laupäev, 29. juuli 2017

Neljas ämmaemandavisiit ehk šokk kaalule astudes

Ma pole jälle jõudnud blogida pea 11 päeva, shame on me, aga tänu sellele, et on metsa hooaeg, kulub kogu mu aeg põhiliselt metsas käimisele ning marjade ringi vedamisele. 
Aga esmaspäeval oli mul taaskord ämmaemanda visiit. Seekord siis juba neljas. 
Ning nagu alati enne visiiti, käisin ma kaalul ning seekord ma tõesti sain shoki.

Ma olin tegelikult veendunud, et kuna ma nüüd käin metsas ja liigun ikka VÄGA palju ringi, siis ei tohiks see kaalutõus seekord nii suur olla, aga juhtus hoopistükkis vastupidi. Minu Kaalutõus oli vähemalt kaks korda suurem, kui oleks tohtinud minu arust olla.

Kaalule tekkisid numbrid 71,9 kg. Ma tõesti seal kaalu peal ahminis korraks õhku ja hõõrusin silmi, et näha kas see seal ees on ikka 7. :O
Sest 5 nädalat tagasi kaalusin ma kõigest 65,5 kg, see tähendab et kaal oli viie nädalaga tõusnud lausa 6,4 kg. Minu jaoks täesti hämmastav. 
Kaal (24.07): 71,9 kg
Kolmandal visiidil (16.06): 65,5 kg
Ultraheli visiidil (26.05) oli: 63,2kg
Teisel visiidil (10.05) oli: 61,4 kg
Algkaal: 58 kg

Ma kohe ämmaka ukse taga tsekkisin üle blogist, et palju ma Karli sünnitama minnes kaalusin ning sealt selgus et nädal enne sünnitus kaalusin ma 72,4 kg.
Sain siis ämmaka juurde ning ämmaka ütles kohe, et ma näost nii ära ja valge ning küsis, kas kõik korras. Ütlesin, et muidu on nagu kõik OK, aga kaalu peale astudes sain shoki. Ämmakas kohe siis küsis vastu, et mis selle kaaluga siis on ja kui talle ütlesin, siis oli ka tema kergelt shokeeritud.
Ning ütles, et mõõdab siis enne vererõhu ära ja kuulab lapse südame lööke ja siis räägime edasi. Nendega oli nagu tavaliselt täitsa okei, südamelööke mõõtes laps veel puksis ka korralikult ning ämmakas ütles, et kui laps nii aktiivselt liigutab, võin kindel olla, et lapsega on kõik korras.
Siis aga suundusime taas selle kaaluprobleemi juurde. Ämmaemand ütles, et igaks juhuks tuleb siiski teha glükoositaluvuse test, sest tegemist võib olla rasedusaegse diabeediga.
Karl Hendrikut oodates saatis ka ämmaemand mind seda õudsat testi tegema, aga siis ei avastatud mul mitte mingit diabeeti ning seetõttu nüüd ämmakas ütles ka, et ma ilma asja ei põeks, et see võib ka olla mu keha mingi iseärasus, et nii palju juurde võtan.
Aga uuel nädalal võtan end kokku ja lähen seda õnnetut testi tegema, loodan, et ikka üle elan selle, sest ma ju kardan verd ja vihkan vere võtmist, see tekitab kohe minus sellise minestamise tunde. :D
Muidu on kõhubeebiga kõik okei ning uus visiit ämmaka juurde on juba 21. augustil. :)
Ise veel naljatasin ämmakale, et kui järgmine kord tulen, siis olen raudselt +10 kg juurde võtnud. :D
Aga loodan, et nii hull ikka asi pole ning ma ikka üle 80 kg selle rasedusega ei lähe, sest ma reaalselt tunnen ennast juba praegu tõelise emalaevana. :D

esmaspäev, 17. juuli 2017

Prantsuseliha haudekartulitega

Pean päris ausalt tunnistama, et olen metsas käimisega viimased 11 päeva nii hõivatud olnud, et pole jõudnud kodus õieti süüagi teha. täna tuli aga lambist räige prantsuse liha isu, et tuli tahtmine üks korralik õhtusöök valmistada. Toit tuli niivõrd maitsev, et mõtlesin Teiegagi jagada seda retsepti. Ja tagant järgi mõeldes, on tegu tegelikult mega soodsa roaga. :)

