neljapäev, 19. mai 2016

Tähtis pole võit vaid osavõtt

NB minu hiline Eurovisiooni järelkaja on tingitud sellest, et mu Facebookis iga teine uudis on just sellest. :D

Julm ikka kus on kisa ja kära Eurovisiooni pärast. Ma ise olen vist elus korra vaid Eurovisiooni vaadanud, ja see oli ka siis kui Eesti võitis. Siis olin veel väike pliks ja mulle nii meeldis Taneli ja Dave'i lugu aga ma ei teadnud siis isegi pealkirja haha. Ja pealkirja sain 10 aastat hiljem vist teada :D #mark

Nuh aga nüüd, ma ei tea, pole mõtet nagu Eurovisiooni vaadata, kui nagunii Twitteris ja Facebookis (uudiste näol) nagunii tulemuse teada saab.
Eesti edasi ei saanud, so what? No ja muideks mina olen ka see üks paljudest, kes enne Eurovisiooni seda Jüri laulu polnud kuulnudki, haha :D
Aga polnud sel laulul häda midagi.
Noh ja nüüd ainult uudised, sellest et Ukraina võitis ja ei tea, kas võitis ebaausalt jne. No mis vahet sel on?
Minu arust küll äge, et peale Ukraina õudsaid sündmusi tuli ta Eurovisioonil võitjaks.

Aga olgem ausad, tähtis pole võit vaid osavõtt ning veel enam traditsioon sellist võitlust teha! :)

teisipäev, 17. mai 2016

Tänusõnad Soome presidendile. :D

Tere sõbrad, olen jällepeaaegu nädala eemal olnud, aga kellel on laps, siis need mõistavad isegi, et laps röövib enamuse oma ema ajast. :)
Ega palju polegi juhtunud. Laupäeva hommikul võtsime mina, Henri, Karl Hendrik ja minu vend ette retke Tartusse, minu õe juurde. Algul mõtlesin küll, et läheks rongiga, aga rongi hindu vaadates oli ilmselge, et odavam tuleb, kui lähme autoga. Täpselt kaks tundi sõitu ja olimegi kohal.
Henri ja Veljo hakkasid kohe laupäeval õe maja seinu krohvima.
Esialgu oli plaanis jääda pühapäeva õhtuni, aga selgeks sai see, et nii kiiresti tööd valmis ei saa. Nii veetsime ka eilse päeva Tartus.
Tartus olles käisin iga päev lapsega jalutamas, Emajõe ääres ja hobusetallide juures.
Minu õe lapsed olid Karl Hendrikust lausa vaimustuses ning vahepeal läksid lausa tülli, kes nüüd lapsevankrit lükkab või piimapudelit hoiab. :D
Aga head lapsehoidjad olid nad tegelikult tõesti. :D
Kuna minul oli täna kool, siis hommikul kell pool 8 sõitsin mina koos lapsega Tapale, kuhu tuli vastu mu ema ja isa. Tegime supsti autode vahetuse ning andsin ka lapse neile ning ise lippasin rongile.

Noh ja ma pean Teie kõigile ikka rääkima lugu, kuidas ma täna trollist MÖÖDA JOOKSIN. :D
Selle taustaks kirjutan Teile igaks juhuks troll nr 3-e peatused järjest, et te ikka tajuks: Raja-Keemia-Ehitajate tee-Liivaku
Haha, ühe sõnaga olin vaadanud, et järgmine troll läheb Raja peatusest 14:36. Astusin siis informaatika majast välja 14:35 ja näen kuidas trollipeatusest sõidab üks troll minema. Mõtlesin ise endamisi, et see pole võimalik, et see on minu troll, sest miks ta peaks varem tulema. Aga noh tutkitki, OF COURSE oli see nr 3 troll, millele ma tahtsin jõuda. Olin vaadanud kogemata Keemia peatuse aega.
Noh hakkasin siis nukralt Keemia peatuse poole lonkima, sest järgmise trollini oli ju oma kümme minutit.
Siis mõtlesin, et vaatan netist kähku, et mis kell ülejärgmisest peatusest (Liivaku) Balti jaama troll nr 4 läheb. Ops, 12 minutit aega, peas käis kiire analüüs ja mõtlesin, et pohh, jooksen. Küll jõuan sinna. Haha.
Sain siis Keemia peatusest mööda, kui näen, et enne ringteed on ummik, pikk ummik, kus seisab see troll, millest ma maha jäin. Nuh, ja siis on palju vilkuritega politseisid jne, üks politsenik seisab ring teel ja ei suunab teiste väljasõitude sõidukeid ükshaaval ringile.
Siis käis mu peas plaks ja ma tegin oma elu kiiremaid sprindi. Kõige pealt muidugi jooksin ma ähkides mööda trollist, millest ma maha jäin, siis politseinikust. Siis muidugi mendi autod mulle ülekäigurajal teed ei andnud, ja ootasin korraks nende järgi. Siis jooksin üle ringi ja jooksin nii kiiresti kui sain, et jõuda Ehitajate tee peatusesse.
Kui ma lõpuks siis sinna jõudsin, sain vist isegi 10 sekundit oodata trolli, millest ma ju 7 minutit tagasi maha olin jäänud. :D
Ja keda ma selle kõige eest võin tänada? Aitäh, Soome president, et tulid just täna Eestisse, aitäh. Sest tänu Sinule ma jõudsin just sellele trollile, kuhu ma tahtsin jõuda. :D

