laupäev, 30. aprill 2016

Benu apteegi tasuta beebipaki lugu

Ah, mul tuli meelde, et ma polegi Teile veel oma Benu apteegist saadud beebipakist rääkinud.
Jah, kes veel ei teadnud, siis Benu apteek jagab tasuta beebipakke. Selleks peab internetis registreeruma (SIIN), selle tegin ma kohe peale Karl Hendriku sündi ära. Õigemini Henri tegi ja arvatavasti tänu sellele jäigi mulle kahe silma vahele, et sellele pakile tuleb ise meelepärasesse Benu apteeki järgi minna.

Kuna registreerumisel oli küsitud aadressi, siis millegi pärast mina arvasin, et see pakk tuuakse koju. (Nii tobe ju tegelikult, tasuta pakk ja unistad, et see veel koju tuuakse). :D

Nüüd kui sellest on juba üle kahe ja poole kuu möödas, tuli Facebooki Veebruari beebide grupis jutuks sellest pakist ja siis mina muidugi kirjutasin rõõmsalt, et ma registreerusin juba ammuammu ära, aga keegi pole minuga siiani ühendust võtnud. :D Ja siis teataski üks emme, et sellele peab ise järgi minema. Tundsin end tol hetkel lausa piinlikult, aga pole hullu, igal ühel juhtub.
Igaks juhuks läksin siis esmaspäeval uuesti seda ankeeti täitma ja teisipäeval läksin Benu apteeki pakile järgi. :)

Ega see pakike midagi erilist pole, sisaldab testrite eesmärgil asju. Näiteks oli seal paar mähet, 2 rinnapatja, meditsiinilist vatti, side, hüpoallergilised imavad aluslinad, Tena Bed Plus imav aluslina, raud vedelal kujul, närimisrõngas, hanerasvasalv, Humer (nohu vastu) ja pudipõll. :D
Kõige tänulikum olengi ma selle hanerasvasalvi ja pudipõlle eest. :D

Mõned emme ja poja klõpsud :)

Tänane äratus kõlas pool 6, muidugi olin ma pahur ja solvunud, et miks ei oleks me võinud veel paar tunnikest põõnata, aga Karl Hendrik on ilmselgelt siin majas peremees.

Sõime, mängisime, lollitasime, laulsime ja mingi hetk tundus, et mina väsin sellest kõigest palju rohkem ära kui poja. :D Lõpuks kussutamise peale jäi ta täpselt kell 8 magama. Kasutasin kohe juhust ja tõmbasin teki üle pea ja jäin ise ka magama. Pool 10 jälle äratus, mina väsinum kui ennem. Aga midagi pole teha, jälle söögi aeg ja mängu aeg.

Umbes 11 aeg panin poisi riidesse ja läksime õue. Seekord ei pannud ma teda vankrisse vaid jalutasin temaga lihtsalt mööda hoovi ringi. Vaatasime jänkusid ja kiikusime. Lõpuks viskas tal vist kopa ette, käisime korra toas, vahetasin tal mähku ja panin teise kombeka selga ja läksime vankriga jalutama. Natukene jalutamist ja poiss magas nagu nott.

Panin beebimonitori tööle ja kasutasin juhust ning läksin oma tuba koristama. Siis viskasin vahepeal teki alla, et magada, kuna hull väsimus kimbutas, kuid mida ei tulnud, oli uni.
Siis tatsasin ringi, istusin arvutis, rääkisin Karolinaga jne. Ja 13:10 tundsin, et enam ei jaksa ning jäin magama.

Uni jäi üürikeseks, sest 13:50 kõlas monitorist lapse hüüded, olin püsti nagu kellavärk, et last tuua, aga ema juba jõudis ta ise tuppa tuua.
Nii me nüüd istusime jälle kaks tundi üleval, sõime, mängisime, laulsime, jutustasime, jalutasime ja selfietasime. Talle megalt meeldis mu süles täna teistpidi olla, pea minu õlal, ta lausa nautis seda ja jutustas rõõmsalt.

