laupäev, 30. september 2017

igal oinal on oma mihklipäev



Eile oli mihlipäev ning üleeile, kui ma Karl Hendrikul lasteaeda õhtul järgi läksin, siis kasvataja ütles, et kuna on mihklipäev, siis äkki saaksime me midagi lasteaeda näitusele tuua, kas sügislehtedest kompositsiooni või midagi taolist. 
Mõte hakkas kohe käima ja meenus enda kooliaeg, kui ikka kooli sügiseti midagi meisterdama pidi vms. 

Nii me siis neljapäeval õhtul panimegi Karl Hendriku riidesse ja otsustasime vankriga minna poodi ja siis tee pealt vaadata, et ehk leiame mingit materjali millest midagi meisterdada. 
Oleks tegelikult täiega tahtnud kastanimune või tammetõrusid, aga kahjuks neid me ei leidnud. Nii ma siis korjasin natuke vahtralehti, ning sain ühe kobara pihlakamarju. 

Siis oleks veel tahtnud sammalt, aga kuna ma pimedas seda kuskilt ei leinud, siis võtsin hoopis oma aiamaalt käharpeterselli. Kodus oli mul veel jõhvikaid ja kukeseeni nign otsustasin ka need ära kasutada. 
Siis mõtleisn tükkaega, et kuhu peale/sisse ma selle kompositsiooni teen ja lasin siis lõpuks Henril pööningult vana tordikarbi tuua. 

Kuna ka Henri jaoks tundus see kõik ni põnev, siis otsustas ta mulle appi tulla ja hakkas kartulist, hambatikkudest, küüslaugust, niidist ja jõhvikatest hobust meisterdama. Henri läks lõpuks ikka nii õhinasse, et ta tegi reaalselt poole ööni seda hobust ja tegi veel hobusele aia ka ümber. 
Igal juhul tulemus tuli väga kena ning hommikul viisime selle koos lasteaeda. Kasvataja kiitis ja oli väga õnnelik, et me vaeva olime näinud. :)

Ning õhtul teine kasvataja ka kiitis ja ütles, et tõesti väga ilus oli ning et teised vanemad meie rühamst olid toonud erinevate kujudega köögivilju jne, aga meie olime olnud ainsad, kes olid kompositsiooni teinud ning, et see oli ikka väga rõõmustav olnud. :D


natuke rasedajuttu

(28.10.17) 38+0
Ma hakkan vaikselt väsima sellest rasedusest. Ei mitte vaimselt, vaid pigem füüsiliselt. Magada ei saa, kõndida on raske, kõik kohad valutavad, laps liigutab sees nii kõvasti, et valus on lausa ning närvid on läbi.
Ma muidugi kahtlustan hetkel, et see väsimus on tingitud sellest, et ma pole nüüd enam viimased kaks nädalat ju metsas käinud. Muidu olin ma ju iga päev hästi aktiivne ning tänu sellele polnud ka mul jalad, selg ja kondid üldse valusad. Aga täpselt peale seda, kui ma olen nüüd niiöelda "kodune" ja liigun vähem, on tekkinud terve rida nii tüüpilisi probleeme, mis paljusid rasedaid vast kimbutavad.

Aga tõesti, tänasega on tähtajani juba jäänud VAID vähem kui 2 nädalat ja ma olen nii väsinud. Ma ei viitsi öösiti, iga paari tunni tagant ärgata ja tõusta voodist vaid selleks, et käia pissil. Ja siis jälle pool tundi otsida sobivat asendit, et magama jääda. Noh oleks see voodist tõusmine siis kerge, aga viimasel ajal on kõik kondid nii valusad, et rooma või wc-sse. Ja niimoodi öö jooksul vähemalt viis korda voodist tõusta on päris kurnav. Ja nii saangi ma magada öö jooksul mega vähe.

Nüüd olen veel haige ka, nagu pikali viskan, köhin nagu ma ei tea mis asi.
Loodan, et ma sünnituse ajaks ikka terveks saan, sest hetkel on küll nii nõrk olla, et kui ma peaks veel sünnitama ka hakkama sellise nõrkusega, siis ma viskaksin tõenäoliselt seal sünnituslaual sussid.
Kolmapäeval on eelviimane ämmaemanda visiit ning tähtajal, 12. oktoobril viimane visiit. Noh ja mul pole veel haiglakottki kokku pandud. :O

Ma ei tea mida ma ootan, viimase minuti inimene olen ma elu aeg olnud, aga no haiglakoti võiks ju ükskord ikka kokku panna, kui äkki minekuks läheb.
Ma isegi ei tea veel ju kuidas ma lähen haigla võinoh, kes mu viib Tallinnasse(?) :D
Eks see kõik selgub käigu pealt, kui asjaks peaks minema. Sest eks kõik sõltub sellest, mis päeval minek on ja kas öösel või päeval jne. :D
Aga ma luban, et ma nüüd lähiajal panen ikka selle kotikese kokku, noh nii igaks juhuks. :D

Sünnituse osas olen ma hetkel veel vana rahu ise ning ma ei karda üldse. Esimest sõnnitust kartsin ma täiega, sest mul polnud ju õrna aimugi, KUI valus see olla võib ja kas ma üldse üle elan sellised valud, aga vot elasin üle küll ja niiet küll ma selle teise sünnitusega ka hakkama saan.

