pühapäev, 30. oktoober 2016

Üks tore pidu, toredate inimestega

Ma poleks elus uskunud, et ma lähen kunagi sellise näoga KLUBISSE. Tundub nii õudne ja creepy, aga lõpuks mulle hakkas täitsa meeldima. :D 
Ühesõnaga käisime eile tüdrukutega klubis. Idee Mjausse minna tuli tegeliult lambist ning kuna seal oli Halloweeni pidu, siis tuli ka teemakohaselt sinna minna. 
Algul tahtsin ma üldse kleidi panna ja täiesti tavaliselt minna, aga siis tuli järsku Epul mingi suur idee, käskis mul laua taha istuda ja kukkus mind mukkima. Ta isegi öelnud mida ta teeb. Kui ma end lõpuks nägin, siis olin lausa šokeeritud ja mõtlesin küll, et kas ma TÕESTI pean nii tänaval, klubisse, inimeste sekka minema????
No igastahes, mida aeg edasi läks, seda kiiremini ma ära harjusin ja lõpuks tundus asi juba fun. 
Õhtu/öö oli igastahes väga tore, meeldejääv, nägin palju tuttavaid. 
Noh muidugi ei saa unustada ka väikest vahejuhtumit Mjaus, kus üks mees kukkus peaga vastu seina end oimetuks :O :O :O 
Algul oli see päris õudne, sest paljud pliksid ümberringi sosistasid, et ta on laip valmis, aga ei mis, mees ärkas tükki aja peale ikka üles, ei saanud midagi aru, võttis pudel vett ja käis segaduses ringi, isegi meiega käis juttu rääkimas. :D
Nujah, ühes sõnaga, tänud kõigile, kes selle õhtu minuga veetsid, väga TORE OLI, teinekordki, aga mitte nii pea! :)
Tänane hommik oleks muidugi parem võinud olla, kui naabrid poleks reaalselt kogu aeg karjunud, kisanud, lõuanud ja laamendanud. Ma isegi ei saanud aru mida nad korraldasid, käisid isegi trepikojas lõugamas et ma lõpuks lihtsalt ärkasin suurest vihast üles. Väga nõme, aga pole midagi teha, elu naabritega polegi kerge. :)

Kas Teie julgeksite sellise näoga rahvarohkesse kohta minna?




laupäev, 29. oktoober 2016

"Emme vaata, mis ma kätte sain"

Kui ma olen end hetkeks arvuti taha unustanud ning korraga tundub tuba kuidagi vaikne, siis võin kindel olla, et laps on jälle mingi "pahandusega" hakkama saanud. Nii just juhtuski. Istusin rõõmsalt arvutis, kui järsku tundus kuidagi vaikne, nägu siis toa poole pöörates, ootas mind selline vaatepilt, kus lapsel oli reealselt peas nägu "Emme vaata, mis ma kätte sain"


Noh jah, vetsupaberirulli on ta ammu himustanud ja ma ausalt ei tea kuidas ta nüüd selle kätte sai. Aga uhke oli ta oma teo üle tõesti. :D
Ta on ikka väike suslik küll. Praegu sündab oma tooliga radikaid ja üritab oma mänguasja radika vahele toppida. Siis vaatab mulle oma vasikasilmadega otsa, ja kui ma vastu suured silmad teen, siis kukub naerma. :) Nunnumeeter täiega põhjas. 
Kui lapsel on kogu aeg tegevust, suudab ta üksi kuskil tund aega omaette mängida. Vahepeal tüdineb mõnest asjast ära, aga siis annan mõne uuema talle pihku. :)





reede, 28. oktoober 2016

Kullakoorem Sinu autos, Kullakoorem Sinu kodus

Meil tuli alles hiljuti isaga teemaks "kihutamine" ning mu isa ütles mulle kuldsed sõnad: 
"Ära kihuta, kui Sul on autos kullakoorem. Ning ära kihuta ka siis, kui kullakoormat Sul peal pole, sest mis see kullakoorem hiljem selle mullakoormaga pihta hakkab?"
Häbi tunnistada, aga mina olen see raske jalaga kategooriasse kuuluv inimene. 
Kuid peale oma isa sõnu, olen hakanud ma spidomeetrit rohkem vaatama ka siis, kui ma autos täiesti üksi viibin. Ja tõesti mu isal on õigus, mul ju on keegi kes ootab mind koju, keegi kes ootab mind elusa ja tervena koju.
Sellepärast pliis, ärge kihutage, ausalt. Kihutamisega Sa võidad vähe, kuid kaotada võid väga palju. Ja kui Sul on endast suva, siis mõlte teistele. Mõtle neile, kes Sind armastavad, kes Sinust hoolivad ning kes Sind koju ootavad. 
Ja kui Sul pole kedagi sellist, kes Sind koju ootaks, armastaks, Sinust hooliks, siis mõtle mõnele süütule hingele, kes võib Sinu kihutamise tõttu hukkuda. Sest minu mälestust ei kustu kunagi ka lause "Mina võin ju ilusti, korralikult sõita, kuid see kes mulle vastu tuleb, võib midagi valesti teha".
ja kui mul laps on autos, siis sellepärast ma näiteks lausa kardan vastu tulevaid masinaid, sest I will never know, kes seal roolist võib olla, mis olekus ta võib olla, mis mõtted ta peas võivad olla.
Niiet tõesti, pigem hilinege tööle, kui kiirustate oma matustele!
Ja mulle räigelt meeldivad need maanteeameti videod, nüüd alles hiljuti tehti üks kõrvaliste tegevuste kohta roolis. Selle leiad SIIT.
Jah ja ärge unustage helkurit ka, sest õhtud on väga pimedad. 
Kõlan juba nagu mingi ema, aga ma siiski hoolin inimestest. 


