reede, 24. märts 2017

Õuna-Kohupiimakook kookoshelvestega

Nagu ma viimases postituses mainisin, et meil kodus 24/7 käib "Masa ja karu", siis ühest selle multika osast ajendatult tegin ma eelmine nädal kooki. Jah, just ühes osas Karu küpsetas kooki ja siis tuli mul hull tahtmine ise ka kooki teha ja nii ma käisingi supsti poes, ostsin igast manti ja kukkusin kodus vaaritama.
Mingit retsepti ma aluseks ei võtnud, kõike tegin enda käe ja maitse järgi.
Koogiks oli siis õuna-kohupiima kook.
Kohupiimaga küsetist polnud ma varem teinud ning nii ma siis lihtsalt improviseerisin.

Koostisosad:
4 muna
jahu
suhkur
2 õuna
kaneel
250g kohupiimapastat
0,5 tl soodat

Kõigepealt siis kloppisin munad ära, vastavalt muna kogusele panin jahu, ehk siis nii kaua lisasin jahu, kui minu arvates oli segu piisavalt "paks". Vastavalt maitsele lisasin suhkurt.
Siis vahepeal tükeldasin ära õunad eraldi kaussi, lisasin neile suhkurt ja kaneeli ja jätsin nad seisma.
Siis muna-jahu segule lisasin kohupiimapasta, ja segasin ära. Vist lisasin natukene jahu ka juurde, täpselt ei mäleta. Jahu lisan ma tõesti ainult vastavalt sellele, kuidas mulle tundub tainas olevat, et ta poleks liiga vedel, ega liiga paks.
Nii siis lisasin sinna segule veel soodat. Tegelikult võib ju lisada selle asemel küpsetuspulbrit, aga kuna mul kodus oli vaid soodat, siis panin seda.
Nii ja siis võtsin oma päevi näinud ahjuvormi, valasin natuke tainast põhja, nii, et põhi oli kaetud.
Sinna peale ladusin mõnuga õunatükke. raputasin nauke kaneeli ka juurde. Ja siis valasin ülejäänud taigna õunte peale. Siis panin ahju, 220 kraadi juures küpsetasin kuskil 35 minutit. Tõesti jälle spetsiaalselt aega ei mõõtnud, vaid lihtsalt vahepeal noaga katsusin kooki, et teada saada kas on valma.
Noh ja kõige lõpuks lisasinkookoshelbeid koogile ja voila valmis ta oligi.
Kook tuli nii hea, et samal öösel kell 1 sõin seda. :D

eluke ikka tasapisi veereb

Hei mu kallid sõbrad!

Ma pole jälle tükk aega kirjtanud. Loodan, et Teil kõigil läheb hästi. 
Märkamatult on alanud kevad ning sünge talv on läbi saanud. Päike sillerdab akna taga, maa pind sulab, linnud siristavad, mets tärkab. Minu isa alat ütles, et tema lemmik aastaaeg on kevad, sest järgmisena tuleb suvi. Kevad on tegelikult niisamagi ilus aastaaeg, sest kevadine päike paitab nii mõnisalt nägu ning see tärkamiseaeg on ikka nii ilus. 

Kevade juures mulle muidugi ei meeldi see nõme pori. Siis on jalatsid porised, lapse riided porised, auto porine. Oh ärme sellest porisest autost parem hakka rääkimagi, arvan, et kui keegi mulle paar seemet mu auto katusele paneks, siis hakkaksid peagi seal taimed kasvama, sest mu auto ktus on paraaid mättaid täis. 
Käisin üleeile õhtul surnuaias ja jäin autoga ringi keerates kinni ja rattaste all ringi käimisega ketras ikka korralikult poriseks mu auto. :D
See nädalavahetus möödub mul aga tööl, kus siis veel kui Tristveres, niiet ootan Teid meeleldi endale homme ja ülehomme külla :)

