pühapäev, 30. aprill 2017

Rasedus pole mingi meelakkumine :D

Rasedus on tegelikult üks tore aeg, sest Sa tead, et Su sees kasvab keegi.
Aga samas kaasnevad rasedusega sada muud häda. 
Väsimus
Tõenäoliselt nüüd võin ma öelda, et ma olen peaaegu kaks aastat olnud sõna kõige otsesemas mõttes väsinud. Karl Hendrikut oodates oli lihtsam, sest siis oli mul kooliga seoses kindlad kella ajad, mil ma pidin ärkama. Aga nüüd, kui Karl Hendrik saab juba aasta ja kolme kuuseks, pean ma arvestama temaga ja tema uneajaga. Tema ärkab ju siis, kui tahab, näiteks üleeile öösel ärkas ta kell kolm, ta oli väsinud ja tahtis magada, aga magama jäi alles kell neli. Minu jaoks selline öine ülevalolek on mega koormav. Samas võiksin ma ju end "välja puhata" sel ajal, kui Karl Hendrik teeb lõunaund. Vahel ma kasutangi seda varianti, kuid enamasti kasutan ma seda aega hoopis selleks, et koristada, koristada, koristada, toimetada ja teha omi asju. Sest Karl Hendriku kõrvalt on väga raske tegeleda oma asjadega.
Samas täna panin ma ta magama nõksu peale kahte ning hakkasin kohe tegutsema, koristasin koridori ära, pesin põranda ja trepikoja trepi puhtaks ja laps magas terve aja. Alles nüüd pool kuus ärkas, ehk magas üle kolme tunni - milline luksus.

Riided 
No päris tore, kui lemmikpüksid enam jalga ei lähe või lemmikpluus välja venib. :D Oma praeguse 16+3 kohta ütleksin ma juba paks. Kui ma Karl Hendrikut ootasin siis rasedus hakkas nii välja paistma umbes poole raseduse pealt alles, ehk umbes 20. nädalal. Aga praegu on juba mitmendat nädalat juba korralik punu ees. :D

Gaasilised joogid
Minaolen ju see inimene, kellele eriti need gaasilised joogid ei istu, aga rasedusega ma reaalselt tunnen suurt vajadust näiteks just Coca-Cola järgi. Kusjuures Karl Hendrikut oodates oli sama lugu, kuskil raseduse keskel hakkas mul suur vajadus Coca-Cola järele ja kui ma ükskord seda liiga palju jõin, siis tundsingi ma esimesi lapse liigutusi. :D Praegu ma tegelt üldse ei tahaks neid gaasilisi jooke, sest see paneb kõhu valutama ja tekitab gaase, aga ma lihtsalt ei suuda, janu Coca järgi on niiiiiiiiii suur.

Emotsioonid
Ma juba ise vihkan seda, kui tujukas võin ma olla. Mu emotsioonid keevad kogu aeg üle. Kord mulle ei meeldi üks, teine kord see juba meeldib ja ei meeldi hoopis teine jnejne. Kõik ajab närvi ja siis ma mölisen ja nähvan ja olen pahapaha. Mõni saab aru, et okei, ta on rase, see on rasedusest, aga fakk, mõni inimene ei saa sellest aru ja siis solvub ja siis on jama majas. :/

Niiet pole see rasedus midagi nii meelakkumine, kui tunduda võib.
Aga muidu 26. mail peaksin saama soo teada. Naabrinaine Kerli loodab, et tuleb tüdruk, aga on veendunud, et tuleb poiss, sest ma tüdrukutega pidid rasedad näost ära minema, aga postega hoopis ilusamaks minema. Ja mina pidavat ikka ilus olema. :D
Mis teie arvate, kas tuleb poiss või tüdruk? :D

neljapäev, 27. aprill 2017

Oh neid vastikuid kakaseid mähkmeid ehk kuidas saada laps potile

Ma arvan, et peaaegu iga lapsevanema unistus on saada laps võimalikult ruttu mähkmevabaks või vähemalt siis nii paljugi, et ta oma kakad teeks potti. Sest kellele meeldiks neid vastikult haisvaid mähkmeid vahetada ja peput puhastada, samal ajal kui see hais Sind hingetuks võtab. 