Koostisosad: 
310 g sea välisfilee lõigud
majonees
sibul
till
petersell
riivjuust

Lisandiks: 
haudekartul 
hapukoore-majoneesi kaste

Ostsin Säästumarketist juba valmis viilutatud sea välisfilee lõigud. Neid oli karbis neli tükki. Tampsin nad õhukeseks mõlemalt poolt ning maitsestasin soola ja pipraga. Siis praadisin neid nõksu pannil mõlemalt poolt. 
Panin ahjuplaadile küpsetuspaberi ning tõstsin praetud lihaviilud sinna peale. Seejärel hakkisin sibula, peterselli ning tilli ning praadisin need pannil. Määrisin lihaviilud majoneesiga kokku ning peale panin praetud sibula, tilli ning peterselli. Ning siis lükkasin ahjuplaadi koos lihaga 12 minutiks ahju. Peale seda raputasin liha peal olevale sibulale riivjuustu ning panin veel viieks minutiks ahju, kuni juust oli sulanud. 
Kõrvale tegin haudekartuleid. Selleks on mul eraldi väike haudepott, mille panin ääreni vett täis ning 
panin siis koos kartulitega ahju. Vahepeal lisasin veel sinna, soola, pipart, puljongikuubiku ning peterselli ja tilli. Ahjus olid kartulid umbes 40 minutit. 
Kartulite ja liha kõrvale tegin veel majoneesi hapukoore kastme, koos tilli ja peterselliga. 



pühapäev, 9. juuli 2017

Kuidas ma kuulasin oma südant ning mu süda ei valetanudki! :D

Ma olen nüüd olnud päris pikalt eemal ning polegi jõudnud postitada midagi, aga põhjus on lihtne - käed-jalad on tööd täis. 

Neljapäeval mu süda ütles mulle, et ma lihtsalt pean minema metsa vaatama, kas maasikad on lõpuks valmis ning mu süda ei valetanudki - ma sain oma esimese saagi - 3 liitrit ning sain ühtlasi ka oma esimese tellimuse täidetud. 

Reedel tuli Tartust mu õde külla, koos oma kolme kuuse pojaga ning me läksime maale. Mingi hetk õde ütles, et no mine vaata siis siia langile ka, kas on maasikaid. Algul ütlesin, et tühja kah, et teine kord vaatan, aga õde ütles, et vaatab nii kaua Karl Hendrikut ning siis otsustasin, et okei käin siis sutsu ära. 

Läkski õnneks ning 40 minutiga korjasin ma terve liitri maasikaid.
Siis oli aga õle aeg minna rongile ning viisin ta Tapale. Tund hiljem tuli rongiga mu vend ja viisin tema siis maale ning otsustasin seda ka ära kasutada ning läksin korjasin veel 2 liitrit maasikaid juurde ning nii sain ma juba om teise ja kolmanda tellimuse täidetud. 

Eile vaatas Henri õde last ning läksime Henriga kahekesi metsa. No enam ma seda viga ei tee, et ma tema kaasa võtna, sest ta vingus liiga palju. Lõpp kokku võttes korjasin mina üle kahe liitri ja tema alla ühe liitir maasikaid, aga kokku saime siiski kolm liitrit ja need toimetasin eile õhtul juba Kadrinasse. 

Eile õhtul otsustasin, et täna lähen varakult metsa, noh kuskil hommikul kuue-seitsme paiku, et siis pole nii hull päike ning olen kindlasti lõunaks tagasi. Ärkasin kuskil pool viis ja mõtlesin, et panen äratuse ja siis mõtlesin, et suva, täna ainus päev kus ma magada natuke kauem saan, niiet parem magan ja lähen hiljem metsa. 

Nii ma siis läksin kell üheksa metsa ning tänaseks saagiks langes 4 liitrit maasikaid. Täna läks korjamine palju ladusamalt, kuigi päike sillerdas kuklas terve aja ja mitu korda mõtlesin, et ma lihtsalt viskan sussid seal samas. 