Karl Hendrikust siis nii palju, et kasvab ja areneb tema nagu mühinal. Lemmik mänguasjaks on ikka minu telefon, mille ta topib endale kõrva äärde ja teeb "allo allo". 
Õise magamisega on hetkel natuke probleeme, sest ärkab tema meil iga natukese aja tagant ju üles. Nii ma siis transpordingi end öösiti meie voodist lapse voodisse ja vastupidi. Üks öö magasin lapse kaisus ja ta oli une pealt mähkme lahti kiskunud, niiet ärkasin mina selle peale siis üles, et kuulsin kuidas "sorrrrrrrrrrrrrrrr" midagi kuskile sorises. See oli muidugi Karli piss, mis märgas ära nii voodi, kui Karl Hendriku riided. Tal on muidu niisamagi tekkinud komme, et kui mässu liiga märg "tema "arvates, siis võtab ta selle hommikuti ise endal jalast ära, nii öelda märguandeks mulle, et ma ta kas potile paneks või talle kuiva mässu paneks. 
24/7 käivad meil kodus telekas "Masa ja karu", mul on peaaegu kõik osad nii pähe kulunud, et tean juba silmad kinni millise osaga tegu. Imelikul kombel Karl Hendrikule muud multikad eriti ei istu, vaatab neid korra ja siis läheb tegeleb enda asjadega edasi. Aga "Masat ja karu" võib ta vaadata tõesti väsimatult. :)

Korteriremont meil ka eriti ei edene, iga nädalavahetus on midagi teha ja nii ongi meil juba kuu aega olnud vaid üks sein uue tapeediga kaetud. See nädalavahetus olen ma tööl, äkki siis järgmine nädalavahetus läheb õnneks ja saame lõpuni tapeeditud. Varsti tuleks uued aknad ka ära tellida, et saaks soojemate ilmadega juba need ära vahetada. WC-le saime vähemalt lõpuks ukse ette, jess!

Vot selliselt veerebki meie eluke hetkel. :)
Eks üritan teid rohkem asjadega kursis hoida!
Olge muhedad!

Minu naistepäev :)

neljapäev, 2. märts 2017

Missioon: "mehed tuttu" sai eriti varakult täidetud. :)

Tundub, et ma võin tänase päeva kordaläinuks lugeda, sest sain mõlemad mehed juba veerand kaheksa tuttu. 
Märkimisväärne on kindlasti see, et kohe näha, et isa ja poeg, sest magamisasendki on neil peaaegu sama. Noh ja norkavad ka peaaegu samamoodi. :)
Ma saan nüüd rahus pool ööd küüslauguküüned ninas ringi käia, sest see nohu on nii intensiivne, et ilma küüslauguta on päris raske hingata. :D

Oskab keegi soovitada veel häid nippe, kuidas nohust võitu saada ja kuidas võidelda selle jubeda ninakinnisusega? Kõik nipid teretulnud. 

küüslauk

Märkamatult on alanud juba märts, kaks kuud 2017. aastast on juba läbi... Ei tea kuhu see aeg ruttab, kuhu on meil kiiret? Alles uus aasta, sõbrapäev, Vabariigi aastapäev, vastlapäev, järgmine teisipäev juba naistepäev :O 
Minu päevad lihtsalt mööduvad lapsega tegeledes ja nohuga võideldes. 
Tahaks heameelega aja maha võtta ja lihtsalt puhata. Puhata kogu sellest jamast, mis on mu ümber. 
Liiga palju on juhtunud.. No nii palju, et tõsiselt paha hakkab. Ja palju asju just selliseid, millest ei tohi rääkida.. Millest peab vaikima ja seda kõike endaga kandma. 
Hetkel tahaks reaalselt endale mõnda hobi, millega tegeleda ja millega saaks mõtted eemale. Tahaks teha midagi kasulikku..
Teisest küljest aega napib, aeg ju kiirustab kuskile, laps, kodu ja mees nõuavad palju aega, nii ei jäägi mulle endale ju seda aega, mil ma saaksin nautida rahu ja vaikust ning teha midagi, mis mulle meeldib. 
Samas on blogimine see üks minu väljapääsudest sellest suletud igapäevasest rutiinist. Ühe silmaga blogin, teise silmaga jälgin, et laps pahandusi ei teeks, ühe käega kirjutan, teisega hoian tugevalt kinni teetassist, et laps vaid seda jälle põrandale ei tõmbaks. 
Korter on nii väike, et laps suudab selle sekunditega pea peale pöörata, minu jaos tähendab see jälle paar tundi koristamist. 
Ja alati on nii, et kui mõtled, et nüüd hakkab paremaks minema, tuleb nagu käsu peale mingi jama jälle kaela. 
Ja inimesed... Oeh, mis neistki rääkida, igaüks omaette, oma joru ajamas. Kes kirub presidenti, kes ekstüdrukut/kutti, kes kirub "Prooviabielu", kes naljatleb selle üle.. 
Ja siis olen mina ja mõtlen, millal küll see nohu ära läheb ja ma saaksin RAHULIKULT HINGATA. 
Hetkel tunnengi puudust sellest vabast hingamisest. Alles oli lapsel palavik, siis minul, nüüd mõlemal selline nohu, et vastik.....
Tahaks küüslauku :D