Pean veel sünnitusplaani ära täitma ja lapse teki valmis heegeldama, aga no ma olen tõeline laiskus ise, heameelega poeks üldse teki alla ja keriks end tuttu ja magaks kuni sünnituseni. :D Aga no ei saa. :D Eile jõudsin koju nats enne kaht ja ma reaalselt vajusin jope seljas voodisse magama ning magasin poolteist tundi süüdimatult oma vaba aega maha, kui ma oleks võinud kas koristada või hoopis süüa teha.

Aa ja nüüd olid veel ilusad ilmad ka ning ma oleks tahtnud täiega minna koos Epp'uga pildistama, et saaks ka ikka mõne normi kõhupildi enne sünnitust, aga ma jäin nagu kiuste haigeks ja nüüd ma ei teagi, kas ma saangi enne raseduse lõppu mõne normaalse kõhupildi või mitte. :D
Tänu metsas käimisele läks see suvi nii kiiresti mööda, et ei saanudki mitte kuskil pildistamas käia. :/ Noh ma ei jõudnud isegi ju mitte randa või ujuma. :D

#elu

neljapäev, 28. september 2017

"Ela nagu keskajal, solki visatakse juba üle ukse trepile"

Ärkasin eelmisel laupäeval kell viis üles, sest Henri pidi tööle minema ning kui ma enne tema äratamist telefoni vaatasin, oli mu õetütar saatnud mulle kell 3 smsi sisuga: "Kirjutan sõnumiga kuna mu messenger ei tööta ja helistasin kuna nägin tuletõrjet vilkuritega teie maja juures. Kõndisin mööda ja nägin, et selle puskari venna auto maha põlenud. Ma eeldan, et sa magad praegu ja ei tea asjast midagi. "
Jep, magasimegi meie sel ajal sügavat und, kui meie maja ees reaalselt auto maha põles. Ajasin ehmatusega Henri ütles, rääkisin talle Cätu sõnumist ja läksime kohe õue vaatama, sest kartsime, et äkki ka meie auto saanud mingeid kahjustusi. Aga õnneks kuna see tavapärane koht kuhu meie oma auto tavaliselt pargime oli nii mudane eelnev õhtul, siis jätsin ma auto paar meetrit kaugemale. Aga samaka ajaja auto oli tõesti maha põlenud. 
Esialgu me ei teadnud, mis juhtus ja spekuleerisime, et äkki keegi pani selle põlema, sest eks tol mehel neid vaenlasi ole ka üks jagu. Aga kui järgmisel päeval tema käest küsisime, siis ta algul ei tahtnud eriti rääkida põhjusest, aga lõpuks lobises siis välja, et tal oli auto juba sõidu aeg tossama läinud ning kui ta maja ette jõudis, läks see põlema. No igal juhul oli see siiski õnnelik õnnetus, sest pargib ta oma auto ju prügikasti ja kuuride juurde, mis oleks võinud ka väga kergelt süttida. 
Aga praegu on sellest möödas juba viis päeva ning terve värava tagune, kus see põlenud auto seisis, on täis klaasikilde. Ja mitte keegi, kõige vähem siis see samaka ajaja, ei korista neid ära. Kõige nõmedam on see, et need klaasikillud jäävad ju jalanõude külge ja nendega tulevad need tuppa. Arutrasime juba Henriga, et tõenäoliselt, ega kui meie harja pihku ei võta ja neid kokku ei lükka, siis ega ei tee vist seda ka keegi teine. Täpselt sama lugu nagu oli selle seasõraga. (LINK)
Aga ega seigad siin maja ei lõppe. Eile astus Henri maruvihasena töölt tulles tuppa ja lausus: "Ela nagu keskajal, solki visatakse juba üle ukse trepi ette.". Tõesti, kui ma juba Karl Hendrikul lasteaias järgi käisin, märkasin, et esimese trepikoja ette oli visatud midagi piimalaadset ja trepi kõrval ujus ka mingi solk, mis haises jubedalt. 
Aga ma tõesti enam ei tea, kuhu kurat ma peaksin pöörduma, kui kortermajas ühes trepikojas nii räpakad inimesed elavad? Kord kirjutasin Tapa sotsiaaltöötajale ühest naisest, kes meil seal kõrval trepas elab, et ta tõenäoliselt vajaks mingit hooldajat või järelvaatajat, sest käib ta ju prügikastides kolamas ja on üldse väga räpakas. Vastuseks sain ma selle, et see naine, teab ise kuhu pöörduda, kui abi vajab. No sorri, aga kui ta on nii vana ja tementne, et ise ei saa aru, et see pole normaalne, siis kas ei võiks keegi teda aidata? 
Üldse olen ma väsinud juba siin majas korra eest võitlemast. Ühistu esimees on venelane, räägib vaid vene keeles, lubab vahel midagi, aga täita seda ei suuda ja paljude asjade peale ütleb, et tema ei saa üldse midagi teha. Kevadel kirjutasin talle kirja ja ütlesin, et kui asjad muutuma ei hakka, siis pangu amet maha ja me otsime uue esimehe. Siis tuli hirm mehel nahka ja hakkas lubadusi tootma, et tehakse seda ja tehakse toda.
Mai kuus toimus ühistu koosolek, kus leppisime kokku, et maja ees olev aed, saab endale jalgvärava, mille saab ilusti sulgeda, et igaüks hoovi ei saaks astuda ning et kui ma soovin lapsega suvel hoovis olla, siis ei pea ma kogu aeg jooksma värava juurde kartuses, et ta sealt sõiduteele astub. Noh suvi on läbi ja mida pole on endiselt värav. 
Samuti lubati ka maja nurka teha aed, et võõrad koerad ei saaks meie hoovi lihtsalt sisse jalutada ja oma häda käia tegemas. Pole ka seda aeda tehtud. 

