kolmapäev, 31. august 2016

Elu Moel nagu filmis

Ma polegi tegelikult veel oma uuest kodust rääkinud. (Kas seda saabki veel ueeks nimetada, sest ma olen siis juba üle kahe kuu elanud). 
Elan ma siis Moel, korteris. 
Ma pole ju tegelikult korteris kunagi ju elanud, ainult nii palju kui ma eelmine aasta Tallinnas kooli aeg olin, muidu olen ma jutäitsa maa- ja metsalaps, kellel lähim naab oli alles 1,5 km kaugusel. 
Elu Moel on aga TÄIESTI teistsugune, kui metsas. 
Ja tegelikult olen ma natukene pettunud. Pettunud, sest inimesed on ümberringi ... ma ei oskagi öelda ühtegi head sõna nende kirjeldamiseks. Vaenulikud?
Ei ärge mõelge, et nad minu vastu vaenulikud on. Ei, minuga käitutakse kenasti, sest olgem ausad, ma ise olen ju suhteliselt kena inimene ja ma käitun inimestega väärikalt. 
Aga naabrid omavahel on ikka nagu sõjajalal. 
Näiteks laupäeva öösel ärkasin ma üles umbes kella kolme paiku, selle peale, et õuest, täpsemalt meie trepikoja eest kostus õudne kisa ja karjumine. Tegemist oli meesterahvaga, kelle suust kostusid sõnad "lits" ja "ma löön teid kõiki maha". Sain kohe aru, et see tekst oli suunatud minu vastas naabritele, sest mind vaevalt keegi sõimama tuleb, minu all elab üksik vanem mees ning üleval elavad ukrainlased, kes teps mitte eesti keelt minu arust ei räägi. Minu vastas korteris elab perekond, kellel on üksteist last. Jap 11.
Arvasin esialgu, et vastas korteri naabrimees on purjus ja tülitseb oma naisega. 
Kuna aga ma olin vähe magada saanud, siis ärritas see lõugamine mind väga. Läätsesi mul silmas ei olnud niiet ma ei näinud, kes seal karjus, aga köögi akna peale minnes, mõtlesin kindlalt, et ütlen, et kui vaikust ei tule, kutsun politsei. ÕNNEKS, minu akna peale jõudes nägin ma, et see tüüp kadus järgmise maja ette. 
Läks natuke aega mööda, kui maja ette tuli politsei ning naabrinaine läks välja. Muidugi, mina uudishimustüle külvatud, läksin ka aknale ja küsisin naabrinaiselt, et mis siin toimub? Vastuseks sain ma vaid seda, et neil visati aknad kividega puruks. 
MIDA KURADIT? Sel hetkel olin ma tõesti õnnelik, et ma jõudsin akna peale alles siis, kui see mees minema läks, oleks ma veel seal sõimama hakanud, oleks ma ise äkki kiviga saanud?
Järgmine päev läksin naabrite juurde vaatama. Aken oli tõesti täitsa puru ning kivi mis aknast sisse lendas oli päris pirakas. Naabrid ise magavad akna all, koos oma 2-kuuse imikuga ning ma eitaha isegi mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui see pisike süütu 2-kuune olevus, oleks saanud selle kiviga kolaka. USKUMATU. Kes see oli? Pidavat olema keegi siit samast kortermajadest...
Ega need seigad naabrite vahel ei lõppe.
Täna kuulsin juhtumisi akna pealt, et naabrid kutsuti alla, sest nende lapsed olevad teisi lapsi solvanud. Khmm, ja sellest kukkusid lõpuks ikka välja draama, sest laste solvamisest mindi ikka enda, suurte täiskasvanud inimeste probleemide juurde ja hakati neid lahkama.
Lõpuks viskas mul kops üle maksa ja läksin koos lapsega alla. Õnneks läks seltskond suhteliselt kiiresti siis lahku. Aga siiski ei suutnud ma oma suud kinni hoida ja küsisin teise trepikoja inimestelt, et milleks on vaja sellist lasteaeda mängida. Vastuseks sain "Aga me ei suhtlegi nendega".
Omalt poolt ütlesin selle peale, et "Kui te aga üksteist näete, peate ikka üksteise kõri kallale tikkuma?"

Siia kolides lootsin, et mõnus vaikne külakene, vähe rahvast ja kindlasti on nad toredad.
Ega ma selles tegelikult ei kahtlegi, et nad toredad on. Kindlasti on, aga üksteise vastu on nad ikka päris õelad. Ning see mulle ei meeldi. Mulle meeldiks, et ikka kõik saavad kõigiga läbi. Aga hetkel on mul tunne, nagu ma oleks sunnitud pooli valima, kelle poolt ma olema peaks?
Oma tolerantsuse pärast tahan ma olla erapooletu, ei ole mul ühe ega teise vastu midagi, aga õnnelikuks teeks mind see, kui nad ka omavehl sõjakaika maha mataks. sest see vimm mis nende vahel on, mõjutab ju kõiki. Nii mind, mu last, kui nende lapsi.

