teisipäev, 31. jaanuar 2017

Kuidas ma sain kätte Henri kolm kuud kadunud telefoni + mõned nipid, kuidas leida üles kadunud/varastatud telefon

Räägime täna millestki, mis puudutab igaühte, kes omab telefoni (eelkõige nutitelefoni).
Eeltööst, mida tuleks teha enne oma telefoniga, kui jõuate selle ära kaotada. Ja sellest kuidas leida üles oma kaotatud/varastatud telefon. 
Aga enne siis meie pere lugu. 
Kui me novembris Henriga vahepeal lahus olime, oli üks õhtu, kus Henri telefon müstiliselt ära kadus. 
Ta tõesti uskus sellesse, et ta kaotas selle ära ja kordagi ei mõelnud, et keegi oleks võinud selle varastada. Selle tõttu ta ka ei pöördunud ta politseisse, mõeldes, et mis läinud, see läinud. 
Tegemist oli telefoniga Samsung S5 Neo, mille eest kokku maksis ta 550€. Niiet tegemist EI OLNUD mingi juustu telefoniga ja ning telefon saab alles veebruaris aastaseks. 
See selleks, vahepeal on Henril olnud juba 2 telefoni. 
Ja siis tuli saatuslik reede, 27. jaanuar. Samsungi kadumisest möödas pea kolm kuud. Ning siis ilmub Facebooki Messengeri Storysse ühe inimese (Edaspidi: Kahtlusalune) peegliselfie, millelt on näha Henri Samsungit. See sama inimene viibis ka too õhtu Moel, kui Henri telefon müstiliselt ära kadus. 
Pilti nähes, kahtlesime, kas ikka on see sama telefon, sest selline võib olla ju paljudel. Mida päev edasi, seda rohkem veendusime selles, et tegemist on siiski Henri kadunud telefoniga.
Süda ei andnud rahu ja kirjutasin sellele Kahtlusalusele, saatsin talle selle tema peegliselfie ja ütlesin viisakalt, et ei taha süüdistada kedagi milleski, aga kus ta selle telefoni sai.
See mis edasi hakkas tulema, andis aina rohkem märku sellest, et tegelikult on see telefon ikka Henri oma, sest Kahtlusalune keeldus küsimustele vastamast ja ütles, et uskuge, mida tahate, et pildil on tegelikult hoopis mingi Nokia juust. Kuigi pildilt oli ju hästi näha et tegemist oli just selle Samsungiga.
Ütles ta veel, et temal on üldse Iphone 5 ja saatis sellest pildid.
Nii.
Ei andnud ka eile rahu mulle see telefon, pool päeva kulus uurimisele, kuidas leida üles telefon.
Lõpuks kui õhtul oli plaan hakata magama minema, mõtlesin et proovin veel seda kõikvõimast Facebooki, ning kirjutasin tavalisse Feissi otsingusse "Müüa Samsung S5 Neo"
BINGO.
Vastu vaatas postitus, kus oli näha Henri telefoni ning müüjaks oli meie ja meie kahtluse all oleva isiku ühine "tuttav".
Lähemalt uurides, leidsin, et see ühine tuttav müüs reedel seda sama iphone, mille pilte Kahtlusalune saatis. Tegelikult saatis Kahtlusalune mulle üldse TÄPSELT samad pildid, mis olid ühise tuutava müügikuulutuses.
Oletasin, et nad vahetasid telefonid ära.
Selleks, et mitte kahtlust äratada, kirjutasin Kristo-Kenile, et ta kirjutaks selle, kes müüb seda Samsungit, et ta saadaks rohkem pilte telefonist, kuna Henri teadis täpselt millised mõrad ta ekraanil on.
Samsungi müüja lubas need järgmisel päeval (ehk eile lõunal).
Kuna ta polnud neid pilte saatnud enne kella ühte täna ning ma olin mega kannatamatu, siis saatisn Cärolini Facebookist talle. Leppisime kokku kella poole neljak kokku saamise Kristiine keskuses.
Läksime Cäroliniga rongiga Tallinna, Kristiine Keskusesse. Ootasime telefonimüüjat. Kui ta kohale ilmus, andis ta telefoni Cärolini kätte, Cärolin andis mulle, mina võtsin kapuutsi peast ja küsisin talt "Kas ta tunneb mu ära?"
Muidugi tundis. Siis küsisin, kas ta sai selle telefoni Kahtlusaluse käest. Ta vastas jaatavalt, teatasin talle siis et tegemist on minu Henri telefoniga. Sain teada, et kahtlusalune oli eile õhtul Samsungi Iphone 5 vastu vahetanud. Ütlesin, et oleks aus, kui meie saame Henri telefoni tagasi ning tema saaks oma Iphone kätte.
Telefonimüüja nõustus ning läksime siis Kahtlusaluse töö juurde. Näitasin Kahtlusalusele Samsungit ja küsisin: "Mis see on? Kas see on Nokia juust?" Vastuseks kõlas vaikus.
Küsisin, siis kus ta telefoni sai, vastuseks sain "Vahetasin"
Siis ütlesin, et "Ja telefoni IMEI-kood phtib Henri telefoni omaga?" Siis vastuseks kehitati õlgu.
Saime telefoni õnneks kätte ning läksime minema.

