reede, 30. juuni 2017

Kuidas 30 päeva ära elada?


Raha on miski, mis iga kuu tuleb ja ka läheb ning harva jääb. Raha kulub igal pool: poes, bensiinijaamas, klubis, rongis, bussis, kus iganes. Ja juurde tuleb ta enamasti vaid tööd tehes. Olen alati mõtisklenud, kuidas mõned inimesed ära elavad või kuidas nad hakkama saavad, kui teenivad nad vaid miinimumpalka. Ega see raske poleks, kui elaksid oma majas või korteris, kuid kui pead veel maksma üüri, kommunaale + paljudel on veel erinevad järelmaksud jne. Kui palju siis jääb reaalselt seda niiöelda söögiraha? Kas nad tulevad terve kuu selle miinimumpalgaga toime? Kui tuleb puudu kuu lõpus, mis nad teevad? Laenavad? 

Igaljuhul veebruarist alates pean mina meie pere eelarvet. Kuigi viimasel ajal on mul juba ununenud seda eelarvet täita ja vaadata, siis siiski oskan ma oma raha niisamagi planeerida. Nälga pole kunagi pidanud kuu lõpus tundma. Sellepärast eriti panevadki mind imestama need inimesed, kes kuu lõpus rminult raha tahavad laenata. Ma pole kunagi olnud kade inimene, kuid elu on mind väga palju õpetanud ja inimestele raha ma enam nii kergekäeliselt ei usalda. 
Kunagi laenasin päris usinasti inimestele raha, sest ma uskusin neisse, ma uskusin, et nad tõesti vajavad seda ja ma uskusin, et nad ei unusta ka mind, kui mina vajan abi. Aga juba paar aastat tagasi sain ma päris palju sellega petta. Laenasin ja kui ma tõesti ise vajasin seda raha tagasi, siis olid need "sõbrad" kadunud. Peale seda olengi ma väga ettevaatlik ja laenan raha väga harva ja vähe. Kui suitsetaja küsib minult suitsuraha, siis vastan ma talle tavaliselt, et kui ei jõua tõmmata, siis jäta maha. 
Ise pole ma aga üldse see inimene, kes küsiks laenu, sest mulle ei meeldi teistele võlgu olla. Ja tõenäoliselt sellepärast ma üritangi alati oma raha õigesti ja võimalikult hästi planeerida. Ning sellepärast on ka eelarve päris hea asi. 

Kuna mul arvutis Excelit hetkel ei ole, siis kasutan ma eelarve tegemiseks Google Docsi Excelit.
Olen koostanud siis Eelarve nii, et seal on välja toodud kuu sissetulekud, väljaminekud, ning nende vahe on siis säästud. Lihtne!

Sissetulekud
Sissetulekute alla lähevad siis kõik sissetulekud mis meil on: minu emapalk, Henri palk, mõned muud rahallikad jne.  Sinna alla läheks ka see, kui ma kellelegi "taksoteenust" osutan. Ühesõnaga kõik asjad, kus vähegi raha sisse tuleb.

Väljaminekud
Väljaminekute alla siis loogiliselt võttes lähevad kõik väljamineku mis peres on, aga üldstatult: toit, vaba aeg, rong, suitsud, bensiin, kommunaalid, Henri autokool, kindlustus jnejne. 

Miks ma teen eelarvet?
Mina teen iga uue kuu alguses (vahel juba eelmise kuu lõpus) eelarve valmis. See annab mulle hea ülevaate sellest, palju tuleb raha sisse ja palju umbkaudu läheb välja ning palju siis jääb muud vaba raha, mida saaks kas siis säästa või muudele ettearvamatutele kuludele kasutada. 

Mind huvitaks täiega, kuidas Teie oma kulusid kontrolli all hoiate? Kas üldse hoiate? Kas kogu kuu aja raha kulub ära, või suudate säästa? Kui säästate, siis kui palju? Või jääb kuu lõpus hoopis tükis raha puudu? Mida te teete, kui raha tuleb puudu?

neljapäev, 29. juuni 2017

Esimesed mammud

Karl Hendrik on ikka uskumatu laps. Eile öösel otsustas ta ärgata kell pool kolm üles, millega muidugi äratas ta ka minu üles. Jooksis mööda tuba ringi ja lihtsalt naeris. Ta oli väsimatu, see eest mina ja Henri olime nagu zombie'd ja proovisime igate pidi teda magama panna, aga tulutult. Temale pakkus kõik nalja. Ka see, kui me proovisime siiski tema tempudest edasi magada, tema tuli patsutas meile pähe või hüppas selga ja tegi magamise võimatuks. Lõpuks kuskil kell pool kuus vajusime meie Henriga ära, millal Karl uuesti magama jäi, ei tea. Minu äratus kell helises 6.35, aga millegi pärast ma seda ei mäleta ja ärkasin 7.07, kui mu ema mulle helistas. Nimelt pidin emale järgi minema, sest ta pidi karl Hendrikuga hommikul 8.55 minema rongile. Ärkasin ehmatusest püsti, panin riidesse ja kümne minuti pärast sõitsin juba maale. Võtsin ema peale ja tõin Tapale. Karl Hendrik ikka põõnas ja kui proovisime teda äratada, siis tegi ta korra silmad lahti, pööras siis pahuralt selja, võttis padja kaissu ja magas edasi. 

Lõpuks kuskil 8.20 ta siiski ärkas. Panime ta riidesse ja saatsime nad emmega siis rongi peale. 
Mina tulin mõistagi koju magama. 
Õhtul käisime ühes kohas vaatamas maasikaid. Kiiruga ja rutakalt vaadates nägin tee ääres punaseid mammusid ja tegin plaani valmis, et täna lähen metsa maasikale. 

Täna seadsingi sammud siis metsa. Ja kirusin end maapõhja, et ma kaugemale ei vaadanud, kui ainult tee äärde, sest tee ääres jah olid mammud valmis, kuid päris langi peal alles õitsevad nad hoogsasti. Tänaseks saagiks sain vaid pool liitirit maasikaid. Mõned päevad peab kindlasti veel ootama ning pühapäeval lähen uuele katsele. 
Aga tellimusi siiski võib mulle juba edastada, siis saate kindlad olla, et ilma ei jää! 
Endiselt hoidke silm peal mu facebooki lehel: Leanika Metsasaadused.

Ning varsti tuleb tõenäoliselt ka auhinnamäng, mille auhinnaks ilmselgelt on metsmaasikad, niiet püsige lainel!

teisipäev, 27. juuni 2017

KÜPSETUSMOMENT: Küpsisepõhjaga rabarberi-õuna-kohupiimakook!

Mul viimasel ajal natukene suurem tahe küpsetada, kui tavaliselt ja sellepärast proovisin ka täna teha kooki. Kuna aga õuna-rabarberi kooslus on mu lemmik, siis tänagi tegin ma just õuna-rabarberi kooki, kuid seekord ei teinud ma mitte purukooki, vaid proovisin esimest korda elus küpsisepõhjaga kooki teha. (Nii palju sõna "kooki" ühes lauses) :D 
Seekord võtsin lähte retseptiks esimese küpsisepõhjaga koogi retsepti, mis mulle google's ette juhtus. See oli vist vaarikatega, aga mina asendasin siis mõistagi vaarikad õuna ja rabarberiga. 

Koostisosad: 
Põhi:
300 g Digestive küpsiseid
150 g margariini

Vahele:
270 g rabarberit
230 g õuna
kaneeli
suhkurt

Täidis:
3 muna
300 g kohupiimapastat
100 g hapukoort
3 sl suhkurt

Alustasin ma koogi valmistamist siis just põhjast. Kõigepealt purustasin oma pisikeste kätega küpsised ühte kaussi ära. Kiiremini oleks kindlasti köögikombainiga saanud või nagu seal retseptis oli toodud, oleks küpsised ühte tugevamasse kotti pannud ja siis taignarulliga neid nii kaua rullinud, kui nad peeneks puruks on. Aga mina valisin seekord siis näputöö ja kuskil 15 minutit kulus mul vähemalt selleks purustamiseks.


Kuna mul mikrouuni pole, siis pidin ma võid sulatamas ahjus. Panin või plekk kaussi ja lükkasin ahju sulama. 
Kui või oli sulanud, valasin ta küpsisepurule ning segasin ta ühtlaseks massiks. 
Seejärel panin või ja küpsisepuru segu küpsetusvormi põhja laili nii, et ka küpsetusvormi ääred oleksid ka natikene kaetud.
PS: Mina jätsin natukene küpsisemassi alles ka, et täiesti lõpus seda koogi peale puistata.





Siis tükeldasin rabarberi ja õuna ning lisasin neile kaussi natuke kaneeli ja suhkurt ning jätsin seisma. 

Siis tegin valmis täidise. Kloppisin kolm muna, lisasin 3 sl suhkurt ning siis kohupiima ja hapukoore ning segasin massiks.


Seejärel ladusin ma rabarberi ja õuna tükid segamini küpsisepõhjale, raputasin peale veel natukene vanillisuhkurt.



Siis valasin täidise peale ning silusin lusikaga siledaks. Ja siis puistasin enne alles jäänud küpsisemassi kõige peale.


Ahju panin 200 kraadi juures sooja ning lükkasin koogi 45 minutiks ahju, täpselt nii kaua kuluski, et kook muutuks pealt pruuniks ning siis saingi ta juba ahjust välja võtta. Puistasin peale kaunistuseks kookosehelbeid. 
Jätsin ta natukeseks jahtuma ning siis panin tunnikeseks külmkappi.
Kook tuli maitsev, aga seekord mitte nii magus, sest suhkurt panin vähem ning rabarberit rohkem. :)



Nipid toidu paremaks ära kasutamiseks!

Nägin Malluka blogis postitust teemal 6 viisi, kuidas kasutada toidujäänuseid, kindlasti soovitan seda tsekkida, sest minu jaoks olid seal seni täiesti tundmatud nipid, mida tasuks proovida. 
Päris toidujäänustest ma nüüd rääkima ei hakka, aga kirjutaksin pigem sellel teemal, kuidas elada nii, et peaks võimalikult vähe toitu ära viskama, sest nagu ka Mallukas mainis oma postituses, tekib paratamatult seda kraami, mis lõpuks võib-olla ka kinnises pakendis tuleb ära visata. 
Meil oli peres vahepeal suur probleem just sellega, et me ostsime nii palju toitu ja lõpuks pool sellest tuli minema visata, sest see läks pahaks vüi läks hallitama. 
Siis hakkasin aga mõtlema rohkem säästlikumalt. 