Kui varakult tuleks last potitama õpetada?
Mina arvan, et sellele küsimusele pole mingit täpset ega kindlat vastust. Iga vanem otsustab selle üle ise, millal ja kuidas ta seda teeb. Aga kindlasti ei tohiks sellise asjaga jääda hilja peale, sest mingi hetk võib käia lapsel ära klõps, et mähe ongi koht kuhu teha kõik oma hädad ning lõpuks võib ta keelduda ilma mähkmeta olemast. 
Aga arvan, et last VÕIKS (tingimata ei pea) hakata õpetama potil käima vaikselt juba siis, kui ta oskab ilusti istuda iseseisvalt. Karl Hendrikut hakkasimegi vaikselt treenima eelmise aasta septembris, ehk siis, kui ta oli tegelikutl VAID 8-kuune. 
Potitamine nõuab lapsevanemalt suurt kannatlikkust ja kindlat meelt ning kindlasti ka järjepidavust. Mitte, et kord kuus proovid ja arvad, et selleks kuuks aitab kah. Kui lapsevanem on endale võtnud kindla eesmärgi õpetada/treenida last potil käima ja sinna ka oma hädasid tegema, siis tuleb seda teha järjepidevalt, mitu korda päevas iga päev. 
Mina ise koos Henriga esialgu nii järjekindel polnud, sest Karl Hendrik on meil siiski esimene laps. Aga õnneks on meil ju minu emme, kellel on endal kokku neli last ja kes teab lapse kasvatamisest ikka nii mõndagi. Minu ema oligi see, kes hakkas Karli juba 8-kuuselt potitama. Mina ise suhtusin sellesse skeptiliselt kuni sinna maani kui karl tõesti kakas potti. Juhhei!

Kuidas teha nii, et laps potil püsiks, mitte esimesel võimalusel jooksu ei pistaks?
Kindlasti on see probleem nii mõnelgi vanemal. Paned potile, keerad korra selja ja laps juba keset tuba ja siristab põrandale. Eks see ole ka põhjus, miks paljud vanemad kiiremas korras ka loobuvad sellest poti treeningust. Aga nagu ma juba ütlesin, on vaja JÄRJEKINDLUST
Mis mõtlete, et Karl Hendrik istub rõõmsalt potil nii kaua kui häda tuleb ja siis alles tõuseb püsti? 
Ei ole see lugu sugugi nii roosiline. Muidugi on ka tema see laps, kes tõuseb potilt püsti ja tahab hoopis mänguasjade suunas joosta. OOT; STOP!
Kas ma ütlesin just mänguasjad
Jah, lapse potitamine tuleb teha talle lõbusaks. Selleks on meil Karl Hendrikule välja mõeldud oma meetod. Laps potile, telekast multikad mängima ja lapsele potiümber paneme mänguasju. Karlile meeldivad rohkem klotsid, niiet enamasti panengi ma talle ette klotsikoti ja nii ta siis istub seal potil, vaatab multikaid ja mängib, 3in1.

Kus ma peaksin teadma millal lapsel on kakahäda ja ta tuleks potile panna?
Ma ei tea, kuidas teiste lastega on, aga Karl Hendrikul tavaliselt on just hommikuti kindlasti häda. Niikui laps ärkab, ongi esimene asi - laps potile. Ei ausõna, ta ei kaka alati potti. Ta võib istuda pool tundi ka seal potil, pissib, aga kakat ei tule. Siis on peaaegu et rusikareegel tema puhul see, et kuskil tunni aja pärast tuleb uuesti proovida. Mina kahjuks aga olen nii uudu, et unustan selle vahel ära ja nii ma tunnengi järsku rõvedat haisu ja tean, et nüüd jäin ma hiljaks ning ta kakas hoopis mähkmesse. 
Kui Karl Hendrik oli pisut noorem, siis sai niiöelda punnitamise järgi aru, et nii, nüüd on õige aeg ta potile panna. 
Samas kohe kui laps peeretab, tasub ta potile panna, sest on üsnagi tõenäoline, et tal on kakahäda. 

