kolmapäev, 30. märts 2016

lastelaulud ja ahjukana

Mis ma oskan öelda - emarõõmud. Enne kella 12st võtsin blogi lahti ja otsustasin kirjutada postituse sellest, milline õnn on kui laps päeval magab ja ma saan rahulikult oma toimetusi teha ja PLAKS, kõlab teisest toas väike virisemine. :D

Aga õnneks on Karl Hendrik juba suur ja tubli poiss ning istusmul pikalt turvahällis, vaatas ringi ja tunnetas elu oma ümber, sest mina olin kaval ja panin youtube'st lastelaulud mängima. :)
Uskumatu, aga temale väga meeldivad need laulud juba nii noorelt. :P

Mina tegin ise süüa - ahjukana ja keedukartuleid. Olime täna pojaga kahekesi kuni kella üheni, ema läks metsa ja isa käis poodides. :)

Aga me saime kahekesi ilusti hakkama. :)
Nüüd ta jälle magab magusat und. 
Isa jõudis täpselt siis koju, kui mina olin endale toitu tõstnud. Sõin kõhu täis ja rääkisin isaga juttu - mõistagi, autodest. :)
Nüüd kasutan targasti seda aega, kui poja magab ning üritan natuke kooliasju vaadata. Kuigi, ma olen mega väsinud ja heameelega läheksin ise ka natukeseks magama.
Kuigi ma vist kuulen juba teisest toast väikest virinat, niiet hüvasti toredad õppimise mõtted. :D




teisipäev, 29. märts 2016

Maale tagasi kolitud

Eile päeval magas Karl Hendrik peaaegu kolm tundi õues, eks selletõttu oligi õhtul jonn lahti ja ei tema tahtnud enam tudule jääda üksinda. Süles magas, aga voodisse ei saanud teda panna. Ja sellepärast jäigi ta lõpuks vanaema (minu ema) kaissu tudule. Magas seal peaaegu 5 tundi.
Hommikul läksime Tapalt rongile ja sõitsime linna. Linnas praadisin külmkapist viimased munad ära, sõin käbe kõhu täis ja läksin kooli. Informaatikas õppisime edasi VBA-d, mis minu jaoks siiani nii kuradi keeruline tundub, et ma lausa mõtlen, kas saan hakkama. Aga alla ma ei anna ning hakkan kodus iseseisvalt õppima seda.
Koolis hakkas mul pea ka valutama ja kuna mul valuvaigisteid linnas kaasas polnud, siis valutab mu pea siiamaani. :S
Peale kooli sain ühe tüdrukuga kokku ning andsin talle Avonist tellitud asjad üle ja siis lipsasin bussijaama bussi ootama. Helistasin veel Karolinale ja lobisesin temaga juttu.
Õnneks kolm tunnikest, mis ema lapsega koos oli, olid rahulikud ning piimapudeli, mis ma neile jätsin, sõi poiss ka tilkatumaks.
Ema ostis täna šokolaadisefiiri, minu lemmikuid, ja siis keksis minu ees nendega ja ütles "tahad ka?", ma mingi !ei, ma ei söö magusait", siis tema ütles isutaval toonil "need pole magusad" ja naeris.
Oeh, oleks nii väga tahtnud, aga ei, lubadus on lubadus. :)
Korteris pakkisime viimased asjad kokku ning ootasime mitu tundi Meritit, kes viis Karmo laevale.
Kui Merit tuli, siis vaevuvaevu mahtusid kõik asjad üldse autosse, aga korteri saime täiesti tühjaks.
Ülehomme annan võtmed ka ära ja siis ongi Tallinnas elamisel kriips peal. :)
Koju jõudsime lõpuks alles tiba rohkem kui tunnike tagasi.Tuppa astudes tundsin hea lõhna ja kohe ütlesin "pannkoogid" ja tõesti issi oli teinud pannukaid, njämma.
Nüüd ma siin võitlen oma kohutava peavaluga, aga ega selle vastu vist muud aita, kui magama minek.
Ja seda ma nüüd teengi. :)
Olge tublid!

esmaspäev, 28. märts 2016

Tervislikud 12 päeva ning tulemus on juba kaalult näha

Kui täpselt nädal tagasi kaalusin ma 62 kg, siis täna hommikul vaatas kaalult mulle vastu 60,9 kg.