1) Vahel on väiksemas pakendis toidu ostmine kasulikum ja soodsam
Oleme me ju kõik kokku puutunud sellega, et 500 grammi juustu kilohind on lõppkokkuvõttes odavam, kui 200 grammi kilohind ja nii tavaliselt krabataksegi just see suurem pakk juustu poeletilt, lootes säästa. 
Aga elu on mulle isiklikult näidanud, et kui ma just mingit ahjuvormi ei tee, kuhu peale palju juustu laotada, siis lõpuks veerand sellest juustust läheb lõpuks hallitama, sest me ei jõua seda kõike ära tarbida. 
Sellepärast olengi hakanud näiteks just juustu ostma väiksemas pakendis, sest siis saan ma kindel olla, et ma selle kõik ära tarbin, kui see hallitama läheb. 

2) Saia kuivatamine
Tihti ei lähegi sai hallitama, kui Sa seda enam ei taha, vaid muutub hoopis natuke liiga kuivaks ja kõvaks. Selleks ei pea aga saia alati just minema viskama, vaid võib hoopis panna kuskile kaussi ja tõsta kapi otsa kuivama. Kuivatatud saia saab hiljem ära riivida ja nii ongi olemas kodune riivsai. 

3) Eelmise päeva toit
Tegid eelmisel päeval nii palju sööki, et jäi üle? Õigesti säilitades, saad seda ka homme süüa. Mõned kuud tagasi olin ma veel see laisk inimene, kes ei viitsinud panna samal õhtul ülejäänud toitu kuskile säilitusnõusse ja lükata seda külmkappi, vaid enamasti jäigi see mulle pliidile vedelema. Kõikide toitudega muidugi ei juhtu ööga midagi, kuid näiteks supid kipuvad siiski pikalt soojas olles pahaks minema. Aga nüüd olen ma oma laiskusest üle saanud ja hakanud iga õhtu peale sööki kohe ülejäänud toitu säilitusnõusse ja külmikusse panema. Eelmise päeva kartuleid ja kastet praen ma tavaliselt segamini hommikul pannil ja nii saabki hommikusöök natukene rikkalikum, kui tavaline võiku või kiirnuudlid.

4) Üksik kurk või poolik paprika
Vahel juhtub, et külmkappi suurde kurgipurki on jäänud vaid üks kurk või siis köögiviljariiulilt vaatab vastu poolik paprika, mis kipub juba kortsu tõmbuma või siis jupike vorsti, mida võib-olla just võileiva peale panna ei tahaks. Selleks korraks teen ma just kodus mingit makaroni, praekartuli rooga või koguni lausa ahjuvormi, kuhu saab need üksikud toiduained sisse tükeldada. Ükskõik mis toidule saab ju tegelikult neid lisada, ka supile ja salatitele või kastmele, tuleb olla lihtsalt loominguline. Nii annavad nad toidule maitset ning külmkapile ruumi juurde. :D

5) SÜGAVKÜLM
Meil isiklikult on päris väike külmik, sest korter ja pere on meil ka ju väike. Tänu sellele on ka siis külmiku sügavkülm suhteliselt väikese võitu, aga ega me sinna isiklikult palju midagi ei topi. Aga sügavkülm on tegelikult paganama ei hea asi, sest peaaegu ükskõik mille kindlaks säilitamiseks võid Sa ta panna sügavkülma. Liha, hakkliha, kana, till, rabarber jne. Lihaga ma soovitan muidugi teha nii, et Sa teed mingid parajad tükid ja paned eraldi sügavasse. Siis on hea võtta tükike liha ja teha näiteks kastet, mitte, et Sa võta terve kilose või suuremagi lihakätsaka sügavast välja, ootad kui see sulav nii palju, et saad sobiva tüki lõigata ja siis paned tagasi sügavasse. Midagi väga muidugi ei juhtu, aga see pidev sulatamine ja uuesti külmutamine pole vist hea. 

PS!: Nende suuremate ja väiksemate pakendite hindu tasub kindlasti poes alati võrrelda. Sest näiteks kaks 200ml kohvikoort on odavam osta, kui üks 380 või 400ml-ne kohvikoor. Hapukoorega oli ka vist nii, et kaks poolekilost hapukoort on odavamad, kui kilone hapukoor. Kui arvutada poes ei viitsi, siis jälgi lihtsalt hinnasildil kilo/liitri hinda, see annab Sulle juba võrdluse kätte. :)

Kui palju viskate Teie toitu ära? Milliseid nippe teate Teie toidu paremaks ära kasutamiseks?



Auto tulede vilgutamine - jah või ei?


Ma olen juba tükimat aega mõelnud, et tahaks midagi kirjutada selle auto tulede vilgutamise kohta, aga mitte kuidagi ma pole leidnud seda õiget viisi kuidas alustada. 

Ja nagu tellitult, tuli eile välja arvamuspostitus "Ära mulle oma kuradima tulesid vilguta".
Auto tulesid vilgutatakse erinevatel põhjustel - kui vastutuleval autol tuled ei põle; kui teel on nähtu põtra või muud looma; kui tahad vastu tulevat autojuhti tervitada või kui teel on märgatud politseid. 

Ja just see viimane põhjus tekitaski siis arvamuse kirjutajas vastumeelsust. Ning ta on öelnud ka päris head sõnad: "Kus sa tead, kellele sa vilgutad? Äkki just sellele tüübile, kes plaanib mälus peaga paar inimest surnuks sõita tunni aja pärast? Kas sa tahaksid tulesid vilgutada näiteks sellele tegelasele, kes paar aastat tagasi Tallinna lähedal Narva maanteel täis peaga ja kahesajaga eesolevale autole otsa sõitis, milles ühekuune laps hukkus? Ma arvan, et mitte. Parem ära vilguta üldse. Vilgutamine ei tee liiklust turvalisemaks."

Kõik on õige ja tegelikult väga head näited toodud, kuid selle lõigu viimase lausega ma ei nõustu, et vilgutamine ei tee liiklust turvalisemaks. 
Mina isiklikult olen see järjepidev vilgutaja ja vilgutan ka siis kui on politsei. Ja olen ise mõelnud, et peaks vahel vilgutama ka niisama, kui politseid pole, sest äkki ma just nüüd vilgutasin sellele, kes sõitis 150km/h ja ta hirmust nüüd pidureid vajutas. Äkki kui ma poleks vilgutanud ja ta poleks hoogu maha võtnud, siis oleks ta kellegi sellel teelõigul surnuks sõitnud?
See vilgutamise teema on tõesti jälle see teema, kus arvamused lähevad kaheks. Ja ma usun, et kellegi arvamus pole vale. 

Ise olen veel mõelnud ka sellele, et võiks ju vahel teha tuledevilgutamise "reide" nagu politsei teeb kõik puhuvad reide. Noh, et vilgutadki kõikidele autodele, kes vastu tulevad. Sest 90% tõenäoliselt, see kellel pole lube või kes oli joobes, jäävad seisu või leiavad mõne külavahe tee sõitmiseks. Või kui tuleb vastu see kõva kihutaja,siis vajutab ta pidureid ja on hirmul. Ja nii kaua kui ta tee ääres ka politsei pole näinud, nii kaua ei julge ta juurde ka tõenäoliselt vajutada. 
Samas oleks ju paras õppetund neile, kes vahele jäävad, võib-olla nad siis enam rooli ei istu? Aga samas on ju palju neid, kellel on ükskõik ja ütlevad: "ükski ment mind ei peata" ja lasevad ka peale arestimajas istumist sama rodu edasi. 

Mina vilgutan edasi. Kas teised vilgutavad, on nende endi otsus.
Kas Sina vilgutad auto tulesid? Mida arvad Sina autotulede vilgutamisest?

esmaspäev, 26. juuni 2017

Meie jaanid 2017

Minu blogis on olnud mõned päevad vaikus, mõistagi just sellepärast, et jaanid olid. 
Meie jaanid olid üsnagi vaiksed, sest kuskil suurtel jaanituledel me ei käinud. Veetsime seda rohkem väiksemas oma seltskonnas. 

Neljapäeval oli Henril poolik tööpäev ning ta jõudis koju juba kell 1. Viisime mõni tund hiljem lapse maale minu ema juurde ning siis ise suundusime Karmo juurde Orgusele. Seal tegime väikest viisi grilli ning sauna. Ma algul polnud kindel kas lähen üldse sauna, sest ka saunatamise kohta raseduse ajal olen kuulnud ma erinevaid jutte. Kuna ma nagunii kannan läätsesid ja ei tohiks pikalt kuskil MEGA kuumas saunas olla, siis mõtlesin, et kui saun päris kuum pole, lähen minagi leili võtma. 

Poisid käisid ees saunas ära, siis läksime meie Heleniga kahekesi sauna. Seekord saun ei tundunudki eriti kuum, kuigi kraadi esialgu näitas 80 kraadi. Isegi kui pärast oli 90 kraadi peal, siis ei hakanud ma isegi mitte higistama, istusin tuimalt saunas ja mõtlesin, et see kraad raudselt valetab. :D Aga kui ma Helenit kõrvalt vaatasin, siis ei saanud see kraad nii väga nüüd valetada ka, sest tema higistas korralikult. :D
Ühesõnaga minuga on mõtetu saunas käia ja ma ise ka ei näe sel erilist mõtet. :D :D
Aga õhtu oli tore ja seltskond meeldiv. :D

Koju hakkasime liikuma kuskil poole ühe paiku. Henri nagu tavaliselt öistel autosõitudel jäi viie minutiga magama ja nii ma siis pidin ise haigutades 40 km koju sõitma. :D
Kodus vajusin nagu nott magama. Olime plaaninud, et kuna laps on maal, siis saame rahulikult magada lõpuks nii kaua kui tahame, aga nagu kiuste, siis kui saaks magada, siis kaob uni ära ning meie ärkasime juba pool 8 üles.
Kümne paiku läksime juba lapsele järgi. Plaanis oli tegelikult laps kauemaks sinna jätta, aga igatsus tema järgi oli nii suur ning pealegi Priidu ja Kerli lapsel Kasparil oli sünnipäev - sai kaheaastaseks. Võtsime Karl Hendriku peale ja siis läksimegi Tamsallu Kaspari sünnipäeval. Seal olime kuni kella kaheni. 