Ma nii vastik inimene pole, et ma selle inimese nime ütleksin/kirjutaksin/avalikustaksin. Muidugi hoiatuseks teistele tuleks seda teha, kuid ma ei ole nii õel, et hakkan inimese elu hävitama. Tutvusringkond teab ise, kes see on. 

Räägime nüüd natukene, siis ennetavatest tegevustest, mida võiks teha kui, telefon ära kaob/varastatakse.

Lost-Android-Phone

IMEI- kood - Mis on IMEI kood, kuidas seda leida ja miks seda vaja on?
IMEI-kood on siis iga telefoni unikaalne seeriakood, millega saab seadme (telefoni) tuvastada/identifitseerida. 
Enda mobiiltelefoni IMEI-koodi leiad kas ostulepingult või siis telefonist, kui vajutad telefoni klaviatuuril *#06#.
IMEI koodi abil saab kaotatud/varastatud telefoni panna musta nimekirja. Musta nimekirja lisamine tähendab seda, et telefoni ei saa enam Eesti võrkudes kasutada. 
IMEI-koodi abil saab ka telefoni varguse politseis registreerida. 
Soovitus: Tee enda IMEI-koodist screenshot (saada see endale näiteks mailile) või kirjuta kood endale kuskile üles, et Sul oleks kindlasti enda telefoni IMEI kood olemas. 

Find My Phone
Kui Sinu telefonis (Androidis) oli kadumise hetkel sisse lülitatud Gmail, siis saad lihtsalt oma telefoni positsioneerida. 
Logi sisse arvutis/muus seadmes oma gmaili, trüki siis Google otsingusse Find my phone, sealt vali enda telefon/seade ning alusta positsioneerimist. Tegemist on üsna täpse asukoha määramisega. 
Ja põhimõtteliselt kui Sul kadus telefon toas ära, siis saad sealt ka oma telefonile nii öelda helistada. 
Iphone'idel on mingi muu asi, millega saab otsida telefoni. Pole sellesse süvenenud, sest ise ei kasuta IPhone'i. :)

Tegelikult lugesin, et on olemas ka mingisugune Viirusetõrje, mida tasuks laadida alla oma telefoni ning mille abil saab oma telefoni otsida. See viirusetõrje on hea just selle poolest, et ta jääb telefoni  (varjatult) ka peale tehaseseadmete taastamist.


Hoidke oma telefone! :)






teisipäev, 17. jaanuar 2017

"Kõlas pidurivilin ja kõva pauk, keegi ei saanud aru, mis see just oli?"

