki rahast ning samuti meeldivad mulle igasugused säästmisenipid jne, mida isegi võiks rakendada. 

Olen suur Marimelli blogi lugeja just selletõttu, et ta kirjutab väga palju rahast ning alles hiljuti ta mainis ühes postituses, et temalt oli küsitud, et kas ta elus muud polegi kui raha, et ta kogu aeg sellest kirjutab. Ja mulle väga meeldis, kuidas Marimell sellele vastas "Aga raha paneb ju rattad käima.  Raha on nö kõige alus. Sa võid küll armastada oma meest ja lapsi, aga kõhtu sa lilledest ja liblikatest täis ei saa, tee või tina."

Aga nii ju ongi, et raha on kõige alus. Sest kui teed tööd, saad raha, kui tahad süüa, on vaja raha, kui tahad kasutada erinevaid teenuseid jne, siis tasuta lõunaid on harva. Kõik tiirleb ümber raha ning selletõttu arvangi ma, et iga inimene peaks end just raha kohapealt harima. 

Tean väga palju inimesi, kes ei ela oma kuu ajase sissetulekuga ära, ükskõik kui palju seda ka poleks. Päriselt, saab see inimene 400€ või 800€ kuus, ta ikka on enne kuu lõppu kitsikuses ning peab kuskilt laenama juurde, et mitte nälga jääda. 

Selliste inimeste probleemiks on minu arvates see, et nad ei oska rahaga ümber käia. Nad ei oska arvestada, et selle rahaga peavad nad ära elama terve kuu, 30 päeva. 
Minul on alati välja arvestatud nii, et ma elaksin terve kuu ära. Vahel väga harva oleme ka meie olnud kitsikuses, aga oleme sellest edukalt välja tulnud. 

Aga kuidas elada ära kuu aega selle ühe kuu sissetulekuga, ilma et kuu lõpus peaks tundma nälga või kelleltki juurde peaks laenama?
1) Koosta eelarve. Mina alustasin eelarvete koostamist selle aasta alguses. Veebruaris või märtsis, täpselt ei mäletagi. Tegin selle enda nägemise järgi, ehk üsnagi lihtsalt. Kasutades exceli tabelit, läksid ühte veergu terve kuu sissetulekud (a'la Henri palk, minu emapalk, eelmise kuu sääst jne)
teise veergu läksid spetsiifiliselt  väljaminekud (toit, kindlustus, kommunaalid, elekter, bensiin, internet ja kõneaeg jne). Ning kolmanda rea tegin siis "Selle kuu sääst", ehk sinna läksid sissetulek miinus väljaminek. 
Selline kind of  eelarve andis mulle siis iga kuu alguses selge pildi palju mul kuhugi raha kulub ning palju umbes jääb meile vaba raha, mida saab siis kas säästmiseks kõrvale panna või ootamatuteks kuludeks kasutada. Eelarve puhul on tähtis see, et see nii öelda "selle kuu sääst" ei tohi miinusesse minna, sest kui Sul on kuu sissetulekud väiksemad kui väljaminekud, siis jama majas ja tuleb hakata mõtlema, kus kohast väljaminekuid annaks kärpida, et tagasi järje peale saada. 
Viimased kaks kuud ma ise eelarvet pole pidanud, sest kuna ma tegelesin siis usinasti marjade ja seentega ja mul polnud aega arvutit sissegi eriti lülitada, siis polnud mul ilmselgelt aega ka eelarvet pidada. 