Külaskäik Paide

Võtsin eile lõpuks selle aja ja käisin Paides Vennol, Hanna-Liisal ja Karl-Kristjanil külas.
Kuna nad käisid Tapal arstil, siis läksime kõik koos autoga Paidesse. ning kuna minu auto on neljakohaline, kuid meid oli kokku viis, siis laenasin Cärolinilt autot. 
Viimati käisime Henri ja lapsega neil külas, kui nad veel Tapal elasid ning Karl Hendrik oli paari nädalane, niiet päris pikka aega ei olnud neile külla jõudnud.
Karl Kristjan on ikka Karl Hendriku kõrval väga suur laps. Mõnusalt pikk ja sitke. :P
Autos nad jorisesid üksteise võidu. Üks nuttis ees ning kui üks tasa jäi, siis tegi teine järgi. :D
Jõudsime Venno juurde, siis panime lapsed mängunurka mängima. Karl Hendrik oli Karl Kristjani mänguasjadest vaimustuses, ikkagi tema silma jaoks uued asjad. Ning tema istus nurgas suhteliselt vaikselt ja mängis omaette. Vahepeal nad vahetasid karl Kristjaniga mänguasju. :D 
Neid oli tegelikult suht naljakas koos vaadata. :P Aga see-eest olid nad koos hästi armsad. :)
Käisime Hanna-Liisaga "korra" vahepeal Maksimarketis ja jutustasime ning Venno jäi kahe lapsega koju. Tagasijõudes, oli vaatepilt selline: 


Täitsa armas vaatepilt ju. :D Aga ei tore oli ja nüüd kavatsen küll tihemini Paides hakata käima ning Venno, MA OOTAN TEID KA KÜLLA! :)

Nädala pärast juba üheksas minisünna

Täpselt nädala pärast saab Karl Hendrik 9-kuuseks. 
Karl Hendrik kasvab ja areneb tohutult kiiresti. Suhu, alla keskele tuli kaks nädalat tagasi kaks kikut. Hammaste tulek on ikka see kõige õudsam aeg, sest last see tõsiselt vaevab, nuttu on palju. Nüüd olengi ta enda kaissu magama võtnud, sest öösel kogu aeg tema voodi juurde jooksmine väsitab ära.
Palju lihtsam on, kui ta on minu kõrval, pistan luti või pudeli suhu ning võtan ta kaissu. 
Tõenäoliselt hammaste tuleku tõttu on ka ta jube nohu. Tal reaalselt tatti täna voolab ninast. (Isegi minul ei tule tavaliselt nohu aeg nii palju tatti :D )
Sööb ta peaaegu kõike. Hommikuti on ikka lemmikuks kujunenud banaan. Lõunaks olen andnud kohupiima ning õhtut siis pakkunud sama toitu, mida ma ise söön. Kartulipuder läheb ka poisile hästi peale. 
Täna hommikul andsin talle esimest korda maitsta mandariini. Korraks tuli hästi krimpsus nägu pähe, aga maitses küll. :)
Muidu käib ta juba üle kuu aja potil ning kakaseid mähkmeid meie majas näeb harva. (Nüüd kuna tal nädal aega mingi häda olnud kõhuga, siis pole potile eriti pannud)
Arvatavasti see kõhuhäda oli tingitud mingit uuest toidust (täpselt ei teagi millest). Apteegist sain head rohtu - Duphalac. See on mõeldud nii lastele, kui täiskasvanutele (kogused lihtsalt erinevad). 
Ja aitab kõhuhädade korral, kui kõht kinni jne. 
Karl Hendrik ajab end juba ise väga kenasti istukile, käputab, roomab, tõmbab end esemete najal püsti ja liigub ka toe najal iseseisvalt. Tunudb, et palju pole jäänud, kui ta kõndima hakkab. 
Ühest toast teise roomamisega pole küll mingisugust probleemi :)
Ise magama jäämisega päeval on küll tegelikult natuke raskusi. Magama jäämiseks peab ikka ta kas vankrisse panema ja õue viima või siis turvatooli. Eile õhtul jäi minu kaisus magama. Aga sügavasse unne jäämine jälle probleem. Pean ikka peaaegu pooltundi tema kaisus olema, kui ta lõpuks sügavasse unne jääb. Sest ngu ma ta kõrvalt ära lähen, agab ta end kõhuli ja käpukile ning ärkab üles. 