Need minu vastasnaabrid on tegelikult väga toredad ja hea mulje on nad mulle endast igal juhul jätnud. Kui Henri on Rootsis ja ma õhtuti koju tulen, siis tuleb naabrimees alla ukse vastu ning hoiab ust lahti ning aitab mul lapse üleskorrusele viia. Naabrinaine saadab mulle pidevalt tomateid ja kurke ja muidu aiasaadusi, mis minu arvates on väga armas.
Kui kõik inimesed käituksid üksteisega nii, nagu nad ise tahaksid, et nendega käitutakse, oleks maailm ikka palu parem koht, kus elada. :)

Kuidas Te oma naabritega läbi saate? 



Lubadused uueks kooliaastaks

Peagi algab uus kooliaasta, kellel algas üleeile, kellel algab homme, kellel hoopis esmaspäeval. 
Tihtipeale võrdub uus kooliaasta niiöelda uue leheküljega, kus päeviku nurka või vihiku tagaküljel kirjutatakse mõni eesmärk uueks kooliaastaks, mida täita. 
Mina olin eile kontaktis meilitsi ja telefonitsi TTÜ mehaanikateaduskonna õppekonsultandiga. 
Tema on siis selline inimene, kelle poole võib pöörduda oma murede ja küsimustega. 

Mina tegin uue avalduse lapsehoolduspuhkuse jaoks, tema omalt poolt uuris, palju aineid ma see semester võtan. 
Kui teatasin, et plaanis on kõik võtta, mis tunniplaanis, oli ta tegelikult üllatunud ja uuris, kas ma ikka tulen toime. Kiitis ka, et ma ise arvan, et tulen toime nii. 

Aga jah, minu lubadused selleks algavaks kooliaastaks:

  1. Teha ära kõik ained, mis ma valin. 
  2. Käia korralikult loengutes, harjutustundides ja praktikumides. 
  3. Ei viivita kodutöödega, mille tähtaeg võib-olla on kaugel. Mida varem, seda parem. 

Kool, kool, kool, kool, aga laps? Muidugi ei tohi unustada Karl Hendrikut ning nii palju kui võimalik tegelen ikka temaga. Kui koolis olen, siis jääb ta mu ema juurde. Õnneks on mul reeded vabad, see tähendab et neljapäeva õhtust kuni esmaspäeva hommikuni saan ma temaga aega veeta. :)
Ootan tegelikult täiega kooli, igatsen seda rutiinset elu ja kohustusi. Muidugi on mul soov saada kiirelt selle koolikesega ühele poole, et saaks hakata inimese moodi elama. :D
Oma kodu on olemas, laps ka, nüüd on veel puudu see päris OMA TÖÖ. Ja selle nimel peabki koolis vaeva nägema :P
Mida ma Teile, koolilatsekestele soovitan? Soovitan õppida ilusti ja pingutada oma unistuste ja eesmärkide nimel. Sest see tuleb tulevikus kasuks. Soovitan ka kindlalt oma eesmärgid üles kirjutada, et TE NEID EI UNUSTAKS!!! :)

Millised on Teie uue kooliaasta lubadused?

esmaspäev, 29. august 2016

Neid on ju kahjuks igal pool...



Ühel päeval sõitsin mööda Tapale poodi. Möödusin ühest bussipeatusest ning silma jäi häiriv asi - ühes bussipeatuses bussijaama pingi olid vallutanud kaks umbes 40-50 aastast meest, käes suured kaheliitrised õlleballoonid, samal ajal kui noor ema pidi oma väikese umbes 2-3 aastasega bussi ootama paviljoni kõrval, laps istus murule, et mängida. 

Mis seal ikka, bussijaamadesse pannaksegi ju pingid selleks, et paar alla käinud pomsikut saaks seal istuda ja "chillida", mitte selleks, et väike laps saaks seal oma jalga puhata, enne bussile minekut. 
NÕME. 
Lihtsalt nõme, et paaril täiskasvanud pomsil (rõhutan et siiski TÄISKASVANUD) pole piisavalt mõistust, et leida endale mõni "privaatsem" koht enda ballooni tühjendamiseks. Eks see mõistus ole juba ära joodud. 

Ja nii nad istuvad pargis, poe ees, bussijaamas, tegelikkuses ju IGAL POOL, joovad ja haisevad. Ning meie, normaalsed inimesed, peame seda kannatama ning meie, normaalsete inimeste LAPSED peavad seda NÄGEMA. 
Tallinnas on see lugu tegelikult veel hullem. Neid nõmedikke on ju igal pool. Nad tulevad ühistransporti, haisevad ja laaberdavad seal. 
Kui ma veel lõpurase olin ja kooli eksamile sõitsin, siis üks purupurjus kakerdis koperdas mulle bussis otsa. Ei olnud tal suud, et vabadada, vaid temal oli vaja energiat säästa selleks, et teise bussi otsa oma joobaritest kaaslaste juurde koperdada, et paari sõõmukese kangema kraamiga suud kasta.