Mina olen õnnega koos, et last nii varakult potitama hakkasime, sest mida päev edasi, seda vähem on meie peres neid kakaseid mähkmeid. Saaks varsti ka kõik pissid potti, oleks laps nagu naksti mähkmevaba!
Aga tõesti, kindlat aega, millal hakata last potitama, pole minu arvates olemas. Last sundida pole mõtet, aga harjutamine teeb päriselt meistriks! ;) Niiet emmed, alustage siis, kui õigeks peate, kuid ärge hilja peale jääge! Ning päriselt, mida varem, seda parem ning ausalt odavam ja mugavam Teile endile :)

Kui vanalt Teie oma last potil käima treenima hakkasite? Kuidas õnnestus? 

neljapäev, 20. aprill 2017

Suud puhtaks - EMO

Teate, ma olin kuni oma isa surmani see inimene, kes oli ka arvamusel, et iga pisiasja pärast ei tasu minna emosse. Tegelikult jah siiamaani mingi verise näpu võu murdunud varbaküüne pärast ma seda ei teeks, aga minu isa surm õpetas mulle palju. Kõige rohkem seda, et ära usalda 100% arste. 
EI, ma ei ütle, et kõik arstid ja meditsiinitöötajad poleks piisavalt pädevad ning ei sobiks oma tööle. Ma tean, et on arste, kes teevad oma tööd südamega ja nad TEAVAD mida teevad. 
Aga, minu kogemused on kahjuks siiani pidanud olema väga negatiivsed. 
Praegust postitust kirjutades, valan ma pisaraid, sest ma olen 99% kindel, et kui üks Rakvere EMO töötaja oleks natukenegi rohkem süvenenud mu küsimusse, oleks mu isa praegu veel elus. 

3. veebruar
Kõik see õudus sai tegelikult alguse 3. veebruarist - Karl Hendriku sünnipäevast. Mu õde tuli Tartust ja me suundusime maale, ema-isa juurde, et tähistada Karl Hendriku 1-aastaseks saamist. Ma olin oodanud sellest päevast NII palju. Ma tahtsin, et see jääks meile kõigile igavesti meelde. Igavesti jääb see meelde tõesti, aga minu jaoks mitte iialgi vist positiivsena. 
Jõudsime siis maale. Kõik oli tore. Isa oli täiesti okei. Ta küsis minult, kas ma laenaksin talle oma autot, et poes käia. Sest tema autol oli ülevaatus läbi saanud ning koju oli süüa vaja. Olin otseloomulikult nõus. 
Siis läksid nad emaga minema. Möödus tund. Möödus poolteist tundi, helistasin ja uurisin, miks neil nii kaua läheb. Isa vastas mulle, et poes on pikk järjekord, et kohe hakkavad koju tulema. Okei. Möödus veel üks tund kui alles siis jõudsid nad koju. See hetk, kui isa tuppa astus, ei lähe iial vist silme eest, ta oli minu silmis nagu zombie. ta silmad vajusid vägisi kinni juba seistes ja kui ta istus tugitooli, jäi ta koheselt magama. Ema üritas teda äratada, aga tulutult. Kuna tal oli varasemalt unega probleeme, ehk ta jäi tihti nii köhku magama, arvasime kõik tol hetkel, et jussis on ta jälle nii väsinud. Kuna nad käisid nii kaua ära ning õde pidi minema rongile, siis läksime minema, mitte midagi kahtlustades. 

5. veebruar
Ma ei tea miks, aga järgmisel päeval ei võtnud ma vanematega ühendust. Alles pühapäeval, läksime maale, et laps sinna viia ning ema ütles, et isa oleks nagu mõistuse kaotanud. Otsis asju, mida polnud olemas jne. Rääkis segast juttu ning magas poole jutu pealt. Siis oli see hetk, kui sain aru, et midagi kahtlast toimub. Arvasime, et äkki on asi tablettides, mida ta võtab - neid tablette oli tegeliult tohutult palju. Mõtlesime, et äkki võttis vale annuse ja see tekitas temas segadust. 
Jätsin lapse maale ja läksin tagasi koju, ise murest murtud. Kuna naabri lapsel oli gripp, läksin samal õhtul naabrilast Rakverre emosse viima. Sel ajal kui naaber, koos lapsega arstil oli. Peatasime Henriga kinni ühe Emo töötaja, rääkisime isa sümptomitest ning küsisime, mis tal võiks viga olla. 
Ja teate see vastus mis sealt tuli, ongi see, mis muutis tervet mu elu. 
See samune Emo töötaja vastas, et tõenäoliselt on mu isal mingi sugused psühholoogilised häired, nemad ei saaks midagi teha, pöörduge perearsti poole. 