Vannis käimine on tõenäoliselt tema lemmik tegevus. Mäletan, et kuni 25. juulini ta ju alati reaalselt karjus ja kisas, kui ta vette panime, kuid peale seda talle ühest hetkest lihtsalt meeldib vannis käia. 
Nüüd istub ta vannis üksi iseseisvalt ja mängib mänguasjadega, loomulikult meeldib kätega vehkida ja vett pritsida igale poole. Täna avastasin, et talle meeldib oma nägu vee alla pista paariks sekundiks ise. :D
                                       

Tema suust võib järjepidevalt kuulda ka mõnda sõna, nagu "emme", "lollu", "õuuu", "ei" jne. 
Eks need tulevad võib-olla kogemata, aga kunagi ei või teada. 
Emme telefon on muidugi kõige lemmikum, see tähendab muidugi seda, et nagu ta näeb, et mul telefon on käes, tahab ta seda endale ja kui ei annna või võtan talt selle ära, hakkab ta kisama.
Ning multikaid meeldib ka Karl Hendrikule väga vaadata. Nii väga, et kogu aeg kui telekas mängib, siis tulevad sealt multikad. :D
Kui ma 9 kuud rase olin, siis tundus see aeg täieliku igavikuna. Nüüd aga, kui laps saab nädala pärast 9-kuuseks, tundub küll, et kuhu meil küll kiiret on? 


Kas Teie arvates ka aeg lendab?






LILLA

LILLLLLLLLLLLLA.
Mõelge vaid, ma ei värvinud oma juukseid kokku 15 kuud, nuh ja siis järsku kuu aega tagasi tuli pöörane idee, et noh värviks lillaks. :D
Tegelikult algul oli mul plaanis ikka olla värvimata paar aastat, et need rikutud/värvitud juuksed välja kasvaksid ja et mu peas "ilutseks" minu niiöelda loomulik toon. 
Minu loomulikul toonil minu arust tegelikult häda polnud midagi, aga häiris, et mu pea oli lõpuks ikka väga sigrimigri kirju ja mitut värvi. 
Miks just lilla?
Mu juuksed on olnud nii blondid, brünetid, punased kui ka mustad ning tahtsin vaheldust. Päris roosaks või roheliseks küll veel ei julgenud värvida, aga tumelilla tundus vaheldurikas. 
Tavaliselt ma eriti ei märka teiste inimeste juuksevärvi, aga peale seda kui mu enda pea lillat tooni on, olen märganud, et paljudel mu tutvusringkonnas on tegelikult tumelillad juuksed. 
Olen ma rahul?
Muidugi olen! Algul kui ma juuksevärvi ostma läksin, siis ma ikka kahtlesin. Mõtlesin, et jumal hoia, kas ikka sobib ja mis siis saab, kui ikka ei sobi, et kas siis pean end kiilakaks lõikama ja algusest pihta hakkama oma pikki kiharaid kasvatama jnejne. 
Kaua ma kavatsen nüüd juukseid mitte värvida?
No põhimõtteliselt kui enne oli 15 kuud, siis teeks äkki nüüd 15 aastat? Hahah, joke. 
No ma ei tea, eks ma vaatan kui juuksed rohkem välja kasvanud, siis kas välja kasvanud toon sobib minu praeguse värviga. Muidugi värv kulub ka peas päris palju iga pesu korraga jne. Nõme, et just see värv nii kiiresti oma "jumet" kaotab, sest näiteks mulle endale tundub iga päevaga aina vähem lillakat tooni peas olevat. :D
Ega ma nüüd selline ka pole, et kui paar cm on juuksed välja kasvanud, et siis kukun kohe juuri värvima, ma ausalt nii ei viitsi. :D
Beebitukk
Ma ei tea paljud seda juba märganud on, aga mul on viimasel ajal (paari kuu jooksul) tekkinud otsa ette mingi naljakas beebitukk. :D Algul kui see mega väike oli, siis see ikka täiega häiris mind. Paljud ütlesid ja ma ise ka mõtlesin, et peaks ära lõikama selle, aga samas ma ei raatsinud. :D Nüüd mu kallis beebitukakene kasvabki. :D Enam polegi päris beebi, haha. 
Terved juuksed
Ma olen tegelikult ikka väga uhke enda ja oma juuste üle, sest tegelikult on päris ilusad, pikad ja terved juuksed. Tänu millele? Tänu sellele ikka, et ma ei föönita, sirgenda neid üldse. Ning värvin ka ju harva. Ma kunagi ju räigelt blondeerisin enda pikki ilusaid juukseid ja sealt sain ma ka oma õppetunni, kuidas see blondeerimine ikka rikub juuksied. Sest ma olin selletõttu sunnitud loobuma lausa paarikümnest sentimeetrist oma juustest. 