Siis tulime koju, magasin tunnikese ja siis tuli mu vend Tartust rongiga ja ma pidin tema maale viima. Kuna laps magas, siis jäi Henri temaga koju. 
Õhtul tekkis plaan minna Priidu ja Kerliga trippima. Selleks oli aga vaja lastele lapsehoidjat. Lõpuks oli Henri vend ja Helen nõus lapsi vaatama. Et neil lihtsam oleks, siis otsustasin, et Karl Hendriku võtame kaasa. Pikalt plaanisime ja lõpuks otsustasime, et läheme Läsna järve äärde. Ütlesin kohe Henrile, et seal 100% kindlalt väga palju rahvast. Muidugi Henri ei uskunud mind ja kinnitust sellele väitele sai ta alles siis, kui me Läsnale jõudsime. Ujumisjörve ääres oli VÄHEMALT 20 autot, mitu haagissuvilat ja räigelt rahvast. Kuna Läsnal on üks järv veel, millest saab vaid kala püüda, siis läksime igaks juhuks ka sinna vaatama, kas ka seal rahvast on. Seal polnud ühtegi hingelist ja nii me siis tegimegi sinna lõkke üles ja pesitsesime seal. Selleks ajaks kui me sinna jõudsime jäi aga Karl Hendrik magama. Käisin mitu korda autot soojendamas, et tal oleks ikka soe magada. 

Mingi kell 2 ärkas Karl Hendrik aga üles ja enam magama ei tahtnud jääda, panin sooja kombeka talle selga ja õnneks oli ka vanker meil kaasas ning siis Henri kärutas teda seal ringi. 
Mingi hetk tuli mul endal aga räige uni peale ja viskasin autosse magama ja magasin lausa tund aega. Mingi pool neli ärkasin ülesse, sest autos hakkas külm. Siis ütlesin Henrile, et me võiks hakata vaikselt koju minema. Võtsime veel Kelli ja Taavi ka peale ja viisime nad Tamsallu ära. 
Muideks siis, kui me Tamsalu läksime, siis Imastu ristis nägin ma jaanide ajal esimest korda üldse politseid. Imestasime Henriga terved jaanid, et mitte kuskil politseid polnud näha, räige vaikus oli kogu aeg. 
Mina olin terve laupäevase päeva voodis nagu laip, sest ma olin niiiiiii väsinud. Lõpuks hakkas veel pea ka valutama. Õnneks sain naabrinaiselt valuvaigistit ja siis tasapisi läks valu ära. Ise veel naljatasin Kerlile, et teised kõik jõid ja mulle mõjus. :D

Sellised olid meie jaanid. Peab tõdema, et väikses seltskonnas jaanide pidamine on tegelikult päris tore ja kuidagi palju lõbusam.

Kuidas Teie jaanid möödusid? Kas käite pigem suurtel jaanituledel või eelistate väikses seltskonnas jaani pidamist?

neljapäev, 22. juuni 2017

Ma olen õnnelik, sest mu laps areneb!

Nii mõnigi raudselt mõtleb selle postituse pealkirja lugedes, et "ah, imelik oleks ka ju, kui ma poleks õnnelik", aga olgem ausad, Karl Hendrik on siiski mu esimene laps ning ma ei tea ju tegelikkuses kui kiiresti või kui aeglaselt selline arenemine käia võiks. Muidugi on arenemise kiirus igal lapsel erinev, aga mina olen küll õnnelik, et Karl Hendrik niimoodi juba areneb. 
Ta veel ei räägi, kui siiski "emme", "itti", "kalli" tulevad tal regulaarselt suust välja. Üks asi mida on ta nüüd pidevalt ja väga palju hakanud "ütlema", on "wigguwiggu", nagu keegi oleks talle seda Jason Derulo - Wiggle laulu lasknud. :D Ja kui lapsel on hea tuju, siis trambib ta jalgadega tantsu ümber enese ja laseb muudkui "wigguwiggu" :D

Aga see arenemise jutt tuli tegelikult mul täna just sellepärast, et täna ma täheldasin 100% kindlalt, et ta saab asjadest aru. Nimelt hommik algas meil natukene enne pool kümmet, vahetasin tal mähkme ära, aga jätsin selle pambu voodi kõrvale vedelema. Sest hakkasin midagi muud tegema. Olin siis pliidi ees ja tegin pliidi alla parasjagu tuld, kui nägin, et Karl Hendrik tuli see pissune mähe näpus ja sammus kraanikausi poole. Olin juba valmis ütlema "Karl Hendrik ei tohi", kui sain aru miks ta tegelikult see pamp näpus kindlal sammul kapi poole läks. Kraanikausi kapis on meil ju prügikast. Tegi tema siis ukse lahti, vaatas pikalt kappi ning viskas siis potsti selle mähkme prügikasti.
Läksin kohe tema juurde ja tegin talle pai ning kiitsin teda, kui tubli poiss ta on. 

Samamoodi tegelikult on näiteks puude ja paberrämpsuga. Karl Hendrik teab väga hästi, et puud käivad pliidi alla, sest alatihti leian ma ta pliidi eest askeldamas ja pliidi alla puid toppimas, muidugi siis, kui pliidi all tuld pole. Sest kui tuli all on, siis me paneme tavaliselt pliidiluugi nii kõvasti kinni, et ta lahti seda teha ei saaks. 

Olen tegelikult teda hakanud vähem keelama, sest kuskilt ma ju ükskord lugesin, et ära sega last, kui ta mängib, sest siis ta ju arenebki. 
Käib ta mul pidevalt kapi sahtlite kallal. Mitu korda olen talle peale sattunud ning mitte midagi öelnud ning kui poiss mind märkab, siis paneb ta ilusti asjad tagasi sahtlisse ja lükkab sahtli ise kinni. 
Vahepeal oli see periood, kus ta käis kogu aeg meil riidekapi kallal. tegi kapiukse lahti ning kiskus lihtsalt kõik mis käeulatusse jäi kapist välja. Lõpuks tegi Henri kapi ustele wannabe luku, ehk pani naelad ette, et Karl Hendrik ust lahti ei saaks. 
Aga nüüd viimasel ajal ma enam neid naelu ette polegi toppinud ning isegi kui kapi uks pärani lahti on, siis Karl Hendrik ei kipu enam kapi kallale. 
Seda teab ka Karl Hendrik, et saapad käivad jalga, ükskõik kui suured nad ka poleks. Henri ostis endale alles hiljuti uued tossud ning Karl Hendrikule need meeldivad nii väga, et vähemalt päevas korra pistab ta oma pisikese jala ühte Henri kossi ning lohistab seda siis oma jala otsas mööda tuba. :D

Neid pisikesi märgatavaid arenemisi on tegelikult veel, aga kõigist järge mööda pole mõtet vast rääkima hakata. Aga tõsiselt täna ma sain aru, et Karl Hendrik tajub biiti ning jäljendab meid, oma lapsevanemaid. See tähendab seda, et kui ma tahan, et ta asju ka õigesti teeks, pean ma ise talle hea eeskuju olema. :)

Mis on Teie arvates lapse arenemise tunnusteks? 

kolmapäev, 21. juuni 2017

Toit ja kuupäevad nende pakenditel

Ma tean väga palju inimesi, kes on kinni neis kuupäevades, mis on toiduaine pakendile trükitud. Jep, kunagi ammu olin ma ise ka selline ning kui kuupäev üle oli läinud, siis ma ei tahtnud seda toodet enam ja viskasin minema või keeldus söömast. 

Kuna minu isa oli aga see inimene, kes ostis alati neid -25%, -50% või siis -75%-se kleepsuga tooteid, siis õppisin ma, et kuupäev ei määra tegelikkuses seda, kui kaua toode säilib. 
Alustuseks teeme selgeks mõisted "kõlblik kuni" ja "parim enne", sest siiski on veel inimesi, kes ei tee neil vahet. 
  • «Kõlblik kuni» näitab aega toidu realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäevani, kusjuures märgitud tähtpäev arvestatakse säilimisaja sisse. Tähtaega ületanud toitu müüa ega edasiseks käitlemiseks kasutada ei tohi.
  • «Parim enne» on tähtaeg, mille jooksul toidu valmistaja või pakendaja tagab säilitamistingimuste järgimise korral toidu nõuetekohasuse. Tähtaja kättejõudmisel on kaupa lubatud tarbijale pakkuda ja müüa juhul, kui see on ohutu elule, tervisele ning tarbijat on teavitatud kauba puudusest.

Neid allahindluse kleebiseid pannakse siis tavaliselt neile toodetele sel päeval, kui nad aegvud, põhimõttega, et inimesed need siiski ära ostaksid ja pood neid minema ei peaks viskama. 
Kuid tehakse ka nii, et mingil päeval lihtsalt on mingi toode sooduses ning pärast kodus avastad, et see toode on tänase kuupäevaga. 

Näiteks oli minul ükskord Säästumarketis juhus piimaga. 1,5 liitrin piim maksis 49 senti, nägin kohe, et tegu on sama kuupäeva piimaga. Hinna kontrolliks siiski vaatasin pakendilt ja hinnasildilt triipkoodi, et võrrelda, üks meeste rahvas, kes kõrvalt teistsugust piima valis, märkas, et ma hakkasin seda piima endale korvi pistma ning ütles mulle siis, et "See on tänase kuupäevaga". Ütlesin talle sellepeale vastu: "Ma tean, mis siis?" 
Mees oli natukene ehmunud ja ütles siis vastu: "Noh jah, kui te selle kõik täna ära joote". 
Ütlesin nii mööda minnes talle sellepeale, et ma olen ka eilse kuupäevaga piima joonud ja siiamaani elan ning sammusin kassasse. 
Kui Sa toitu kohe külmkapis ilusti säilitad, ei juhtu ka mõned päevad peale kuupäeva ületamist sellega midagi. Käsi südamel, on mul külmkapis hapukoor ületanud kuupäeva nädal aega ja ka peale seda olen seda tarbinud ja ära pole surnud. Minu arust kõik seisneb siiski selles säilitamises. 
Sai ja leib aeguvad minu jaoks alles siis, kui need hallitavad või on liiga kõvad. Nii kaua kui hallitust pole ning sai on pehme, söön ma teda. 
Mitmete lihatoodetega on nii, et pane ta aga sügavkülma ja ta võib Sul seal säilida kasvõi pool aastat. 