6. veebruar
Järgmise päeva hommikul oli õega kindel plaan, tahab isa või mitte, ma viin ta perearsti juurde. Ma otsustasin kindlalt, et ma ei lähe kooli. Õde helistas siis isa perearstile, vastu võttis pereõde. Ta rääkis talle isa sümptomitest ja see mis sealt vastuseks tuli, oli minu jaoks shoeeriv: "Kutsuge kohe kiirabi, mida te ootate!!!"
Panin autole hääled sisse ja kimasin maale. Isa polnud nõus tulema kuskile. Lõpuks meelitustega sain ta autosse ja emosse. 
Emos viidi ta jälgimistuppa. Arst küsis minult küsimusi, et kas isa on viinasõber. Vastas, et ei. Mulje kahjuks jäi, nagu arst poleks eriti seda uskunud. 
Siis ütlesid nad, et jätavad ta jälgimisele ja teevad analüüse. Küsisin registratuurist nende telefoni numbri. Nad lubasid tegelikult ise helistada, kui midagi on. 
Tunnid tiksusid. Kui möödas oli neli tundi, siis helistasin ise sinna, et uurida kuidas isal on. 
Kõigepealtkäis viitus,öeldi, et kutsuvad arsti minuga rääkima. Ootasin siis. Ja siis ütles arst mulle mu elu kõige kohutavamt asja. "Teie isa on üliraskes seisus, tema peas lõhkes veresoon. Me elustasime teda 20 minutit. Nüüd ootame reanimobiili ja ta viiakse TallinnaRegionaalhaiglasse". 
Ma olin shokeeritud, ma purskasin nutma ja ainus mis ma oskasin küsida, oli, et "Kas ta saab terveks?" Vastuseks sain uuesti, et ta on üliraskes seisus.....

Isa võitles 5 päeva elu eest, kuid lõpuks suri. Kuid mitte insulti, mille ta oli saanud, vaid hoopis kopsukahjustuse tagajärjel, mille ta sai Rakvere haiglas. 
Esmaspäeva õhtul, kui isa Tallinna haigla viidi ja õde sinna helistas ja seisundi kohta uuris, küsiti temalt, mis kopsuhaigus meie isal on. Õde ütles, et tema teada pole tal mingit kopsuhaigust. Alles paar päeva hiljem Tallinna arstid selgitasid välja, et Rakvere haiglas elustamise tagajärjel sai isa kopsukahjustuse (toit läks kopsu), mis tekitas seal põletiku. Insuldist oleks isa terveks saanud. Öeldi et see veri lahustub ilusti peas ära. Me kõik olime lootusest üle tulvatud ning seetõttu tuligi meile 11. veebruaril suure shokina, et öeldi, et isa suri öösel. Ta ju pidi terveks saama?

Ma tean, et teile võib jääda mulje, et ma süüdistan praegu Rakvere haiglat selles, et nad isale kopsukahjustuse tekitasid. Aga ei. Ma ei süüdista neid selles. Sest ma tean, et tõenäoliselt elustasid nad teda nii pikalt, sest nad ei tahtnud et ta sureks.
Aga ma süüdistan neid just selles, et neil töötavad seal mõned idioodid. Just häirib mind see, et ma pühapäeval küsisin sellelt töötajalt isa sümpromite kohta ja tema ütles, et nad ei saa midagi teha, et pöörduge perearsti poole. Ja perearsti juurest järgmine päev lausa karjuti telefoni, et ruttu on vaja kiirabi. Kuidas saab nii olla, et üks emo töötaja teab vähem, kui pereõde??
Ma tahtsin isa viia pühapäeval kiirabisse, aga kuna sealt öeldi, et pole mõtet, siis selletõttu ma seda ei teinud. Ja see närib mu hinge, sest ma arvan, et kui ma oleksin saanud varem isa sinna, siis võib-olla ta veel elaks. Kui see töötaja tõesti ise vastust ei teadnud, oleks ta võinud minna küsima kelleltki targemalt, aga tema rääkis nii enesekindalt psühholoogilises häirest, et ma tõesti jäin teda uskuma.