Äkki keegi tark teab juhuslikult kas on üldse võimalik kuhugi pöörduda sellise murega, kui naabrid on räpakad, ja sõna otseses mõttes s*ttavad hoovi ning enda järgi ei korista? 

laupäev, 23. september 2017

Esimese ja teise raseduse võrdlus. :)

Kuigi ma 11. aprillil tegin taolise postituse teemal esimese ja teise raseduse erinevused, siis nüüd teen ma seda veel korra. Just selletõttu, et aprillis olin ma siiski alles esimeseid kuid rase ning ega siis polnud ju veel see rasedus niivõrd võrreldav. Nüüd olen ma viimast kuud rase ning erinevusi ja sarnasusi on natukene lihtsam välja tuua. 

Söögiisud
Söögiisud on üks asi mida saab kindlasti kahe rasedusega võrrelda. Karl Hendrikut oodates tahtsin ma kogu aeg süüa ja mul oli tuju ka süüa teha. Sarnasus on muidugi see, et mõlema rasedusega on mind tohutult isutanud JÄÄTIS ja Coca-Cola. Karl Hendrikut oodates polnud muidugi Coca-Cola isu nii suur, kui selle rasedusega. Juunis ma ju lausa tegin postituse, et mul on Coca-Cola sõltuvus ja siis ma võõrutasin end sellest kuskil kaks kuud. Aga kui glükoositaluvuse testil tuli välja, et mul pole mingit rasedusaegset diabeeti, ostsin ma esimese asjana ju endale Cocat ja kukkusin sellega tähistama. :D Peale seda jõin ma nüüd kuu aega seda peaaegu iga päev. Aga nüüd viimased paar päeva on mul just vajadus olnud vee järgi ja Coca olen jätnud ostmata. 
Kui ma muidu olen olnud inimene, kes sööb korralikult kolm korda päevas - hommiku-, lõuna- ja õhtusööki, siis hetkel olen ma nii laisk, et söön hommikul paar võisaia, ja siis alles õhtul õhtusööki, kui sedagi. Ma ei tea, pole nagu enam neid isusid nii väga. 
Samas kui ma praegu meenutan, siis raseduse keskel oli mul suur isu hakkliha järgi -  tegime erinevaid pastasid hakklihaga, hakklihakastet ja kotlette jne, aga praegu enam üldse ei isuta, pigem väldin hakkliha. Jusiis sõin suvel isu täis sellest. 