Mul ei ole sellistest inimestest isegi kahju. Miks peakski olema? Nad elavad selleks, et juua. Joovad selleks, et elada. Ja muud midagi. Nende tööpäev algab kell 10. Ärkavad natuke enne kümmet ja lippavad poodi. Seisavad järjekorras, balloonid näpus, lasevad inimesi veel enda ette, kui tundub, et nende järjekord kassas jõuab enne 10t kätte. 

Ja need inimesed on osa meie ühiskonnast. ÜHISKOND, kah mul asi. 
Kui mina näen ränka vaeva, et teenida endale leib lauale, siis Tema, allakäinud joodik, on veel nii jultunud, et lihtsalt tuleb ja küsib minult ühte eurot laenu, sest viinarahast jääb puudu. Ma vaatan teda põlastusega ja saadan ta kuu peale. Tema muidugi laseb kuuldavale oma kuivadelt huultelt sõimusõnu, et kas mul on siis nii kahju sellest ühest eurost. ON KÜLL, sest mina nägin vaeva, et seda teenida ja ma ei kavatse seda kulutada enda jaoks MITTE MILLEGI PEALE.


Ja ometigi on see joodik kuskil kellegi NORMAALSE inimese poeg, vend, või isa. Ja see normaalne inimene on KURB. Kurb, sest teda on "õnnistatud" ühiskonna probleemiga. Ning ainus KES neid aidata saaks, on ju tegelikult NEMAD ise.


Ja nüüd mina, normaalne inimene, kes ma ei tarvita teglikult ühtegi tilka alkoholi ütlen, et klaasike veini, või pudel õlut nädalas pole hullu ning see ei tee Sinust alkohoolikut. Aga kui Sa ei suuda enam oma näppe pudelist eemale hoida ning kogu aeg on Su mõttes alkohol, siis pöördu kuskile, kus saada abi. Sest MUIDU tõenäoliselt ootab Sind kunagi paarkümne aasta pärast sama saatus, mis neid pompsikuid, kes meile hetkel pinnuks silmas on. 
Sa mõtled küll, et Sinuga ei juhtu, aga 20 aasta pärast Sa veel mõtled: "Tal oli õigus."
Niiet parem, tee oma elus kõik nii, et Sa saaksid mõelda: "Õnneks, mina polnud üks neist, allakäinutest. "
            


NB. Ma ei räägi hetkel neist vaestest kodututest, kes soravad prügikastis, et leida endale midagi hamba alla. Ei, mitte neist, sest nemad on midagi muud. 



reede, 26. august 2016

Kus viga näed laita, seal tule ja AITA

Juhtusin lugema täna ühte artiklit (LINK)pealkirjaga "15-aastane tüdruk astus Võrus ema ja lapse kaitseks välja".

Artikkel rääkis siis sellest, kuidas üks noor ema koos oma lapsega läks Võrus bussile. Laps aga karjus meeletult. Bussi kaasreisjad kannatasid välja selle, välja arvatud üks vana daam. See vanem naine läks siis vihaselt selle ema ja lapse juurde. Ta haaras lapse juustest ja riietest kinni ja hakkas teda raputama, samal ajal nii last kui tema ema sõimates. Ema muidugi tõukas võõra naise eemale, kuid see oli tulutu. Naine jätkas vägivallatsemist. 

Last raputades oli naine karjunud "Kas sa jääd juba vait või ei, mis asi see olgu, et üks jõmspikas ei jäta röökimist järgi. Hakake oma last kasvatama ometi".
Kõige enam häiriv oli see, et bussis oli täiskasvanuid, kuid mitte keegi ei teinud asjast välja, mitte keegi ei sekkunud. Lõpuks sai karikas täis ühel 15-aastasel neiul, kes läks vahele, kui vanemal proual hakkas juba käsi rusikasse minema. 
Seejärel oli vana naine näidanud selle neiu poole näpuga ja näidanud keskmist sõrme. 
Ka bussist väljudes jätkas naine tüdruku sõimaist roppude sõnadega. 

Miks see artikkel mind köitis, oligi nii öelda selle loo moraal või iva (kutsege seda kuidas tahate): et MIKS MITTE KEEGI EI REAGEERINUD? MIKS MITTE KEEGI EI ASTUNUD VAREM NAISE JA LAPSE KAITSEKS VÄLJA? KAS MEIE - EESTLASED - OLEME TÕESTI NII KÜLM RAHVAS?

Mina iskilikult sellist asja ei kannata, kui kellelegi tehakse liiga. Olen läinud ise vahele, kui kedagi kiusatakse, olen läinud ise ütlema, et kutsun politsei, kui kedagi pekstakse, mind see külmaks ei jäta. Kas Sind jätab?