Praegu on mul kahele liitrile ostjad olemas, aga kaks liitirit otsivad endale veel ostjat, niiet kui keegi soovib siis mul pakkuda üks 1liitrine karp ja kaks pooleliitrist karpi TÄNA VÄRSKELT korjatud metsmaasikaid. 1liiter veel endiselt 20€ ning pool liitirit 10€. Kirjutage julgelt, toon Lääne-Virumaa piires koju kätte. :)


neljapäev, 6. juuli 2017

Piiritud rasedaisud. :D

Minu rasedaisud on ikka piiritud. Kui ma siin alles hiljuti võitlesin elu eest Coca-Cola sõltuvusega ning suutsin selle õnneks seljatada, siis nüüd on uued isud nagu naksti platsis. Näiteks on mul peaaegu iga päev isu õunte, hakkliha, sibula ja pannkookide järgi. Õunaisu on ka Henril tekkinud ja nii me oleme siin mitu päeva võidu söönud õunu. Ma ei tea kas tegu on paljalt vitamiinivajadusega või siiski on tegu rasedaisuga? Aga igaljuhul õunu peab meil olema kodus!
Hakklihaga toite söök ma vist iga päev, kui saaks. Hakklihakastet olen hakanud tegema kord nädalas ja Henri tehtud pastabolognese on ka mega hea. 
Sibulat panen ma igale poole kuhu võimalik. Oleks mul vaid aiamaal seda päris rohelist sibulat ka, siis ma vist söök 24/ ainult sibula-hapukoore salatit. :D Aga ka murulauk ajab asja ära. 

Hakklihakaste
Koostis:
400-500g hakkliha
1 sibul
sool
pipar
2 sl jahu
piim
till
petersell

Valmistamine: 
Praadida hakkliha koos sibula ja maitseainetega pannil. Lisada till ja petersell. Ja siis lisada kaks supilusikat jahu. Segada jahu ilusit hakkliha hulka ning praadida kuni jahu on pruunikas. Siis tavaliselt valan ma pannilt hakkliha ringi potti ning siis lisan silma järgi piima. Tavaliselt kuskil pool liitrit kindlasti. Lisan veel maitse järgi soola ja pipart juurde. Ja siis tuleb oodata kuni kaste keema hakkab. Ja valmis ta ongi. 
Mäletan, et vahepeal millegi pärast mul kastme tegu välja ei tulnud, kuidagi selline keenud piima maitse ja lõhn jäi juurde. Aga nüüd ma pruunistan jahu natukene rohkem pannil ja tuleb imehea kaste!

Aga jah, kui jälgida mu instagrammi, siis olen ma päris tihti teinud pannkooke, sest isu nende järgi on nii suur. 
Eile proovisin natukene teistmoodi teha pannukaid kui tavaliselt ning tulid ülimaitsvad. 
Nimelt lisasin maasikajogurtit pannuka taignale. Kuna kodus oli ka banaane, siis esialgu mõtlesin, et lisan banaani ka juurde, aga siis mõtlesin, et äkki tulevad liiga magusad pannukad. 
Jogurtiga pannkookide idee tuli mul just sellest, et mäletan, et isa tegi tihti just jogurtist pannkooke ja need olid maitsvad. Üleüldse oli meie peres vanasti pannkoogi teigjaks pigem isa, kui ema. 
Ja eile hakkasin veel mõtlema sellele, et näiteks aasta tagasi olin ma nii võhik, et ei osanud isegi pannkoogi tainast teha ning nii ostsime me poest seda Vilma pannkoogijahu. Aga minu arust need pannkoogid tulevad kuidagi mega õhukesed ja mõttetud. Ise tehtud pannkoogi taigen on ikka palju parem. 

Jogurtipannkoogid
Koostis: 
2-3 muna
piim
jahu
jogurt
suhkur

Valmistamine: 
Kloppida munad, lisada piim. Siis lisada silma järgi jahu, täpselt siis nii palju, kui paksu/vedelat taigent soovid. Segada ja siis lisada jogurt ja maitse järgi suhkurt. Suhkurt ei pea tegelikult üldse lisama, aga kuna mulle meeldivad natukene magusamad pannukad, siis mina panen suhkurt ka. Muidugi ei pea piima ka lisama ning võib teha ainult jogurtiga, aga mina panin sellepärast, et taigent tuleks rohkem. :D
Noh ja mis siis ikka kui praadima.
Pannkooke saab tegelikult teha nii paljudest asjadest. Meie peres tehti peale jogurit ka hapu piimast ja keefirist, tavaliselt piimast tehti harva. Isa tehtud pannkoogid olid alati mõnusalt paksud ja maitsvad. 
Keefiri ja hapu piima ma ise ei joo, aga tean, et nendest tehtud pannkoogid on täiesti söödavad. 
Ma arvan, et mingi päev proovin banaaniga tehtud pannukad ka ära. :D Tahaks praegult ka täiega pannkooke haha. :D