Nüüd ta siis jälle väsis ära ja jäi õnneks magama.
Mina aga kasutan juhust ja jagan teiega meie pildikesi. :3

"Nu sto?" :D

"Appi emme, ma näen telefonist iseennast ja Sind" :D

Siis kui laps on magama jäänud :D

reede, 29. aprill 2016

Eestlase lemmiktoit on teine eestlane

Internet on ikka üks põrgulik koht, kus igaüks kirjutab mis tahab, solvab teisi kuidas tahab, ei tunne vähimatki süüd ning vabandab end välja sõnavabadusega.
Aga kas see siis on õige tegu?
Mind ennast nii vihastab, kui kuskil kellestki, kes julgeb erineda, on ilmunud artikkel või siis keegi postitab endast teistsuguse pildi ning siis lendavad sinna alla platsi mingid ilkuvad kommenteerijad, kes end rahuldavad sellega, et solvavad teisi.

Ja kui tuleb keegi, kes julgeb neile vastu öelda, et nii pole ilus teha, kõlab sõna "Sõnavabadus" või et "Igal ühel on õigus oma arvamusele" ja see tobe ilkuja arvab, et on sellega välja vabandanud.
Nõme lugu küll, kuid minu arvates üks endast lugupidav inimene peaks ikka jälgima seda, mida ta suust avalikult välja paiskab ning 9 korda enne mõtlema ja siis alles kirjutama.

See, kui Sa kirjutad kellegi kohta halvasti ja solvad teda avalikult, näitab Sind mega halvas valguses. Jah, samasuguste ilkujate silmis võib-olla oled tõesti Sa mingisugune kangelane, kuid endast lugupidavate inimeste silmis oled Sa pehmelt öelda häbiplekk.
Järjest enam peaks inimesed mõtlema rohkem tolerantsusele.Ja kui tõesti ei suuda jääda tolerantseks mõne inimese suhtes, siis jumala eest ära hakka teda internetis laimama, see jätab Sinust niiiiiiiiniiiii halva mulje.

Jah, igal ühel on õigus oma arvamusele, kuid kas on tingimata vaja seda alati avaldada? Kui Sulle ei meeldi teise inimese välimus, stiil jne, milleks on vaja Sul seda kommenteerida ja negatiivsust veel rohkem siia ühiskonda süstida? Milleks tõmmata kellegi enesehinnangut alla ainuüksi sellepärast, et Sinul endal oleks hea tunne, sest said kellelgi halvasti öelda.



neljapäev, 28. aprill 2016

Selleks, et koju saada tuleb allkirja anda või siis vahel oma kurja emalõvi poolt näidata, kuidas kunagi

Kindlasti paljud teavad ja samas paljud ei tea, et ma elan Eesti Kaitseväe keskpolügoonil. Pea iga päev, kui sõdurid polügoonil tegutsevad, kohtan ma neid. Umbes pool kilomeetrit enne meie kodu on tõkkepuu ning kui soovime väljuda polügoonilt (kodust minema minna)  või siseneda polügoonile (koju tulla) peame selleks niiöelda loa saama. Postil olevad sõdurid annavad paberi, kuhu pean enda nime, autonumbri, sisenemise/väljumise kellaaja ning allkirja panema. Siis nad veel helistavad kellelegi "kõrgemale" ja ütlevad, et me soovime siseneda või väljuda polügoonilt.

Mõni kindlasti mõtleb, et "ohh kui äge elu", aga samas on see mega tüütu.
On ette tulnud ka seda, et näiteks postil on mõni pehmelt öeldes totakas sõdur ning ta ei luba mul polügoonilt väljuda. Põhjuseks see, et ta lihtsalt ei tea kummale poole ta valvama peab. Sellist olukorda on muidugi Eesti sõduritega vähem ette tulnud, kui ameeriklastega. No need ameerika sõdurid on ikka vahel tõelised naljanumbrid.