Mõned kuud tagasi, oli kuskil lugu sellest, kuidas üks naine käis trenni tegemas, väsis kiiresti ära ja mõtles, et läheb bussile. Läks siis Tallinna ühistrasporti, tundis et tal hakkab halb ja oli minestuse äärel. Mitte ükski inimene ei teinud temast välja, keegi ei läinud appi, Lõpuks üks naine kutsus kiirabi talle. Teised inimesed pidasid teda joodikuks või narkomaaniks, kuigi tegu oli tavalise inimesega, kel hakkas halb. 

Kuidas Sina käituksid kui näeksid hädas olevat inimest? Kas sekkud ja lähed appi? Või kõnnid edasi ja teed näo nagu poleks midagi näinudki?

kolmapäev, 24. august 2016

Killukesi lapsepõlvest



"Lapsepõlv on tore aeg, ära maga seda maha" - kindlasti paljud mäletavad seda laulu, mina mäletan ja sellepärast tihti meenutan just lapsepõlve seikasid, sest siis oli ikka muru palju rohelisem, taevas palju sinisem ja elu palju lillelisem :D
Mõtlesin, et jagan ka teiega oma lapsepõlve huvitavaid mälestusi.

  • Kuna mu isa töötab RMK-s, siis vanemad juba ammusest ajast käivad kevaditi istutamas ja külimas. Kuna ma kunagi lasteaias pole käinud, siis ilmselgelt võtsid nad mu alati igale poole kaasa. Ükskord siis käisime seemneid külimas ja isa näitas mulle karu sitta. Jah, ta ütles ka veel, et "näe, see on karu sitt". Hiljem siis tuli siis mu isa tolleaegne tööandja temaga lankidest rääkima ja siis mina väike pätakas, kuulasin hoolega juttu pealt ja siis isa tööandja rääkis, et see mets on Karu mets. Muidugi mõtles ta kedagi, kelle perekonnanimi on Karu, aga ega mina tobujuss ei teadnud ju seda ja läksin uhkelt isa tööandja juurde ja teatasin, et "Ahaa, karu mets, sellepärast see karu sitt seal maas oligi". Ohjh, te võite vaid ette kujutada, kuidas mu vanemad ja isa tööandja naerda said. :D
  • Ükskord tuli isale sõber külla, olin siis jälle mingi väike mudilane. Rääkisid nemad siis juttu ja läksin ka sinna. Kuna ma kunagi seda meest näinud polnud, siis küsisin talt "Mis Su nimi on?" Mees vastas: "Tiit". Minul läksid sellepeale silmad ülisuureks, suu vajus imestusest lahti ja ütlesin "Tiiiiiiiiiiiiiiiiiiit, mis nimi see veel on?" :D Ilmselgelt polnud ma kunagi sellist nime kuulnud ja mu kõrvad lõid lausa pilli seda nime kuuldes. :D
  • Teate kes olid lapsepõlves mu parimad sõbrad? - Konnad. 
    KONNAD??????!!!!! Jap, mul oli jalgratas millel oli ees korv ja ma sõidutasin seal konnasid. Mängumajas oli mul kapp, kus ma neid "kasvatasin" :D 
  • Minu esimene reaalne mälestus Henrist on sellest ajast kui ma olin umbes 11-12-aastane. 
    Nimelt läksime Cärolini ja Cetriniga ratastega Udriku järve äärde ujuma. Noh ja juhuslikult läks Henri ka rattaga sinna. Tal oli seljakott, ja seal sees oli 1,5-liitrine GINi pudel, mida ta vahepeal siis jõi. Siis aga läks ta korraks rattaga eemale ja jättis koti maha. Mina muidugi tulin geniaalsele ideele, varastada see GINi pudel sealt kotist ära ja raskuseks panna sinna kivisid. Henri tuli tagasi, võttis koti ja lahkus. Mis te arvate et ta sai aru et tal kotis kivid? Kohe igal juhul mitte. :D (BTW, kui teid huvitab mida meie 11 aastased tatid selle GINIga tegime, siis EI, me ei joonud seda ise :D)
  • Vanasti ööbisime Cärolini ja Cetriniga minu maja taga telgis. Cärolinil oli telefon ja sellega tegime tihti tüngakõnesid õhtuti. Küll me üritasime müüa suvakatele (või siis tuttavatele, kes meie nr-t ei teadnud) porgandeid jpm. :D
  • Sõitsime kodu poole isa ja emaga mööda kruusateed, üht äkki tuli meile vastu auto, mina panin tänu sirgeks auto suunas ja karjusin isale "Pane pihta!" Ei tea kas ma tahtsin avariid? :D

See siin on vaid osake minu pikast ja rikkalikust lapsepõlvest. Kõik, kes te veel noored olete - tehke asju, mida oleks kunagi hea meenutada! :)