Ega ma ei pane pahaks seda, et inimesed paaniliselt kuupäevi vaatavad ning sellepärast mõne teise toote valivad. Ausalt, kui ma ostan täishinnaga toote ja ma tean, et ma seda kohe ära ei tarbi, siis otsin ma ka riiulist selle pikema kuupäevaga isendi ja panen korvi. Sest miks mitte? 
Vanasti kui isaga poes käisin, siis tundsin "häbi", et ta allahinnatuid tooteid ostis, sest mõtlesin, et mõni mõtleb, et me oleme mingid vaesed. :D Aga praegu ma ei karda haarata poeletilt allahinnatud toitu, sest mul ausalt ükskõik mida inimesed arvavad. Toit on toit, kui see mul kõrist alla läheb ja ma ära ei sure, siis pole ju mitte midagi mille kallal nuriseda. :D
Piima ja hapukoore kuupäeva ma nii paaniliselt ei vaata, sest ma olen kogenud, et ka nädal hiljem kõlbab piim, kui ta on mul ilusti külmkapis olnud.  Aga muidu kookide, kohukeste ja muude piimatoodete kuupäevi ma siiski vaatan, sest piimatooted kipuvad kiiremini riknema/hallitama minema. Kui toode on mul külmkapis alles aegunud, siis prooviks siiski enne maitsen, kui kõlbab, läheb käiku, kui mitte, siis läheb ära viskamisele.
Kas Teie julgete osta allahinnatuid toitu? Või olete see "paaniline" kuupäevade jälgija? Kas vahel on olnud nii, et ostate täishinnaga toote ja ta "aegub" (ületab oma aja) lõpuks Teil lihtsalt külmkapis ära?

need vastikud vastikud unenäod

Olen juba ammu kuskilt lugenud, et paljudel on raseduse ajal imelikud unenäod ning minul on ka, aga aega mööda on need unenäod juba täiesti ajuvabaks läinud. 

Näiteks, eile öösel nägin ma unes kuidas ma tapsin inimese. Jep, ma reaalselt nägin unes kuidas ma tapsin teise inimese ära. Mingi noormehe uputasin kaussi ära, hirmust et ta tahab mind tappa. Ja kui olin ta tapnud ja temast vabanenud, tuli välja, et see noormees ei tahtnud mulle kunagi halba ja oli minust terve elu sissevõetud olnud. 

Aga tõenäoliselt, kuna ma eile seda unenägu nägin, siis oligi just sellepärast eile mul jube halb päev - terve päev oli täis ebaõnnestumisi.
Ja nüüd täna, pani veerand 1 Karl Hendriku magama ja tegin ka lõunauinaku. Tore, et nüüd enne kella kahte Karl korra üles ärkas, sest ta äratas mind tobedast unenäost.

Nägin unes ühte meest, keda nägin päris elus VIST esimest korda pühapäeval. Ma tean isegi ta nime. Ja nüüd siis nägin unes, kuidas ta tuli sealt majast välja, kus ma teda pühapäeval nägin. Mina sõitsin autoga ja tema jooksis ja tuigerdas mu auto ees kuke kostüüm seljas. Ja üks hetk hakkas ta lollitama täpselt nii nagu tahaks, et ma ta alla ajaks ning siis lihtsalt jäigi mulle auto ette seisma ja ma sõitsin õrnalt talle otsa. 

Tema siis tõusis ehmatusest püsti ja hakkas sõimama, et ma olen ikka täielik debiilik, et ajan siis vaese mehe täiesti lampi alla. Mina kukkusin temaga muidugi vaidlema ja ütlesin, et mida ta ajab, et ise jäi meelega mulle auto ette seisma ja, et mul on autos tunnistaja ka. Ühesõnaga see mees läks täiesti segi oma süüdistustega ja helistas politseisse. Peale sinna helistamist, naeris mulle näkku ja ütles, et nüüd hakkan ma talle veel kopsakat valuraha maksma. Mina muidugi vaidlesin, et mul on tunnistaja, et ta meelega mulle auto ette hüppas ja ta teeb end vaid lolliks. 
Õnneks äratas siis Karl Hendrik mind üles sellest tobedast unenäost. 
Tõsiselt vastikud ja ärritavad unenäod. 
Lugesin äsja, et nii Kanal kui TV3 lahkuvad vabalevist, kas äkki keegi saaks selle unenägudekanali ka mu peast lahkuma sundida? :D

Mis on kõige pöörasemad unenäod mida Teie näinud olete? 

Läätsed vs prillid

Pilt septemrbist, kui sain uued prillid. :D
Kooli ajal tehti meile pea iga aasta (vähemalt algkoolis) silmadekontroll. Kui ma neljandas klassis käisin (aasta oli siis 2006), siis medõde suunas mind silmaarstile. Mäletan, et kui ma selle väikese paberilipikuga koju läksin, millel oli kirjas, et ma peaksin silmaarstile minema, sain ma emalt väga palju möliseda, et mis kuradi silmaarsti minul vaja on ja et tema olid ka kunagi noorena silmad haiged, aga et vaadaku ma teda nüüd, iseenesest läksid korda ja nüüd näeb ta super hästi. 

Kuna ma tol ajal olin vaid 10-aastane, ei osanud ma seda olukorda kuidagi hinnata ning arvasin suures õndsuses, et minu emal on kindlasti õigus. Nii see väike paberilipik, kus oli kirjas, et peaks silmaarstile minema, jäigi mulle peeglikapile liniku alla peitu. 

Jõudis siis kätte aasta 2009 ning minu silma nägemine oli juba nii hulluks läinud, et ma pidin kogu aeg kissitama, endale ma muidugi seda kunagi ei tunnistanud. Aga õnneks minu teised pereliikmed märkasid seda ning mu õde pani mulle Tapale silma arstile aja. Kui ma siis lõpuks silmaarstile sain, siis arst ei jõudnud ära imestada, et kuidas ma siiamaani elanud üldse olen - minu mõlemad silmad oli -4,5, Jah, te lugesite õigesti MIINUS NELI KOMA VIIS. Kui ma lõpuks seal sain korraks siis enda silme ette prilli klaasid, mis pidanuks mulle sobima, olin ma nagu WOW, kas maailm ongi nii ilus ja terav?

Ehk ma olin elanud mitmeid mitmeid aastaid hallis udus... Mäletan, et peale arstil käiku läks siis prillide kättesaamiseks veel aega kuskil nädal ning kui ma lõpuks need prillid kätte sain, olin ma ikka õnneseen küll, sest enam polnud maailm hall ja udune, vaid hoopis värviline ning terav, ning ma nägin lõpuks, et isegi minu toa laes oli suur ämblikuvõrk. 
Lõpuks ma muidugi avastasin, et mulle tegelikult need prillid eriti ei sobi ning 2011. aasta suvel, kui ma olin Tartus oma õel külas, siis ta pakkus mulle välja, et käime silmaasrtil, vaatame mis seis silmadega on ja tellime läätsed. 

Mõeldud, tehtud ning selleks ajaks oli siis mu silma nägemine juba -6. Paari aastaga oli ta ikka halvenenud. Peale seda uurisin netist mitmeid silma harjutusi ja üritasin neid suvel teha, aga lõpuks jäid need ka sinna paika. Aga läätsed said tellitud ning kohale tulid nad juba paari päeva pärast.
Olin läätsede suhtes väga skeptiline ja mõtlesinkogu aeg, et kudas ma peaksin need endale silma toppima? See tundus nii vastik ja jälk, et ma pean endale näpuga midagi silma panema ja tänu sellele mõttele panin ma esimest korfa endale ühte ainsat läätse silma lausa pool tundi. Ja teisega läks sama kaua aega. Aga tunne oli mega, mul polnud enam mingeid prille ja ma nägin taas suurepäraselt. 
Järgmisel päeval sain juba mõlema läätse silma panekuga hakkama 20 minutiga ja nii see iga päevaga kiiremaks muutuski. 

Tänaseks olen ma siis läätsede kandja olnud 6 aastat. Vahepeal on mu silma nägemine -6,5 peale läinud, aga see pole hullu.
Prille kasutan ma vaid õhtuti ja öösel. Mul olid need samad prillid, mis ma 2009. aastal sain kuni eelmise aasta juunini, siis aga juhtus väike äpardus, prillid kukkusid öösel voodi servalt maha ning Henri astus neile hommikul peale ning sang läks katki. Seda enam kahjuks mitte kuidagi parandada ei saanud. 

Nii ma siis terve suve olin öösiti kimpus sellega, et ma pidin pimesi näiteks wc-sse koperdama või lapsega tegelema. 
Septembris käisin aga uuesti Rakveres silmaarstil. Silmanägemine ikka stabiilselt -6,5. Valisin siis endale uued prillid välja ning tellisin ära. 
Kuigi nüüd on mu prillid palju ilusamad, siis ma ikkagi kasutan neid vaid öösiti. Aga samas, vahel kui silmad valytavad läätsedest, siis panen ka ette prillid, aga seda väga harva, sest läätsedega tunnen ma end palju kindlamalt.

Kui ma vahel seltskonnas mainin, et mul on läätsed, siis inimesed tulevad ja hakkavad oma pilguga mu silmadesse puurima ja ütlevad "issand, tõesti või, pole üldse aru saada, et Sul läätsed oleksid" :D

Kas eelistate kanda rohkem prille või hoopis läätsesid? Kas mõte läätsede silma panemisele tekitab teis judinaid?

Suitsetamine ja alkoholi tarbimine raseduse ajal

Pildiotsingu pregnancy and smoking quotes tulemusRasedusega kaasnevad mitmed kohustused - kaks neist on kohtused mitte suitsetada ja mitte alkoholi tarbida. 
Minul pole õnneks kummagagi probleeme, mina ju ei suitseta ning alkoholi tarbisin ka niikuinii viimati detsembri alguses, ehk siis üldse kuu enne seda kui üldse rasedaks jäin. 