Aga nautige siis pilte :D











kolmapäev, 11. mai 2016

mis vahepeal huvitavat on olnud

Pole jälle tükk aega midagi postitanud, kiired ajad, kiired ajad.
Viimane postitus oli sellest, et leedu sõdurid ei lasknud mul isegi lapsevankriga jalutama minna.
Peale postituse tegemist oli üks sõjaväe masin end peitnud üle meie põllu metsatukka ära end.
Tunni vältel käis mitmeid autosid meil hoovis ringi keeramas. Üks hetk hakkas metsatukka ära peidetud autost mööda metsa äärt liikuma kamp sõdureid. Natukene aega hiljem läks meie põllul ning kartulipõllu ääres lahti sõda. Kui elutoa aknast välja vaadata, oli näha kuidas kartulipõllu ääres kännu taga paistab pea ning kuidas ta oma püssiga kõmmutab tee poole. Magamistoa aknast oli näha kuidas paar autot tuli juurde ning nende pealt lasti metsa poole.
Ühesõnaga, päris "mängu" sõda täitsa meie silme all.
Tundub hirmutav? Üldsegi mitte tegelikult. :) Paras action. :D

Noh ja pühapäeval oli siis minu elu esimene emadepäev, mil ise olen ema. Noh, mis ma oskan öelda, tavaline päev nagu ikka. Aga armas kui inimesed Sind sel päeval ikka meeles peavad, isa tõi mulle tulpe ja kommikarbi ja Karmo kinkis 2 roosi ning mitmed soovisid mulle privaatselt head emadepäeva :)

Eile käisime õhtul Henri, Karmo, Meriti, Lisete, Kätlini, Merily, Kristjani ja Karl Hendrikuga Võsul. Niiöelda 10. mai traditsioon, sest eelmisel aastal käisime ka 10. mail Võsul. :) Jalutasime rannas, käisime mänguväljakul ja veetsime niisama toredalt aega. :)

Ah ja ostsime nüüd Karl Hendrikule lamamistooli ka, talle täitsa meeldib seal istuda ja ringi vaadata. :D





reede, 6. mai 2016

Enam ei saa kodust ka kaugemale kui 500 meetrit

Tere kallid lugejad!

Hoian siis Teid kursis oma eluga keskpolügoonil. Mõtlete kindlasti, et mis mul huvitavat ikka rääkida, kui enamik kaitseväelasi on Kevadtormil, Võrus. Mina arvasin sama, lootes, et nüüd on natukeseks rahus majas, kuid tutkitki.
Hetkel uhavad mingid hävitajad üle meie maja, teevad hirmsat müra, niiet lapski ei saa rahus õues tududa. Mitmed sõjaväeautod sõitsid meile hoovi, üks peitis end isegi meile mäe otsa metsatukka end ära.