Kodune burger
Koostis: 
Kanepiseemne-tatra pehmik
Rakvere perepihv
petersell
juust
kurk
tomat
majoonees
ketsup

Valmistamine: 
Praadisin pannil pihv. Samal ajal tegin valmis majonees-ketsupi kaste, segades majoneesi ja ketsupi. Määrida seda pehmiku mõlemale saiale (ülemisele ja alumisele). Panna peterselli, lisasin kurgi viilud, siis juustu, siis kuuma pihvi ja ohtrasti majonnesi-ketsupi kastet ning siis panin ülemise saia peale. Torkasin keskele hambatiku ja kõige peale lisasin tomati"mütsi". :D Njämma. Oleks mul kodus olnud värsket kaspast, oleksin kindlasti lisanud just seda sinna vahele, sest värske kapsa ja majoneesi-ketsupi kastme kooslus on P-A-R-I-M! :)




kolmapäev, 5. juuli 2017

Lutipudeli võõrutus

Keegi ükskord ütles mulle hästi, et kui laps on harjunud lutipudeliga, siis tunneb ta end turvaliselt, kui see on lähedal ning seetõttu kipubki ta öösel ärkama, et juua saada. 
Pikalt olen seda edasi lükanud, aga üleeile otsustasin, et makskus mis maksab, peab hakkama võõrutama. 

Day 1 (03.07.17)
Olin ma nii tark, et panin lutipudeli kapi peale, nähtavasse kohta ning siis suundusin õhtul last magama panema. Mõistagi ilma pudelita. Karl Hendrik muidugi tajus kohe ära, mis toimub ning märkas kohe, et midagi on puudu - lutipudel. 

Tavapäraselt kulub tema magama panekuks õhtuti 10-25 minutit, seekord ilma lutipudelita proovisime tund aega, aga ta lihtsalt kisas. Üritasin külma närvi säilitada ja kannatlik olla, lootsin südamest, et ta ikka jääb magama, aga kui ta lõpuks voodist minema sai, jooksis ta esimese asjana külmkapi juurde, näitas näpuga kapi peal olevale lutipudelile, kiskus külmkapi ukse lahti ning teise käega seletas midagi piimapakile. Tõenäoliselt üritas ta mulle selgitada, et kuule mamps, miks Sa mind magama üritad panna, kui Sa oled unustanud mulle piima anda. 

Üritasin siiski olla kannatlik ja otsustasin, et ei anna talle pudelit. Aga ega tema oma jonni ei jätnud ja lõpuks mu süda murdus ja ikkagi andsin talle siis natuke piima. Jõi oma isu täis ja siis tuli voodisse ja järsku võttis mul näpust kinni ja vus päris ise magama ära. 

Day 2 (04.07.17)
Öösel ühe korra ta siiski ärkas ja pistsin talle ikkagi pudeli suhu. Hommikul aga otsustasin, et hakkan talle hoopis kruusist juua pakkuma. Panin talle pisikesse tassi natukene piima. Noh ja nii ta siis hakkas iga natukese aja tagant ründama külmkapi kallale, tiris ukse lahti ja näitas kruusiga piimapaki peale. Õhtul jäi ta ise põrandale järsku magama kell 8. Aga kui ta voodisse tõstsime, siis ärkas ta üles ja nuttis paaniliselt. Selles oli süüdi hoopis see, et pepu oli väga punane ja valus. Tõenäoliselt vist sellepärast, et meil oli vanemast ajast jäänud üks teistsugune mähe ja panime selle talle õhtu poole alla. Aga tundub, et see mähe ei sobinud talle. Kuigi varasemalt pole tal mähkme probleemi olnud, et mõni mähe ei sobiks, kuid see oleks ainus loogiline seletus hetkel sellele, miks ta pepu punane oli. 
Kell 10 jäi ta ise lõpuks magama oma voodis. Pudelit ta nii väga enam ei tahtnudki. 
Aga enne 12st ärkas ta nuttes uuesti üles ja mähe oli täiesti täis ning pepu tegi vist talle meeletut valu. Võtsin ta kaissu ja lõpuks ta rahunes ja jäi uuesti tuttu. 