Üldse selle kahe aasta jooksul, mil ma juba teist korda rase olen, tarbisin ma alkoholi vaid eelmise aasta novembris-detsembris ja seda ka mõnel üksikul nädalavahetusel. Detsembris tekkis plaan, et teen 2017. aasta alkoholivaba aasta ning nüüd kui ma olen veel rase kah, siis 100% tõenäoliselt see mul ju ka õnnestub. 

Aga siiamaani pole ma nagu kindel, kuidas üldse selle veini joomisega on raseduse ajal? Paljud ütlevad, et võib juua natukene, samas arstid ju ütlevad, et ei tohi. Mitte et ma tahaks veini juua - ma pole tegelikult üldse veini sõber, aga mind rohkem nagu huvitaks, kas sel on tõepõhi all või on see vaid müüt, et raseduse aeg tohib veini juua?
Ise olen arvamusel, et kui oled rase, siis 9 kuud võiks ju end talitseda ja alkoholist oma näpud eemale hoida, kõik siiski selle nimel, et KINDLASTI sünniks terve laps. Täpselt nagu on lood suitsetamisega. Kui tahad, siis mürgita ennast, aga jäta laps asjast välja, ehk siis kui oled juba kord rasedaks jäänud, siis tegele ka sellega, et Sa ei mürgitaks enda sees kasvavat pisikest elu. 

Olen ikka õnneseen enda arvates küll, et ma ei suitseta,  vaadates neid, kes on igapäevased suitsetajad ja kui raske on suitsetamist maha jätta. Aga lapse nimel ju tasuks? 
Nii halb on vaadata neid naisi, kel suur punukene ees ning siis võtab ta taskust suitsupaki, topib sigari ette, süütab põlema ning süüditamatult lihtsalt kimub seda.. 
Mõtlen vahel ka sellele, et minult küsis ämmaemand kohe esimesel visiidil, ega ma ei suitseta ning tarbi alkoholi, uhkusega sain öelda EI, aga mida need regulaarsed joojad ja suitsetajad siis ütlevad? Kas nad julgevad tunnistada, et suitsetavad ning neil on plaanis ka raseduse ajal edasi suitsetada või vaikivad nad selle maha?
Paljud toovad raseduse ajal suitsetamise põhjuseks selle, et ei tohi kohe maha jätta vaid aega mööda, aga miks te seda siis ei tee vaid kimute täpselt sama palju (mõni isegi rohkemgi) kui enne rasedust?
Minu arust, kui muidu on raske suitsetamist maha jätta, siis lapse saamine peaks olema piisavaks motivatsiooniks seda teha.  

Minu perekonnas mõned suitsetajad siiski on, kuid kõige tihedamalt puutun ma siiski kokku ju Henriga. Ja ikka ja jälle lähme me riidu selletõttu, kui tal on autosõidu ajal nii suur suitsunälg, et ta tahab akna lahti teha ja koni põlema panna. Ma ei jõua ära karjuda, kui vastik ja nõme see suitsuhais on. Ma tõsiselt vihkan suitsuhaisu, see ajab mind köhima ja on minu arust jube rõve. 
Respekt kõigile rasedatele suitsetajatele, kes on vähemalt raseduse ajaks loobunud suitsetamisest! 

Kas raseduse ajal veini joomine on müüt või on sel ka mingi tõepõhi all? Mida arvate suitsetamisest raseduse ajal? Küsimus neile, kes suitsetavad, aga pole rasedad: kui jääksite rasedaks, kas oleksite valmis oma veel sündimata lapse nimel suitsetamise maha jätma või jätkaksite suitsetamist kuni raseudse lõpuni?

reede, 16. juuni 2017

üllatus-üllatus

Alles hiljuti, keegi pani üles pildi, et sai proovida uut Coca-Cola Lime'i.  Ning paljud on selle heaks kiitnud. 
Kuna ma aga 20. mail kurtsin, et ma olen täielikus Coca-Cola sõltuvuses, siis hakkasin end sellest võõrutama ning olen sellest ajast olnud TÄIELIKUL Coca-Cola dieedil, kui nii võib öelda. :D Mitte tilkagi Coca-Colat, kuigi poeletil seda nähes, on alati raske olnud sellest mööduda. Ning Henrigi on vahepeal Cocat ostnud ja joonud seda, aga mina olen siis raske südamega keeldunud. :D


Kuna ma täna olin Tallinnas ja käisin ämmaka vastuvõtul ära ning mul oli rongini nii palju aega (2h) ning kõht oli tühi, siis mõtlesin, et võin ju üle pika aja taas Macis einestada. Pole Macis ja Hessis juba ei tea mis ajast käinud, nii kaua igal juhul mitte, et ma seda viimast korda isegi mitte ei mäleta enam. :D

Tulin siis mäkki ja valisin iseteenindustahvlilt (ma ei teagi kas neid asju nimetatakse nii?) Suure Big Maci eine, siis tuli ette jookide valik. Mõtlesin pikalt, et kas võtan Coca või mitte, aga lõpuks ikkagi otsustasin, et kord kuus ju võib endale seda lubada. Valitud, tehtud, makstud ja tuli vaid oodata.
Enne mind sai toidu kätte üks noormees ja nägin, et lisaks topsijoogile oli talle pandud kaasa ka Coca-Cola laimiga. Ise samal ajal mõtlesin, et pagan, kas siit saab seda osta, et huvitav palju maksab, et tahaks ka täiega proovida. Siis aga ilmus minu järjekorra number ja sain enda kandiku kätte ning ka minule oli juurde pandud see samune purgike Cocat. Silmad läksid mul kohe särama, sest kui teisipäeval Rakveres käisime, siis otsisin täiega Põhjaka Rimist seda samust Cocat, aga ei leidnud ning olin täiega pettunud.
No igal juhul nüüd ma lõpuks sain selle õnnetu laimiga Coca :D

Kuna ma aga istusin pooltesit tundi lausa mäkis ning selle pooletesit tunni jooksul lõrpisin oma poolest topsi Cocat, siis kõht on siiamaani nii punnis ja gaase täis ning hetkel ma küll seda laimiga Cocat proovida ei suuda. Aga millegi pärast usun, et see on mega hea. :D
Küll ma õhtul ära proovin. :D

Kas Teie olete proovinud laimiga Coca-Colat? Kuidas maitses? Ja kas Rakverest saab kuskilt üldse seda? :D

Kolmas ämmaemanda visiit. :)

Minu hommik algas raskelt kell pool 8, kui helises äratuskell. Karl Hendrik põõnas rahulikult edasi, samal ajal kui mina sättisin end korda ja panin riidesse. Just kui mul oli plaanis teda hakata juba ise äratama ja riidesse panema, otsustas ta siiski kell 8.10 ise ärgata. Panin siis ka tema riidesse ning lahkusime kodust. Käisin veel temaga koso bensukast läbi ja tankisin ning siis läksime Henri ema juurde, kuhu ma Karl Hendriku jätsin nii kauaks, kui ma ise Tallinnasse ämmaka visiidile tulin. 
Kell 8.50 hakkasin siis Tapalt sõitma Aegviidu suunas. Aegviitu läksin ma täna taaskord selletõttu, et rongiajad ju nii nõmedad ja kui ma oleks Tapalt rongile läinud, siis tagasi Tapale jõuaksin ma alles peale kolme. 

Aegviidust läks rong kell 9.26, Kitsekülasse jõudsin 10.10 ja ämmaemanda visiit ise oli kell 10.30. 15 minutit rahulikku kõndi ning olingi juba ITK's. Kaalusin ära, läksin ämmaka ukse taha, mis oli lahti ning lipasin kohe sisse. 
Nagu tavaliselt uuris ämmakas, kuidas ma end tunnen, kas millegi üle kurta on jne. Muidugi on kõik hästi ja nii ma ka ütlesin. 
Küsis ta nagu iga kord, et kas põnn tegutseb ikka iga päev kõhus ning oli rahul, et mu vastus oli jaatav ning ütles, et siis tähendab, et temaga on kõik hästi ja korras. 
Siis uuris kaalu kohta. 
Tänane kaal oli 65,5 kg
Ultraheli visiidil (26.05) oli: 63,2kg
Eelmises visiidil (10.05) oli: 61,4 kg
Algkaal: 58 kg

Ehk siis kaalu on ka omajagu juurde tulnud, aga ämmaemand ütles, et kõik on normis. 
Siis vaatas üle ultraheli tulemused ja ütles, et kõik ikka väga hästi ning et igate pidi on tähtajaks 12. oktoober, niiet tähtaja kõikumist ei tundu olevat. 
Siis mõõtis ta emakapõhja kõrgust, mis oli 24 cm. Nädalaid ise on mul tna 23+1 ning ütles, et see ka okei. Muidu on, et emakapõhja kõrgus peaks olema sentimeetrites sama palju kui on siis antud hetkel nädalaid, aga pluss/miinus 1 cm on okei. :D
Siis kuulas ta veel lapse südamelööke, mis jäid 140 ja 150 vahele. Naljakas, aga juba siis kui ma Karl Hendrikut oodates sellest aparaadist neid lapse südamelööke kuulsin, siis alati olen mõelnud hobuse kappamise peale, täna samamoodi, ma ei tea minu arust on see täiega nagu hobuse kappamine. :D
Noh ja 10 minutiga oligi visiit läbi, arst kiitis ja ütles, et küik ikka nii hästi, panime uue ämmaka aja 24. juuliks ning nii läksidki meie teed seekord üle kuuks ajaks lahku. :D





Manuaalkäigukasti load vs automaatkäigukastiload?

Eile jäi mulle silma Facebookis ühes autode grupis postitus, kus üks naisterahvas uuris teistelt, et millist automaatkäigukastiga autot nad soovitaks algaja juhile. Juurde lisas ta tõsiasja, et käib ta alles autokoolis ning teeb automaatkäigukasti juhilube. 
Kuna keegi mu sõbralistist oli seda kommenteerinud, siis jäi see mulle silma ja läksin neid kommentaare vaatama. 

Nimelt oli üks noorhärra võtnud endale õiguse ja kommenteerida nii: "Krt küll, kui ei saa manuaal käigukasti selgeks, siis pole üldse rooli taha asja."
Minu arust oli see väga kohatu kommentaar. Oma tutvusringkonnast tean reaalselt ühte inimest, kes tegi endale automaadi load ning ma ise ka esialgu imestasin, et miks? Aga samas, miks ka mitte, kui on selline võimalus? Kui inimene on otsustanud, et tahab elus sõita vaid automaadiga, siis on tal selleks ka ju õigus. 