Kuna ma eile jalutamas ei saanud käia, siis tahtsin täna topelt teha. Läksin siis lapsega jalutama 500 m sain jalutada, kui metsa alune oli võõraid sõdureid täis ja üks naissõdur tuli minu juurde ja hakkas vene keeles rääkima. Raputasin pead, ja ütlesin küsivalt "English?", sellepeale sain vastuseks "No entry, we are excercising here". Õla peal, vormiriietuse küljes oli tal Leedu lipp. Nii pidingi tagasi koju minema ja nii jäigi minu jalutuskäik põhimõtteliselt katki ning nördimus on suur, isegi kodust välja ei lasta enam. :S
Peab vist hakkama maja ringe kõndima. :D

NB: Ole nii armas ning anna mulle Eesti Blogiauhinnad 2016 teises voorus oma hääl, seda saad teha SIIN. Leiad mu kategooriast: Elulised blogid ning minu blogiaadress on endiselt leanikav.blogspot.com.ee :)


teisipäev, 3. mai 2016

Palju õnne sünnipäevaks või hoopis palju kaikaid kodaratesse? :D

Täna peaks ju olema minu päev - sain ju 20 ja päev peaks olema täis õnne ja rõõmu, aga millegi pärast viskab elu mulle just täna kaikaid kodaratesse :D

Kuna laps otsustas eile väga kaua üleval olla, siis ei saanud ma õppida tänaseks informaatika kontroltööks. Kui ta lõpuks kell 22:00 magama jäin, otsustasin, et lähen ka magama ja hommikul õpin.

Ärkasin 5:45, olin kohe kripskraps, söötsin lapse ära ja mõtlesin, et hakkan õppima, kuna Karl Hendrik oli vaikne.
Panin siis arvuti käima ja oh õnnetust internetti njetu. Ja nii jäigi õppimata.

Läksin siis kooli. Kitsekülas läksin rongilt maha ja jalutasin Vineeri peatusesse, kuna 10 mintsa oli veel bussini, siis helistasin Karolinale, rääkisime juttu ja kõndisin edasi tagasi ja hakkasin sammu ette astuma kui minu nina ette maha plärtsatas linnusitta.Vedas, et lind mulle pähe ei sittunud, kuidas ma siis kooli oleks läinud?

Noh okei, läksin siis kooli, kohtasin tee peal Kasparit. Rääkisin samal ajal karolinaga telefonis ja ta veel ütles "vaatame, kas Kassu märkab Sulle õnne soovida".
Kaspar oli jumala segaduses näoga ja ma mingi ütlesin talle, et "noh õnne ei soovigi", Kaspar vaatas lolli näoga otsa ja küsis "mille puhul", ütlesin, et mul ju sünnipäev. Kaspar vaatas veel imelikuma näoga otsa ja ütles "ei ole", ütlesin et on ju täna 3. mai ja siis Kaspar hakkas naerma ja ütles, et tal telefonil aku tühi :D

Noh siis soovis õnne ja siis rääkisime tsipa koolist ja siis läksime meie teed lahku. :D
Läksin siis tundi, see kontrolltöö oli ikka täielik katastroof. Kogu aeg mõlkus mul eas vaid mõte "miks ma siia koolitäna üldse tulin".
Noh ühesõnaga lasin õpetajal panna, et mul on see töö tegemata ja ma lähen järgmine nädal uuesti tegema.

Nii rongis kirjutas mulle kursavend, et ma unustasin oma id-kaardi klassi. No thank you life, et mulle tõesti niimoodi kaikaid sel päeval kodarasse viskad. :D
Õnneks rohkem praegu pole nagu midagi hullu juhtunud, aga õhtu on veel noor ja see 3. mai pole veel läbi. :D

Lapsel oli täna arsti aeg, kuna ma ise kooli läksin, siis käis mu ema temaga arstil. Karl Hendrik kaalus täpselt 6300 g (sünd 3324 g) ja oli 60 cm pikk (sünd 49 cm).
Sai täna süsti jälle ja tänu sellele ka tema päev rikutud, pole eriti maganudki ja paha tuju. :S
Aga sellestki hoolimata on täna minu ja Karl Hendriku päev, sest poja sai 3 kuuseks ja mina 20-aastaseks ja 3 kuud täitus mul ka emana. :)
Oleme mõnusad sünnipäevalapsed ja täname kõiki armsate õnnesoovide eest!
ÜllatusÜllatus, homme jõuab Henri koju ja loodetavasti on homme ka ilusam päev!
NB: Sooviksin südamest tänada neid, kes mulle teistmoodi õnne on soovinud - Tiina, Melanie, Cärolin, Brenda ja Tuuli-Maria. :) Teie soovid tegid tõesti päeva palju ilusamaks :*

