neljapäev, 22. september 2016

Film Ameerika Suvi


Minu Instagrami (LINK) jälgijad on kindlasti kursis sellega, et me Hanna-Liinaga üleeile kinos käisime, vaatamas filmi Ameerika Suvi. 
Tegelikult on väga tore, et nii lähedal on selline võimalus käia vaatamas kinoekraanidel põhimõtteliselt UUSI filme ja seda Tapa Kultuurikojas. Pileti hind pole ju ka kivist, kõigest 4€ (Soodus 2€, seda vist õpilastele). 

Nagu eelpool mainitud, siis filmiks oli Ameerika Suvi, mis on kinodes alates 9. septembrist. 
Ootasime Hanna-Liinaga filmist vist natuke enamat, kuid jäime siiski rahule. Naerda sai tegelikult palju. 
Film räägib siis noortest tudengitest, kes läksid Ameerikasse raamatuid müüma, ukselt-uksele. 
Põhitegelasteks on aktiivne müügimees Norris, Lätist pärit neiu Anna, hädavares Alan ning suhteliselt skeptiline Eestist pärit Martin. 

Müügitöö ei edenenud tegelikult nii nagu nad olid unistanud. Juhtus mitmeid äpardusi, mis pakkusid palju nalja. Filmil oli ka niiöelda moraal: "Need, kellel on raha, ei soovi osta neid raamatud ning need, kes neid raamatuid tõesti vajaks ja tahaks, on liiga vaesed, et neid endale soetada."

Filmi lõpp oli siiski südamlik. 
Kogu filmi sisu ma ette rääkima ei hakka, sest muidu poleks Teil ju põnev seda vaatama minna. 
Mina igal juhul soovitan!
Treileri leiad SIIT


TRENNIPOSTITUS!!!! :D

NONIII, nagu ma siin nädal, paar tagasi lubasin, hakkab tulema trennipostitusi!
Nimelt hakkasime nüüd Hanna-Liinaga jõusaalis käima ning eesmärgiks on muuta oma kaalunumbrit, elustiili ja toitumisviisi. 

Treening

Alustasime tegelikult vaikselt juba eelmisel nädalal, aga see oli pigem soojenduseks. See nädal võtame asja juba suurema tõsidusega ning põhjus miks ma sellest ka postituse kirjutan on see, et siis on see nagu motivatsiooniks. Kõik teavad, et nüüd ma teen trenni, seega kõik teavad et varsti peab olema tulemusi ning ma ei saa ju oma lugejaid alt vedada. 
NB: Üleeile õhtust saadik Hanna-Liina ei suitseta, et nüüd te siis teate ka seda. :D

Natuke siis kaalunumbritest ka:
Eile oli kaal 60,7 kg. 
Eesmärgiks on see saada vähemalt 57 kg peale
Pole küll palju, aga eesmärk on olemas. 
Peale rasedust on mu kaal 7 kuu jooksul langenud vaid 1 kg (ilma treeninguta ofc). 
Liigun ma tegelikult iga päev päris palju. Koolipäevadel Tallinnas ja koolis. Muudel päevadel käin lapsega jalutamas. 
Põhirõhku treeningul panen kõhu- ja jalgade treeningule. Peale sünnitust kõht ikka natuke lotendab. See aasta ma randa ei jõudnudki. Üks põhjus oli selleks vaba aja puudumine ja teine põhjus oli ka see, et ega ma poleks eriti taht oma PEKKE näidata. 
Kuigi ma otseselt oma kõhtu ei häbene, sest tänu sellele lotendavale nahale olen ma siia ilma toon ühe maailma kõige armsama poisikluti, kelle armastus ja naeratus ei ole isegi võrreldav selle kõhu olukorraga. 