Tõesti kui teed automaadi juhiload, siis manuaalkäigukastiga autoga Sa sõita ei tohi, aga see on ju enne teada, kui Sa selle valiku oled teinud. Uurisin internetist ühte autokooli lehekülge ja sinna oli ilusti kirjutatud: "Juhilubade tegemiseks on täna kaks võimalust: manuaal- ja automaatkäigukast. Kindlasti tasuks automaatkäigukastiga juhilubade tegemisel mõelda sellele, manuaalkäigukastiga autoga sellisel juhul sõita ei tohi. Meie soovitame juhiload teha manuaalikäigukastiga, kuna nii saate parema ülevaate auto käitumisest ja ka vajaliku oskuse manuaaliga  iseseisvalt sõita." 
See samune noorhärra kommenteeris veel, et "No load oleksid võinud ikka normaalsed teha. Aga kui ei suuda manuaaliga sõita, oled ohtlik liikluses."
Aga kui Sa valisid automaadi load, siis sel juhul Sa sõidadki ainult automaatkäigukastiga. See tähendab, et Sa ei roni manuaali rooli ja Sa sel juhul ei saa Sa olla ka liikluses ohtlik?

No mis asja???? Mina loen küll sellest kommentaarist välja nagu kõik inimesed, kes sõidavad automaatkäigukastiga autoga on liikluses ohtlikud. Olete või? Ma millegi pärast ei usu, et ohtlikkus sõltub sellest millise käigukastiga autoga Sa sõidad. 
Peaaegu ju sama, kui Sa õpid manuaaliga sõitma, aga pole kunagi automaadiga sõitnud. Ikka pead ju mingis mõttes harjutama ka automaadiga sõitmist, sest ega see nüüd sündides Sulle sisse pole kodeeritud. Iagt asja tuleb õppida ja see vajab ka harjumist. 

Minul on manuaali juhiload nign isiklikult muidugi soovitaksin teha just manuaali load, sest siis võid Sa sõita kõikide autodega. Teine põhjus on see, et mulle meeldib manuaaliga rohkem sõita ning minu arust autoga sõitmise võlu peitubki käikude vahetuses. :D

Aga see on ju iga ühe oma asi ning oma arvamus ning tulla netis lampi maha tegema kellegi valikut, kui teine inimene hoopis palus soovitada automaatkäigukastiga autosid, mitte ei küsinud arvamus, kas tema valik on õige või vale. :D


Kas Teil on manuaal- või automaatkäigukastiga juhiload? Kas sõidate pigem manuaaliga või automaadiga? 

Lõpetuseks üks funny pic, miks automaadiga on tegelikult tore sõita. :D


neljapäev, 15. juuni 2017

sarikommentaator


Kui keegi mulle seda kunagi öelnud poleks, et ma liiga palju ja igat asja kommenteerin, siis tõenäoliselt ma ise seda tähele poleks pannud. :D

Aga Henri on mulle pidevalt teinud märkusi nagu "Näh jälle Sa kommenteerisid"; "ära kommenteeri kõike"; "kuradi kommentaator" :D Ja vahel kui ma õhtul istun telefon näpus ja midagi trükin, siis Henri on nagu "Jälle kommenteerid midagi v?" :D Ja siis ma olen nagu "Ei kommenteeri ma midagi" *Samal ajal ruttu kustutades kommentaari boksist teksti* :D

Aga ma ei tea, ega ma siis paha pärast kommenteeri, mul on lihtsalt vahel vajadus ja tahtmine teistega kaasa rääkida antud teemadel. Mulle meeldib oma arvamusi avaldada ja mitte ainult blogis, vaid ka päris elus ja kommentaariumites.
Kommentaariumid on siiski loodud ju selleks, et saaks kommenteerida. :D
Ja mulle meeldib vahel kommenteerida ka sellepärast, et vahel ju vastatakse kommentaaridele ja nii ilmnevad ka mitmed erinevad vaated erinevatest teemadest. :D
Aga tõesti, ma olen nagu sarikommentaator, mul kohe näpud sügelevad, kui ma näen, et mingi uudis on tulnud ja ma tunnen, et mul on midagi selle kohta öelda. :D
Inimeste pilte kommenteerin ma harva, aga kui kommenteerin, siis võid kindel olla, et see pilt jäi mulle silma ja tekitas minus mingeid emotsioone.
No näiteks endine klassiõde pani alles hiljuti endast uue pildi ja see oli tõesti minu jaoks nagu WOW-effekt, ta nägi palju naiselikum ja kenam välja, kui kunagi varem ja muidugi ma kirjutan talle sinna alla, et sobib ja et ta näeb kaunis välja. :D
Vanasti (u 5 aastat tagasi) oli jah nii, et kommenteerisid kõiki "ilus" ja "kena" ja seda kuidagi nagu "pugemise" eesmärgil. Või ma ei teagi miks, mõni pani ju iga päev pildi ja siis oli vaja igale pildile alla ikka kommenteerida. :D
Aga jah, pliis ärge pange mulle pahaks, et ma igal pool sõna üritan võtta. :D Tõesti ma ei tee seda paha pärast ja teinekord ma ei pane ise tähelegi, et ma liiga palju erinevates kohtades sõna võtan. :D
Aga samas olen ise tähele pannud ka, et peale minu on neid "Sarikommenteerijaid" rohkemgi. Sest ikka mitmete erinevate artiklite all kipuvad samad inimesed sõna võtma. Niiet jess, ma pole ainus. :D

Kui tihti Teie kuskil sõna võtate ja kommenteerite? Mis ajendab Teid kommenteerima? 

ebaõnnestunud hommik

Elu on ikka ebaõiglane. Pean täna minema Tallinnasse, ITK'sse ja oma proovi ära viima. Ärkasin juba kell 6.20. Kuna ma ainult korraks Tallinna ja kohe tagasi ning rongi ajad Tapa vahel nii nõmedad, siis otsustasin Aegviidust hoopis rongile minna, et siis saan varem Tallinnast tagasi ka. 
Ostsin ärgates internetist sooduspileti ära. 

Kella seitsmeks olid asjad koos, võtsin veel teisest käekotist oma pataka kaarte, vaatasin et Elroni kaart oleks olemas ja poole silmaga tundus mulle 100% kindlalt ka pangakaart olemas olevat. 
7.29 olin juba Aegviidus ja istusin rongi. Tuli teenindaja, ulatasin talle kenasti oma Elroni kaardi ja hakkasin siis pangakaarti (tudengikaarti) otsima, et tõendada, et olen üliõpilane. Aga mida pole, on PANGAKAART. No lihtsalt ei ole, mitte kuradi kuskil. 
Õnneks on olemas internet ja internetikoodid, et sain Elroni kaardile raha juurde kanda ja täispileti osta. 

Aga no miks? Kord elus kasutan võimalust ja ostan internetist pileti ette ära ja siis see ka veel pekki. 
Aga see ei tundugi nüüd nii hull, kui see mõte, et ma pean nüüd neli tundi näljas ja janus istuma, sest sularaha mul ju njetu. 
Ei jõua ma siin end ja seda pangakaarti ära vanduda. Ma südamest loodan, et see on siiski autos, mitte päris ära kadunud. :@

Kui ma tavaliselt lähen rongi pealt maha Ülemistes ja lähen sealt pool teed jala bussijaama ning sealt edasi bussiga ITK-sse, siis seekord läksin maha hoopis Kitsekülas ja jalutasin 15 minutit ITK-sse. Sai natukene kiiremini. Viisin proovi ära ja asusin Hotell Olümpia peatusesse bussi ootama. 
Nõme,et rongide vahe nii pikk on või, et üheksane rong näiteks kümme minutit hiljem ei lähe, sest siis oleksin ma vabalt ka sellele jõudnud. Nüüd istun ja ootan Ülemiste keskuses ja rongini on veel TUND aega :(

Kahjuks Swedbanki kontor tehakse ka alles kell 10 lahti, muidu oleksin sealt uurinud, et äkki saan sealt kuidagi raha võtta. Nüüd istun siin ja hingan saiakeste võrratut lõhna sisse ja mõtlen, et kus kurat ikka mu pangakaart olla võiks. :D
Oleks vaid mõni tuttav Ülemistes, aga kus Sa nüüd sellega. :D
Noh ongi korralik võõrutus Macist. :D

Lohutan nüüd end siis selle pildiga. :D



kolmapäev, 14. juuni 2017

Jee, Maša ja Karu ning seiklused Teliaga. :D

Ma pole tegelikult eriline teleka vaataja kunagi olnud ning vist see on ka põhjus, miks ma eriti pole digiboksist puudst tundunud. Moel elades oli meil Starman, kui ära kolisime, siis võtsime selle Tapale kaasa, aga siin see ei hakanud toimima, ainult mega korraks toaantenniga kraanikausi kohale ehitatud torni otsas. :D Võib-olla kui oleksime antenni õue paigaldanud, siis oleks isegi tööle hakanud, aga aasta alguses mõtlesime, et tühja kah ja tagastasime Starmanile tema seadmed. 

Veebruari lõpus ostsime endale suure plasma teleri ning selle ühendasime arvutiga ning arvutist panime filme ja multikaid. Nii täienes üsna kiiretsi ka meie päris oma DVD kogu, kusjuures avastasin odavalt - lausa 1€ eest väga põnevaid filme. Ühte mida ma kindlasti soovitan vaadata on "That's my boy"  - no lihtsalt tõeline huumor. 

Nii kaua kui Priit ja Kerli meie kõrvalkorteris elasid, maksime neile väikest raha ning saime kasutada nende wifit. Aga kuna nad mai alguses ära kolisid, siis kadus ka see võimalus. Siis laadisin oma emt internetikaardile raha ja kasutasime nüüd kuu aega seda. Aga see ei tasunud ära. sest 12€ eest said 20GB netti, mis sai vähem kui kahe nädalaga juba läbi, seega kuu ajaga kulus vähemalt 24€, tühisele 40GB-le, ja seda ka siis kui ikka kasutasime netti minimaalselt. Paar korda lubasime endale seda luksust ja vaatasime MINU.TV'st filme, aga tund aega filmi oli juba vähemalt 1GB netti. :D
Nii me siis eelmine neljapäev suundusimegi Teliasse ja uurisime, kas saaksime endale wifi ruuteri ja digiboksi. Kena teenindaja kohe uuris kas meie majal on äkki võrk juba olemas ja siis ütles, et ohhoo, olemas jah, et saadab tehniku meile ja temaga koos ka seadmed. 