Pidin ükskord tunde ootama, et kodust välja saada, sellepärast, et ameeriklased arvasid et mina soovin siseneda polügoonile ning seal lastakse. Kui aga näitasin näpuga polügooni ala poole (ehk siis sinna, kust nemad mind välja ei soovinud lasta) ja küsisin, kas ma siis sinna tohin minna, vastasin nemad, et muidugi võin. Ehk sõna otseses mõttes tahtsid nad tegelikkuses saata mind pommide alla. :D
Minu emaga oli nii, teda saatsid sõdurid jalgrattaga polügoonile, emale läkski ja ühel hetkel hakkas selline paugutamine ja madin pihta. :D

Ükskord oli nii, et Henri läks mu ema tööle viima, hommikul varakult kuskil viie aeg. Mina jäin koju magama. Henri ei võtnud isegi telefoni kaasa. Mingi hetk hakkasin muretsema, sest ta oleks pidanud ammu kodus olema. Ja siis mingi hetk helistas mulle mu venna number ja Henri räägib, et ameerika sõdurid ei lase teda enam koju. Oi, kus ma vihastasin. Läksin pidzaamas, võtsin isa auto, juuksed jumala sassis, padja nägu peas ja sõitsin tõkkepuu juurde. Henrit seal veel polnud, sest ta sõitis venna juurest alles tõkkepuu poole. Ameerika sõdur näitas mulle käega, et ma sõidaksin läbi, mina raputasin pead ja karjusin inglise keeles vääääääga kurjalt, et ma ootan oma poissi, ta tuleb sama värvi autoga mis mul on ja me LÄHME KOJU.
Siis jõudis Henri, aga nad ei lasknud teda ikka läbi. Siis süttis minus emalõvi ja karjus uuesti neile, et laske ta läbi, ME LÄHME KOJU.
Henri veel kuulis kuidas nad kuskile helistasid (arvatavasti ülemale), et siin on üks kuri naine. :D
Siis lasid nad Henri lõpuks läbi. :D

Muidugi, ega nemad ju otseselt süüdi pole, et neile ei anta teada kohalikest elanikest.

Ega kõik sõdurid siis tobud pole, mõnedega ikka toredamaid hetki ka olnud. Paljud viskavad nalja või on lihtsalt chillid. :D

#EluNaguFilmis

kolmapäev, 27. aprill 2016

Tähtsad päevad

Laps jäi jälle õnneks magama ning arvatavasti ööunne, niiet saan jälle rahus oma asjadega tegeleda.
Uskumatu aga 6 päeva pärast on juba 3. mai. Mina saan siis 20-aastaseks ja Karl Hendrik juba 3-kuuseks.  Topelt sünnipäev mõnes mõttes.

Imelik mõelda, et minu vanuse number järgmine nädal algab juba kahega - pool neljakümnest. Tundub kuidagi nii palju neid aastaid juba.
Järgmise nädala pühapäeval on minu elu esimene emadepäev, mil ma ise olen ema. Kahju, et neil minu jaoks nii tähtsatel päevadel Henrit minu kõrval pole, tema ju peab tegema tööd, kaugel. :/
13. mail saab tal Rootsis töötamisest juba aasta. AASTA aega on ta käinud kodus vaid kuus korra (nädalakese, vahel kaks). AASTA aega oleme tegelikult üksteisest nii kaugel olnud. Paljud vist sellise vahemaaga toime ei tuleks.