Mind ajendas seda postitust kirjutama just see, et näib, et popiks on muutunud see EMO töötajate "kisa", et miks iga tühiasja pärast pöördutakse emosse, et nii paljud inimesed, kes tegelikult abi vajavad, jäävad sellest ilma.
Ma ei vaidlegi vastu, et kui Sa torkad nõelaga näppu ja sealt tuleb kaks tilka verd, siis see on lausa tobe, minna emosse. 
Aga kui te ise (emo töötajad) suhtute igasse patsienti ja tema sümptomisse nii kergekäeliselt, et mõni sellepärast sureb, siis sorri, aga miks ma siis ei peaks tulema iga pisiasja pärast emosse?
Mina ei ole see inimene, kes tuleb vabatahtlikult emosse. Ma põletasin kuu tagasi oma käe ära, ei jooksnud ma emosse. Aga kui mõni mu lähedane lõikab noaga kätte, siis teate kallid EMO töötajad, ma toon ta NIMME sinna, sest kes kurat teab, mis bakter tal sealt lahtisest haavast sisse võib pugeda. 
Kui teile Teie töö ei meeldi, siis palun, astuge kõrvale ja minge minema ja laske seda teha inimestel, kes tõesti tahavad teisi aidata!!!

See postitus on minu jaoks väga emotsionaalne, sest minu isa oli minu jaoks rohkem, kui te oskate ette kujutada ning tõenäoliselt, ei saa mina ta surmast iialgi üle. 
Ja nagu ma ütlesin, ma EI SÜÜDISTA oma isa surmas kedagi, vaid ma tahan, et teie kallid arstid mõtlesite sellele, et teie olete need, kellest sõltuvad paljud elud ning et te teeksite rohkem õigeid otsuseid! 
Ma tõenäoliselt ei suuda iialgi usaldada Rakvere haiglat, sest olen pidanud nendega kogema liiga palju negatiivset (mitte ainult mu isa surm). 
See mis hetkel Eesti meditsiini süsteemis valesti on - on see, et inimeste ja arstide vahel puudub usaldus. Pange inimesed end usaldama, ja uskuge mind, iga nõelaga näppu torkaja ei helista kiirabisse!
Aitäh ähelepanu eest!

NB: Vahel jääb mulje, nagu tohiks emosse pöörduda vaid siis, kui on surmahirm. 

teisipäev, 18. aprill 2017

Miks on nii, et kui Sa tahaksid kauem magada, siis ei saa ning kui Sa saaksid kauem magada, siis pole und?

Täna on just see hommik, kus ma tõsiselt mõtlen selle üle, miks on nii, et kui Sa tahaksid kauem magada, siis ei saa ning kui Sa saaksid kauem magada, siis pole und?

Ehk just täna ärkasin ma kell 5.47, kui Henri tegi mulle musi ja läks tööle. Ajasin mina end tigedalt püsti, kustutasin tule ja magama enam ei jäänud. Järsku oleks nagu minusse süstitud energiat ning mul tuli pähe tuhat ideed mida võiks täna ära teha. 

6.28 kirjutasin Henrile, et mingid autod sõidavad signaalitades. Mõtlesin, et huvitav, kas kellelgi on pulmad. :D 
6.48 kuulsin kuidas need autod meie maja eest mööduvad, läksin aknale -  Toyota, Volvo, Ford jne. Jäid nad siis seisma keset teed, tulid autost välja. Esimese laksuga arvasin, et nii, keegi on nädalavahetuse teisipäevaga sassi ajanud ning panevad pidu. Aga kui muusika käima pandi ja sealt mingi lastelaul vms tuli, sain ma alles asjale pihta, mis toimub. Tutinädal ju. :D 

Ühesõnaga, tore, et ma ikkagi ärkasin 5.50, sest muidu oleksin ma tund hiljem tigedana ärganud ja neid tutikesi maapõhjani kirunud. :D
järsku tuli mulle meelde aga see, et kaks aastat tagasi olin ju minagi "tutt". KAKS AASTAT TAGASI, appi, kui kaua sellest juba möödas on. Tunnen end juba tõelise vanurina, sest kahe nädala pärast olen ma juba 21! Wautsiwau! 

Naaseme nüüd aga tagasi postituse peaküsimuse juurde, miks siis on nii, et kui Sa saaksid kauem magada, siis lihtsalt pole und? 
Ükskõik, olgu see koolihommik või see hommik, kui laps on kodus, on alati nii, et ma olen MEGA väsinud, ma tahaks lõunani põõnata, voodis lesida, lihtsalt lebotada. Ja just täna, kui mul juhuslikult pole koolipäeva ning laps on maal emme juures, mul pole varakult ühtegi kohustust, olen ma üleval juba 5.50. 