Aasta aega värvimata juuksed
Tumelilla (Sorri mul pole töötlemata pilti, sest telefonivahetusega jäin ilma kõikidest piltidest. RIP)

kolmapäev, 26. oktoober 2016

Oo, Leanikast kirjutati ajakirjas v?

Oi ma polegi veel rääkinud, et ma sattusin ka vahepeal ajakirja. (Tegelikult juba kuu aega tagasi, aga ikkagi)
Nimelt võib leida minu intervjuu ajakirja Eesti Mets sügisväljaandes.
Seal ma räägin siis oma selle suvisest metsasaaduste "ärist" ja üleüldse oma Facebooki leheküljest Leanika Metsasaadused.
Tänavu oli tänu minu Facebooki leheküljele märgatavalt rohkem tellimusi ning teenisin ma müügiga korralikult. 
Tahakski tänada kõiki, kes olid/on mu niiöelda "püsikliendid". Aitasite vaest tudengit ja ema. :D
Vabu päevi mul suvel põhimõtteliselt ei olnudki, sest tellimusi ja kliente oli pea iga päev. 
Metsas käisime ikka kogu perega ehk kaasas oli nii Henri kui pisike Karl Hendrik. 
Eks järgmine suvi saab olema palju lõbusam, sest siis paterdab Karl Hendrik juba ise ringi :P
Ma olen 100% ikka metsa inimene ja ma juba nii ootan järgmist suve, et metsas ringi kimada :))))))
Tegelikult on see tõeline kvaliteetaeg perega!

Aga täpsemalt loe ise ajakirjast Eesti Mets! :)

Läbikukkumine ei võrdu alati alla andmisega

Lubasin ju suure suuga hakata korralikult trenni tegema ja ning korraliult ja tervislikult toituma.
Tutkitki.
Kahjuks viimased nädalad mu elus on olnud natukene masendavad ning motivatsiooni täiega njetu. 
Kuigi eile ja täna oleks tahtnud jõusaali minna, siis jälle polnud lõpuks aega, õhtu jõudis nii kähku kätte. :(
Tegelikult, mis ma siin jahun, tervislik toitumine tervislikuks toitumiseks, aga viimaste nädalate asjaloode sunnil pole ma üldse jõudnud tegeliult eriti süüa. Tunnen, et kaal on küll langenud, kuid ega see ensetunne pole tegelikult hea. 
Tegelikult peaks iga inimene leidma ikka aega just SÖÖMISEKS, ja seda ikka korralikult 3 korda päevas + vahepalad. 
Ja minu arvan, et oled Sa paks või mitte, tervislikult totiuma peaks ikka, sest TERVISLIK tähendab seda et Sa teed seda siiski oma tervise heaks, mitte selleks et end tingimata peenikeseks näljutada.
Olen enda peale ikka väga tige, et ma pole suutnud ennast korralikult käsile võtta. See on ju ikka tõeline läbikukkumine. Üritad, tahad, aga ikka ei tule välja. :(
Kehvasti tunnen ma end ka seetõttu, et ma pean ju oma sõnu sööma. Enamasti kui ma midagi luban, siis ma ka täidan seda. Lubasin ju blogis, et hakkan trenni tegema, aga lõppkokkuvõttes ei ole ma veel selleni jõudnud. 
Ma kavatsen (ei luba) end käsile võtta. Millal? Seda ma veel ei tea. Täna, homme ülehomme, kuu aja pärast. Aga millalgi ma seda ikka teen. :D
Kuigi tegelikult oleks tark seda teha KOHE, sest kaua ma ikka viivitan. 
Hea uudis on muidugi see, et ma olen peaaegu täielikult (peaaegu tähendab seda, et mitte päris veel) üle jäinud kraanivee joomisele. Poest ostan ma juua harva, kui ostan siis üritan eemale hoida gaseeritud jookidest, mis mulle tegelikult pole kunagi eriti istunud. Kui ostan, siis pigem vahelduseks mahla, vitamiinivett või siis spordijooki. 
Ma olen alati armastanud enda maakodu kaevuvett ning ausalt, sellest paremat vett annab otsida. Ning selle tõttu olen ma alati peljanud juua kraanivett näiteks. Lõpuks võtsin ikka selle jõu kokku ja proovisin Moe kraanivee ära, ja kuramus, peab tõdema, et päris hea on. :D
Positiivne uudis on ka see, et viimased päevad olen ma enda und üritanud paika saada ning ikka korralikult välja puhata ning läksin siin pühapäeval ja esmaspäeval kell 9 magama, eile läksin kell 10 ning ausõna hommikul oli ikka palju parem olla ning terve päev kulges tegelikult palju postiivsemalt. :)
Lõppkokkuvõttes ma arvan, et läbikukkumine pole häbiasi, kui Sa julged seda tunnistada. Mitte just kõigile teistele, vaid eelkõige ikka iseendale. Läbikukkumine ei võrd alla andmisega. niiet kui kukkusid läbi seekord, siis proovi uuesti, ehk järgmine kord näkkab. ;)