Kuuaja pärast möödub aasta, kui ma pole tilkagi alkoholi tarbitanud. AASTA, TILKAGI. Noh tegelikult ju iseenesest mõistetav, sest ma olin ju rase ja nüüd olen olnud imetav ema. Aga samas punast veini on lubatud juua raseduse ajal, kuid ma siiski otsustasin, et ei joo tilkagi ja siiani olengi vastu pidanud. Muidugi igatsen oma absoluutset lemmikut Blue Lagooni, aga samas võimalik, et ma jätkan oma karsklust ja teise aastaga. Juuni alguses teeme Karolinaga koos ühise suure sünnipäevapeo, aga täiesti võimalik, et ma ka siis olen kaine hing. Ilma alkoholita saab ju ka pidutseda. :)
Ja minu jaoks on esmatähtis, et minu laps kasvaks üles normaalses perekonnas ja ma ei soovi, et Karl Hendrik puutuks kokku selliste pahedega nagu suitsetamine, joomine jne. Usun, et ükski normaalne ema ei soovi seda oma lapsele.  :)

Ning ega ma väga nagu ei tunne ka puudust pidudest ja just alkoholist, sest olen juba ammu arvamusel, et alkohol on ainult mõttetu raha raiskamine. :) Ning ega ta kasu ka inimestele ei too, pigem kahju.




Päevad täis rõõmu ja armastust

Ma polegi rääkinud ammu sellest, kuidas tegelikult meil Karl Hendrikuga läheb.
Poja saab 6 päeva pärast juba kolme kuuseks ning kosumist, kasvamist ja arenemist on silmnähtavalt märgata.

Meie päev algab enamasti umbes kella kuue või seitsme aeg söömisega. Poja on endiselt rinnapiimalaps, kuid annan talle vahepeal lisaks Tutteli piimasegu. Õnneks Tuttel meile sobib ja allergiat siiani pole tekitanud. Kui koolis käin, siis toidabki mu ema teda piimaseguga.
Kui söödud, siis toimub muidugi mähku ja riiete vahetus, sellega kaasneb ka õhuvann. :) Eelmisest nädalast alates kasutab Karl Hendrik juba nr 3 mähkmeid.

Kui mähku ja riided vahetatud ning jonnimistuju veel pole, siis räägime me juttu, laulame ja mina teen talle loomahäälitsusi. Kõige rohkem meeldib talle lehma hääl "muuuuuu", sellepeale ta kilkab ja naerab nii, et suu on kõrvuni. :)

Seevastu lamba "mää", ei meeldi talle üldse ja sellepeale kortsutab kulmu ja teeb jonninäo pähe. :)
Kui poiss pikali olemisest ära väsib, siis jalutame ringi või lähme teise tuppa telkut vaatama. (Emme kasutab muidugi juhust ja vaatab seebikaid). :D
Olenevalt siis sellest mis kell poiss ärkas, kas 6 või 7, jääb ta umbes 8 või 9 aeg magama. :) Kussutada teda enamasti enam pole vaja, kuid vahepeal pean siiski ta teki sisse mähkima ja tudile panema.

Siis ta jälle mõni tund magab, vahel isegi kuni lõunani (vahel ka kauem).
Kui ärkab, siis kordub jälle söögiaeg ja mähkmevahetus, laulmine, jutustamine jne.
Ilusate ilmade aeg lähme siis ka õue, kus ta suhteliselt kiiresti jälle magama jääb. Ja õues meeldib talle ikka päris pikkasid uinakuid teha, niiet mina saan toas või siis õues oma toimetusi teha. Meil on ka beebimonitor, niiet sellega on lihtne - laps magab õues, ise toimetad toas. :)
Ööunne jääb Karl hendrik umbes kella 8 või 9 aeg õhtul (Vahel harva ka varem, vahemikus 17:00-19:00), kõik oleneb sellest kui palju ta päeval on maganud jne.
Ööune aeg magab ta umbes 6-7 tundi jutti. Siis sööb, sädistab oma voodis ja jääb karusselli saatel ise uuesti tudule.
Ja siis jälle paar tundi magab ja ongi jälle hommik, mis on täis rõõmu ja armastust. :)

NB: Veel viimaseid päevi kestab fotokonkurss, kus Karl Hendriku pilt osaleb, niiet võite talle veel oma hääle anda SIIT :)

teisipäev, 26. aprill 2016

Kui Sind süüdistatakse ebaõiglaselt plagiaadis

Räägi teile ühe kooliga seonduva loo. 