Hingamisraskused
Vot see on minu arust kõige suurem erinevus minu kahe raseduse vahel, sest ma ei mäleta, et Karl Hendrikut oodates oleks mind painanud hingamisraskused. Praeguse rasedusega on viimased poolteist kuud nii rasked, et ma tõesti tunnen vahepeal, et ma lämbun lihtsalt ära. Kõige hullem ongi just magama jäämisega. Ma saan magada ainult ühes asendis, kus ma tõesti saan vabamalt hingata ja seda asendit otsin ma ka tund aega õhtul veel taga. Selili ma näiteks üldse olla ei saa, ka voodis istuda on raske. Pean kogu aeg kas olema jalul või kuskil toolil istuma. :D

Aktiivsus
Karl Hendrikut oodates olin ma päris aktiivne, sest TTÜ korruseid ja hooneid mööda tuli kogu aeg trampida, samuti kuna ma siis elasin Tallinnas siis tuli ikka päris palju jala käia, aga praeguse rasedusega olen ma ikka VÄGA aktiivne olnud, just need viimased kolm kuud, kui on marja-seene hooaeg olnud. Nüüd olen ma juba nii läbi, et ma eriti ei jaksa enam ise metsas käia, aga nagu reaalselt kahe ja poole kuu jooksul oli mul reaalselt vabu päevi, mil ma metsas ei käinud, kokku max 5-7 päeva. Kui tavaliselt inimene käib tööl, siis nädalavahetused on tal ikka vabad ja see teeb kuskil kuu aja jooksul ikka vähemalt 8 vaba päeva. No kujutage nüüd ette, minul oli kahe ja poole kuu jooksul vabu päevi vaid nii "palju". 
Iga teine inimene, kellele ma viisin seeni-marju, küsis, kuidas ma jaksan ja kas ma tõesti ise käin metsas jne. Üks naine küsis minult ükskord, et "Kas Sa niimoodi käidki metsas?" näidates mu kõhule. :D No kuidas siis veel, ei tegelt jätan kõhu koju ja käin metsas ära ja siis panen kõhu tagasi, haha. :D
Kahju, et ma ei taibanud enda telefoni mingit äppi tõmmata, millega ma oleks teada saanud, mitu sammu ja km-t ma siis nüüd maha trampinud olen. 

Kehakaal
Esimene rasedus:                          Teine rasedus:
Algkaal: 54 kg                              Algkaal: 58 kg
16+2 kaal: 55,8 kg                       17+6 (10.05) oli: 61,4 kg            
20+2 kaal:58,5 kg                        20+1 (26.05) oli: 63,2kg
24+6 kaal: 62,2 kg                       23+1 (16.06): 65,5 kg
29+6 kaal: 66,7 kg                       28+4 (24.07): 71,9 kg
33+6 kaal: 67,1 kg                       32+4 (21.08): 70,2 kg 
36+5 kaal: 69,9 kg                       36+4: (18.09): 72,5 kg. 
39+3 kaal: 72,4 kg

Nagu näha siis mõlema rasedusega on olnud nii, et teatud periood ma võtan vähem juurde, võinh kui täpsem olla, siis vahemikus 28 nädal kuni 34 nädalat on olnud nii, et esimese rasedusega võtsin ma juurde vaid 400 grammi ja teise rasedusega võtsin ma hoopis alla 1,7 kg.
Tore, et mul kaalustatistika olemas on, sest seda on päris huvitav minu arust jälgida. :D

Venitusarmid
Esimese rasedusega tulid venitus armid mulle reite sisekülgedele ja mõned üksikud kõhule ning puusadele. Praeguse rasedusega jalgadel nagu polegi märgata venitusarme, aga kõhule ja puusadele on taaskord mõned ükskid tiigritriibud tulnud. Niiet ka selle rasedusega on õnnistatud mind vaid väheste triibukestega. :) 

Üldjuhul ma tunnen, et need kaks rasedust on siiski päris erinevad ja tegelikult ju ükski rasedus pole identne, sest lapsed ju pole ka üks ühele. :)
 










teisipäev, 19. september 2017

Esimesed lasteaia nädalad

Karl Hendrik on täna juba kolmeteistkümnendat päeva lasteaias. Kui nii võtta, siis tundub, et see september läheb ikka väga kähku, sest alles ta ju läks lasteaeda ja nüüd juba pool septembrit läbi. 

Aga tänaseks on lasteaed Karl Hendriku jaoks juba tore koht ja ta läheb sinna meeleldi. 
Mäletan, et kui rääkisin esimestest päevadest lasteaias, siis tekkis ühes grupis tuline vaidlus, kas ikka oleksin pidanud lapse jätma esimestel päevadel terveks päevaks lasteaeda või mitte. 

Aga kuna ma ise enda last tunnen, siis see ei tekitanud minus eriti mingit halba tunnet, sest ma ju tean, et Karl Hendrik harjub ruttu ning on uutele elukorraldustele kiiresti vastuvõtlik. Ning esimese pika nädala lõpus ei läinudki me enam lasteaeda nutuga, vaid Karl läks ise juba rühmauksele koputama ning jooksis rõõmuga teistega mängima. 