Õnnelik EMA


Olen tänaseks olnud EMA 6 kuud ja 21 päeva.
Kuus kuud ja 20 päeva pole olnud mul põhimõtteliselt ühtegi ööd, kus ma oleksin saanud jutti 10 tundi magada (paar kuud tagasi oli paar erandit).
Peaaegu juba seitse kuud on minu elu olnud ühe pisikese olevuse kontrolli all. 
Iga päev pean vahetama mähkmeid, tegema talle süüa, söötma, kussutama magama, rahustama teda kui ta nutab, kallistama, musitama.
Ja teate mis selle nimi on? Töö? 
Ei, see POLE töö. 
Selle nimi on ÕNN ja ARMASTUS
Kui ma vaatan seda pisikesest olendit, kui ta magab, siis pea igakord tikuvad mulle silma õnnepisarad. Pisarad, sellepärast, et ma olen oma elus saanud millegi imelisega hakkama. 
Näha enda last kasvamas ja arenemas on tõeliselt põnev ja ilus kogemus. 
Mõelda vaid, et kui Karl Hendrik veel mu kõhus oli, mõtlesin ma tihti, et kui ta peaks sündima, siis ma kindlasti ei julge teda süllegi võtta.. Sest ta on nii õrn, nii habras..
Aga kui ta sündis, oli kõik teisiti. Mõelda vaid, et päris pikalt pidi tema pead ja kaela kogu aeg toetama.. Ja juba ta istub ja hoiab oma tasakaalu PEAAEGU iseseisvalt. Harjutamine teeb meistriks. Ning iga pehme kukkumine annab jõudu uuesti proovida. 
Unega on tal veel raskusi.. See tähendab, et ta ei maga öösiti jutti kuni hommikuni, vaid tahab ikka päris tihti öösel süüa saada. Minu jaoks on see nii väsitav ja raske, aga pole midagi teha, oma pisikese põnni pärast pean ma kõigeks valmis olema. 

Ma oleks vist kunagi uskunud, et aeg võib minna nii kiiresti. Kui üleeile läks Henri Rootsi, oleme me lapsega olnud kahekesi paar päeva. 

Ja minu, kui EMA, päevaplaan on selline:
Ärkan siis kui laps ärkab. 

Söödadan teda, mängime, harjutame.

Siis vahepeal pool tundi ta magab, mina kiiruga kas koristan või teen süüa. 
Siis jälle söödan mängime, harjutame. 

Siis taaskord pool tundi und. Siis võib-olla jõuan minagi selle aja jooksul korraks tukastada. 
Siis REPEAT
Ja siis lapsel algab umbes 8-9 aeg ööuni, mina olen kuskil 10-11ni üleval, tegelen oma asjadega ja siis saan ka mina magama. 
Ja hommikul KORDUB see kõik. 

Kas ma kurdan?
Vahel ma tõesti ei jaksa, ei taha, ei suuda. Aga ise ma tahtsin last, niiet mul pole õigust tegelikult kurta ja vinguda. Ja ega kui ma vahel olengi meeleheitel ja tahaksin üle kõige puhata, just lapsest, kas või hetkeks, siis see möödub kiiresti ning ikkagi leian selle meelerahu. 

Ma olen ÕNNELIK. Ja kas see polegi mitte kõige tähtsam? ON.
Ma ei kahetse, et ma nii noorelt lapse sain. Mu elus on tänu lapse saamisele hakanud asjad hoopis paremaks minema. 
Kui ma vanasti ikka käisin kuskil pidudel ja tarbisin alkoholi, siis tänaseks pole ma alkoholi näiteks tarvitanud juba 1 aasta ja 3 kuud. Mitte TILKAGI. Saavutus. 
Ka kohvijoomisest loobus selle aasta algul. 
Kooli ma pooleli ei jäta, vaid südamest lapse nimel pingutan VEEL rohkem. 
Ma olen palju kohusetundlikum autojuht, peale seda, kui ma lapse sain. MIKS? Loll küsimus eksole. Muidugi sellepärast, et LAPS on mul autos pea kogu aeg ning ta on siiski veel väike ja õrn ning ma ei andestaks endale kunagi, kui temaga midagi peaks juhtuma. 
Laps muudab elus palju.

Kui ma kutsun poissi tema nime pidi "Karl Hendrik", keerab ta otsejoones oma pilgu minu poole ja naeratab. See on kõige nummim hetk üldse.