Eile olime jõusaalis tund aega, millest juba esimesed 15 minutid võtsid meilt võhma välja. Täna lähme ka jõuka. Homse kohta hetkel ei oska öelda. Homme võiks iseenesest kas suuremale jalutamisringile minna või hoopis rattaga sõitma. Puhkepäevi jõusaalist peab ka tegema, sest jutti rapsida pole mõtet, nädala pärast oleksime muidu juba nii väsinud ja ei viitsiks enam üldse minna. :D


Toitumine

Proovime Hanna-Liinaga nüüd hakata korralikult toituma. Pea igapäevane rutiin on meil teha endale erinevaid smuutisid puuviljadest. Ma pole vist elus nii palju puuvilju poest ostnud, kui viimase kahe nädalaga. :D
Kui blender on kodus olemas, siis pole mingit probleemi valmistada endale üks tervislik ja värskendav smuuti. 
Algul oli meie põhikoostisosaks banaan, mille maitse käis kogu aeg üle, vahet pole mida muud me hulka panime. 
Nüüd leidsime endale uue lemmiku koostiosa, milleks on LAIM. 
Njämma, ükskõik mida panna smuutisse ja lisada sinna LAIMI, on smuuti tõsiselt värskendava maitsega. 
Hetkel tarbin ma Aura sidrunimaitselist vett igapäevaselt, mis on nõrgalt gaseeritud. Aga arvatavasti ma täna enam uut pudelit ei osta ning hakkame ainult tavalist VETT jooma. :D
Kui vähegi aega teen ma endale hommikuti korralikult süüa. Ei mingit võileiba!!!!! Võileibu ma tegelikult juba ammu ei söö, mul pole lihtsalt viitsimist neid teha ning ega nad minu arvates otseselt kõhtu ka ei täida. 
Praegu olen endale hommikuti kas praadinud muna, kartuleid, viinereid jne.
Sest ärge unustage HOMMIKUSÖÖK on päeva kõige tähtsam. 
Tänu hommikusöögile pean ma päeva jooksul paremini vastu. Lõunapausidel söön ma müslibatoone ja/või puuvilju (nt banaan). Ühe korra olen jõudnud koolis ka korralikult lõunat sööma minna. Aga enamasti on lõuna aeg järjekorrad nii pikad, et ma lihtsalt ei viitsi seal oodata ja seista. 
Õhtuti koju jõudes esimese asja teeme Hannaga smuutit ja siis alles vaaritame korraliku õhtusöögi. 

Ühesõnaga eesmärke on minul ja Hanna-Liinal väga palju. Hetkese seisuga olen ma mega õnnelik, et ma temaga suhtlema hakkasin, sest nüüd mul on keegi kellega smuutisi teha, kellega trennis käia ja kellele lubadusi anda. :)

Näiteks on hetkel meil plaanis ka järgmine nädal minna Tapale Tantsulisse aeroobikasse ja Ladina tantsutreeningusse :D Muidugi ainult prooviks esimene kord, et näda kuidas ja kas see üldse meile istub. :D

Üks pilt ka siis eilsest trennist. Loodetavasti paari kuu pärast saan ma postitada juba ilusama pildi. :D


Kas te teete trenni? Kui jah, siis kuidas? Millised on teie eesmärgid? Mis teid motiveerib? Kuidas te toitute? Kas tahaksite midagi oma eluviisis muuta? Kui jah, siis mida?
Kas tahaksite hakata trenni tegema?
Jätke mulle vastused kommentaari, kirjutage mulle facebooki Leanika Vetka või siis meilile leanika.vetka@gmail.com. Äkki saame koos seade eesmärke ja neid hakata täitma. :P

kolmapäev, 14. september 2016

selline igatsus

Teate, mida ma hetkel kõige rohkem tahaks?
Ma tahaks oma last näha. :'(
Tahaks teda kallistada, mustitada ja sosistada talle kõrva kui väga ma teda armastan. 
Esmaspäevast neljapäevani on ta maal, minu ema juures ning minu kui ema jaoks on see täielik piin. 
Ma igatsen oma last nii tohutult palju. Ma igatsen seda, et ma pean ta mähkut vahetama, teda magama panema ja söötma. Ma igatsen isegi seda, et ta jonniks. 
Pealegi, tema oli see, kes mind päeva jooksul tõsiselt ära västitas ning tänu kellele ma tegelikult magasin mega hästi. 
Praegu on aga nii suur igatsus, et ma ei imesta, kui ma varsti autole hääled sisse panen ja lihtsalt teda vaatama kiman. 
Mul on õhtuti lausa igav, sest teda ju pole. Mida asja ma siin teen? Pole ju õppida ka hetkel. Üks kõige jubedamaid asju elus on see, kui laps emast  peab olema. 
Samas minu jaoks on haridus tähtis ja tahan ja pean koolis käima. Ärge nüüd tulge mõtlema, et tähtsam kui mu laps. (Tean juba kellel, mis mõtted peas on). 
Niiet midagi pole parata. See eest veedan ma lapsega koos nii palju aega kui võimalik. Neljapäeva õhtust kuni esmaspäeva hommikuni. Seda tundub minu jaoks nii vähe, aga see eest hindan ma neid hetki palju rohkem. 