Ehk nädalaga 1,1 kg kadunud nagu niuhti. Komme ja šokolaadi pole ma siiani söönud. Burxi ja gaseeritud jookidega ma patustanud pole.

Ühel päeval sõin kiivit ja apelsini, aga kiivi lapsele vist ei istu ja tekitas tal gaase, niiet sellest ma nüüd üritan ka eemale hoida.
Magusast siis niipalju, et ühel õhtul näksisin karamellipähkleid ning eile sõin ühe karamellikohukese (üks on endiselt veel külmkapis).

Kartulite kõrvale olen enamasti söönud kas liha või siis erinevaid kastmeid - guljašš ja hakklihakaste. Täna on tavaline supp söögiks.
Näljutanud ma end pole - see oleks lausa võimatu, sest mul on peaaegu et kogu aeg söögiisu.Ehk see tähendab, et minu märgatav kaalulangus pole kindlasti seotud näljutamisega, vaid just niiöelda õigete asjade söömisega ja valede asjade (rämpsu) söömata jätmisega.

Kui eelmise esmaspäevasele postitusele sain vastukajaks paar kommentaari, et oleksin selle toitumise muutmisega ja trennialustamisega ettevaatlik, kui soovin lapsele pikalt rinda anda. Hetkel ma küll veel trenni ei tee, alustan nädala pärast loodetavasti. Ja mu praegune rämpstoidu menüüst väljajätmine pole mõjunud üldse rinnapiima kvaliteedile. Piima tundub isegi tavapärasest rohkem olevat ning laps saab alati mitmeks tunniks kõhu täis, niiet mina hetkel ei pabista.

Sest nagu ma enne mainisin, ma ju ei näljuta end, vaid üritan toituda tervislikumalt ning mitmekesisemalt. Ja kindlasti ei kavatse ma nädala pärast mingit hullumeelset trenni alustada, vaid vastupidi, alustada tulebki rahulikult ning tasapisi. Minu jaoks on trenn hetkel nii lapse kussutamine kui ka vankriga jalutamine. :)

Ahjaa, eelmine kord ütlesin, et üritan loobuda Aura Active'i joomisest ning asendada seda veega, aga kahjuks hetkel ma pole selleks veel valmis. Arvan, et asi on kevades ning tavalise vee joomine jätab minul millegi pärast kurgu väga kuivaks, see eest aga Aura Active just nagu pehmendab seda. Niiet hetkel masellest veel ei loobu.

Kahjuks nädala jooksul ma ilusaid toidupilte pole teinud, kui usun, et tuleval nädalal ma neid siiski teen. :)


pühapäev, 27. märts 2016

Olen ikka üks õnnelik inimene

Ma siin istusin ja mõtlesin. Mõtlesin pikalt, et ma olen ikka ütlemata õnnelik inimene.
Ma olen ema ning mul on maailma kõige armsam poeg.
Kuigi minu päevad on sisustatud nutu ja naeruga, mähkmete vahetusega ning unele kussutamisega. Ööd mööduvad ärkvel olekuga ja lapsega tegelemisega ning hommikuti on nii raske ärgata.

Kuigi minu näost on ehk näha, et ma olen väga väsinud, siis minu silmadest võib välja lugeda, et ma olen tõesti õnnelik.

Enne lapse sündi ma kartsin.. kartsin, kas ma saan hakkama emaks olemisega.. Aga nüüd võin öelda, et see kartus oli ilma asjata, sest emaks olemine tuleb iseenesest.
Minus on peidus emalõvi, kes iga hinna eest kaitseb oma last ning armastab teda üle kõige.

Ma olen õnnelik, et minu ümber on kõik need toetavad inimesed, kes igal võimalusel aitavad mind.. meid.. nii palju kui suudavad.
Ma olen tänulik neile armsatele inimestele, kes tihti kirjutavad mulle ja uurivad kuidas MEIL läheb. Ja kuigi ma olen väsinud ja vastan tihti napisõnalisest ja pika aja jooksul, siis tegelikult olen ma väga õnnelik ja tänulik.

