esmaspäev, 21. august 2017

Viies ämmaemanda visiit ehk mis sel kaalul viga on?

Täna oli mul siis viies ämmaemanda visiit. Selleks viisin eile õhtul Karl Hendriku maale. Maalt tagasi sõites tegin peatuse Kadrinas ja lobisesin veel Venno ja Hanna-Liisaga. Koju jõudes, panin pesud kuivama ning peale kella st sättisin end sliipi ära. 
Äratus käis, jube raske oli ärgata, aga mis teha. PEAB. 

6.25 hakkasin Aegviitu sõitma ja 6.54 istusin sealt rongile. 
Kuna arst oli mul seekord kell 8 ning ma jõudsin Kitsekülla pool 8, siis jalutasin rahulikult haiglasse, tavaliselt ma ju lausa jooksen sinna. :D 

Jõudsin ilusti enne kaheksat sinna ning käisin kaalu peal. Ja tõesti minge pekki, aga sel kaalul peab midagi viga olema. 

Näitas see 70,2 kg ehk siis lausa 1,7 kg vähem kui kuu aega tagasi. :O
Kaal (21.08): 70,2 kg 
Neljandal visiidil (24.07): 71,9 kg
Kolmandal visiidil (16.06): 65,5 kg
Ultraheli visiidil (26.05) oli: 63,2kg
Teisel visiidil (10.05) oli: 61,4 kg
Algkaal: 58 kg

Imelik tundub see kaalu värk mulle just seepärast, et kuu aega tagasi võtsin ma juurde reaalselt 6,4 kg, sõltumata sellest, et ma käisin samamoodi kuu aega metsas ja olin füüsiliselt väga aktiivne. Ning nüüd järsku võtan ma hoopis 1,7 kg alla. 
Aga ämmaka arvates on norm kaalu kaotada, ta ütles et mõni rase ei võta ju rasedusega üldse kaalus juurde, vaid võtabki vaid alla. Niiet ma ei peaks selle kaalu pärast muretsema. 
Aga tõenäoliselt on see kaalulangus siiski tingitud mu suurest stressist ning söögiisu puudumisest. 
Muud asjad olid nagu ikka suht okeid, kuigi ühe proovi pean veel see nädal viima, sest võib-olla on põletikuga tegu. 
Järgmine visiit on juba 18.september, siis juba 4.oktoober ja siis tähtajal 12. oktoober ja siis ongi ju juba lõpp :O
Aeg lendab ikka nii kähku. Alles sain teada, et olen rase ning juba vähem kui kahe kuu pärast on mul JUBA tähtaeg. 

Täna ostsin lõpuks raua tabletid ka ära ja hakkasin neid võtma, sest ämmakas juba luges sõnad peale, et hemoglobiin võib mul juba veel rohkem langenud olla. 
Viimase nädalaga on kõhubeebi eriti aktiivseks muutunud. Ämmakas täna katsus ja ütles, et pea on kenasti juba all, aga et kuskil kuu aega ta võib ennast seal veel keerata. Aga üldjuhul, kui pea on korra all olnud, siis ta on raseduse lõpus ka all. 

Täna ostsin veel endale beebilõnga, et hakata vaikselt lapsele midagi meisterdama. Oeh, ta võiks juba sündida. :)


teisipäev, 15. august 2017

Uus lehekülg elus.

Täna on see päev, kui ma alustan oma postitust lausega: "Tere, mina olen Leanika, üksikema."
Eks tegelikult teadsin ma seda ju kogu aeg ette, et sellest ei tule asja ning nii see ükskord läheb. 
Ma ei jäänud mitte ilma ainult oma elukaaslasest ja laste isast, inimesest keda ma armastasin, ma jäin ilma veel inimestest, keda ma PÄRISELT pidasin oma sõpradeks. 

Praegult mõtlen, et kui kergeuslik ja naiivne võin ma ikka olla, et ma mõnda inimest piiritult usaldasin ja uskusin. Vabandust väljendi pärast, aga fuck it. 

Nüüd paari päevaga olen ma teada saanud, kes on TÕELISED sõbrad ja kujutate ette, neid on vaid paar üksikut ja olen neile tänulik, et nad olemas on. 

Ja tänud mu perekonnale. Aga kõige selle juures igatsen ma kõige rohkem oma isa, sest just talle sain ma ju alati meie probleemidest vabalt rääkida. 
Kuigi ma olen meeletult kurb tegelikult, siis olen ma vähemalt saanud mõnest asjast paremini aru. Näiteks sellest, kui väga armastan ma oma last ning sellest, et tema hetkel see ainus, kes päriselt armastab ka mind. Oktoobris on neid armastusi mul juba kaks ning tegelikult piisab mulle ju vaid ka neist. 

Te ju teate, et ma olen inimene, kes saab hakkama. Muidugi saan, ma olen ju alati saanud. Ainult, et tervis kipub alt natuke vedama. Eile ämmakas helistas ja ütles, et glükoositaluvuse testiga on kõik täitsa okei, kuid hemoglobiin pidi natuke liiga madal olema. Nüüd paari päevaga on mul tõsised unehäired. Ma ei saa magada. Ma tõesti magangi päevas vaid 3-5 h kokku ja seda ka jupiti. No nüüd peaks veel kaaluga ka timmis olemas, sest söögiisu on mul null. Ma ei tea palju see Cärolini kaal valetab, aga igaljuhul näitas eile see kaal täpselt 500 grammi vähem, kui kolm nädalat tagasi enne ämmaemanda visiiti ehk siis 71,4 kg (24.07 ämmka visiidil 71,9 kg). 
Ägre nüüd mõelge, et ma mingi loll rase olen ja end näljutan, huhh noup, mul lihtsalt hetkel on mingid toitumishäired, küll need jonksu saavad. 