Day 3 (05.07.17)
Kolmveerand viis ärkas ta jälle üles ja siis panin pudeli suhu ning jäi uuesti magama. Hommikul peitsin pudeli kapi otsa ära. Ning terve tänase päeva oli ta ilma pudelita, isegi mähe oli kuiv. Kui ei kaani, siis ju pissi ka ei tule. 
Siis tuli aga lõunauinaku aeg. No tegi ta jälle hirmsat kisa. Taaskord sellepärast, et pudelit pole. Miski ei aidanud ning panin talle ikkagi väikse tilga piima pudelisse. Jõi ära ja jäi magama ja nüüd ta mul tudubki siin juba teist tundi õndsat und. 

Pudeli peitsin taaskord ära. Aga eks see võõrutamine peabki käima tasapisi. Et pudel ei oleks kogu aeg käeulatuses. Loodetavasti varsti lõppeb see pudelisaaga. :D Sest ma nii tahaks, et ta öösel korralikult magaks ja ei ärkaks. :D Wish me luck and patience! :D

Milleks raisata 8 kuni 11 kuud Kaitseväele?

Eile õhtul ilmus Delfi Facebooki lehele artikkel pealkirjaga "Mina ei lähe! Miks ja kuidas noored Kaitseväest ära viilivad?"
Kuna tegemist on Eesti Ekspressi artikliga, sis mõistagi on see tasuline ning tervet artiklit lugeda ilma raha maksmata ei saa. (Artikli LINK)

Aga siiski artikli alguse lugemine juba tekitas palju kõne- ja mõtteainet ja ma arvan, et mitte ainult minus, vaid paljudes teisteski.
Mina arvan, et Kaitsevägi siiski on koht, kus iga noormees võiks käia. Iga noormees ikka selles mõttes, kelle tervis vähegi lubab. Palju on neid, kes tahaksid sõjaväkke minna, aga tervis ei luba, milline pettumus.

Olen ma ise elanud ju terve elu keskpolügoonil, õigemini elasin ma keskpolügoonil enne, kui see üldse keskpolügooniks ju sai, niiet üle poole oma elust olen ma kokkupuutunud kaitseväelastega ning väiksena unistasin isegi kaitseväkke minekust. 8 või 11 kuud pole ju üldse tegelikult palju, et teha midagi teistsugust oma elus. Sest elu kaitseväes ongi ju teistsugune. Sa sööd teisti, Sa õpid distsipliini ning Sa õpid elama ka metsas. Seda nimetaks ma tõeliseks Elukooliks!
Jah, kindlasti tuleb kaitseväes ette ebameeldivaid seiku, kuid olgem ausad, neist Sa ju õpidki?
Mõni kindlasti mõtleb, et mida ma siin üldse plätran sellest, kui ma ise pole käinud kaitseväes. Ei olegi, aga ma olen kõike seda näinud oma silmaga juba üle kümne aasta.
Ma ei ütleks, et kaitsevägi on aja raiskamine, sets tean nii mõndagi noorhärrat, kes enne kaitseväge olid poisikesed, aga peale kaitseväge mehed!

Üks inimene kommenteeris, et "Mitte ükski välis mõjutus ei muuda inimest,ta võib ainult tuua välja varjatud külgi,mis on sul endal sisemuses"
Aga kas varjatud külgede välja tulemine, polegi muutus? Minu arust ikka on. 
Ning üks kommentaar oli veel selline: "Ilmselgelt mind ei huvita kuna olen aastast 2011 elanud pm välismaal ja on oma elu siin. Ei kavatse tulla 11 kuuks kuskile metsa, et mingisugune ametnik oleks tyytyväinen. Ja olen teadnud seda alates 12a saadik, et ma ei lähe sõjaväkke kuna see ei tõmba mind mitte kuidagi. Hetkel olen kohe 27 aastat vana ja siiani olen samal arvamusel, et see riivab põhiõigust sellega, et mitte keegi ei saa mind sundida mitte millekski kui ma ise seda ei soovi."
Hakkasin ma just sellele viimasele lausele mõtlema.. Et mitte keegi ei saa sunduda mmind millekski, kui ma ise seda ei soovi...