2) Kui Sul tekib hirm, et ainuüksi eelarve koostamise pärast, ei suuda raha kokku hoida, siis maksa kõige pealt vältimatud kulud ehk igasugused erinevad maksud kohe ära, kui oled raha saanud. A'la elekter, kommunaalid, laenud jne. Siis lahuta need oma sissetulkust maha ning see raha mis Sulle "puhtalt" kätte jääb jaga 30 päevaga, et näha palju Sa keskmiselt iga päev tohiksid raha kokku raisata toidule, bensiinile jne. 
A'la Sinu kuu sissetulek on 500€. Vältimatutele kuludele läheb 200€. Siis seda nö puhast raha jääb Sulle pihku 500-200=300€. 
Selle "puhta" raha 300€/30päevaga= 10€/päev. 
Päris vähe ühe päeva kohta tegelikult, aga samas see ei tähenda, et Sa pead iga päev raiskama 10€. Mõni ei käigi iga päev poes või väljas ning ei kulutagi igapäevaselt raha, siis selle arvelt "päevane puhas raha" kasvab. Nüüd võib tekkida kindlasti küsimus, milleks seda üldse arvutada, kui see niikuinii ei hakka nii olema, et Sa päevas 10€ raiskad?
Selle arvutuse teeksin ma puhtalt vaid sellepärast, et Sa saaksid väiksemagi ettekujutuse sellest, kui palju on Sul tegelikult seda vaba raha, millega Sa pead kuu aega ära elama. Sealt samast hakkabki pihta see Sinu enda panus, et ära elada. Saad vastata mõttes küsimustele, kas on vaja käia iga päev poes (kas on vaja iga päev raisata raha)? Samuti kui Sa kavatsedki reaalselt ikkagi elada ühe kuu nii, et raiskadki selle 10€ iga päev, siis pead Sa iga päev poes hoolega mõtlema ja valima, milliseid toiduaineid Sa söögiks kasutad jne; otsida ja kasutada ära erinevaid soodukaid. Võib-olla kartuli ostad Grossist, aga liha hoopis Konsumist, sest seal on odavam. JNE

Mida teha, kui ikkagi selle vaba rahaga ei ela ära?
Nagu ma enne mainisin, siis tuleb hakata VÄLTIMATUID kulusid kärpima. See tähendab, et kui Sa elad üürikorteris, siis võib-olla peaksid endale odavama elamise otsima. Lihtne öelda, raske teostada, aga pakkumisi võid ju iga päev vaadata, võib-olla leiad midagi soodsat. 
Elektri pealt saab ka edukalt kokku hoida, lülitades välja asjad, mida pole vaja vooluvõrgus hoida. Elektri jaoks on mul ehe näide enda elust. Juulikuus oli elektriarve meil 21€. Augusti kuus jälgisin ma pingsalt mida ma pistikusse panen ja kui kaua seda vooluvõrgus hoian jne, ning plaks oli elektriarve 16€. 5€ suutsin ma säästa. 
Telefonipakett. Alati tasub uurida erinevate sideoperaatorite hindu ning küsida ka personaalset pakkumist. 
Kui Sul on teatud GB-d internetti kasutamiseks ja see enne kuu lõppu otsa saab, siis võib-olla proovid ilma juurde tellimata kuu lõpuni hakkama saada? Sest teadupärast iga lisa GB-t ju taaskord maksab. BTW, kasuta kus iganes võimalik tasuta WIFIt. :D

Okei, nüüd ma kirjutasin päris palju juba sellest rahast, et ma kohe väsisin ära ning mõte jooksis kinni. 
Jagage enda säästunippe. Kas Teie elate ilusti ära kuu aega oma sissetulekuga? Kui ei, siis mida te selle jaoks olete teinud, et ära elada?


neljapäev, 5. oktoober 2017

7 päeva tähtajani

Tänasega on jäänud vaid 7 päeva tähtajani ning lõpuks olen ka haiglakoti enamvähem juba kokku saanud. Kuigi ma endiselt olen veel rase, siis tegelikult ma juba igatsen rasedust, sest ma tean, et see üsna pea saab läbi. Samas olen ma juba väsinud sellest, et ma ei kõnnin nagu pingviin, ei saa saapapaelu korralikult kinni või sokkegi korralikult jalga tõmmata.