Enamasti algab meie hommik kuskil 7.20, et jõuda siis kindlasti hommikusöögiks lasteaeda. Paar korda olen lasknud Karlil ka pikemalt magada ja oleme söönud hommikusöögi hoopis kodus ning viinud ta alles kümneks lasteaeda. 
On silm märgatavalt näha, et lasteaed on Karl Hendriku arengule juba selle tegelikult päris lühikese aja jooksul väga positiivselt mõjunud. Näiteks ta tahab nüüdsest rohkem ise toidukausist süüa, mitte ei soovi et teda söödetaks. Pahandust ta kodus ka enam NII väga ei tea ja kui teda keelata, siis ta saab aru, et ei tohi nii teha. 

Endiselt läheb ta lasteaeda ilma mähkmeta ning rohkem ikka on neid päevi, kui ta tuleb ka samade riietega koju, millega hommikul läks, ehk siis on õnnestunud kasvatajatel ta õigel ajal potile panna ja alati muidugi kasvatajad kiidavad ka teda, mis minu kui lapsevanema jaoks on väga oluline ja tähtis. 
Sai ka Karl Hendrik eelmisel nädalal oma esimesed "haavad" lasteaiast ehk neil on toas sees liumägi ning liumäe all on vaip, aga Karl Hendrik lasi seal üks hetk pea ees alla ning see vaip hõõrus natuke ta otsaesise katki, aga tänaseks on see juba ära paranenud. Teistele Karl Hendrik haiget ei pidanud tegema, mida on samuti hea kuulda. :)

Aga minu jaoks on müstika kuidas nad Karl Hendriku lõunaunne saavad. :D Sest nädalavahetusel näiteks Karl keeldus kodus magama jäämast, ta oli mega väsinud, aga ta lihtsalt ei jäänud magama. :D Lasteaias aga öeldakse, et ta jääb alati ilusti peale lõunasööki magama. Eks muidugi asi võib ka selles olla, et nädalavahetusel kodus ta põõnab hommikuti kauem ja ärkab alles 8-9 paiku ning sel juhul ta lõunauni peaks siis 2-3 peale nihkuma, aga meie proovisime ikka teda päris lõunal magama panna. :D

Aga üldjoontes mina emana olen lasteaiaga väga rahul, lapsed on toredad, lapsevanemad on toredad ning lasteaiatöötajad on väga toredad, niiet ma ei kahetse üldse, et ma Karli nii varakult lasteaeda panin. Karl saab 3. oktoobril juba 1 aasta ja 8 kuud, aga tema rühmas on ka nooremaid, näiteks küige noorem sai alles hiljuti aasta ja 3 kuuseks, niiet Karl pole tema kõrval minu arust üldse väike. :)

Kui kiiresti teie lapsed harjusid lasteaiaga? 

esmaspäev, 18. september 2017

Kuues ämmaemanda visiit ehk kuidas ma kellaajaga ämbrisse astusin

Täna oli mul kuues ämmaemanda visiit ning nädalaid juba 36+4. Olin äratuse pannud kella viieks, et minna kella kaheksaks Tallinnasse. 

Aga kallis Karl Hendrik oli nii lahke ja ärkas enne poolt nelja. Muidugi olin ma ise selleks hetkeks vaid 5 tundi maganud ning pidin siis Karliga üleval istuma. Siis aga hakkas lähenema äratuskella aeg ning 5 minutit täpselt äratuskella vajus Karl Hendrik magama. Noh jah, ajasin siis Henri üles, sest tema pidi hakkama tööle minema ja lasin tal oma emale helistada ja uurida kas ta saaks meile tulla ja siit Karli lasteaeda viia, et Karl natuke kauem tududa saaks. Kella kuueks tuligi siis Henri ema siia ning 6.20 läksin ma ise kodust minema ja 6.35 istusin rongile. 
Nonii ja nüüd see kõige toredam koht. Panin rongis silma kinni ja suikusin poolunes, kui üks hetk ärkasin ehmatusega üles ja sisetunne ütles mulle, et kontrolli nüüd rasedakaardist ämmaemanda visiidi kellaaega. Vaatasin siis üle ja avastasin õudusega, et olin tänase ämmaemanda visiidi kellaaja. oktoobri visiidi kellaga sassi ajanud ning tänane visiit ei toimu mitte kella kaheksa hommikul, vaid hoopis pool kolm. Noh jah ja mina olin juba rongiga otsa pidi Tallinnas. 