Aga oma lapsi me siiski paneme ju kooli. Mõtle nüüd kui Su esimesse klassi minev laps ütleks Sulle, et "Ma ei lähe kooli, Sa ei saa mind mitte millekski sundida, kui ma ei seda ei taha!" 
Mõni asi peab siin elus kohustuslik ka ju olema, üheks on kool, teiseks noormeestele kaitsevägi. Ega rohkem kohustuslikke asju ju otseselt polegi. Või mina vähemalt välja ei suutnud mõelda ühtegi.. Sest tööle ei sunni Sind keegi, see on vabatahtlik.. 
Niiet mina ei vinguks nii palju selle Kaitseväe kohta. 


Artiklis oli veel kirjas, et "Keeldun kategooriliselt raiskamast 11 kuud oma noorest elust sõjaväe peale ning pigem õpin ülikoolis. " 
Minu teada kui Sa tahadki kohe minna ülikooli peale keskkooli, siis keegi ei keela Sind, Kaitseväkke pead siis lihtsalt hiljem minema. Aga ma isiklikult käiksin enne sõjaväes ära ja siis läheksin ülikooli, sest peale ülikooli leitakse päris tõenäoliselt töökoht ning siis oleks natuke nigel, kui peaks aastakese ootama. Aga samas, kui Sa oled korralikult ülikoolis õppind, siis ei jookse need töökohad ju ka Sul eest ära. :D

Niiet kutid Calm down, käige kaitseväes ära ja olge chillimad edasi, kui enne. ;)

Mida arvate teie, kas Kaitsevägi peaks olema vabatahtlik?


Pilt on küll võetud internetist, aga kes veel ei teadnud, siis minu vanemate kodu asub just nimelt sellise tõkkepuu ja tahvli "taga". Ning kui toimuvad laskmised, siis peame andma allkirja, et saada kodust välja/koju tagasi. :)



laupäev, 1. juuli 2017

Metsmaasikad ja üks magus loos :)

Juba üleeile, kui olin metsas ära käinud, kävitasin ma oma blogi Facebooki lehel suures õhinas ühe toreda loosi. 
Nimelt loosin välja kolm liitrit metsmaasikaid. Tegemist on tegelikult päris väärtusliku loosiga, arvestades, et esialgu mina Lääne-Virumaal müün metsmaasikaid 20€/liiter ning tean, et Tallinnas on hind lausa 30-40€ liiter. 
Tuleks nüüd kiiremas korras päikest kah, oleks eriti tore. :)
Loosis osalemiseks pead:


Kõik on väga lihtne, kui tingimused täidetud, osaledki loosis. Võitja loosin välja 11. juulil.
Mõtlesin pikalt, mis kuupäeva ma panen, sest ma ei tea ju, kas selleks ajaks on korralikult metsmaasikad valmis, kui siin päikest pole ja vihma kallab. Aga südamest loodan, et on! Ilma igal juhul võitja ei jää!

Natukene räägiksin ka veel enda tegevusest, et miks just minu käest tasuks marju osta?
Nimelt just sellepärast, et minu käest saate te AINULT VÄRSKEID SAMAL PÄEVAL KORJATUD MARJU.
Sellepärast korjangi ma vaid ettetellimise peale. Täna tellid, homme korjan ja homme saad. Metsmaasikat minu arust ei kannata lihtsalt järgmise päeval enam müüa. Marjad tõmbuvad krimpsu ja hakkavad üsna ruttu hallitama. Ja mul poleks külmikutki, kus neid säilitada. 
See eest kokkuostjatel, kes hiljem edasi müüvad kallimalt, saate te üsnagi tõenäoliselt just seda vähemalt üks päev vana kraami. Sest kui ma terve päeva korjan, õhtul viin kokkuostjale, siis üsnagi tõenäoline on see, et kellaaja järgi ta enam neid kellelegi müüma ei hakka. Sama asi toimib enamasti turul. 
Värske metsmaasikas minu arust lõhnab ka teisiti ja paremini, kui seeüks päev seisnud maasikas.
Niiet minu prioriteet nr 1 on VÄRSKUS
Teiseks, korjan ma marjad otse ühe- või pooleliitristesse säilituskarpidesse. Kui korjata teise anumasse ja hakat hiljem ringi valama, siis üsnagi tõenäoliselt muutuvad marjad moosiks. Kuigi tõenäoliselt tehakse neist niikuinii moosi, meeldib mulle kohale toimetada ilusad terved marjad!

