kolmapäev, 22. veebruar 2017

Dad - to the world You are one person, but to me You are the world!


Kui ma paar nädalat tagasi hakkasin kirjutama postitust Karl Hendriku esimesest sünnipäevast ja see jäi poolikuks, siis enam kahjuks pole mingit motivatsiooni rääkida sellest päevast.
Täna on hoopis see päev, kui ma räägin Teile maailma kõige paremast mehest - oma isast. 
Kui eelmine aasta issi sünnipäeval suri Johannes, siis tundsin end kohe nii kehvasti... Aga ma ei mõelnud kordagi, et järgmisena läheb tema..

Minu isa, Henno, oli tõeline headus ise. Tema oli see mees, kellega paljud Kadrina Keskkooli õpilased käisid istutamas metsa.
Ma ei unusta iialgi, kui mu endine klassiõde peale keskkooli lõpetamist ütles mulle, et mul on nii armsa, sõbraliku ja siira näoga isa. Jah, see hetk tundsin ma tõeliselt uhkust, minu isa!

Minu isa ütles sügisel mulle kuldsed sõnad: "Ära kihuta, kui Sul on kullakoorem autos ning ära kihuta ka siis, kui Sul kullakoormat autos pole, sest mida see kullakoorem pärast mullakoormaga pihta hakkab!" Need sõnad meenutavad mulle kõige rohkem issit..
Ma ei unusta ka seda, kui isa minult küsis, miks ma pidin nii vara lapse saama. Just sellepärast, et mina pole ühtegi oma vanavanemat näinud, kuid Karl Hendrik sai vähemalt aastakesegi olla oma vanaisaga koos.

Ma armastasin oma isa lugusid, seikasid ja jutte kuulata, vahet pole, et ta tihti oma lugusid kordas, neid oli nii hea kuulata. 
Ma armastasin seda, kui sain temaga koos kalal käia, alati võrdlesime, kes rohkem kala sai ja kes suurema püüdis.

Ja ma ei unusta seda, kuidas me alati autode üle arutasime ja vaidlesime. Temalt olen ma pärinud selle auto pisiku. 
Minu isa on see mees, kes mind õpetas autoga sõitma, juba siis kui ma olin seitsme aastane.

Tema õpetas mulle kohusetundlikkust ja ausust. Mu isa ei valetanud kunagi, ja kui keegi mulle tahtis luisata, siis isa ütles alati, et tema ei hakka valetama ning rääkis mulle tõtt.
Tema ongi see, kes õpetas mulle, kuidas tuleb elada. Ma olen alati tahtnud olla tema moodi, nii palju kui võimalik. Tema õpetas mulle, et raha ei kasva puu otsas ning et OMA raha tuleb ISE teenida. Tema õpetas mulle, et ei tohi olla kade ning tuleb inimesi aidata, aidata ka siis, kui isegi inimest ei tunne.

Kahjuks on see paratamtu, et inimesed surevad... Ei saa ma oma peast endiselt välja mõtet, et miks just tema.. Aga eks aeg õpetab meid selle teadmisega elama.
Ma olen õnnelik, et just see mees oli minu isa.. Mis oli.. Ta on ikka veel, mis siis et nüüd on ta minust kaugel.
Ütle uhkusega enda kohta nüüd, et ma olen Leanika, Henno tütar, Vetka. Seda valu ja kurbust ei saa sõnadesse panna ja tõenäoliselt mõistavad seda vaid inimesed, kes on nii lähedase inimese enda jaoks kaotanud.
Ma tahan tänada kõiki teid, kes te mulle viimaste nädalate jooksul toeks olete olnud, aitäh, see tähendab mulle palju!