teisipäev, 13. september 2016

Moe naabritesaaga on saanud uue pöörde, räägime suud puhtaks: ükski heategu ei jää karistamata

Täna on see päev, kui tuleb suud puhtaks rääkida.
Kindlasti paljud mäletavad postitust, kus ma rääkisin oma elust Moel ning seikasid naabritega. (Postituse leiad SIIT).
Ja kes pole seda veel lugenud, soovitaksin enne tänast postitust seda lugeda. 
Oma postituse lõpus ütlesin ma:
Need minu vastasnaabrid on tegelikult väga toredad ja hea mulje on nad mulle endast igal juhul jätnud. Kui Henri on Rootsis ja ma õhtuti koju tulen, siis tuleb naabrimees alla ukse vastu ning hoiab ust lahti ning aitab mul lapse üleskorrusele viia. Naabrinaine saadab mulle pidevalt tomateid ja kurke ja muidu aiasaadusi, mis minu arvates on väga armas.
Pean kahjuks hakkama oma sõnu sööma. Kui mu oma postituse avaldasin, kirjutati mulle, et ma peaksin selle Suurperega olema ettevaatlik. Ja ma ei võtnud seda tõsiselt. KAHJUKS. 
Nüüd tean, et ükski heategu ei jää karistamata. 
Aitasin neid tihti, käisin nendega poes, käisin vahepeal nende lapsi vaatamas, kui lapsed üksi kodus olid. Ja mis ma vastu sain? Vastu sain selle, et viimased 3 päeva olen ma LITS.