Niiet minge aga julgelt Facebooki ning võtke loosist osa, te ei kahetse! Maasikad on njämmid! :)

Wannabe aednik

Ma ammu mõtlesin, et kurdan Teile kui halb aiapidaja ma olen või kui kehv aasta see aasta mul aianduses on ja siis paar päeva tagasi nägin Lipsukese postitust Kehv aasta aiapidajatele
Pean temaga kahjuks täiega nõus olema. 
Ma ei tea muidugi kas on asi minus ja selles, et ma esimest aastat iseseisvalt üritan päris oma aeda pidada, aga neid ebaõnnestumisi on juba liiga palju. 

Alustuseks, panin siis juba aprillis esimesed seemned kasvama ning olin ülimalt õnnelik, kui nad ka pea mullast lõpuks välja pistsid. 
Kahjuks, aga mõne aja möödudes hakkasid minu astri ja krisstomati taimed närbuma ja ma viisin kõik oma taimed suurest hirmust maale ema juurde. Ema pikeeris neid ja päästis, mis päästa andis. Ma hetkel vist arvan, et põhjus miks nad kuivama/närbuma hakkasid, oli see, et nad said liiga vähe vett. Nimelt enne kui ma seemned mulda pistsin, lugesin ma netist kuskilt et tuleks pritsimispudelist mulda "niisutada". Ma praegu arvan, et see käis ainult selle aja kohta, kui seemned peakest mullast välja polnud pistnud. Mina aga pritsisin neid iga päev ikka edasi pudelist. Aga see pritsimine siiski ainult niisutab mulda ja ei anna ju mõhkugi. 

Teine ebaõnnestumine ootas mind ees siis, kui lampi need öökülmad olid. Nimelt tõin ma maalt ära kolm arbuusi taime ja istutasin nad maha. Ühel hilisõhtul ema helistas ja ütles, et ööklm tuleb, et ma kataksin taimed kinni. Mul olid muidu suured plastmass torbikud taimede peal ja arvasin oma pisikese aedniku ajukesega, et küll sellest piisab. Aga hommikul vaatama minnes oli kolmest taimest kaks külm ära võtnud. Noh mise seal enam, kirusin ma end maapõhja ja ei osanud muud midagi teha. 

Kolmas ebaõnnestumine toimus siis kirsstomatiga. Tõin maalt ainult ÜHE kirsstomati endale. Jumal tänatud, et ainult ühe. Ühesõnaga see kasvas mul akna laual potis ja sirgus päris suureks, panime sellele veel toe, tulid õied külge ja värki ja ma olin nagu mega häppi, et juhhuu minu esimene kirsstomat. Ja siis see loll taim mõtles samuti, et võiks ära närbuda. Jep, ta lihtsalt närbuski ära. Kahtlustasin ma seekord, et kuna ta oli aknalaual ja päevas pool päeva paistab lauspäike aknast sisse, siis lihtsalt päike kärsatas selle tomatikese ära. Noh ja kuigi ma teda ju ilusti omaarust kastsin, siis just selle päikese pärast ehk oleks ta tahtnud rohkem vett saada?

A kas tilli saab potis kasvatada? No põhimõtteliselt, ma mõtlesin suurelt, et ma panen endale tuppa potti tilli kasvama, et hea kohe potist võtta, üles tulid, aga ka need "kärssasid" ära. :D Õnneks õues on mul ka maha pandud tilli ja peterselli niiet sellemõttes pole hullu, aga nagu kas siis till potis ei taha kasvada? :D

Ühesõnaga, kurvaks teeb see kõik mind. :D Lootsin ju olla suur aednik see aasta esimest korda elus, aga feilisin. Samas vigadest õpitakse ja aianduse koha pealt ootan ma täiega juba uut aastat. 
Arbuusi mõtet ma muidugi maha ei matnud ja panin uued seemned siin alles hiljuti mulda ja nüüd mul nad kõik ilusti kasvavad. Proovin nende eest natukene rohkem hoolitseda, isegi kui asja ei saa ja vilju ei tule, siis siiski on mul vähemalt kodus midagi teha - taimi kasta. :D

Kuidas Teil see aasta aiasaadustega lood on?