Õnneks oli aga minu tore ämmaemand juba enne kaheksat kohal ja nõus mu vastu võtma. Kõik oli tavapäraselt korras, peale vererõhu, mis oli nõksu kõrge, aga see võis ka sellest olla, et ma kiirustasin taaskord haiglasse ja olin natuke närviline selletõttu, et ma kellaajad sassi ajasin. Aga siiski soovitas ämmaemand mul kodus kaks korda nädalas igaks juhuks enda vererõhku kontrollida. Veel andis ämmaemand mulle sünnitusplaani lehe ära täitmiseks. 

Ka seekord ei pääsenud ma kaalumisest ning seekord olin ma juurde võtnud 2,3 kg ning kaal näitas seekord 72,5 kg. 
Kaal (18.09): 72,5 kg. 
Viiendal visiidil (21.08): 70,2 kg 
Neljandal visiidil (24.07): 71,9 kg
Kolmandal visiidil (16.06): 65,5 kg
Ultraheli visiidil (26.05) oli: 63,2kg
Teisel visiidil (10.05) oli: 61,4 kg
Algkaal: 58 kg

Kurtsin muidugi ämmakale oma hingamisraskuste muret, aga ta ütles, et kuna ma olen lõpurase, siis on see täiesti okei ning tuleb lihtsalt ära kannatada. 
Järgmine kord kohtun ma ämmakaga juba 4. oktoobril ja siis tähtajal 12. oktoobril. Ise olen ma veendunud, et ka seekord läheb mul rasedus üle tähtaja ning eks see tita sünnib kuskil oktoobri keskel. :)
Aga loodan, et see aeg läheb ruttu, sest tõesti need hingamisraskused ei lase mul isegi mitte magada enam. Magada saan vaid ühes asendis ja seda asendit ma otsin ka õhtuti taga pool kuni poolteist tundi. 

reede, 15. september 2017

Kõnnime aga sellest seasõrast tuimalt üle


Ma küll ei tea, kuidas teiste kortermajadega lood on, aga vähemalt Moel polnud nii dramaatiline see elu naabrite vahel, et mängu oleks pidanud tulema seasõrad. 

Ja ausalt öeldes hakkab see juba ära tüütama, et inimesed ei oska elada ja peavad üksteise suhtes olema kiuslikud ja sõna kõige otsesemas mõttes lapsikud. 

Meie kõrvaltrepikojas elab vana mees, kes on tuntud Tapa samaka ajaja ja müüja, lihtsas eesti keeles on ta eluaegne suli. Paar korda on ikka käinud politsei ja tabanud ta samaka ajamiselt ning võtnud talt kogu kraami koos aparaatidega ära, aga järgmisel päeval ajab ja müüb seesama mees ikka samakat. 
Ja ega ausalt öeldes tundub, et politseil on nüüd juba ükskõik, kas ta ajab samakat või mitte, kas ta mürgitab inimesi või mitte, sest viimasel ajal isegi ei reageerita sellele, kui keegi talle politsei kutsub. 

Tõenäoliselt ka mul oleks ükskõik temast ja ta tegemisest, aga vahel on see samaka hais ikka nii rõve, et oksenda või trepi ette. Alles eelmisel nädalal jõudsin õhtul peale kümmet koju ning kui hakkasin esimese trepikoja eest mööda minema, lendas mulle näkku üks korralik tossupilv ja sellele järgnes see rõve hais - muidugi mees ajas jälle samakat. 
Ok, see selleks, räägime parem seasõrast. 

Nimelt üleeile kõndisin ma oma auto juurde ja nägin, et selle samaka ajaja auto tagaratta peale oli asetatud seajalg. Oleks ma seda meest näind, oleks ma talle seda tõenäoliselt näidanud, aga ma ei näind teda, ise ma seda ka puutuma ei hakanud, et minema visata ning kiire oli mul ka. 
Aga muidugi kui ta ise oma autoga sõitma hakkas, siis veeres see armas seajalake maha ning jäi värava ette vedelema. Ja reaalselt see vedeles lausa kuni eilse õhtuni seal värava ees, kuniks ma lihtsalt palusin Henrit, et ta võtaks ja viskaks selle minema, sest ausalt kui ma pean rasedana ja veel koos lapsega kogu aeg aeda sisse astudes astuma üle mingist seasõrast, siis see tekitab vastikust. 
Ning tõenäoliselt, kui ma poleks näinud, et see sõrg seal samaka ajaja ratta peal oli, siis oleks ma arvanud et see sõrg kuulubki sellele samaka ajajale. Aga nüüd ma lihtsalt tean, et keegi meie kallitest majaelanikest mõtles mängida 5-aastast ja pani selle sõra sinna auto ratta peale. 
Aga ma ei saa üldse aru sellest põhimõttest, miks Sa kurat nii tegid? Tahtsid samaka ajajat närvi ajada? Ilmselgelt sellele samaka ajajal oli pohh sellest sõrast, ta tõenäoliselt isegi ei tea, et see tema auto ratta peal oli, eks ta võib-olla nägi seda maas vedelemas, aga mõtles, et miks ta selle üles peaks korjama, kui see talle ei kuulu. 