Mõtlesin, et äkki põhjus on see, et kui ma tavaliselt ei jõua kõike tehtud, mida sooiksin, et siis täna on see päev, kus ma saan teha nii palju kui võimalik. Et täna on see päev, kus ma saan anda endast 110%. 
Ühesõnaga varsti, lähen ma postkontorisse, lõuna paiku Rakverre auto varuosade järgi, võib-olla väike tiiruke Rakvere vahel ka, kõike muidugi jala! Välja arvatud Rakverre minek, sinna lähen ma ikka bussiga, üle pika aja. :D
Juba pesin ära nõud, koristasin tuba, kastsin taimed ära, varsti saan ahju kinni panna, teen ehk midagi süüa, äkki saan täna isegi mõned oma taimed ära pikeerida. 
Poleks nii nõmedat ilma ja nii külm, siis kaevaks ma raudselt täna veel maad. :D
Kusjuures ma täna isegi mõtlesin, et loen äkki raamatut. :D
Lühidalt öeldes, olen ma täna motivatsiooniga üle külvatud. :D

Mis kell teie tavaliselt ärkate? Kas te ärkate rõõmuga? Mis plaanid Teil tänaseks on?

teisipäev, 11. aprill 2017

Esimese ja teise raseduse erinevused

Ma arvan, et mitte ükski rasedus pole 100% ühesugune. 
Kuigi minu teine rasedus on alles algusjärgus, on täheldada juba erinevusi. 

Süda paha 
Näiteks, kui ma Karl Hendrikut ootasin, siis mul polnud minu üldse süda paha. No päriselt mul polnud peaaegu kunagi tunne, et oo ma hakkan oksele jne. Mul oli kogu aeg jumala chill olla ja ise veel mõtlesin, et mida need rasedad ajavad, et rasedusega oksendatakse jne. Noh säh mulle, nüüd mul on päris tihti halb olla. Isegi mõni ebameeldiv lõhn ajab mind juba öökima. 

Söögiisud
Kui ma Karl Hendrikut ootasin, sõin ma nagu siga, ilma naljata. Ma päriselt olin täitmatu. Ma võin süüa ühe õhtuga terve suure jäätise ÜKSI ära. Ma vaaritasin iga päev midagi süüa - ahjukana, ahjuliha, ahjukartuleid, lihakastet, hakklihakastet jne. Igasugu asju võisin ma kokku "keeta" ja süüa. Aga teate praegu, mul pole isu. Mul on kõht tühi, aga mul pole isu. Mõte lihakastmele ei isuta üldse, mõte kanale ajab südame pahaks. Ja nii ma pole ise eriti kodus enam süüa teinudki, sest mul pole isu. A teate mis mulle praegu nagu ainsana isutavana tunduvad? KIIRNUUDLID, tegelt ka. Ma peaaegu aasta aega ei söönud kiirnuudleid ja praeguse rasedusega on nad mu parimad sõbrad. :D

Väsimus
Kui ma esimese rasedusega olin aktiivne ja tohutult energiat täis, siis praegu tunnen ma end iga päev väga kurnatult. Soov on palju asju päeva jooksul ära teha, aga lõpp kokkuvõttes ma jõuan teha vaid ühe, või siis koguni mitte ühtegi plaanitust.

Targem
Teise rasedusega olen ma palju targem. 
Esiteks nüüd ma tean juba, mis mind ees ootab. Ma tean kui VALUS on sünnitus ning ma tean, et see valu on midagi väärt. 
Teiseks, ma tean mis tunne on kui keegi Su sees liigutab. Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis Karl Hendrikut oodates, ma reaalselt ei teadnud, mis tunne see peaks olema, kui keegi minus liigutab. Ja nagu sellepärast ma näiteks ei teagi kindlat kuupäeva, millal Karl ESIMEST korda liigutas. Ükskord ma lihtsalt taipasin ära, et see imelik tunne sees ongi liigutamine, aga ma olin tegelikult seda varemgi tundnud, aga ma ei teadnud mis asi see on :D

Ma pole enam üksi
Kui ma Karl Hendrikut ootasin, siis töötas Henri Rootsis. Terve raseduse aeg nägin ma ju teda vaid kord kuus nädal aega. Ma mäletan kuidas ma teda iga kord laevale saates ulgusin nagu väike plika, sest nii raske oli olla terve aeg üksi. Aga nüüd töötab õnneks henri Eestis ja see kõik on palju lihtsam. Ta on mu kõrval ja toetab mind ning samamoodi on ka ju nüüd mul Karl Hendrik, kes ei lase mul end üksikuna tunda. 