Me ikka Cäroliniga koos imestame ja mõtleme pea iga jumala päev: "Miks elu just meile kaikaid kodaratesse loobib?"
Olime ammu plaaninud, et peame ükskord Tartu minema mu õele külla. Lõpuks siis jõudiski kätte see päev - 14. ja laupäev.
Kuna minu auto võtab päris palju kütust, otsustasin oma naabrilt autot küsida. Priit muiduki oli nõus lahkelt laenama oma autot ning nii me alustasime sõitu hommikul kümne paiku, mina, Karl Hendrik, Cetrin, Cärolin ja Kristo-Ken. Kohale jõudsime kell pool 12. Sõime, jõime, rääkisime juttu, muljetasime, mängisime Monopoli. 
Kõik oli tore. 
Kui mina panin last magama, käisid Cärolin, Cetrin ja Kristo-Ken koos lastega jalutamas ja pildistamas. 
Kui lapse magama sain, läksin Annika ja Oliveriga mööblipoodi lapsele voodit vaatama. Seda me muidugi ei saanud. 
umbes viie paiku läks Cetrin välja mingi sõbraga. Samal ajal käisime mina, Cätu ja Kristo-Ken korra Annelinnas ning ma ostsin Henrile tööristakomplekti. 
Täpselt 18.23 lahkusime me Annika juurest, et jõuda siis varakult Tapale, sest mina pidin juba kell 9 olema Tristveres tööl. 
Kuna laps oli päeval vähe maganud ja üsnagi jonnine, siis istusin temaga taga ning üritasin teda magama saada. Tartust välja jõudes sain lõpuks lapse magama. Rääkisime autos rahulikult juttu, kõik oli chill, teised veel arutasid et kus võiks teha suitsupausi. Jõudis kätte hetk, kus hakkasime rääkima enda ees sõitvatest autodest. ees oli pikk rivi, mis venis kuskil 85 km/h. 
Ja siis jõudis kätte see õudne hetk. 
Suur pidurivilin ning kõva pauk, otse meile kõigile selga. 
Keegi ei sanud midagi aru. MIS ASI SEE JUST OLI? Jäime seisu ja läksime autost välja, üks tibisid täis auto lihtsalt sõitis meile keset sirget maanteed tagant sisse. 
Teisest autost väljusid neiud, mingid karnevalikostüümid seljas (reaalselt kaks neist oli lehmakostüümides). 
Kõik olid shokis, läksin närvi ning ründasid neid preilasid kohe küsimusega "Kui kiiresti te sõitsite?"
Vastuseks kõlas ülbe "Sama kiiresti kui teie"
Siis küsisin "Kuidas on siis võimalik, et te meile lihtsalt tuimalt tagant sisse sõidate?"
Vastuseks kõlas veel ülbem "Me lihtsalt ei näinud teid"
Lihtsalt keset maanteed, pimedas ei näe Sa, et Sinu ees sõidab auto? RIVI AUTOSID? 
Saan aru, et tähelepanu vahel hajub roolis olles, aga pliis hoidke siis pikivahet, mitte ärge sõidke teisel autol sõnaotseses mõttes tagumendis kinni. 
Õnnelik õnnestus oli, et keegi viga ei saanud. Ainilt minul ja Cärolinil kaelad ja pead jubedalt peale seda pauku valutavad. 
Läksime lähedal olevasse tanklasse koos teise osapoolega ning hakkasime avarri blanketti täitma.
Cetrin helistas ka politseisse igaks juhuks, kui kuuldi et laps oli auto, tuli kohale ka kindluse mõttes kiirabi, et laps üle vaadata. 
Nii mes Karl Hendrikuga saimegi mõlemad elus esimest kora käia ära kiirabi autos. 
Karl Hendrikul häda polnud näiliselt midagi, aga kiirabi autos oleva laua rpsis ta küll täis. :D
Peale seda kui lõpuks se komejant läbi sai ja me koju saime liikuma hakata, olid kõik nii väsinud. Teavitasin ka Anna-Margaritat, et kella üheksaks ma ilmselgelt tööle ei jõua. Sellest polnud õnneks midagi ning võisin minna hiljem. 
Aga siiamaani ei mõista keegi meist, kuidas selline asi sai juhtuda. 
Seega üleskutse kõigile, kui sõidate autoga, siis olge tähelepanelikud, hoidke pikivahet, ärge tegelega kõrvaliste asjadega, eelkõige telefoniga roolis olles ning kaasreisijad, ÄRGE SEGAGE JUHTI!
Seekord läks õnnelikult, et auto teel ei hakanud vibama ja me veel kraavis alla ei sõitnud või ei sõitnud eesolevale autole otsa ja ei tekitanud ahelavariid.
Tööle läksin ma öösel kaheteistkümneks, seekord siis oma autoga.
Ning see pikk raske, seiklusterohke päev lõppes minu jaoks alles kell 6 hommikul kui ma koju jõudsin töölt ning magama sain. :)