Kõik sai alguse laupäevast, kui Hanna-Liina oma sünnipäeva pidas. Kutsutud oligi siis Suurpere ema (Edaspidi Proua A) ja isa (Härra S), mina, Priit, Jane ja Krista. 
Hanna mainis mulle et kui Proua A ja Härra S nende juures enne on käinud, siis on nad alati läinud riidu ja üksteise peale karjuma hakanud. 
Esialgu hoidsid nad end vaos, aga mida rohkem mees jõi, seda hullemaks asi kiskus. 
Minuga peol kaasas oli ka mu laps ning mingi kell ärkas ta ütles ja kui ma umbes kell 11 tahtsin teda magama panna, oli see peaaegu võimatu. Söögitoast kostus selline karjumine. Mees ütles naisele, et terve naise pere on täis hauakaevajaid, see eest naine ütles mehele et mehe pere on joodikuid täis. Ja nii nad lõugasid. Aga nagu paljud teavad, ei suuda ma oma suud kinni hoida ja kui minu arvates inimesed valesti toimivad, siis seda ma ka ütlen. Ja nii ma läksingi puha viha täis söögituppa ja üritasin algul rahulikult nendega rääkida, et pole ilus niimoodi üksteise peale karjuda. Arvate et neid see huvitas? Nad lasid ikka oma joru edasi. Lõpuks ma käratasin sellele mehele ja lihtsalt sõimasin ta näo täis. 
Mehel vajus suu ammuli, mina läksin samal ajal teise tuppa. 
Mees oli saanud tigedaks ja öelnud siis, et kes MINA olen, et tulen kedagi võõras korteris paika panema. Midaiganes ausalt, kes tema on, et tuleb võõras korteris üldse karjuma?
Peale koju minekut, ega nad ei suutnud ju mind ja minu paika panemist unustada. Mina olen lits, sest ma isegi ei tea ju kes mu lapse isa on. (Juhhei, ma olen Henriga kaks aastat koos olnud ja ma kohe kindlasti ausalt ei tea kes mu lapse isa on.... äkki Henri? Muidugi Henri).
Ja mis põhiline, mind tuleb hoida, sest MUL ON AUTO. (Omakasupüüdlikud)
Pühapäeval olin selle kõige peale tige, kui ma seda kuulsin. Aga ma hoidsin end vaos. Eile hommikul kui mu vanemad lapsele järgi tulid, saatsin nad õue. Siis tuli Naabrimees aknale ja hõiskas "Tere naabrinaine". Vastasin muidugi viisakusest "tere". Kui tuppa hakkasin minema, tuli ta mulle ukse peal vastu ja küsis ega ma pahane olen. Vastasin, et ma olen väsinud. ja ütlesin tsau ja läksin tuppa. 
Õhtul kui koolist koju tulin, kuulsin aga, et Suurepere emme oli käinud TAKSOJUHILE rääkimas, millised litsid me Hanna-Liinaga oleme. 
 Muidugi olen ma lits ka sellepärast, et igakord kui ma nendega poes käisin, pidid nad mulle HINGEHINDA MAKSMA. 
Minge p....., ausalt. 
Igakord kui ma nendega käisin poes vms, siis ma ütlesin, et andke raha südametunnistuse järgi. Ma ei öeld kunagi summat, et ma tahan niinii palju saada, sest ma pole selline inimene. Ükskord ütlesin isegi, et selle väikese otsa eest pole vaja mingit raha, aga ise see naine andis järgmine päev mulle viieka. 
Nu eks nad tahtsid pugeda. Ja sünnipäeva õhtul enne kogu seda janti käisin ma ka selle naisega poes ja ma ei küsinud ühtegi senti selle eest. 
AGA SEE POLE VEEL KÕIK. 
Teate kes on mu lapse isa? Minu lapse isa on hoopistükkis see noorhärra, kes vikas Suureperel aknad sisse, sest mu laps on nii tema nägu. Vahet pole et ma seda tüüpi alles 4 päeva tean. :D

Õhtul Hanna väike vend kinkis mulle lilli ja siis läksin koju neid vaasi viima ja suurpere isa oli end riide pannud ja tuli mulle trepi peal vastu. Ta arvas, et ma olen lapsega. Ütles "aa, last polegi" . Ma ei vastanud midagi. Siis küsis "Kas laps on vanemate juures?" oi kus mul oli talle tahtmine öelda, et jätku mind juba rahule, aga ma hoidsin end vaos ja ütlesin tuimalt "Jah". 
Ja siis mee ütles "Sorri, tahtsin vaid aidata". Ütlesin, "pole vaja" ja läksin tuppa lilli vaasi viima. 
Ja kujutate ette, tund aega hiljem, käis Hanna-Liina ema seal, mees oli purjus olnud ja ulatanud Hanna emale mingi rihma ja öelnud "Sa tead küll mis sellega teha?"

Hanna ema ei saanud midagi aru ja küsis "Mis asja?"
Mees siis seletas, et selle rihmaga peab ta mulle ja Hannale peksa andma, sest me oleme niiiii suured litsid. Ja mina viin Hannat halvale teele, käin igal pool litutamas jne. 



VSJOOOOO, mulle aitab. Mida nad endast õige mõtlevad? Pekki, kui Sul on minu kohta midagi öelda, siis tule ja ütle seda mulle otse näkku. Mida kuradit Sa käid küla peal minu kohta valetamas?
Ja kõike selle pärast, et ma julgesin Sind võõras korteris paika panna?

Ja teate, ma südamest loodan, et nad ise ka loevad seda postitust. 
Mina saadan teele aga suured vabandused kõigile teistele Moe elanikele, kelles ma kahtlesin ja keda ma pidasin oma vastasnaabrite suhtes vaenulikuks. Omad vitsad peksavad. Ma sain igaljuhul piisavalt teada, kellega tegu on. 


Ja suurpere tegelikult ei teagi, et ma teiste ees neid kaitsesin ja lausa ÜLISTASIN. Ma kujutan ette kui nad seda oleks teadnud, siis võib-olla, nad oleks oma suu koomal hoidnud. 