A kuulge ma nüüd annan küll ühe lubaduse: MINA ROHKEM BURXI EI SÖÖ!!!!!!! 



teisipäev, 25. oktoober 2016

Ülikooli elu pole mee lakkumine

Nagu ma siin oma tuttavatele olen korrutanud "Ega see ülikooli elu pole mingi mee lakkumine", siis nii ka on.
Ausalt vahepeal on ikka mõelnud, et jätaks katki, loobuks, annaks alla jne..
Sest kõike on korraga nii palju ning ning liiga palju on segavaid faktoreid, mis ei lase keskenduda. Õppjõud on nõmedad, õppeained on nõmedad.
Liiga palju asju kuhjub, motivatsiooni njetu ja tahaks ainult magada.
Aga ma ei saa, ma ei saa alla anda, sest see oleks iseenda petmine ja reetmine.
Mul on vaja vastu pidada vaid kaks aastat (ajaliselt isegi ju poolteist aastat).
See pole ju tegelikult pikk aeg.
Tahaks, et mul oleks rohkem motivatsiooni, aega ja tahtmist.
Ja no tahaks, et mu ellu sekkuks vähem mõni inimene, kes tahaks ainult halba ja tekitab negatiivseid emotsioone.

Kui need asjad oleks tibenstobens, siis ma usun, et ma oleks õnnelik ülikoolitudeng, veel õnnelikum ema ja ma magaks öösiti paremini.

Keegi tahaks mulle motivatsiooni anda?



AASTAPÄEV - KAKS AASTAT

Üle kivide, üle kändude, tõusudega, mõõnadega, ikka ja alati...
Kaks aastat koos olla (välja arvatatud nädal mis vahepeal lahus olime) on ikka pikk aeg.. 
Ometigi aeg tegelikult lendab, sest mäletan nii täpselt, kui meil aasta sai..
Armastus on ikka ilus asi, kui Sul on keegi keda armastada. Minul veab, mul on neid inimesi lausa KAKS. 
"Teema" on meil Henriga olnud juba 2011. aasta maist saadik. 
2013. aastal olin ma aga kindel, et asi jääb sinna paika ja tõenäoliselt ei "kohtu" me enam kunagi. 
Nuh kuid kaks aastat tagasi siiski meie südamekesed kohtusid. Esialgu oli ikka VÄGA palju inimesi, kes olid meie suhtele vastu ning paljud arvaid, et ega see üle paari kuu ei kesta. 
Mäletan et esimestel ühistel jõuludel isegi Henri vend ja ta isa vedasid kihla, kaua me koos vastu peame. Vend pakkus mingi kolm kuud ehk ja isa pakkus pool aastat. (või oli vastupidi). 
Ega ma isegi ei arvanud, et see suhe kaua kestab, sest ma olin ju Henriga ikka päris mitu korda koos olnud..
Aga wow, täna täitus KAKS aastat, kaks pikka aastat oleme me üksteist kannatanud. 
Tema on kannatanud minu kapriise, minu arvamusi, minu tujusid.. Mina olen kannatanud tema tempe, vempe ja üritanud teda ikka paremale teele saada.. 
Henri sõnul oleme me kokku loodud ning kõikide teiste inimeste arvamus ei peaks meid mõjutama. 
Tegelikult pole ju teiste inimeste arvamus meid ju siiani kõigutanudki.  

Ja see aeg, mis me nüüd vahepeal lahus olime.. Tegelikult tore, et selline aeg oli, sest tänu sellele hindame, armastame ja vajame me üksteist veel rohkemgi. See aeg oli küll lühike, kuid küllaltki pikk mõistmaks, et me ei saa üksteiseta. 
<3
Kahjuks sel tähtsalt päeval oleme me üksteisest kaugel, mina Eestis, tema Rootsis, kuid küll me selle päeva tasa teeme, kui kalla Eestisse tuleb. :)

 

 

reede, 21. oktoober 2016

Elu Moel nagu draamafilmis, mis hakkab muutuma vaikselt komöödiaks :D

Oma FB lehel teavitasin juba eile, et on oodata uut postitust, kahjuks pika päeva ja lapse päras ei saanud eile kirjutada, aga teen seda siis nüüd ja praegu. 
Kindlasti, kes senini veel pole lugenud mu kaht eelmist postitust Moe elu kohta, soovitan seda teha enne tänase postituse lugemist, sest muidu võib asi natuke segane tunduda. (LINK)