5-tunnine

6-päevane

1-kuune

2-kuune
3-kuune

4-kuune

5-kuune



6,5-kuune :)

teisipäev, 23. august 2016

Teenusepakkujad kaubanduskeskustes

Räägime natukene erinevatest teenusepakkujatest kaubanduskeskustes, (Starman, LHV, Viasat jne)

Kui ma aasta tagasi Tallinna Sikupilli Prisma lähistele kolisin, oli mul ükskord selline situatsioon, kus ma pea esimest korda tõesti jäin seisma ja kuulasin Starmani mehikese pakkumist. 
Kõige pealt pakkus ta mulle TV-teenust. Selle jutu sain ma temaga kiiresti lõpetatud, sest ma ütlesingi otse, et mul POLE telekat. Siis ta küll pakkus mulle, et selle saab ju osta, aga siis tegin ma talle selgeks, et ma olen vaene TUDENG ja ma enamasti EI vaatagi televusserit. 
Siis läks interneti pakkumiseks. Pakkus mulle mingit paketti, mille maksumus oli (minu mäletamist mööda) üle kümne euro. 
Ütlesin selle peale, et mul ZEN kõnekaart ja ma saan 5€ interneti. Siis ta hakkas ikka ajama, et kindlasti sellel on mingisugune piirang, aga neil Starmanis ikka piirmatu värk. Siis tegin ma talle puust ja punasest selgeks, et ma saan 5€ eest piisavalt ineternetti, et KÕIK oma toimingud ära teha. 
Lõpuks mees lihtsalt loobus mulle pakkumiste tegemisest, sest arvatavasti sai ta aru, et minuga pole erilist mõtet vaielda, kuna minu argumendid on liiga tugevad. 

See oli vaid üks lugu sellest kuidas ma nende teenusepakkujatega kokku olen puutunud. 
Aga ega kõik need "tüübid" ja kohtumised pole ebameeldivad.
Üks kord tuli mulle Rakveres, Põhjukeskuses LHV-d pakkuma üks tüüp, ütlesin, et mul olemas. Siis ütles, et tore ja soovis head päeva. Paar päeva hiljem kohtasin ma teda juba Tallinnas, Kristiine keskuses. Pidas mu korraks kinni, vaatas otsa, tundis mu ära ja siis lausus "jah, teid ma juba olen kohanud ja teil oli olemas" ja soovis taaskord head päeva. 

Need on vaid üksikud juhtumid, kus ma tõesti olen nende pakkujatega jutustanud, enamasti ma siiski teen näo nagu ma neid ei kuuleks, ei näeks ja kõnnin edasi. Vahel lähen lausa ringiga, et nad mind tüütama ei tuleks. Mina isiklikult ei suudaks IIALGI sellist tööd teha, sest ma lihtsalt tunneks end jube halvasti, et ma käin inimesi niimoodi tüütamas. Samas ei saa ma ju neile teenusepakkujatele mitte midagi ette heota, sest nad teevad VAID oma tööd. 

Kuidas Teie suhtute neisse kaubanduskeskustes Teid kinnipidavatesse LHV, Starmani, Viasati jne tüüpidesse? Kui tihti jääte seisma ja lasete endale mõne pakkumise teha? Kui tihti kõnnite sõnagi lausata edasi? Kui sageli vihastavad nad Teid?
JAGAGE OMA KOGEMUSI!



esmaspäev, 22. august 2016

Tristvere Kohviku Turg

Eile, pühapäeval oli Kadrinas Tristvere Kohviku Turg, mis toimus Tristvere ees. 
Algas see kell 11. Mina läksin kohale kell 11:30, sest arvasin millegi pärast, et nagunii päris alguseks kedagi kohal pole. 
Minu suureks üllatuseks oli aga Tristvere esine täis nii kauplejaid kui ostlejaid. 
Kuna ma eelmine päev jõudsin alles hilja metsa ja seda ka koos lapsega, tulin ma kohale vaid 2,3 kg kukeseente, 1,5 liitri mustikate ja kastitäie pohladega. 
Viisin asjad lauale ja läksin autot parkima. Tagasi tulles olid juba mutikesed platsis ja minu seened läksid nagu soojad saiad. Küll ma mõttes vandusin, et miks ma küll rohkem seeni kaasa ei võtnud. Aga pole midagi teha. 
Tunnike olin ise kohapeal, aga kuna Henri pidi samal päeval Rootsi minema, siis jätsin pohlade ja mustikate müügi Pireti hooleks. 
Pool neli sain Annalt kirja, et nad on teeninud juba mulle 16€. :D
Turul oli müügil ikka väga palju erinevaid asju - kohal oli kind of a Lihaauto, Oriflame tooted, ehted, igast muud pudipadi jne. 
Minu arvates meeletult tore üritus tegelikult - kus soetada endale häid asju odava hinnaga.
Loodan, et Tristvere Kohvik kasutab järgmine aasta tihemini seda võimalust, sellist Turgu pidada. :)

Pireti Facebookist röövitud pilt

teisipäev, 16. august 2016

Minu oma katsetus - SEENE-JUUSTUKOTLETID

Nagu paljud teist kursis on, olen ma suur seene korjaja. Ise ma tegelikult seeni üldse ei söö. 
Ema tehtud seenekastet söön, kuid seened jätan alati kõrvale. 
Ainus seen mida ma tegelikult sööngi, on SIRMIK.
Jagaksin teiega ühte head retsepti, kuidas kasutada ära seeni, nii et Sa tegelikult ise arugi ei saa, et Sa neid sööd. 