Kuna mu praegune rasedus ON alles algusjärgus siis kindlasti tuleb erinevusi ja sarnasusi ajapikku veel ilmsiks, aga hetkel olid just need asjad, mis pähe turgatasid. 

reede, 7. aprill 2017

1+1+1=4

Ma tean, et ma aasta alguses ütlesin, et meie pere ei saa veel nii pea lisa, siis tänaseks on toimunud mõned muutused. 
Tean, et linn juba ammu kihab sellest, et Leanika on rase, aga nüüd siis on see ametlik ja avalik, JAH, ma olen rase. :)

Tegelikult tõesti, ma oleks lootnud et läheb veel aasta äkki mööda ja siis vaatab edasi seda laste värki, aga noh kui tuli siis tuli. 
Tean seda juba veebruarist alates. Esimene ämmaemanda visiit oli aga alles sellel teisipäeval ning mõistagi Ida-Tallinna Keskhaiglas. Nii kaua, kui ma polnud oma silmaga teda näinud, nii kaua polnud mul mingit erilist tunnet. Aga teisipäeval muutus palju, siis oli juba 12+5. 
Kindlasti võib nii mõnelgi olla peas küsimus, miks valisin ma ämmaemanda Tallinna, mitte endale lähemale Rakverre. 
Esiteks seetõttu, et esimest korda sünnitasin ma ka ITK-s ning ma jäin 110% rahule! Kõik oli viimase peal!
Teiseks, ma ei usalda Rakveret. Ma loodan, et keegi ei tunne end puudutatuna, aga ma ei suuda lihtsalt Rakveret usaldada, eriti veel peale oma isa surma, lihtsalt ei suuda. Sorryd.

Natuke tüütu on küll liikuda arstile minemiseks Tallinna vahet, aga see on seda väärt, ainuüksi minu enese RAHULOLU nimel. 
Kolmapäeva hommikul pidin ma jälle minema Tallinna, et anda vereproovi. Olin tegelikult natuke kartlik, sest esiteks ma ju kardan verd ja teiseks mul hakkab väga kiiresti peale verevõtmist halb. Aga olen täheldanud seda, et halb hakkab mul enamasti siis, kui mul verd võetakse vasakust käest. Kui paremast võetakse, siis pole midagi, pea käib hetkeks ringi ja muud midagi. 
Ning eile käisin ma kuklavoldi uuringus. See on siis nende igasuguste haiguste kontroll. Meie Nööbikese puhul igal juhul on risk väga madal, niiet karta pole midagi. 
Aga nägin ultrahelist last ja päriselt ta nägi inimese moodi välja, pea, keha, käed jalad ja ta liigutas end seal sees väga aktiivselt, ma nimetaks teda lausa põrkepalliks. :D Ise ma muidugi liigutusi veel ei tunne, aga ÕNNEKS ma tänu esimesele rasedusele nüüd ikka tean, milline see tunne olema peab, kui laps liigutab. :D Sest kui ma Karli ootasin, siis ma tegelikult tundsin liigutusi ammu, aga ma lihtsalt ei teadnud, et need on lapseliigutused. :D Ükskord jõin Cocat ja siis sain alles pihta, et ahaaaa, need ongi lapse liigutused. :D :D

Esialgseks tähtajaks on 12. oktoober, juhei. 
Õnneks selleks ajaks on Karl Hendrik juba 1 aasta ja 8 kuune ning loodetavasti käib ka juba lasteaias, niiet ei tohiks elus midagi rasket olla. 
Kooliga pean ma veel mõtlema, mis ma teen. Hetkel peale isa surma niikuinii hakkasin võtma rahulikult ning teen vaid paar ainet ära ja pean veel uurima kuidas see kooliasi üldse olema hakkab, sest meie kursusel on ju viimased soojusenergeetikud ning sügisest on üldse täiesti uus eriala, eee mingi Keemia ja keskkonna tehnoloogia, vms, täpset nimetust ei mäleta, aga Soojusest on seal ainult üks, max kaks ainet, ehk kokkuvõtlikult pole seal soojusest haisugi. Niiet natukene pean veel uurima asja, kuidas olema hakkab.
Aga pean ära mainima, et me oleme ikka väga õnnelikud!