Ma ei tea kaua see ussitamine jätkub seal majas? Kas inimesed ei võiks saada normaalselt läbi? No ok, kui Sa ei taha läbi saada, siis kas Sa ei võiks vähemalt siis ignoreerida???????? Ei tea mis järgmiseks, tuuakse äkki terve nülitud siga sinna ukse ette?

Kuidas on Teil suhted naabritega? Kas te olete laskunud nii madalale, et keerate naabritele meelega käru? Või kas teile on käru keeratud? Usun, et seasõrga muidugi ei ületa miski. 

kolmapäev, 6. september 2017

Esimesed lasteaia päevad

Mul oli plaanis panna Karl Hendrik juba augustis lasteaeda, täpsemalt öeldes 7. augustil, aga kui see päev kätte jõudis, siis me mõlemad reaalselt Karliga magasime sisse ning nii jäigi sel päeval lasteaeda minek ära. Mõtlesin siis veel paar päeva ja otsustasin, et panen ta siis ikka alles septembrist lasteaeda. 

Reedel oligi siis käes see kaua oodatud 1. september, mina isiklikult olin rohkem elevil sellest lasteaeda minekust kui kunagi kooli minemise pärast, samas ma nii pelgasin seda, sest ma ei teadnud ju kuidas ta hakkama seal saab. 

Kell 7 käiski äratus ning olime Karliga plaks üleval. Panime riidesse vaikselt ja kella kaheksaks suundusime siis lasteaeda. Panin talle terve kotitäie igasuguseid riideid kaasa ning ise veel pärats vaatasin, et kellelgi polnud riiulis nii palju asju kui meil. :D
Eesruumis veel kuulsime, kuidas mõni laps juba nuttis ja karjus "emme", minu süda muutus nii härdaks ja kartsin, et mind ootab sama saatus. 

Aga nii kui Karl Hendrik rühmauksest sisse sai, läksid tal silmad särama nagu harakal, suundus ta kohe mingi riiuli juurde ja tõmbas sealt kolinal mänguasjakasti välja, ise lahinal naerdes ja ümberringi vaadates, kas keegi ütleb ka sellepeale midagi. :D

Mina pidin veel paar paberit allkirjastama. Ja siis kasvataja veel küsis, kas ma jään siia paariks tunniks nagu harjutama, aga mina ütlesin, et Karl Hendrik on nii seltsiv laps, et pole vast mõtet jäädagi ja nii ma lahkusin "külma" südamega sealt ruumist. Eesruumis veel Henriga seisatasime ja kuulatasime, kas hakkab mingit nuttu, jonni või karjumist tulema, aga ei, oli vaid haudvaikus. 
Pool tundi hiljem tundsin end juba väga halvasti, et ma ta üldse sinna lasteaeda viisin. Tund aega hiljem oli veel hullem tunne ja Henri juba ütles, et ma läheks talle siis järgi, kui nii suur igatsus on. Aga mõtlesin, et ei, las ta olla seal ja las harjutab. 

Läksime talle siis pool kuus õhtul järgi. Oleks varem läinud, aga järsku kell tiksus nii kiiresti, et märkamatult oli kell juba viis läbi saanud. 
Uksest sisse astudes oli laps juba riidesse pandud ja kasvataja ütles, et hakkas temaga just õue minema, sest ta oli viimane. 

Uurisin siis kasvatajalt, kuidas päev möödus ning ta ütles, et täitsa hästi, et muidugi oli vahepeal jorinat, aga saivad hakkama. Isegi lõunaund oli karl maganud. Küsisin ka söömise kohta, siis ta ütles, et Karl sõi ilusti, aga autos lasi Karl kogu aeg "mämm-mämm" ning tundus, et tal jäi siiski kõht tühjaks. 

Kasvataja siis ise uuris veel selle mähkumajanduse kohta ning küsis kas karl Hendrik küsib ise potile. Ültesingi siis, et ta üldjuhul küsib küll. Lõunauneks olid nad siiski talle igaks juhuks mähkme alla pannud. Aga kasvataja kiitis ja ütles, et neil pole veel ühtegi sellist last olnud, kes nii varakult oleks põhimõtteliselt mähkmevaba. Ning ütles, et väga tore, et oleme nii varakult harjutanud juba potil käimist. 