SEENE-JUUSTUKOTLETID

Vaja läheb:
500 g hakkliha
1 dl riivsaia 
2 dl vedelikku
sibulat
kukeseeni (nii palju kui ise soovid)
100 g riivjuustu






Paned riivsaia vedelikku umbes viieks minutiks. 
Samal ajal hakid sibula ja kukeseened peeneks. Praed sibulat vähese õliga pannil, lisad juurde kukeseened. Praed enam vähem läbi. 
Siis lisad riivsaiale hakkliha, sibula, seened ja juustu ning segad massi ühtlaseks. 
Juurde lisa maitseaineid omal soovil - mina panin soola, pipart ja mingisugust üldmaitseainet. 
Siis nagu kotlette ikka - vomid taignast kotletid ja veeretad neid riivsaial ning siis pannile. 
NB: mida väiksemad kotletid, seda kiiremini ka seest küpseb!

Mina täna esimest korda ise tegin ja katsetasin ja väga maitseb! :)
Head isu :)





esmaspäev, 15. august 2016

Politsei ja pulkdeodorant

Eelmisel reedel, 12.08 olin ma tööl Grossi poes lilleletis. Kuna Piretil oli tegemisi ühe pulmaga, siis asendasin seal mina teda.. 
Ega seal väga midagi teha polnud, päeva jooksul lahendasin oma Kooli Ruutudest pooled ristsõnad ära. Müüsin mõned lilled ning nägin natukene action'it, mida tavaliselt poes käies ikka ei näe. 
Lillelett on viinakassa kõrval ning sinna kassasse tulid üks mees ja naine, kes mõlemad tegelikult eriti korralikud ei näinud. 
Mees tundus üleolev ning äratas minus kohe kahtlust, kui ta müüjaga imelikult rääkis. Nainel oli käed lohvaka sellise veneaegse dressika/jope varrukate sees ja ise veel kiitis, et "ah need varrukad on nii suured". 
Siis aga kui mees hakkas maksma, küsis kassas olnud müüja naiselt, et "Aga kus on hambapasta?" Naine tegi imestunud näo ja ütles et "Missugune hambapasta?"
Müüja: "Hambapasta või hambahari, vahet pole, aga see mis te sealt riiulilt enne võtsite?"
Naine muidugi kukkus tagasi ajama, kiskus pooled asjad oma taskutest välja, mina muidugi selja tagant nägin, et ta midagi oma käes hoidis, nii et müüja ei märkaks, aga lõpuks näitas ta ka seda. 
Selleks oli PULKDEODORANT. 
Jep, see naine üritas varastada tavalist 2,60€ maksvat PULKDEODORANTI. 
Kui muidugi see ilmsiks tuli, küsis ta kas ta saaks selle eest maksa, aga oli hilja, ta kutsuti juba taha ruumi. 
Siis tuli kohale juba G4S ja natukene aega hiljem politsei. 
Politsei oli kokku kuskil kaks tundi. 
Kas see kõik oli seda väärt? Ma arvan et mitte, varastada poest - lauslollus. 
Ärge Teie kunagi nii tehke! :)


pühapäev, 14. august 2016

Tapa uus Pitsakohvik

Hellou!
Mõtlesin Teile rääkida natukene üleeile Tapal avatud uuest Pitsakohvikust
Tegemist on siis Pätsi Pitsakohvikuga, mis asub Tapal, Sauna 1 ehk siis bussijaamas. 
See avati 12.08 kell 12.08.

Avamisel ma ei käinud, aga eile külastasime Henri, Cärolini ja Tuuliga seda. 
Menüü oli mitmekesine ning hinnad ei TAPA, ausalt. 
Tellisime Henriga kahe peale eraldi taldrikutel ühe suure suitsukanapitsa (8€). 
Valikus oli siis minu arust ülekümne erineva pitsa ning suurustest saab valida -  väikse, keskmise või suure. 

Ooteaega ausalt unustasin mõõta, aga vist umbes 20-25 minutit ta oli.
Rahvast oli kohvik tegelikult PILGENI täis ning tööd oli teenindajatel küllaga,
Pitsakohvik ise on mõnuse keskaegse stiiliga ning VÄGA hubane. 
Tõesti, kui ma tavaliselt eriti mingeid kohvikuid peale Tristvere ei külasta, siis see Pitsakohvik on Tristvere kõrval teine lemmik, kus aega meeleldi veedaksin. 