reede, 13. jaanuar 2017

Niinimetatud kohvi asendajast ning piimatraumast

Oma eelmises postituses ma mainisin, et ma pole aasta aega kohvi joonud. Nüüd olen leidnud endale ka väikese asendaja. Nimelt kakao. 
Tegelikult pole õige öelda, et kakao on mul nüüd nagu kohvi asendus, sest kohvi jõin ma iga päev, aga kakaod ma nii tihti ei joo. Aga kohvi asendus pigem selles mõttes, et kui ma kuskile külla lähen ja mulle kohvi pakutakse, siis ütlne, et eelistaksin pigem kakaod. :D

Kuna ma olen tegelikult inimene, kes piima põhimõtteliselt ÜLDSE ei joo, siis ma polnud kunagi kakao ka proovinud, sest mõte sellest, et see koosneb piimast ajas mul südame pahaks. Olin suhteliselt kindel, et ega see mu kurgust alla ei läheks. 

Aga eelmine aasta Tallinnas elades, ostsi Henri kakaod ja vahukomme ja siis proovisin ära selle kraami. Noh siis tundus selline NORMAALNE värk olevat. Aga ega ma rohkem ei joonud ka seda. 
Aga nüüd alles äkki nädal, kaks tagasi mõtesin, et võiks uuesti proovida. Ostsimegi kakod ja vahukomme jälle ning proovisin taaskord ja siis avastasin endale selle meeldivat. 
Kindlasti võib esialgu imelik tunduda kako vahukommidega. Aga tegelikult need kakao sees sulanud vahukommid on meeletult head. :)
Ma küll väga suur magusa sõber pole, aga kui ikka magusaisu tuleb, siis tassitäis kakaod vahukommidega ajab nädal aja magusaisu ära :D

Miks ma piima ei joo?
Kindlasti paljud inimesed ei mista seda, et kuidas on võimalik mitte piima juua. See ju on nii kasulik luudele jne. Ma tean seda, aga kuna meil maal on kitsed juba üle kümne aasta olnud, siis olen ma terve lapspõlve PIDANUD lürpima piima, ja just nimelt KITSEPIIMA, mis on palju rammusam ja tegelikult teise maitsega. 

Kunagi enne kitsesid olid meil lehmad ka ning seda ma näiteks mäleta kuidas ma umbes nelja aastasena iga hommik õues täiesti värsket sooja piima oma kruusiga ootasin. 
Eks olen ma saand seda piima nii palju juua, et nüüd tundub see minu jaoks koledalt öeldes "vastik". 
Vahepeal tegime Henriga diili, et mina joon klaasi täie piima päevas ja tema siis keefiri, aga noh see diil ka kestis aint paar päeva ja nii see sinna paika jäigi. 
Üks asi veel mis mind kõige rohkem piimast eeale tõukas oli koolis tehtav PIIMASUPP, ma ei mäleta kas alglassides või põhikoolis, aga igal juhul see piimasupi lõhn oli lihtsalt nii vastik... Ja siis mu vanemad teadsid, et mina elu sees ei sööpiimasuppi ning ükskord tegin mingit pahandust ja mu ema kiuste tegi piimasupp (a'la karistuseks) ja PIDIN seda sööma. Ja peale seda on mul vist piima trauma. :D

Väga õudne :D
Aga nüüd vist hakkab mul see vaikselt üle minema. :D

Kui tihti te joote kohvi? Kas olete mõelnud loobuda kohvist? Kui tihti te joote reaalselt klaasitäie piima?

neljapäev, 12. jaanuar 2017

Uue aasta lubadused? Kas ja miks?


