kolmapäev, 31. mai 2017

Karl Hendrik läheb sügisel lasteaeda :O

Kuna Karl Hendrik saab augustis juba pooleteist aastaseks, siis oleme otsustanud ta sügisel lasteaeda panna. Kuna me elame Tapal, siis meie pojakene läheb Pisipõnni lasteaeda. Kirjutasin sinna mai alguses juba ning siis öeldi, et pean täitma ära avalduse ja siis selle neile tagasi saatma. 
Avalduse täitmise tähtajaks oli 31. mai. Minule meenus õnneks see eelmine nädal ja tegin selle ära.
Panin sinna lasteaia algus kuupäevaks 7. august. Sain siis direktorilt kirja vastu, et see on täitsa võimalik, et sel juhul on Karl Hendrik kuu aega teiste lastega rühmas ja septembris siis päris avatavas rühmas. 
Siis tuli mulle mõne aja pärast kiri, et 31. mail kell 13.00 on lastevanemate koosolek lasteaias. 
Olin selle nüüd tegelikult päris ära unustanud, aga taaskord ÕNNEKS tuli see mulle siiski eile meelde. 
Karli ma kaasa ei tahtnud võtta, niiet panin ta täna kell 12 magama ning kutsusin Cärolini nii kauaks siia, kui ma koosolekule läksin. 

Koosolekul oli kokku koos minuga 6 vanemat, kahel oli lapsed ka kaasas. Direktor tundus igal juhul väga meeldiv ning selgitas siis kõike, mis last hakkab sügisel ees ootama. Söömisest, õues käimisest, magamisest jne. Karl Hendrik on siis septembrist Tibukeste rühmas. Nii armas nimi minu arust - TIbukesed. :D
Kuna koosolek oli täpselt laste lõunaune aeg, siis saime ka korraks piiluda seda Tibukeste ruumi. Nii armas oli vaadata kõiki lapsi tudumas. Kõik olid nagu inglid ja kohe tuli ettekujutus, kuidas varsti ka Karl Hendrik seal tudub. 
Igal juhul jättis nii direktor kui ka lasteaed üleüldiselt väga hea mulje ning kohe tuli tunne, et laps tuleb sügisel õigesse kohta. 
Oma eelmise postituse kirjutas ma tegelikult juba paar päeva tagasi, siis olid mu emotsioonid tõesti sellised, et ma ei usalda last eriti kellegi teise hoolde. Aga peale koosolekut lasteaias on küll tunne, et laps tuleb turvalisse ja heasse keskkonda. 
Eks see siiski natuke raske ole, just mulle emotsionaalselt, et pean piltlikult öeldes laskma lahti oma lapsest ja saan temaga vähem aega koos veeta, aga samas usun, et Karl Hendrik ise kohaneb väga kiiresti selle olukorraga, sest ta pole enam midagi nii emmekas ja lepib teiste inimeste seltskonnaga väga kähku, kui emmet kõrval pole. 
Lasteaia kohamaks on 28,20€ ning sinna lisandub siis veel toidumaks, mis on 2€ päeva kohta. Iga kuu lõpus tehakse siis kviitung päevade kohta, mil kohal oli ja sõi. 

Mina ise pole kunagi lasteaias käinud. Enne esimest klassi käisin aasta null klassis ja kõik. Mõnes mõttes olen kurb, et lasteaias ei käinud, sest seal ju tekivad need elu päris esimesed sõbrad. Aga usun, et ma nüüd väga ilma ka millestki ei jäänud. :)

Aga see eest tänane käik lasteaeda tejkitas küll tunde, et tahaks ise hakata lasteaia kasvatajaks. :D

esmaspäev, 29. mai 2017

armastus

Vahel on elus selliseid päevi, mil käib peas nagu mingi klõps läbi ning saad aru, kui tore on ikka elada ja olemas olla. Kui tore on, et minu ümber on nii palju armsaid inimesi. 

Kui see klõps läbi käib, saad aru, kui väärtuslik on tegelikult elu ning kui väga Sa armastaid neid enda inimesi - oma perekonda. 

Just lähiajal on tekkinud minu sisse see tunne, et ma armastan oma last kõige rohkem. Kui vahepeal olin ma mega väsinud ärkamisest kell 5 ja istumisest temaga üleval, siis praegu ma lausa naudin seda. Kui ma vahel tundsin, et tahaksin temast puhata ning viisin ta maale mitmeks päevaks, siis nüüd enam seda tunnet pole. Juba paar tundi ilma Karl Hendrikuta on minu jaoks sõna kõige otsesemas mõttes PIIN. Ma igatsen oma last. Ma tahan temaga koos olla, temaga mängida, multikaid vaadata, teda armastada, teda kõdistada ja koos temaga naerda. Ma tahan olla talle parem ema, kui on olnud minu oma mulle. Ma tahan teha kõike paremini, ma tahan, et mu laps teaks, et ma armastan teda. Ma tahan, et tal oleks kogu aeg ilusti kõht täis ning et tal poleks millestki puudust. 

Ma ei tea, kas need on rasedusega kaasnevad emotsioonid või lihtsalt olengi nüüd ma see päris õige pereinimene? 
Kui ma hetkel tunnen temast nii suurt puudust, olles temast vaid paar tundi eemal, kui ma koolis käin, siis mis saab augustis, kui mu suur, selleks ajaks poolteist aastane poja lasteaeda läheb? 
Ei, ma tunnen end ikka väsinuna vahel, kuid sellest hoolimata ei taha ma teda enam kuhugi kellegi juurde eriti jätta. 

Aga teate, ma tahan tänada Teid, kallid inimesed, kes te minusse usute! Aitäh! Ma kuulen peaaegu iga päev kiidusõnu, kui tubli ma olen - kasvatan last, ootan teist, käin koolis ning olen koduperenaine. Aitähaitäh, see, et te minusse usute aitabki mul elada ja mul toime tulla nende raskustega, mis vahel kaasnevad. Nii hea tunne on, kui keegi Sind kasvõi mõteteski tunnustab ja veel parem tunne on, kui keegi ikka tuleb vahel ja küsib, kuidas mul läheb ning ütleb mulle, et ma olen ikka tubli inimene. 
See pole kiidulaul iseenda pihta, kindlasti mitte, aga samas ma tean ise, et ma olen tubli ja vahel ise ka imestan, kuidas ma kõige sellega toime tulen.