Praegu käib mu kõhus ikka eriline mürgel ja see teeb lausa valu. Tundub, et lapsel on kõhus VÄGA kitsas, ta muudkui liigutab ja põksib ja see teeb mulle endale tohutut valu.
Mis mulle veel muret teeb, on mu närvilisus. Ma ei tea miks aga iga pisemgi asi ajab mind viimasel ajal närvi ja tõenäoliselt ka selletõttu ongi mu vererõhk nii kõrge.

Teine asi on see kohutav väsimus. Saan öösiti vaid 5-6 tundi magada, selle vahepeal jooksen veel mitu korda wc vahet ning siis hommikul olen ma nii väsinud. Täna jäi enne kümmet uuesti magama ning ärkasin peale ühte. It means, ma teoreetilsielt magasin pool päeva lihtsalt maha. Ma tean, et kuna ma olen rase, siis ma vajangi puhkust ja mul on selleks ka õigus, aga teisest küljest olen ma enda peale tige, sest mida kõike oleks ma selle kolme ja poole tunni jooksul võinud kodus teha ning nii tundubki see päevane magamine mulle juba ajaraiskamisena.

Aga samas ma tahan selleks sünnituseks end ikka välja puhata. Karl Hendrikut läksin sünnitama maruväsinuna ning kahetsesin väga, et ma enne sünnitust välja end puhanud polnud. Tegelikult oleks ju eriti hea, kui seekord ma ikka sünnitaks päeval, mitte öösel. :D

Väike närv on juba tegelikult sees, sest see päev, mil me oma teise printsi kätte saame, on iga päevaga aina lähemal. <3




kolmapäev, 4. oktoober 2017

Ei, ma veel ei sünnita ehk eelviimane ämmaemanda visiit tekitas natuke pingeid. :D

Täna oli siis mul selle raseduse jooksul seitsmes ning ühtlasi ka eelviimane (ametlik) ämmaemanda visiit. Eile käisin veel viimast korda verd andmas, kuigi kui ma praegu hakkan mõtlema, siis selle raseduse jooksul pidin ma palju vähem verd andma, kui eelmise raseduse aeg. Äkki koos glükoositaluvuse testiga andsingi vaid 3 korda kokku verd? Eelmise rasedusega mäletan, et pidin ikka päris tihti verd andmas käima, aga see vist sõltub ka erinevatest ämmaemandadest. 

Ärkasin täna siis lausa veerand kuus, et kõik toimingud enne rongi valmis saada, sest täna oli Karl Hendriku lasteaeda viimise kord Henri käes. Muidugi ainuüksi sellepärast, et mina pidin ju minema pool seitse rongile, aga lasteaed tehakse alles kell seitse lahti. 
Tegin tule alla, sõin natuke, panin Karlile lasteaia riided valmis, sättisin enda pisikese kotikese kokku ja siis kell kuus ajasin Henri juba üles. Ütlesin talle veel, et kui Karl magab, siis las magab julgelt kolmveerand seitsmeni, aga noh 10 minuti pärast tegi ka Karl silmad lahti. Õnneks oli tal silmmärgatavalt hea tuju täna. 

6.20 lippasin ma juba kodust välja ja läksin jala rongijaama ning läksin koos Henri emaga koos rongile, tema siis tööle, mina arstile. 
Jõudsin kenasti enne kaheksat ämmaka ukse taha ning kell kaheksa kutsus ta mu sisse. Nagu kombeks, küsis, kuidas läheb jne, aga seekord ei saanud ma talle tavapärast vastust anda, et kõik on okei, vaid seekord kurtsin, et ma rongis tundsin, et jalad natuke paistes ja löövad tuld. Vaatas ta siis mu ühte jalga ning ütles, et tundub jah natukene paistes, aga pole hullu, kuna raseduse lõpp on juba käes ja keha on päris raske ka juba. 
Siis teavitasin teda oma kaalust, mis oli seekord 74,4 kg. Ehk siis 18. septembriga võrreldes +1,9 kg. Minul ikka seda kaalu tuleb juurde, aga ma ega ma enam ju nii aktiivne ka pole, kui varasemalt, metsas ma ju enam ei käi. Sellepärast olengi proovinud nüd hakata natuke rohkem jala käima, rongijaamagi läksin ju täna jala ning Kitsekülast kõndisin jala haiglasse ( see juba peaaegu 2 km). 
Siis vaatas ta mu eilsed proovid üle nign kiitis, et nüüd hemoglobiin täiesti korras. Siis avaldasin talle saladuskatte all, et kuigi ta mulle rauatabletid augustis määras, siis 30st tabletist olen ma ju söönud max 20 tabletti. (Arvestage, et päevas tuli võtta 2 tabletti, seega teoreetiliselt võtsin ma rauatablette vaid 10 päeva). 