,


Uue aasta algus on alati see aeg, kus paljud inimesed võtavad julguse anda palju lubadusi. Uuest aastast üritavad kõik olla paremad inimesed, ei joo, ei suitseta, ei tee seda, ei tee toda. Aga tihti on nii, et need lubadused on tühjad ning mingi aja möödudes ununevad. See täitsa oleneb muidugi inimesest. 

Näiteks mina olen see inimene, kellele meeldib selliseid lubadusi anda, sest ma ka täidan neid. 

A'la paar aastat tagasi andsin ma lubaduse, et ma aasta aega ei söö krõpsu. Ja nii oligi, ma ei söönud (äkki oli see 2014) ühtegi krõpsu. Siis minu arust aastal 2015 andsin ma lubaduse, et ma ei joo energiajooke enam. Ja tänaseni pole ma joonud ühtegi energiajooki. Energiajook istub küll mind täiega, poleletil on vahel ikka väga raske mööda kõndida, aga teate miks ma seda pudelit ei haara? Sellepärast, et ma mõtlen a'la nii: Kui ma pole kaks aastat joonud energiajooki ja nüüd kasvõi ühe pudeli joon, siis hakkab ju see "päevade lugemine" algusest pihta. 
Täpselt samamoodi jätsin ma eelmise aasta esimesel jaanuaril maha kohvi joomise. 
See aasta ma otseselt ühtegi lubadust ei andnud, aga mõttes kõlgub "alkoholivaba aasta". Viimati jõin ma kuu aega tagasi ning enam pole isegi mingit tahtmist. Ma pead ei anna, et see aasta just see alkoholivaba aasta on, sest näiteks kui ma nüüd vahepeal ei joonud üle aasta tilkagi, siis möödusid kõik sünnipäevad kainena, alati mõtlesin, et võiks ju võtta, et oleks ju lõbusam, aga ei. 
Samas ega see alkohol nüüd elu nii lõbusaks ka ei tee, et peaks kogu aeg jooma. :D
Niiet VÕIB-OLLA on 2017 alkoholivaba aasta. :D

Aga kas ja miks anda lubadusi?

Mina arvan, et tasub, vaid siis, kui Sa suudad ka seda pidada. Minu jaoks näiteks taolised lubadused on motivatsiooniks. Lubaduste täitmisel on tarvis siiski soovi ja tahet. :D Lubaduse pidamine näitab eelkõige just seda, milline inimene Sa oled - kas Sa tuled toime lubaduse pidamisega või mitte.
Aga ühe lubaduse ma selleks aastaks Teile kindlalt annan ning seda saate lugeda järgnevalt pildilt:


kolmapäev, 11. jaanuar 2017

Head SEDA aastat!

Head SEDA aastat kallid lugejad!

See on siis minu selle aasta esimene postitus. Ei olnud mul aega kirjutada ei jõuludel, ei vana-aasta õhtul ega ka 10 päeva jooksul sel aastal. Aga siin ma nüüd olen, jälle siin, et teid kurssi viia oma elukesega. 

Jõulud möödusid rahulikult pere keskel. Karl Hendrik sai meilt kingituseks armsa mõmmikosüümi, vanaema kinkis talle jalgratta, millel istudes laps tunneb suurt uhkust ja heameelt. :)
Henri sai kingiks sooja hommikumantli ja "Mr Right" kruusi ning mina sain Henrilt kingiks hõbekaelaketi. 



Vahepeal käisin mõned päevad ka tööl. Kus siis veel, kui Tristveres. Tore oli jälle koos OMA inimestega tööd teha.