Ühesõnaga nagu paljud teavad siis ma ei elanud Moel kaks nädalat.
Eelmise nädala reede öö vastu laupäeva veetsin ma siin. 
Hommikul tuli mulle Henrilt juba kiri, et naabrinaine oli rääkinud, kuidas Margo minu juures ööbis. (Y) Juhhei, olin korteris TÄIESI üksi. 
Laupäeva lõunal läksin minema ja tagasi tulin alles pühapäeva õhtul. Võtit korteri lukuauku pistes, see sinna lihtsalt ei läinud. 
Olime alles äsja pannud uue luku ning mul oli kaasas kolm sama võtit ning mitte ükski ei läinud luku auku rohkem kui paar millimeetrit. 
Kuna luku all oli nähe mingisugust valgelt löga (nagu ära kuivanud PVA liim) siis oligi esimene mõte, et keegi on mulle lukuauku liimi pannud. 
Hiljem lähemalt uurides nägin juba, et mingi metalli tükk paitis ees olevat, ühesõnaga sinna korterisse ma poleks saanud mitte kuidagi. 
Nii kutsusin appi ma Margo ja tema kasuisa Janno, kes ukse lahti murdsid. Muidugi käisid ka uudishimulikud naabrid ukse peal luuramas ning tunnistan, et ega Margo ja Janno just kõige viisakamad nendega polnud, kuid see mis edasi juhtus oli juba ebanormaalne. 
Minuga kaasas oli ka Cärolin, kui korterisse saime, siis hakkasime Cäroliniga koristama, Margo ja Janno ajasid niisama juttu. Poolteist tundi hiljem nägin aknast, et maja ees oli politsei. Hetk hiljem koputati juba minu uksele. Kutsuti välja, uuriti mis toimub. Ütlesin, et keegi oli mu lukuaku midagi pannud ja mul ei jäänud muud üle kui lasta uks maha murda. 
Suurpere perenaine muidugi ütles, et tema pere on hirmul ja et kas ma ei saanud kedagi teist kutsuda oma ust lahti murdma. 
Vaatasin suu ammuli otsa ja küsisin: "Kelle ma oleks pidanud kutsuma? Sinu mehe või?"
Vastuseks sain naiselt "Jah, kasvõi"
Sellepeale ütlesin, et ise saatsite kaks tundi tagasi mu pikalt, kui teid ukse peale kutsusin rääkima. 

Rääkima kutsusin ma neid muidugi oma blogipostituse pärast, sest nemad nimetasid minu viimast blogipostitust Moe elu kohta avalikuks laimamiseks. Kuigi eks te iga üks saate ise ka postitust üle lugeda ja mulle teada anda, kus ma keda laiman? 
Ma ei kirjuta oma blogis ometi muinasjuttu, vaid nii nagu on. Kui Sa tõesti ei taha, et ma Sinust kirjutaks, siis ära anna selleks ka põhjust. Ning nimepidi pole ma neid ka ju siin maininud. 
Aga noh nemad lubasid mind mu blogi pärast kohtusse kaevata :D


Okei, aga mu jutt jäi pooleli siis politsei juures, ühesõnaga politsei küsis minult ainult paar küsimust ja mina võisin tuppa minna. Natuke aega hiljem läksid Margo ja Janno vabatahtlikult ka sinna ukse taha politseiga rääkima. 
Ega ma eriti sellesse ei süvenenud, mida nad seal rääkisid, klaas kõrva ääres ma nüüd ukse peale kuulama ei läinud. Ja ausalt öeldes suhteliselt suva ka sellest. 

Tol ööl ma Moele ööseks ei jäänud. 
Tulin ööseks Moele alles teisipäeva õhtul. 

Kolmapäeva õhtul käisid Karmo ja Alar mul korra külas. Samal õhtul, helistas mulle Henri ja sõimas mu näo täis, sest juhuslikult olevat MARGO minu juures, et korterist on kuulda tema häält. Huvitav tegelikult, sest Margoga polenud ma kuni tänaseni esmaspäevast saadik mitte ühtegi sõna rääkinud, ei tea kas ta vaim käis siin või?


Plingist on kätte saadav ka mu kõnelogi, mida ära kustutada ei saa ning mida ma lasin Henril üle vaadata ning sealt ta tõesti nägi, et ma pole Margoga suhelnud esmaspäevast saadik. 
Ma usun, et nii Margo ema, kasuisa kui õde saavad ka öelda, et ta viibis tol õhtul kodus (kui viibis, ega mina ei tea ju, aga tõenäoliselt)
Hommikul muidugi nähti, kuidas Margo minu juurets minema läks. 