See tuli muidugi ämmaemandale suure üllatusena, aga siis ütlesin talle, et kui augustis see hemoglobiin madal oli, siis sel ajal oli mul ju söömisega probleemid ehk ma ei söönud ju vahepeal üldse, sest isu polnud, aga nüüd jälle söön korralikult. 
Siis mõõtis ta mu emakapõhjakõrgust, mis oli ilusti 39 cm ja kuulas lapse südamelööke, mis olid ka korras. 

Aga siis tuli vererõhu mõõtmise aeg. Meenus, et eelmine kord oli vererõhk natuke kõrge ning ta käskis mul kaks korda nädalas vererõhku mõõta, aga minul, lühimälulisel, polnud muidugi seda meeles ning seekord oli vererõhk ämmaka arvates juba liiga kõrge. 

Suutis ta mu lausa ära ehmatada jutuga, et võib-olla pean jääma haighlasse jälgimise alla. 
Tegime siis plaani, et ta saadab mu KTG-sse, kus ma niikuinii pean rahulikult pikali olema ja siis peale KTG-d lähen tagasi tema juurde vererõhku mõõtma, lootuses, et see on langenud. Aga ütles ta konkreetselt, et kui ei lange, siis jätab mu jälgimisele. 

Läksingi siis KTG-sse, kus ma igavusest peaaegu magama jäin. :D Sest no unustasin ma ju telefoni tooli pealt võtta ja ei hakanud ma arstitädikesele ka mainima, et kuule pliis ulata mulle telefon. Nii ma siis pikutasin seal KTG-s kuskil pool tundi. Õnneks KTG-ga oli kõik okei. 

Läksin kell 9 tagasi ämmaka ukse taha, aga kuna tal oli teine patsient sees, siis hakkasin juba põdema, et kui mul nüüd on vererõhuga okei kõik, et kas ma siis 10.15 rongile jõuan. 
9.30 sain siis uuesti ämmaka juurde, mõõtis vererõhku, ütles, et on ikkagi kõrge, aga madalam, kui enne ning otsustas mu siiski koju lasta. Aga käskis mul hakata kaks korda päevas (hommikul ja õhtul) vererõhku kodus mõõtma, et kui on kõrgem, kui 140/90, siis pean haiglasse minema. 
Siis sain arsti juurest tulema ja jõudsin ilusti ka Ülemistesse 10.15 rongile. 

Viimane ämmaemanda visiit on mul järgmisel neljapäeval, 12. oktoobril, kui mul on ka tähtaeg, loodame, et siis selleks korraks see vererõhk on ikka stabiliseerunud. Kuigi kui ma nüüd oma rasedakaarti uurisin, siis igakorraga ongi vererõhk aina kõrgemaks läinud ning loodan, et see nüüd midagi halba ei tähenda. 
Aga üldsjuhul ma mingi ülemõtleja pole ning väga ei põe, sest pole mõtet ju ennast lihtsalt niisama ärritada. 
Ise usun, et laps sünnib järgmisel nädalavahetusel mingi 14 või 15. oktoober, ma kuidagi nii veendnud, et kannan ka tema tähtajast üle.