Tehniku aeg oleks olnud siis eile (13.06) kella 11-13.30 vahel. Tegelikult Teliasse kohapeale läksimegi just sellepärast, et me poleks tahtnud tehnikut. Internetist teenust tellides pakkus ta aga kogu aeg tehnikut ja seetõttu otsustasimegi kohapeale minna. 
Okei, kuna ta seal aga ikka seda tehnikut pakkus, siis olime nagu okei, las ta siis tuleb. 
Eile siis helistati pool 11 mulle ja sama teenindaja ütles, et kahjuks teile ikka ei saa seda sinna paigaldada, kuna kaablimaht vms on täis (ülekoormatud). Et kui ikka soovite teenust, siis peate kohapeale tulema ja vormistama. 

Täna hommikureaktsioon, kui ma panin Masša ja Karu tööle. :D
No tänks, et pidime 5 päeva ootama mõttetult, et tehnik tuleks, aga keda ei tulnud, oli tehnik. :D
Õhtul kui Henri töölt koju saabus, sõime kõhud täis ja läksimegi siis JÄLLE Rakverre Teliasse. 
Seekord läks siis kõik õnneks ja saimegi oma kaua oodatud digiboksi ja ruuteri. 

Nüüd lapsel vähemalt kodus lõbu laialt, sest multifilmide valik on T-O-H-U-T-U! 
Peaaegu poolteist kuud polnud ta Mašat ja Karu põhimõttelisel tüldse näinud ja kui ma selle siis hommikul tööle panin, vajus poisil suu pärani lahti ning ta reaalselt istus kaks tundi ja vahtis oma ette seda (minujaoksniiäratüüdanud) multikat. :D

Nüüd näeb ta seda multikat juba kolmadas keeles. Sest muidu panime talle Youtube'st seda ja siis oli see kas vene või inglise keeles. Aga MinuTV kaudu on see eesti keeles. :D

Milliseid multikaid Teie lapsed vaatavad? Kui palju kulutavad Teie lapsed päevas aega multikate vaatamisele?
Millist interneti- ja teleteenust Teie kasutate? 

teisipäev, 13. juuni 2017

9 kuud ootust - peaaegu juba nagu rasedus. :D

Kasutaja Leanika metsasaadused foto.
2015. aasta metsmaasika saak
No ma ei jõua ära oodata! No lihtsalt ei jõua, see on nagu beebi sünniootus ärevus - täpselt 9 kuud pead ootama ja siis need viimased nädalad venivad ja muudkui venivad. 
Mida ma täpsemalt ootan?
Hetkel ootan ma kuu lõppu, sest siis loodetavasti on valmis esimesed metsmaasikad ja siis saan ma minna METSAAAAA. 

Kui sügiseti on see väsimustunne sees metsaskäikudest, siis talvel tekib juba uus tuhin minna metsa. Mu näpud reaalselt sügelevad, tahaks jalutada mööda metsi ja lagendikke ning otsida marju ja seeni. See on mul loomuses. Sest olen ma ju seda teinud sellest ajast saadik, kui ma päris pisipisi olin. 

Tobe öelda, aga hetkel ma isegi igatsen seda nõmedat sääsepininat. :D 
Tegelikult on vist asi selles, et ma olen juba tüdinenud päevad läbi toas istumisest ja koristamisest. Tüdinud sellest linnaõhust, mis on nii umbne ja heitgaase täis. Igatsen maaelu, metsa lõhna ja neid tundidepikkuseid metsaskäike.
No öelge nüüd, et ega keegi ei käsi Sul ju päevad läbi toas istuda jne, aga no mida siis teha? Ilm on nagu ta on - kui päike tuleb välja ja sellega tuleb pähe ka mõte, et võiks õue minna, hakkab nagu kiuste uuesti sadama. Nõme ju. 
Samas metsaskäike pole vihm kunagi mul takistanud, sest see on osake sellest - liguneda mingil eesmärgil. :D

Minu hetkeline suur lootus on muidugi see, et see aasta tuleb taaskord hea metsmaasika aasta. Hetkel on see isegi palju tõotav, sest maasikad õitsevad täies hoos, külma pole nüüd enam ka nii väga olnud, et saaks maasikad ära võtta. Praehu sööks küll heameelega pannkooke värske metsmaasika toormoosiga, njammi. :D
Ei karda metsaskäike
Nagu ma eelpool mainisin siis ma ei karda vihmaga metsa ronida. Aga see eest esitatakse mulle iga aasta küsimusi, et kas ma usse ja puuke ei karda. No vot, EI KARDA. Mis ma neist ikka kardan? 15 aastat oma elust olen ma iga suvi metsas käinud ja siiamaani elan. Puuke on mul endal olnud mega harva, rohkem oli neid siis kui ma väike olin, no nii kuni 10-aastane. Siis ikka juhtus mõni väike puuginärakas mu külge ära. Aga nüüd ma neid väga kohanud pole. 
Inimeste suurimaks hirmuks on tavaliselt siiski USSID. Mina ussi ei karda, sest selle jaoks on mul ka väikesed abimehed - KUMMIKUD. Ilma kummarita ma metsa ei lähe. Ussi näinud olen ma harva. Ja samamoodi jäävad needki korrad, kui ma ussi olen näinud rohkem sinna aega, kui ma väike olin. Ühe korra istutasime lanki ja kuum päike paitas pead ning istusin ma siis kännu kõrvale maha ja noh kes mul seal samas päikest võttis? Perekond rästikud. Muidugi ma tookord, olles ise vaid mingi 6-aastane, panin sealt kiljudes minema kohe isa juurde. Isa muidugi ei uskunud mind algul, aga kui juhatasin ta sinna samuse kännu juurde siis tõepoolest seal oli mõnuselt päikest võtmas rästiku perekond. 

Noh teinekord kui ma nii umbes 10-aastane olin, siis mingi uss pika rohu sees läks mu jalge vahelt läbi. Siiamaani ma tegelikult ei tea mis uss see oli, aga ma ei julgenud end liigutada enne, kui ta mu jalge vahelt oli läbi pugenud ning siis litsusin ma kodu poole nagu jänes, keda ajab hunt taga. :D
Ülejäänud korrad olen ma ussi näinud vaid tee peal, kas elusana või surnuna. Ise ma kunagi neid puutunud pole, sest olen elu aeg olnud arvamusel, et kui ma ise loomale paha ei tee /ei taha teha, siis ei puududa mind ka. Noh ja tegelikult ju ainus keda maksab karta on ju rästik, sest tema on ju mürgine. Nastik pole mürgine ja vaskuss on minu arust palju ohtum, kui punane sipelgas. :D
Aga sellepärast tulebki kanda KUMMIKUID, noh nii igaks juhuks. :D
Ainsad keda ma metsaskäigu juures tõesti vihkan on sääsed, sest nad suudavad alati kuskilt mind siiski näksata. :D Ja no selle jaoks panen ma ka alati metsa mütsi pähe ja sellised riided selga, kust sääsk läbi ei saaks hammustada. :D Eks kui ma ükskord metsa lähen, võin ma oma "stiilsest" metsa outfitist pilti teha, haha. :D

Vot, aga kellel ikka on mu metsasaaduste soovi, siis jälgige mu FB lehekülge Leanika metsasaadused. :) Plaanis on ka müüki paisata Islandi Käokõrv, millest saab teha mega head köhateed!

reede, 9. juuni 2017

Roolijoodiku tiitel jääb inimest saatma igavesti

http://cdn.funpics.me/wp-content/uploads/2017/02/drunk-driving-quotes-1.jpg
Sellest jalgratturite alla ajamisest (LINK) on möödas peaaegu nädal ning ikka see närib mind kuidagi seest poolt. Võib-olla sellepärast, et ma olen oma elu jooksul pidanud liiga palju nägema ja kokku puutuma roolijoodikutega. Või siis hoopis sellepärast, et ma olen ise kaks ja pool aastat tagasi inimese alla ajanud.

Ma tean nimepidi kõiki neid jalgrattureid ning ka neid, kes istusid selles mõrtukalikus autos. Keegi neist pole ju tegelikult halb inimene. Ratturid ei istunud tol õhtul ratta selga mõttega, et neid nüüd alla aetakse ning need teised ei istunud tol õhtul sinna autosse mõttega et nad kellegi alla ajavad. 
AGA, siis ongi see suur aga... Kui Sa istud purjuspeaga rooli, siis oled Sa oled automaatselt kavatsenud ette mõrva. Ja kui Sa lased oma sõbral rooli purjuspeaga istuda, siis oled Sa selles ettekavatsetud mõrvas ka kaasosaline. Ja siis ongi kaks võimalust - see mõrvakatse kas toimub või mitte.
See noorhärra, kes istus rooli tegi vast oma elu suurima vea. Sest ta rikkus ära peaaegu kolme noore inimese elu ning rikkus ka enda elu ära. Sest inimesed nüüd jätavad tema näo ja nime meelde ja roolijoodiku tiitel on miski, mida ei jagata vaid aastaks, nagu aasta ema, linnu või kelle iganes tiitlit. Roolijoodiku tiitel jääb külge igavesti. Ja juba see on tegelikult üks väga suur karistus tollele noormehele, sest olgem ausad elu on tal alles ju veel ees. 
Ei mahu mulle aga siiani tegelikult pähe, kuidas selline õnnetus üldse võimalik on, sest oli ta nii purjus kui tahes, see ju võimatu, et ta sirgel tee lõigul ei näinud jalgrattureid. Aga eks seda, kuidas see võimalik on, teab nüüd vaid too noormees vaid ise.
Mõistmatuks jääb ka see, miks ta sündmuskohalt põgenes. :/
Nagu ma mainisin olen ka mina inimese alla ajanud, ainult et selle vahega, et mina polnud purjus ning jalakäija ei kandnud helkurit ning oli ise purjus. Tema sai trahvi selle eest, et ma talle otsa sõitsin. Aga mina sain selle eest eluaegse trauma - karta nii koeri, kasse, inimesi kui ka teisi autosid. Ma polnud süüdi, aga ma pidin kannatama suurt hirmu, et ta jääb halvatuks või üldse äkki sureb ära, sest kuigi kiirus oli minimaalne, libises ta mulle auto rataste alla. Auto suri tema peal välja ega ei käivitunud enam, niiet auto tuli noormehe pealt reaalselt kambakesi ära tõsta. 
Ja ma ütlen, minu süü või mitte, see süümepiina tunne jääb minuga eluks ajaks kaasa. Ja ma usun, et see samune (kuid veel hullemgi) tunne jääb ka selle noormehega, kes neile ratturitele otsa sõitis. Peab ikka väga kalk inimene olema, kui selline asi Sulle mõistust koju ei koputa ja Sa süümepiinu ei tunne. 
Süüdi või mitte, vaatasid selle noormehe (kelle mina alla ajasin) pereliikmed mind ikka selle pilguga, nagu mina oleksin hoopis mõrtsukas ja mina oleksin süüdi. Eks kõik otsivad süüdlast sealt, kus kõige mugavam. 
Peale seda õudsat laupäevast õnnetust mina isiklikult ei julgekski enam rattaga sõita ja veel enam kardan ma nüüd teisi rattureid, sest väga paljud teevad siiski ka ise vigu ja ohtlikke manöövreid. 
Aga minu postituse mõte ei ole see, et autojuhti parastada või talle kaasa tunda, vaid panna TEILE kõigile südamele, et PALUN ärge istuge purjuspeaga rooli. Usu mind, mina tahan elada, mu lapsed tahavad elada, mu pere tahab elada... Ma ei taha, et mingi loll roolijoodik meid surnuks sõidaks. Kui tahad kaugemal juua, siis PALUN otsi endale enne kaine rool valmis. Võta selleks kaineks rooliks kasvõi mind, aga ära mine liiklusesse tapma SÜÜTUID inimesi, kes väljusid toast mõttega sõpradega aega veeta looduses, mitte jagada nendega haiglas palatit.
Soovin ratturitele kannatlikku meelt ning jaksu paranemiseks! Te olete tublid ja tugevad!