Väga meeldis mulle see, et kui me olime juba tükk aega pitsat oodanud, siis üks teenindaja pakkus meile sidrunivett - tõi kannukese ja neli klaasi lauale. Päris TASUTA. :D
Kui meie pitsa saabus, oli kõht juba päris tühi ning tuli anda vaid kahvlitele säru. 
Henri tellis endale ka ühe õlle, aga selleks ajaks, kui pitsa toodi lauale, Henri õlut polnud ei kuskil. :D Henri käis end viisakalt letis meelde tuletamas ning teenindaja (pean kindlasti mainima, et tegu oli MEES TEENINDAJAGA) tõi selle õnnetu õlle lauda sõnadega "minu viga": :)
Pitsa peale oli pandud rukkolat, mida ma ELUS vist KUNAGI POLE söönud, aga nüüd sõin. :D Ning tõesti maitses. :)

Kui Tapa Pitsakioski pitsad on enamasti suhteliselt õlised, siis Pitsakohvikul seda probleemi polnud. Ainus asi mis häiris - olid pitsaääred, mis olid natukene liiga krõbedad ja kõvad. 
Kokkuvõteks võin öelda, et arenemisruumi on kohvikul veel kindlasti, aga mulje jäi sellest üllatavalt hea. Teenindus oli tegelikult super, õhkkond ja hubasus oli 5+ ning pitsa oli maitsev. 
Teinekordki!

Soovitan kõigil seda külastada!

Kes juba on külastanud, milline on olnud teie mulje uuest Pitsakohvikust Tapal?

kolmapäev, 3. august 2016

Kuu aja tagasivaade :)

Tere kullakesed!
Aitäh, et olete olnud piisavalt kannatlikud ja oodanud kuu aega uut postitust. Ei, ma ei ole teid unustanud, Teie, kallid lugejad olete mul alati meeles. 
Olen ikka mitu-mitu, väga mitu korda mõelnud uut postitust kirjutada, aga kahjuks pole olnud aega. Arvutit olen ma selle kuu jooksul oma kodus avanud vaid kaks korda - uskumatu või mis. 
Mis ma siis teinud olen?
Lühidalt kirjutades oleks see nii - ärkan, lähen tööle, õhtul koju magama, ärkan, lähen metsa, õhtul koju magama. 
Küll on minult palju küsitud, kuidas ma küll jõuan beebi kõrvalt metsas ja tööl käia, aga midagi pole teha, elu sunnib selleks. 
Kus ma siis töötasin?
Kaks nädalat tegin tööd Tristvere köögis, abikokana. 
Mis ma metsa teen?
Nagu enamus teavad, siis käin ma marjul ja seenel ning teenin sellega lisaraha. Niiet, kellel vähegi soovi, siis võib minu käest kukeseeni ja mustikaid osta. 
Kuidas Karl Hendrikul läheb?
Oi, Karl Hendrik sai täna kuue kuuseks. Eile käisime arsti juures ning saime oma mõõdud -  kaalus 8050 grammi ja oli 66,5 cm pikk. 
Poiss oskab ilusti end seljalt kõhule ja kõhult seljale keerata. Jutustab väga palju, naerab valjuhäälselt ning haarab mänguasju edukalt. 
Magama jääb enamasti ise. Sööb piimasegu ning erinevaid püreesid. Arsti soovitusel hakkasime andma lihapüreesid, et ta saaks rauda. 
27. juulist saadik ei karda ta enam Karl Hendrik vannis käiku ning ei karju enam, vaid vastupidi, naudib vett täiel rinnal. 
Kuidas meil uues kodus läheb?
Oleme uude kodusse hästi sisse elanud ja ei kujutakski ette elu teistmoodi. Alustasime lapsetoa remonti. Hetkel on laminaadi maha panek täies hoos. 
Teha on korteris palju palju, aga teeme kõik tasapisi. Oleme päris oma pesaga rahul. :P
Kus laps on, kui me metsas käime?
Oleneb päevast. Vahel on laps samal ajal minu emaga. Aga kui ema tahab ka metsas konnata, siis võtame poisi lihtsalt kaasa, kui pole kedagi kes teda valvaks. 
Karl Hendrik on meiega edukalt käinud kaks korda seenel ning kolm korda mustikal. Kõige rohkem meeldibki talle olla kõhukotis. 
Esialgu ma kahtlesin, et Karl Hendrik kõhukotis magama jääb, kuid viimane kord kui seenel käisime, vajus ta tunni ajaga ära. :D

By the way, hetkel on minu Facebooki lehel Leanika Metsasaadused lahe auhinnamäng, kus Teil on võimalus võita kas kaks kilo kukeseeni või kaks liitrit mustikaid. Kuna auhinnamäng lõppeb juba reedel, siis minge kirbinalkrabinal sellest osa võtma. :P

Vot tak, tegelikult on mul palju palju kirjutada, aga tõesti aeg surub takka ning pole eriti aega. :) Ma nüüd päriselt LUBAN, et hakkan tihemini kirjutama, sest paljud küsivad ikka mult, et kas ma enam blogi ei kirjutagi. KIRJUTAN KÜLL :D

Aga davaiki, olge tublid ja jääge kannatlikuks! :)


Sünnipäevalapsega