Aga kes teab. 
Mina igal juhul enam nendega tegemist ei tee. Eemale kahjuks ma neist hoida ei saa, sest nad ju elavad mu vastakorteris ja paratamatult kohtan ma neid vast kõige rohkem. 
Ja kui nad peaks pugema tulema, siis uskuge mind, te loete siit järgmise postitust, kus ma nende näo täis olen sõimanud ja neile puust ja punaseks selgeks teinud sõna LITS tähenduse. 

teisipäev, 6. september 2016

oh kooliaeg, oh kooliaeg



Juhei, minu teine kooliaasta üliõpilasena on alanud. Emotsioonid on suhteliselt positiivsed, sihid on kõrged, eesmärgi on paigas, nüüd ei jää muud üle, kui vaid rõõmsalt koolis käia ja muudkui õppida õppida õppida. 


Oma kolmandat semestrit ja teist kooliaastat alustasin ma juba eile. Hommikul kella üheksa paiku tulid mu vanemad Karl Hendrikule järgi ning viisid ta maale. 
Kell kümme sõitsin ma juba Tapale ja sealt läksin rongile. 

Jõudsin 11:45 kooli, läksin Karolinale vastu, rääkisin kaks sõna juttu ja siis jooksime juba mõlemad tundi. 
Kuna ma olin öösel päris vähe magada saanud, panin ma tunni jooksul päris mitu korda silmi kinni ning unistasin, et ma oleksin oma voodis, oma teki all ja saaksin magadaaaa.
Tund sai läbi, siis sain Karolinaga kokku ja rääkisime juttu. Kõndisin teise klassi juurde siis. Ootasin seal tükk aega, aga kuskil oma kursakaid ei näinud. Siis kirjutasin meie kursuse vestlusesse, et kas meil ikka seal ruumis tund, sain vastuseks, et täna seda polegi. 
No thanks, mina olin just paar päeva tagasi veel vaadanud kuupäevaliselt, et nagu sel ajal oleks see tund olema pidanud. 
Oleksin ma seda, et tund ära jääb, 10 minutit varem teada saanud, oleksin ma jõudnud 14:12 rongile. 
Aga ei. 
Hüppasin esimesel nr 36 bussile ja sõitsin Vineeri peatusesse. Sealt kõndisin mega aeglaselt Kitseküla rongijaama ja seal istusin veel 25 minutit ja ootasin teist rongi. 
JEE.
Täna seevastu pidin ärkama juba 5:15. Kui äratuskell helises, mõtlesin ma veel kolm korda, et laseks esimese loengu üle ja läheks alles teiseks tunniks kooli. Aga lõpuks otsustasin ikka oma tagumendi voodist välja ajada ja sättima hakkata. 
6:20 istusin ma juba autosse ja sõitsin Tapale, kus 6.35 tuli rong. 
Olenemata kellaajast oli rongijaamas tegelikult üllatavalt palju rahvast. 
Kell 7.30 sain rongilt maha. 7.33 pidi minema nr 36 buss, olin arvestanud et sellele ma ei jõua ja mõtlesin et tiksun aeglaselt bussika ja lähen 7.44 bussiga. 
Aga siis mõtlesin kähku ringi ja jooksin täiega bussijaama, minu õnneks jõudis buss 7.34 ja ma jõudsin tänu kiirrooksu tehes ikka bussile. 
Esimene loeng ma jälle suikusin pooleldi unemaailmas. 
Ootasime siis nüüd teist tundi ja siis tuli välja et kuni 20. septembrini seda polegi. 
AITÄHHHHHHHHH, ma oleksin võinud siiski hommikul esimese loengu üle lasta ja magadaaaaaa. 
Aga ma eeskujulik õpilane ronisin ikka kooli. 
Nüüd ma siin istun ja teen aega parajaks, sest uus tund algab alles 12. 

IGAV, oleks siis midgi õppida vms, aga ei, meil ju alles teine päev. :D

Kuidas Teie koolipäevad on möödunud? Kui paljud mu blogi lugejatest käivad TTÜ-s?