Nimelt Informaatikas oli meil mitu nädalat tagasi vaja teha kodutöö Scratchis (üks programm). Ülesanne oli siis et "Joonistage loodud kasutajaplokkide abil pilt (maja, päike jm). Rakenduses kasutage korduseplokke." Kuna seda võis teha kahekesi, siis tegin seda oma kursavenna Kasperiga. See selleks. Aga Informaatikas on selline asi, et oma kodutöid peab peale esitamist veel kaitsma, et lõplikult hinne saada. Õppejõud esitab tegemise kohta mõned küsimused jne. 

Otsustasime siis Kasperiga, et täna kaitseme oma töö ära. Enamik kursakaaslasi oli selle juba ammu ära kaitsnud. 
Näitasime siis oma tööd õppejõule. Ta vaatas seda ja ütleb "Jaaajaa, ma olen seda kusagil näinud". Mina kohe oma pisikeste ajudega mõtlesin, et ohoo kui tore, et ta on suvatsenud meie töö varem juba vaadata. Ja siis ütleb õppejõud "Olen jah näinud, see on plagiaat, seda kindlasti hinnata ei saa".
Vaatasime Kasperiga üksteisele imestunult otsa ja meil peaaegu et vajusid suud ammuli. PLAGIAAT?


Hakkasime kohe end sõna otseses mõttes KAITSMA (tegemist on ju siiski kodutöö kaitsmisega) ning küsisime, et mis mõttes meie töö plagiaat, kui me selle otsast lõpuni ise oleme teinud.
Õppejõud ütles sellepeale, et tema on seda tööd varem näinud, et keegi juba esitas selle töö.
Meie Kasperiga juba paanikas, et kuidas sai keegi meie tööd esitada? Et see on ju MEIE tehtud töö?
Kasper veel ütles, et selgitage siis välja kes selle töö esitas, aga see on meie tehtud. 

Õppejõud ütleb siis aga meile et "Mina ei tea, aga minul esitati juba taoline töö, kus on maja, päike, puud jne". 

Raputasime Kasperiga mõlemad pead ning Kasper ütles "See oligi ju tööülesanne!! Ülesandes oli ju kirjas, et tehke maja, päike jne". 

Siis vist nagu jõudis õppejõule asi kohale ja ta lasi meil töö ära kaitsta ja pani hinde ka. 
Vot selline lugu, TTÜst. Halb tunne küll, kui Sind alusetult süüdistatakse, aga kui Sa tead et Sa pole midagi valesti teinud, siis tuleb endale kindlaks jääda ja end KAITSTA! :D

Kindlasti teid huvitab meie kodutöö ka, siis selle leiate SIIT.

laupäev, 23. aprill 2016

Lühikokkuvõte viimastest nädalatest


Tere kallid lugejad!
Kiire elutempo tõttu olen ma teid unarusse jätnud ning pole jõudnud Teile uut postitust kirjutada. Aga tõesti, arvutisse jõuan ma peaaegu et kord nädalas. Kuna paljud juba uurinud, kas ma enam blogi ei kirjutagi, siis võtsin endale nüüd selle aja, et ikka kirjutada. :)


Oma rämpstoidu mittesöömise olen ma ka põhimõtteliselt katki jätnud. Kuu aega pidasin vastu, aga mingi hetk tundsin, et ma tõesti vajan midagi muud süüa, kui ainult juurikaid ja kartulit-ja-kastet. :)
Aga hea uudis on see, et Aura Active ma enam ei joo, sest see hakkas juba minu tervist rikkuma ning tundub, et see mõjus ka lapsele ja võttis tal kõhu kinni. Joon nüüd viinamarja mahla ja vett. :)