Eile õhtul oli Suurepere pereisa helistanud Henrile ja öelnud, et ta kaebab nüüd ühistusse, et minu juures iga päev "pidu" toimub :D :D (Üksinda saab ikka korralikult möllu panna) Pidu........ ei mäletagi millal viimati korralik pidu oli. :D

Ühesõnaga tegelikult on juba nii, et ma olen  juba aru saanud, et inimesed üritavad mind ja Henrit iga hinna eest tülli ja lahku ajada. Ma usun, et paljude unistus on lausa, et ma Moelt minam kolin, aga teate mis? Selle pideva õõnestamise tulemusel, mina siit küll ei lahku. Ja kohe kiuste ei lahku. Sest mina pole inimene, kellest nii lihtsalt lahti saaks. 

Uskumatu kuidas ühes kohas võib olla tegelikult kolme sorit inimesi:
  • inimesed, kes ei torgi teisi ja jäävad tahaplaanile
  • inimesed, kes päriselt ka on toredad
  • inimesed, kellele meeldib iga hinna eest jätta endast tore mulje ja siis mingil hetkel hakkavad nad Sind torkima ja enam järele ei jäta
Ja need inimesed, kes päriselt ka on tõesti toredad on juhuslikult just need inimesed, kellega ma ei suhtle. Ainult "Tere, Head aega"

Ma tean, et kõik võimalikud Moe inimesed loevad mu blogi, eks muud ei jäägi üle kui ainult laiutada käsi ja öelda "mis seal ikka". 
Ausalt, kui Sina ei torgi mind, siis mina Sind ka torkima ei tule. Aga kui Sa oled mu enda sihtmärgiks võtnud, siis usu mind, ma oskan ka vastu torkida. 
Cärolin ütles mulle küll, et tema koliks siit küll iga hinna eest ära, aga jusiis ma olen lihtsalt inimene, kellele ei meeldi probleemide eest põgeneda. Ma olen siiski siin veel uus ning küll ma ära harjun, et kõik inimesed polegi head. Sest see on ju elu. Mina siit ei lahku. :D 
Ning uskuge, ma võtan seda asja juba huumoriga. :D
Ja mõelge, kui ma Moel ei elaks, oleks mu elu päris igav ja mul polekski Teile ju millestki kirjutada. :D Siin vähemalt action käib :D
Aga jään nüüd kohtukutset ootama :D



teisipäev, 11. oktoober 2016

Peab hakkama oma elu muutma

Vahest on mul lausa kahju.. kahju, et ma mõnda inimest pidin tundma. Samas nagu ma Cärolinile korduvalt olen öelnud, "kui ma poleks teda tundnud, temaga suhelnud, ega ma siis vast poleks teadnud, mis inimesega on tegu".
Vahel ma lausa mõtlen, et kuidas sellised asjad JUST minuga juhtuvad. Kas äkki on tõesti asi selles, et ma olen liiga kergeusklik? Või olen ma tõesti loll?
Loll ma vist ikka pole, vähemalt endale ma seda tunnistada küll veel niipea ei kavatse. Kuid kergeusklik küll. Selleks, et mu ellu tulla, piisab paarist heast sõnast ja naeratusest. Ma pole ju külm ja kalk inimene, aga vahel ikka mõtlen küll, kui naiivne ma olla võisin. Vigadest õpitakse ja midagi peab muutuma, ma ei saa elu lõpuni võtta oma ellu vastu inimesi, kes tegelikult sinna kuuluma ei peaks ning ma ei saa ju elu lõpuni usaldada inimesi, keda ma ei tunne. 

Moe elu õpetas mulle palju:
1) Esiteks mitte kunagi ära usalda inimest, kes Sulle naeratab ja väidetavalt head soovib. Inimese usaldamiseks, õpi enne inimest tundma, sest muidu kannatad Sa ise kõige rohkem. 
2) Ole ettevaatlik sellega, mis Sulle räägitakse - ei tasu kunagi kohe seda juttu edasi rääkida, kui Sa selles veendunud pole, sest enamusel juhtudel on see vale. 
3) Ära ole piiritult heasüdamlik. Nagu öeldakse, ükski heategu ei jää karistuseta. Üks hetk avastad Sa end rollist, kus Sind lihtsalt ära kasutatakse.
4) Hoia oma lähedasi! Kui Su ellu ikka satub inimene, kellele meeldib hävitada, lammutada ja purustada, siis usu mind, ta teeb ka seda Sinu ja Su perekonnaga. 