Esmaspäeval oli siis teine lasteaia päev, siis oli juba natuke raskem ning kui Kalr Hendrik nägi, et ma ukse kinni panin ja ära lähen, siis kuulsin ma suurt nuttu.
Õnneks päev oli üsna kenasti läinud, piss oli küll kogemata püksi tulnud, aga sellest polnud midagi. Kasvataja kiitis, et kõik lapsed olid jäänud peale lõunasööki 20 minuti jooksul magama.

Eile oli taaskord väike nutt, kui ma ära läksin, aga see vaibus päris kiiresti. Aga see eest täna hommikul Karl Hendrik hakkas nutma juba siis kui ma ta autost välja võtsin. Ja no nii meeleheitlik nutt oli, et ma korra mõtlesin, et lähen siis temaga koju. Aga kasvataja tuli ette ruumi vastu ja võttis ta endaga kaasa ning ütles, et tuleb lihtsalt üle elada see, kuna tegu siiski keskkonnavahetusega.

Ma loodan, et ta harjub kiiresti ära selle lasteaiaga, sest endal küll nii paha tunne, et laps nutuga sinna läheb. :(

laupäev, 2. september 2017

Kuidas Karl Hendrik vabanes viimase kuu ajaga nii lutist, lutipudelist kui ka mähkmetest?

Mäletate ma siin üle kuu aja tagasi üritasin Karl Hendrikut võõrutada lutipudelist?
Noh tänaseks on lood sellised, et oleme vabad nii lutist, lutipudelist kui ka PEAAEGU mähkmetest. 
Kuidas see nii läks?

Lutt
Lutipudelist me tookordse võõrutusega ei pääsenud. Küll aga üks õhtu kaotas Karl Hendrik endale voodisse luti ära ja minul polnud talle kuskilt teist võtta ning paratamatult pidi ta jääma magama ilma lutita. Kuna ma lutti mingil põhjusel ka järgmisel päeval ei leidnud, siis istus ta ka terve päeva ilma lutita. Õhtul leidsin selle ikkagi lõpuks üles, aga mõtlesin, et pistan selle kapi otsa ja lihtsalt ei anna talle seda. Ning tänaseni pole Karl seda lutti enam kasutanud. 

Lutipudel
Ükskord kui laps maale jäi, siis meps lihtsalt otsustas, et ei anna talle lutipudelit. Järgmisel päeval istus ka Karl ilma pudelita ja kui koju mineku aeg oli, siis emps andis mulle pudeli kaasa ja ütles, et noh igaks juhuks, kui tarvis läheb. Mina viskasin selle aga kotiga autole taha akna peale ja tõenäoliselt vedeleks see veel siiani seal, kui ma poleks autot vahepeal mha müünud ja uut ostnud. :D

Mähkmed
Peale seda, kui Karl vabanes lutipudelist, siis ei kaani ta enam nii palju ei piima egamingit mahla ning tänu sellele ei pissi ka eriti. Nüüd oleme jätnud ta päeval ilma mähkmeta ning viimasel ajal ta küsib lausa ise potile, võttes mul käest kinni ning näidates oma aluspükste peale.
Vahel ikka juhtub, et piss tuleb püksi, aga see siis kas emme laiskusest või siis sellest, et ma ei jõua nii kiiresti reageerida.
Mähet kasutame me hetkel vaid autosõidul, nii igaks juhuks. :)
Tavaliselt kulus meil siis kuskil kahe nädala jooksul pakk mähkmeid (56 mähet). Nüüd viimase pakiga saime hakkama kuu aega. Eile ostsin veel ühe paki nii igaks juhuks, aga tõenäoliselt jääb sealt veel mähkmeid alleski teise lapse jaoks tulevikus.
Öösel magab ta ka ilma mhkmeta ning kui poisil pissihäda, siis ta ärkab üles ja nõuab potile. Üleeile öösel näiteks ärkas ta kell kolm, küsis potile, oli viis mintsa potil, tegi pissu ära ja kobis siis magama tagasi.

Söömine
Nagu ma ennist mainisin, siis peale lutipudeli võõrutust, ei kaani ta enam nii palju piima ning sööb see eest väga korralikult. Kui lapsel on kõht tühi, siis hakkab pihta see "mämm-mämm"'i ümin. Laps magab ka nüüd palju paremini.

Mina hetkel tunnen küll nagu mu elu oleks lill, sest nii palju muresid sai reaalselt ühe kuuga murtud. :) Ning Karl areneb ikka tohutult kiiresti. Nii uhke on olla tema emme! Homme saab ta juba 1 aasta ja 7-kuuseks. :)