Koolis olen ka käinud ilusti. Üks päev peale kooli hakkasin rongile minema ning eksisin ära.
Nimelt nr 3 troll uimerdas ja see tõttu jäin nr 4 trollist maha, sõitsin siis kesklinna, kus tahtsin jala minna Balti jaama. Aga olin sinna läinud ainult ühe korra elus ennem jala, koos Karolinaga, aga mälu vedas mind alt ning eksisin ära. Ise olin jumala paanikas, sest GPS mu telefonis jooksis totaalselt kokku ja aku oli ka tühjenemas. Helistasin siis Karolinale ja tema juhatas mind läbi telefonis, suutsin tema juhatuste järgi ka veel vahepeal ära eksida, aga õnneks lõpuks sain õigele teele. Esimest 15:10 rongist jäin ma maha ning järgmisele 15:27 rongile jõudsin täpselt kolm minutit enne väljumist, niiet vedas. :)

Henri on nüüd üle kolme nädala kodus olnud ning homme läheb tagasi Rootsi, tööle. Käisime täna talle söögikraami ostmas Rakveres ja Kadrinas. Imestasin veel, et Ralveres tuli mitu autot vastu, lumi akendel ja tund hiljem alles nägin Facebookis uudist, et Rakveres sadas lund. :D Kui koju jõudsime, siis tuli ka siin laia lund taevast alla, kuid maapinnale õnneks jäi hetkeks vaid mõni lumelärtsakas. :)

Karl Hendrik on endiselt veel rinnatoidul, kuid kui ma koolis olen, annab ema talle Tutteli piimasegu. Ja tundub, et pean seda hakkamagi talle juba lisana andma, sest mida vanemaks poja saab, seda rohkem ta süüa soovib. Õnneks Tutteli talle sobib. :)


Karl Hendriku kõõmaprobleem on ka lõpuks vist lahenenud ning beebikõõma tal enam põhimõtteliselt pole. Loodan, et see tagasi ka ei tule. :) Ka keel pole tal enam piimast valge.
Poja on nii tubli, et öösiti jääb juba ise magama peale söömist. Panen ta alati peale sööki tema voodisse, voodikarusselli mängima ning natukese aja pärast jääb ta ise tudile. :)
Päeva ja öö igaljuhul ta eristab nüüd juba ise ära. :)
Raskust tuleb tal ka iga päevaga märgatavalt juurde. Tundub, et pean juba hakkama nr 3 mähkmeidki kasutama.

NB: Karl Hendrik osaleb ühel fotokonkurssil, niiet ta oleks väga tänulik kui Te teda oma like'ga toetaksite. Pildi leiad SIIT. :)

Meie kollase Calibra välimus on ka nüüd paari nädalaga muutunud. Saime uue originaalesistange, antitiiva ja aknasirmi. :) All on nüüd valuveljed ka. :D  Henri vahetas rattalaagrid ka ära, niiet auto nüüd päris vaikne. :) Auto meil peres juba nagu teine laps. :D Nii hinge pugenud. :)



Aga minu kiire elutempo torgib mind tagant ning ma pean jälle lõpetama. :) Olge siis kannatlikud ning oodake uut postitust! :)
Kallidpaid


laupäev, 9. aprill 2016

Ülepika aja minust, minu patustamistest ja Karl Hendrikuga arstil käigust

Pole juba päris pikalt postitust teinud, sest tegemist on olnud palju ning vahepeal puudus mul ka internetiühendus maal.

Esmaspäeva hommikul kaalusin 60,6 kg ehk nädalaga on kadunud 300 grammi ning 19 päevaga 1,4 kg.