Seda kas ma kunagi veel Moel elada tahaks, ei oska ma öelda, esialgu ma arvan, et kindlasti mitte. 
Sellepärast olengi ma nüüd eemal. Tahaks tegelikult kaugemale, tahaks kaugele kõikidest probleemidest.. Aga kas see oleks võimalik? Ma ei saa ju põgeneda probleemide eest, nad tulevad ju kaasa ja jälitavad mind igal sammul. See pärast põgeneda pole hetkel veel mõtet, enne tasuks asjad korda ajada. 
Hetkel on mul number üheks elus Karl Hendrik ning ülikool. Kõige sellega, mis viimase kahe nädala jooksul on juhtunud olen ma aina rohkem saanud sellest aru, kui palju ma armastan just oma last. Selle nimi on tingimusteta armastus. Ausalt öeldes, ma ei kujutakski oma elu ilma temata enam ette. Ükskõik kui palju ta ei jonniks, nutaks või pahandust ei teeks, on ta kõige tähtsam mulle. 
Ning tema on piisav põhjus elus püsimiseks ja elu keerdkäikudega võitlemiseks. 

Kõik head, kallid! :)


kolmapäev, 5. oktoober 2016

see pole maailmas esimene ega ka viimane lahkuminek, life goes on

Elu on täis keerdkäike, üllatusi, ootamatusi, õnnestumisi ning ebaõnnestumisi. Ning sellepärast tuleb vahel teha oma elus raskeid otsuseid. Nagu Eesti oma vanasõna ütleb "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika", siis tegelikult nii ongi. Enne otsuse langetamist tuleb kindel olla. 
Ja nii on ka minuga praegu. 

Kes teab lähemalt, kes lugenud Facebookist täna mu staatust/palvet. Eks igale ühele peaks tegelikult see juba selge olema, mis case on. 
Vahel küll mõttes "kahetsen" oma elus tehtud otsuseid, kuid sisimas tegelikult pole midagi vaja kahetseda. Elatakse üks kord ning kui varem pole ühte otsust teinud, siis ei saagi teada ette kas selle tegemine on õige või vale. 
Ma olen jätnud oma elust tegelikult kõigile ilusa, hea ja õnneliku mulje. Kes tahaks tegelikult rääkida oma ebaõnnestumistest ja kurbadest hetkedest? Avalikult vast mitte keegi. 

Karl Hendriku sünniga algas minu elus uus peatükk ning paar päeva tagasi, tehtuid otsuseid, algas uus alapeatükk. 
Mulle täna öeldi tegelikult õigesti "See pole olukord, kus saaks pooli valida". Ei olegi. Igaüks usub, seda mida tahab ja keda tahab. 

Minu elu seisma ei jää, üksikemasid on ennegi olnud, ma pole esimene. Eks esialgu on jah raske, aga selleks ongi ju perekond, lähedased, tuttavad ja sõbrad. Keda üllatavalt palju tegelikult minu ümber on. Algul kahtlesin, kas selliseid inimesi üldse leidub, aga tegelikult on nad kõik olemas. 
Kõige tähtsam siin elus minu jaoks on MINU LAPS. Ja ma ei taha, et ta kannataks selle kõige all. Õnneks on ta veel nii pisike, et ei saa ERITI (rõhutan sõna ERITI) midagi aru. Sest kui ikka kodus üksteise peale karjutakse saab laps sellest aru ja kukub nutma. Ja sellepärast ongi targem see vettvedama läinud kooselu lõpetada, mõelda lapsele ja pakkuda talle rahu ja armastust. 
Ja need inimesed, kes kuulevad/kuulsid/levitavad jutte, et mul on UUS mees, siis EI MUL POLE UUT MEEST. Vana ka pole. 

Iidamast-aadmast on tegelikult teada see, et inimestele meeldib levitada kuulujutte, mis ei vasta tõele. Kas siis selleks, et kedagi mustata või siis selleks, et elu "põnevamaks"muuta, et sis ikka oleks midagi, millest klatšida. 
Kogu olukord on tekkinud siiski sellest, et ma pole mingi papist kiisuke esiteks jään oma arvamusele kindlaks, teiseks ei lase endale pähe istuda, kolmandaks hakkan vastu. 
Mida päev edasi, seda tugevamaks ma muutun ja seda rohkem ma Teile kavatsen oma elust rääkida, mida ma olen pidanud elama. 
Mida hala pärast, vaid sellepärast, et äkki siis mõistate mind natukene rohkem. :)

esmaspäev, 3. oktoober 2016

Kas teate seda tunnet?

Olete Te kunagi tundud seda tunnet, kui kõik pööratakse ühe hetkega pea peale? Terve teie elu tundub vale. Ja siis te näete alles, kes on need tõelised inimesed, kes tõesti jäävad Su kõrvale. Ja neid on vähe. Vähe, sest palju loobuvad Sinust teiste inimeste juttude põhjal. Seda, mida Sa päriselt teinud oled või mida mitte, ei uuri Sinult keegi.
Nüüd ma tean, mida tunnevad need üksikud maha jäetud inimesed. Mul on natukene küll rohkem, kui neil, kuid ma tean kui raske tegelikult on.
Istuda ühel külmal sügisõhtul keset tühjust, ümberringi hauguvad külakoerad, ümberringi paistavad tubades tuled. Aga mina istun ja ootan. Mida ma ootan? Kui teaks, siis ütleks..