Küpsetusmoment: Rabarberi-Õuna-Kohupiima-Purukook

Nagu eile minu Facebooki blogilehelt võis näha, oli mul eile küpsetuspäev üle pika aja. 
Tõin juba nädal tagasi tegelikult maalt rabarberit plaaniga teha kooki, aga sinnani ei tahtnud ma kuidagi kunagi jõuda ja nii need rabarberivarred mul lihtsalt külmkapis seisid. 
Kuna ma üleeile aga poest lõpuks Evesoli küpsetusmaragriini ostsin, siis mõtlesin eile, et kaua võib ja teen ükskord selle koogi ära.
Järgmine probleem oli selles, et kõik koogi retseptid, mis ma vaatasin ei sobinud nagu mulle. Sest rabarberit oli mul vähem ning ka kohupiima oli üle poole vähem.
Tükk aega nuputasin, mida siis teha ja lõpuks otsustasin, et maksku mis maksab, ühendan kaks retsepti ja vaatan mis saab. 
Ma pole tegelikult üldse mingi eriline küpsetaja, sest enamasti ei taha mul küpsetised eriti õnnestuda. Ja purukooki pole ma ka MITTE KUNAGI enne teinud. Kartsin täiega, et ma lihtsalt feilin. Aga tulemus oli lihtsalt meeletult hea!

Kuna mul rabarberit oli vähem siis, aga kodus oli mul kaks õuna, siis otsustasin, et teen rabarberi-õuna-kohupiima-purukoogi. 

Koostisosad:
Põhi:
5 dl jahu
250 g margariini
1 dl suhkurt
0,5 tl soodat (originaalretseptis läheb vaja küpsetuspulbrit, aga kuna mul seda kodus pole, siis kasutasin soodat)

Vahele: 
180 g rabarberit
360 g õuna
kaneeli
suhkurt

Täidis:
3 muna 
2 dl suhkurt
200g kohupiima
250 g hapukoort

Tegelikult kui retsepti vaadata, siis kuna hapukoort on rohkem kui kohupiima, siis peaks ta rohkem olema hapukoorekook. :D 
Aga igal juhul kõige pealt ma siis tükeldasin rabarberi ja õuna ära, panin nad eraldi kaussidesse ja raputasin peale suhkurt ja kaneeli, et see natuke juba sisse imbuks. 
Siis hakkasin purutainast tegema. Valasin kaussi jahu, lisasin sooda ja suhkru, segasin ära. Siis lisasin margariini ning hakkasin kätega sõtkuma seda ühtlaseks taignaks. 
Siis otsisin välja kandilise ahjuvormi (30x24cm), panin põhja küpsetuspaberi ning 3/4 taignast panin siis ahjuvormi põhja. 

Sellisena läks kook ahju

Siis hakkasin täidist tegema. Vahustasin kahvliga kolm muna koos suhkruga ära. Siis lisasin kohupiima ja segasin uuesti ühtlaseks. Siis alles lisasin hapukoore ning segasin uuesti. Arvasin algul, et äkki jääb see täidis liiga vedel ja ei küpse korralikult ära. Ning selletõttu olin ka päris skeptiline selle koogi õnnestumise suhtes. 
Ladusin siis kõige pealt ahjuvormi purutaigna peale õuna viilud (raputasin natukene kaneeli ja suhkurt ka peale veel), siis valasin peale täidise. Seejärel panin ühtlaselt rabarberi ning ülejäänud õunaviilud sinna. 
Kõige lõpuks murendasin siis selle 1/4 alles jäänud purutaigna kõige peale. 
Ahju panin esialgu 200 kraadi juurde ning 30 minutiks tiksuma. Ja siis läkski kook ahju. Poole tunni pärast tundus aga kook vedel ning lisasin veel 15 minutit ning panin ahju 250 kraadi peale. 
Peale seda sai kook valmis ja ausalt see tuli esimese purukoogi kohta IMEHEA!!
No nii hea, et ma reaalselt kell neli ärkasin üles ja läksin seda sööma. :D Kahju, et blogi kaudu maitset ja lõhna edadtada ei saa. :/




Lobajutt üleeilsest ja eilsest

Magusat  ja õndsat und magamas. :D
Üleeile ärkasime koos Karl Hendrikuga kell kaheksa. Üldse imestan, et ta on hakanud viimasel ajal pikemalt magama (välja arvatud eile, kui ta ärkas kell pool 7). 
Traditsiooniliselt panin nagu ikka multika käima ning hakkasin talle hommikusööki tegema. Tema muidugi tegi samal ajal pättust nagu ikka. Näiteks võttis ta kapi pealt suure poti ning läks ja lihtsalt istus sinna sisse. Noh jah, lapsed.

Söök valmis, sõime kõhud täis ning kuna oli nii meeletult soe ja ilus ilm otsustasime õue ilma nautima minna. Panin ta riidesse ning 9.45 olimegi juba õues. Väga nõme on see, et meie aiale pole siiamaani väravat ette pandud ja sellepärast pean ma kogu aeg Karl Hendrikule järgi jooksma, sest tal on vaja minna aiast välja sõiduteele. Õnneks meie tänavas sõidavad autod harva, aga siiski on kogu aeg hirm, et kuskilt lipsab mingi tsort välja ja sõidab poisist lihtsalt üle. 
Vahepeal poiss siiski ikka halastas emmele ning oli ilusti aias ka ning mina sain samal ajal vaipa kloppida. Klopperit meil aga pole ning see pärast tegin ma seda mingi puutoikaga. :D Aga ajas asja ära küll. :D

Kokku olime õues poolteist tundi. Siis muutus Karl Hendrik juba uniseks ning läksime tuppa ja viie minutiga poiss magas nagu nott. Mina sain siis uuesti õue toimetama minna. Istutasin maha Annika kaasa antud piparmündi ja tegin kuuri veel natuke ruumi ning tassisin mõned üleliigsed asjad koridorist taas ära. 
Kokku magas Karl Hendrik kaks tundi ja ärkas pool 2. Mina hakkasin siis vaikselt pelmeenisuppi tegema. Supi sai peale kella kolme valmis, sõime Karl Hendrikuga kõhud täis ja vaatasime koos multikaid. Henri jõudis koju peale viit, sõi ka kõhu täis ja siis panime lapse riidesse ja läksime õue jalutama. Käisime Konsumis ja Säästus üle pika aja. Avastasime, et Karl Hendrikule maitsevad väga need Dumle pulgakommid. Need head, ei määri eriti ja ei tee nägu ka kleepuvaks nagu need tavalised pulgakad.

Väljas jalutasime umbes 4 km. Kodu juures Karl Hendrik veel jooksis tükk aega ringi ja mängis minu ja Henri autos, samal ajal kui Henri ja ta isa minu auto pagaasnikulukku parandasid. Kolmveerand kaheksa läksime meie Karliga tuppa ja panin ta magama. 
Siis läksin uuesti õue mingi aja möödudes, et näha kaugel see pagassiluku parandus on. Õnneks said nad lõpuks selle korda. Selleks ajaka tulid Priit ja Kerli ka sinna, käisid veel korterist mingit lauda ära toomas ja rääkisid juttu. Lubasid Karlile ta siili tagasi tuua, aga mida nad ei toonud, oli siil. :D Laupäeval pidid vist uuesti tulema, loodan, et siis nad siili maha ei unusta, haha. :D
Kuigi eile ärkas Karl Hendrik pool 7, siis magama jäi ta uuesti kell 11 ning magas lausa poole kaheni. Uni oli iagl juhul tal magus. :D

Õues kivide juttu kuulamas. :D

Siis hakkasin ma vaikselt süüa vaaritama - kooki ja õhtusööki. Kolm tundi vaaritasin ja valmis sain 15 minutit peale seda, kui Henri koju jõudis. Sõime kõhud täis, panime lapse riidesse, viisime ta Henri venna juurde ja ise läksime käisime Rakveres.
Ega me sealt Rakverest midagi peale Karli uute papude ei saanudki. :D
Noh neli uut filmi/multikaid saime ka.
Praegu vaatabki Karl Hendrik õhinal teletupsusid. :D Masa ja Karu on tal lausa unustusse vajunud ja ta vaatabki iga päev erinevaid multifilme suure põnevusega. Teda on nii lahe kõrvalt vaadata. :D