pühapäev, 1. mai 2016

Motivatsiooniks

Kindlasti on põhimõtteliselt meil kõigil olnud hetki, kus mõtleme, et uuest nädalast hakkame tervislikult toituma või korralikult õppima, uuest kuust trenni tegema, eelarvet pidama ja rohkem säästma või jätad hoopis uuest aastast suitsetamise või alkoholi tarbimise maha. Kindlasti on paljud nende mõtete mõtlejatest ka oma oma eesmärki täitma hakanud. Kuid kui paljud neist on suutnud seda järjekindlalt teha ja pole loobunud paari päevaga?
Selliseid inimesi kahjuks on vähe. 

Inimestel on tihti suur tahe teha elus muutusi, lausa kardinaalseid muutusi, kuid üsna sageli jäävad need kas lihtsalt mõteteks või siis lühikeseks teostuseks. 
Tahe on ju olemas, aga millest siis tegelikult puudu jääb? Enesekindlusest või motivatsioonist? Või hoopis lähedaste toest?
Kuidas järjekindlalt oma eesmärke täita?

  • Alustada tuleb iseendast. Mõtle välja, miks Sa üht või teist asja/muutust oma elust teha sooviksid ja milleks see vajalik ja kasulik on. 
  • Pane paika ajavahemik, mis perioodil Sa seda teha tahad. (nt 1 kuu trenni, 1 aasta ilma alkoholita, terve elu ilma suitsuta jne)
  • Võta endale keegi lähedane niiöelda tugiisikuks, kellele saad vajadusel rääkida oma muredest ja probleemidest seoses eesmärgi täitmisega. See inimene peaks oleme kindlasti mõistev ja toetav ning Sind motiveerima oma eesmärkide täitmisel. 
  • Alusta eesmärgi täitmist!
  • Ära anna alla! Kui Sa annad alla, sest siis valmistad Sa vaid iseendale pettumust. 
Ära muutu kunagi kellegi teise pärast, see pole õige. Tee asju iseenda jaoks, sest lõppkokkuvõttes oled eesmärgi täitumisel Sina võitja ning alla andmisel kaotaja. 

NB: Kui Sa soovid kedagi, kes Sind aitaks eesmärkide täitmisel, võid julgelt ka minule kirjutada. Ma ei hammusta ja ma luban, et aitan Sind nii kuis oskan!
Muidugi oleks tore lugeda ka teie kogemustest eesmärkide täitmise, täitumise ja luhtaminekute kohta, niiet olge julged kommenteerima!

Kaunis 1. mai piltide näol

Täna on lausa suurepärane ilm! Kohe näha, et maikuu on alanud ja kevadine tunne muutub aina rohkem suvisemaks. 
Kasutasin täna ilusat ilma pikemaks jalutamiseks lapsega. Noh pikem on meie mõistes hetkel 3 km, aga siiski, paksem jope oli seljas liiast ja selja võttis märjaks. Algul panin tibu vankrisse magama. Aga siis tuli idee, et läheks õige jalutama ning nii ma tegingi. Vahepeal tegi poiss silmad täitsa lahti ja vaatas ringi, eks tal oli hea soe ja õdus olla. :)
Mina sain vahepeal sinililli, ülaseid ja näsiniine õisi pildistada ja mis kõige tähtsam sain värsket õhku nautida. Korjasin koju vaasi paar mustikavart ka, lehenupukesed on juba küljes :P

Esimese mai ja imelise ilma puhul tõime lõpuks kitsed ka õue - neid on meil ju lausa 9 :) 4 suuremat ja 5 talle :) Pisikesed on ikka mega nummid, aga suhteliselt kartlikud. :)
Nuh ja mis te arvate, et Aadu magab tänase ilusa ilma maha? Nounou, tema ikka naudib seda koos kitsedega. :) Ah, kes veel ei tea siis Aadu on mu koer. :D
Ja kes pole täna veel oma nina õue pistnud, siis tehke seda kindlasti, sest ilm on seda väärt. :)

Ja panen Teile siia tänased pildid ka :)