25ndal detsembril on Kristoferil sünnipäev ning õhtul hilja käisime ka sealt läbi. Lapsed said oma vahel mängida. Neil oli nii lõbus et ülejärgmine päev läksime Karl Hendrikuga uuesti Kristoferile ja Rebecale külla. Seal möödusid 5 tundi nii kiiresti. Karl Hendrik muudkui aina mängis ja kordagi ei nutnud. Vähemalt oli lapsel tegemist. Samal päeval enne sinna minekut muidugi juhtus ka huvitav äpardus. Nimelt tahtsin enne Rebeca ja Kristoferi juurde minekut poest läbi minna. Sõitsin siis autoga juba üle raudtee kui kuulsin imelikku häält, Grossi poe ette parkides tuli kohe üks meesterahvas minu juurde ja ütles et mul on rehv tühi. Lähemalt uurides tuli välja et rehvis oli üks korralik kruvi. Ja mulje jäi küll selline et keegi oleks ta sinna nagu sisse keeranud. 
Jusiis mina või mu auto jäi kellelegi ette. Aga tõesti, kui see oli kellegi kätetöö, siis võin lohutuseks öelda, et parandus läks maksma 10€, KÕIGEST ja kurb ma nüüd eriti küll pole. :D

Aastavahetuse võtsime vastu ikka kodus, võinh mis kodus, ikka naabrite juures või nii. :D Nimelt meie naabriteks on Kerli ja Priit oma kahe lapsega ning oleme hakanud nendega palju rohkem suhtlema. Nii palju, et üks päev tegime isegi pannkooke oma kallitele naabritele. :D
Mina olin aastavahetuse hetkel kodus, nii kui uus aasta lõi, siis läksin kuuse alla, et siis Cärolini, Cetrini, Kristo-Keni, Alarit ja erikat näha. Ka värske lubadeomanik Venno tiirutas koos Hanna-Liisaga ringi ning sain ka nende natike juttu puhuda.

Uus aasta on siis kestnud juba 11 päeva ning elu on ikka päris tore. 
Eile müüsime maha Moe korteri, niiet GOODBYE Moe rahvas, teiega oli tore, aga Tapal on elukene natukene toredam. :) 
Ah, meenuski, et tahtsin ka seda öelda, et minu elus on nüüd ka see aeg, kus ma piltlikult öeldes "viskan" inimesi oma elust välja. Just neid inimesi, kes on kahepalgelised. Tuled ja naeratad mulle, aga selja taga ajad sellist juttu, et seda kuuldes läheb mul lausa süda pahaks. 
Ei saa minu pisikene ajukene aru, miks on vaja valetada ja ajada mingit jura. 
Nagu me Kristo-Keniga üks päev arutasime, et meil nagu polegi enam SÕPRU alles jäänud. Ongi kujunenud üks väikene seltskond kellega tasub veel suhelda. 
Minu oma seltskonnaks ongi siis Henri, Kerli, Priit, Cärolin, Cetrin, Kristo-Ken, Venno ja Hanna-Liisa.

Tundub et ülejäänud inimesed ongi nüüd rohkem vaid need TEREtuttavad, keda vahel harva näen ja teretan.

Aga ma olen rahul oma seltskonnaga, ainuüksi sellepärast, et ma tean, et nemad on ausad ja ei pane mind kuskil taga. Ei räägi kuskil küla vahel a'la sellist juttu, et ma olen rase ja ma ise ka ei tea kellest. Või et ma teen seda ja teen toda. Ah rahustuseks võin öelda, et noup ma pole rase ja ma ei kavatse oma lapsele veel niipea õde või venda sünnitada. 
Eks nüüd on mõnel üksikul lugejal pilt vast selgem, keda ma mõtlesin valetajate ja mõttetu jura ajajate all.

Kui ma tundun Teile hetkel kuri, siis noup, mul megalt hea tuju, sest ma ei lase enam rikkuda oma tuju tühjal-tähjal. 
Ma tänan inimesi, kes mind austavad! Tänks, just Teie oletegi lahedad. ;)

BTW, Karl Hendrik kõnnib nüüd väga edukalt, vahepeal isegi jookseb ning just tema on minu ja Henri suurim päike, kes varjutab kõik probleemid ning muudab need hallid päevad säravaks. :)
Muideks me käisime naabrite, naabri laste ja Karl Hendrikuga üks õhtul kelgutamas ka. Nii tore oli. :3
Aga ma nüüd lõpetan, saadan musidkallidpaid :)