Päris ilma magusata pole ma olnud, sest nagu ma eilses postituses mainisin, siis lapse sünnipäeval sõin ma šokolaaditorti, aga seda ei olnud palju.
Ja jäätist olen ka paaril päeval söönud, sest organism lausa karjub magusa järgi.
Aga komme, niisama šokolaadi ja rämpstoitu, seal hulgas krõpsu pole ma endiselt söönud. Eelmise nädala reedel käisime küll Henriga Viitnal ja Henri ostis Kadakast burksi, aga mina suutsin sellele siis VEEL EI öelda. :D
Aga mõned päevd tagasi käisime koos vennaga jälle Kadakas ja siis ta tegi välja ning ma ei suutnud keelduda burxist :S
Niiet patustanud olen ma natukene.

Nädal tagasi ostsin Rakverest vahukomme ka ja Henri ütles, et "Sa ei tohi neid süüa" ja siis ütlesin, et võtan need kunagi hilisemaks, sest ega ma siis elu lõpuni ilma magusata ei kavatse olla. :D Nüüd need vahukommid istuavad mind siin laua peal, aga ei ma ei ava seda pakki. :D
Pühapäeval tegin ise elus esimest korda kotlette. Esimese korra kohta olid täitsa normaalsed. Sel päeval proovisin veel proteiinikohupiima koos kamapallidega. Minule see eriti ei istunud, sest selline suht maitsetu värk ning ega ma niisama kohupiima sööja tegelikult polegi.

Esmaspäeval tegin jälle ahjukana.
Olin lubanud, et tesmaspäevast hakkan trenni ka tegema. Kõhulihaseid ja taolisi harjutusi pole ma siiani teinud, aga mitmel päeval oleme Henriga käinud pikkadel mitme tunnistel jalutuskäikudel. Tänagi käisime kaks tundi ja see võttis täitsa läbi.

Teisipäeval käisime Karl Hendrikuga arsti juures ning poiss kaalus 5555 g ja oli 57 cm pikk. Kuu aega tagasi arsti visiidil kaalus poja 4190 g ja oli 55 cm. Seega kaalus on poiss väga ilusti juurde võtnud, isegi arst kiitis. Arst palus nüüd suurendada ka D-vitamiini kogust päevas, ehk nüüdpeame talle seda andma kaks korda päevas. Kirjutati välja veel üks salv, mida tuleb Karl Hendrikule pähe määrida, sest tal on päris tundlik nahk ning selletõttu palju kõõma.
Tol päeval kohtasime ka Henri vanaema, ehk siis Karl Hendriku ainsat vanavanaema, kes vaatas lapse üle ja tegi talle ka väikese kingituse. :)

Kuna ilmad on viimasel ajal nii ilusad, soojad ning päikselised, siis Karl Hendrik magab pool päeva enamasti õues. Tõeline värske õhu sõber.
Unerütm hakkab ka vaiksel paika loksuma - õhtul max kell 23:00 jääb ta magama (kellaaeg oleneb sellest palju ta päeval õues on maganud, kui ta päeval rohkem üleval olnud, siis jääb ka pool 10 magama); öösel on ta nüüd lasknud mul magada isegi 6 tundi jutti, siissööb, panen ta enda voodisse, seal ta vaatab ja kuulab voodikaruselli ja jääb ise uuesti tudule. Ja hommikul ärkab ta siis umbes 7 jälle üles.

Aga ma hetkel lõpetan, üritan varsti taas kirjutada, olge tublid!! :)






pühapäev, 3. aprill 2016

2-kuune Karl Hendrik

Nagu näha siis ma pole jälle paar päeva postitust jõudnud kirjutada, aga seda sellepärast, et Henri on Eestis ja palju on tegemisi.

Neljapäeva hommikul läksin kella poole üheksaks Vohnjasse Meritile järgi. Sealt läksime Kadrinasse tanklasse tankima. Ja siis kimasime Tallinna poole.