Aga selle unega on küll kehvasti, sest ega ma julge eriti enam autorooligi istuda, sest vahepeal vägisi kipub silm kinni vajuma, peab vist bussiga liiklema hakkama, aga metsa bussiga jälle ei lähe. 
Metsas pean ma nüüd käima topelt, sest emapalk sai mul selle kuuga läbi ning järgmisest kuust pean ma ju end ja last üleval pidama täeisti üksi. Ega seegi mingi probleem pole, sest olen ma ju supersäästja ning nii kaua kui marju ja seeni tahetakse, on kõik korras. 
Mõni inimene siiamaani imestab, et ma olen juba seitsmendat kuud rase ning ikka tatsan metsa vahet. 

Nii tihti öeldakse, et ma endale liiga ei teeks, aga see metsas käimine on minu jaoks nagu puhkus. See on ju ainus koht, kus ma saan rahus just mõelda neid päris ENDA mõtteid, rahus ning üksinda. 
Mind kutsuti nädalavahetuseks lapsega Soome puhkama ning Cärolini soovitusel ma vist isegi lähen, sest reaalselt ma vajangi siinsetest inimestest puhkust. 

Ja siis nüüd selle juurde, et mõni inimene kindlasti hetkel mõtleb, et miks ma seda kõike postitan? Vot üks asi mida keegi keelata mulle ei saa, on blogimine. Mets on koht, kus ma saan rahus oma mõtteid möelda ning blogi on koht, kus ma saan oma mõtteid avaldada. Ja see on hea, sest näiteks, kui mul aasta pärast on JÄLLE juhuslikult raske hetk, siis otsin ma üles just selle samuse postituse, loen seda ja meenutan, et tookord oli mul natukene raskem, ma sain sellest üle, kõik sai korda ning saab ka nüüdki. 

Ning viimane asi, mida ma mainin on see, et ma olen nüüd ajutiselt Facebookist eemal, sest hetkel ma tõesti ei viitsi scrollida neid õnnelike inimeste ja paaride pilte seal ning siis ma ei saa istuda kogu aeg messengeris ja vahtida, kas TA on active. Blogipostitusi saan ma sellegi poolest teiega sheerida ning ka teise lehekülje teen ma täna uuesti avalikuks. Niiet, kes mind vajavad, teavad mu numbrit, tõmmake traati. :D

pühapäev, 13. august 2017

Glükoositaluvuse test

Pidin tegelikult juba eelmine või üle eelmine nädal käima seda õnnetut glükoositaluvuse testi tegemas, aga no lihtsalt kas pole aega või siis polnud kuskile Karl Hendrikut selleks ajaks jätta. 
Otsustasin siis, et neljapäeval on see päev, kui tuleb ära teha see test.

Sõin eelneval õhtul kella kuue paiku viimast korda - ämmaka soovitusel ühepajatoitu. Siis viisin Karl Hendriku maale ja kell oli juba seitse läbi, kui ma avastasin õudusega, et ma unustasin selle glükoosisiirupi osta apteegist. Tapal pannakse ju apteegid juba kell 7 kinni ja mõtlesin, et mida helli ma siis nüüd teen?

Õnneks meenus siis, et Põhjakeskuse apteek peaks nati kauem lahti olema, tsekkisin kohe internetist üle ning juhei, kella kaheksani lahti. Kimasin siis Rakverre ja ostsin selle siirupikese ära. 
Kella kaheksa paiku jõin veel viimast korda, sest testi peab ju minema tegema söömata-joomata vähemalt 8 h.

Minu hommik neljapäeval algas juba kell 5. Pesin pea ära, panin asjad kokku, koristasin käbe auto ära ning siis panin autole hääled sisse, käisin bensukast läbi ja kimasin Tallinna poole. ITK ette jõudsin 7. 15 niiet mul oli veel lausa 15 minutit aega, enne kui vereproovikabinet avati. 
Esimest korda võeti verd kell 7.35, siis pidin viie minuti jooksul ära jooma kaasa võetud glükoosisiirupi.

Teist korda võeti verd 8.45 ning kolmandat korda 9.45. 
Kuigi ma esialgu olin skeptiline selle verevõtmise suhtes, sest kuna Karl Hendrikut oodates hakkas mul mega paha, siis seekord oli kõik jumala timmis ja ma oleks võinud veel viis korda verd anda.
Veri kolmandat korda antud, sõitsin ma sadamasse Karmole vastu ning siis sõitsime juba tagasi Lääne-Virumaale. Viisin Karmo Vohnjasse ning ise läksin otse metsa, kus korjasin kahe ja poole tunniga neli liitrit mustikaid.

Eile kontrollisin siis digiloost, et kas saab juba glükoositaluvuse testi tulemusi näha ning kui ma ise õiegsti aru sain, siis on kõik jumala normis ning mul pole mingit rasedusaegset diabeeti. Nädala pärast lähen uuele ämmaka vastuvõtule, eks siis saan täpsemalt teada. :)