Jõudsime täpselt kella kümneks sadama ning kohe ärkas ka Karl Hendrik üles. Ootasime nõksu ja siis tuli Henri. Siis läksime Alari vanaema juurde, rääkisime juttu. Pool 12 läksime Henriga kahekesi Õismäele. Jätsime lapse tädi Meriti hoolde. Käisime korteris veel ja vaatasime üle, ega midagi maha ei jäänud ja siis ootasime maja ees korteriomanikku. Tal läks küll oodatust kauem, aga ei olnud hullu. Käisime ka temaga korra korteris, andsime võtmed talle üle ja tulime tulema.

Muidugi oli nii, et nagu me vanaema juurest ära tulime, oli Karl Hendrik üles ärganud. :D
Olime siis veel natukene vanaema juures ja siis hakkasime Lääne-Virumaale sõitma.
Leikudel tegime vahetust - Merit läks maha, Alar tuli peale ning läksime Rakverre, Alari id-kaarti ära tooma. See oli ka paras seiklus, aga sellest ei saa rääkida - kes teab, see teab. :) #saladusi_peab_ka_olema

Saime ägedad särgid. :P
Järgmine päev tegi Henri autot umbes kella kolmeni ja kella nelja aeg läksime Maardusse. Seal ootasid meid Alar, Merit, Kärt, Janek, Merily, Karl ja Tauno (?). Teised nagu ikka panid pidu ja meie Meiritga olime ainsad kained hinged, no muidugi pisike Karl Hendrik ka. :)
Poole kümne aeg hakkasime kodu poole liikuma. Kuna Karolina ütles et läheb kuttidega õhtul Arturisse, siis otsustasin ka korra läbi käia. Joonasel oli sünnipäev ka. Ja nii me siis ajasimegi natuke juttu Donxi, Kaspari, Kaarli, Joonase, Beni, Gerdi, Kristo ja Karolinaga. :D Noh ja Karolina ei suutnud end vaos hoida ning üritas meeleheitlikult last üles ajada, kuid ÕNNEKS tal see ei õnnestunud. :)

Issi ja Karl Hendrik kuulab teist Karl Hendrikut. :D

Kaks Karl Hendrikut

Kuna ma olin aga mega väsinud siis ei olnud ma Arturis kaua ning südaööks jõudsime koju. Poa muidugi oli maganud poole kümnest saadik, poole une pealt andsin talle veel süüa ja siis oli esimene äratus alles pool viis hommikul ehk WOW ta magas peaaegu seitse tundi. :D #rekord

Eile jätsime lapse emaga ja läksime koos Henriga Rakverre uut pesumasinat ostma. Kõigepealt käisime Fixusest läbi, tellisime Calibrale uued varuosad ära ja siis suundusime kesklinnas asuvasse kodumasinate poodi. Seal on tõsiselt odavad kodumasinad. Meile jäi muidugi kohe üks pesumasin silma, aga otsustasime käia ikka igaks juhuks Põhjakast läbi ning vaadata Euronicsist ka. Aga seal olid meie arvates liiga kallid masinad ja lõpuks läksime ikka tagasi kesklinna ja ostsime pesumasina sealt.


Õhtul tulid meile külla Cärolin, Cetrin, Andro ja Innar. Pidasime päev varem ära Karl Hendriku teise minisünnipäeva. Õhtu oli tore, meenutasime vanuaegu ning eriti just lapsepõlve. :)

Nii aga jah täna sai Karl Hendrik kahe kuuseks, kuid kuna päevakangelane ise praegu tudub, siis piduriietuses pilti ei saa, aga võib-olla hiljem jagan teiega. :)

Kuna ma olen ju rääkinud, et ma ei söö magusat, siis kindlasti painab teid küsimus, kas ma sõin seda üleval pildil olevat torti - jah, sõin, sest mis emme ma olen, kui ma oma poja sünnipäeval torti koos teistega ei söö. :D

Aga muud magusa mitte söömine jätkub. :D