Ja kõige südantsoojendavam on see, kui keegi vaatab Karl Hendrikut ning ütleb, et ta on nii armas ja nunnu laps. :3

Sest tegelikult seda ta ju ongi - tõeline südametevallutaja.
Ma ei oskagi elult rohkem tahtagi, sest olen rahul sellega, milline ta hetkel on.
Mu pisike silmarõõm saab nädala pärast juba kahe kuuseks. Kujutate ette KAKS KUUD täis õnne ja rõõmu ning armastust - imeline tunne.

Teised on mulle öelnud, et mulle sobib emaks olemine ning minus pidavat olema selline ema olek juba - ja ma ise tunnen sama.
Ja veel kord ei saa ma mainimata jätta, et ma olen tõesti ÕNNELIK.<3

Rinnavähk ja Avon

Kas teadsite, et Avon tegeleb ka heategevusega?

Just, Avon aitab Eestis tõsta naiste teadlikkust rinnavähi kohta ning toetab rinnavähi varajaseks avastamiseks vajaliku aparatuuri ostu. Sellega seoses müüb Avon kampaania raames heategevustooteid, mille müügist saadav tulu annetatakse rinnavähivastaste projektide toetuseks Eestis.
Täpsemate toetustega aastate lõikes saate tutvuda SIIN.

Ka praegu kehtivas viiendas kataloogis on kaks lehe külge heategevuslikke tooteid (lk 88-89).
Minul on plaanis sealt tellida toetuseks, kas see plaan on ka Sinul?
Kui jah, siis võid minuga kampa lüüa, kirjuta mulle facebooki (Leanika Vetka) ja tee tellimus!
Ei ole ju lihtsalt tuim annetamine vaid kaks ühes - saad endale midagi ilusat ja vajalikku ning seejuures toetad millegi vajaliku ostu!

Väldime rinnavähki!

laupäev, 26. märts 2016

Mulle kolimine ei meeldi, ausalt

Ma pole nii kaua veel oma pojast eemal olnud kui täna  - 4 ja pool tundi. Minu jaoks oli see tegelikult paras piin, sest ema telefon oli kehva levi tõttu levialast kogu aeg väljas ja ma ei saanud teda kättegi, et küsida, kuidas ta hakkama saab Karl Hendrikuga.

Aga alustan siis algusest.
Eile õhtul saime lapsega alles kell üheksa magama. Pool 1 ta ärkas, sõi ja jäi uuesti tuttu. Järgmine ärkamine oli natukene peale kolme. Enne nelja ajasin ema üles, sest väsimuse tõttu ei jaksanud ma poissi enam kussutada. Mina jäin magama, ema istus poisiga umbes poole viieni üleval.

Siis hakkas kell 6 jonn pihta, läksin poolunes lapsevoodi juurde, võtsin ta endale kaissu ja söötsin teda, ise pikutades ja pool seitse olime mõlemad märkamatult jälle unne vajunud. Pool kaheksa ärkasime lõplikult üles. Söötsin tal kõhu täis ja panin ta enda voodisse üksi chillama. Ise pumpasin päevaks rinnast piima välja, igaks juhuks.
Siis läksin õue autot koristama, see oli täielik seapesa -  igasugused kruvid ja vidinad vedelesid - muidugi on see Henri delaaaa. :D Sest eelmine kord kui ta Eestisse tuli, siis ma tegin auto täiesti puhtaks ja sättisin asjad ilusti ära. :D Aga pole hullu, sain värsket õhku + autosid mulle meeldib koristada. :D

Siis oli kell juba märkamatult saanud pool 10. Söötsin enne minekut veel lapsel kõhu täis ning veerand 11 hakkasin Maardu sõitma.
Üksinda nii pikka maad on täielik piin sõita, ei aidanud isegi muusika kuulamine. Ainus lõbu pakkuv tegevus on teistest autodest mööda sõitmine, lol.
Maardust võtsin Meriti peale ja panin ta rooli, sest ise ma ju Tallinnas ei tahtnud sõita ja nii põrutasimegi kahekesi linna. Käisime Alari vanaema juurest läbi, sest Merit pidi sealt mõned asjad võtma ja siis läksime Väike-Õismäele.

Ja nüüd võin käsi südamel öelda, et ma VIHKAN kolimist. Ma oli nii kindel, et kõik asjadmahuvad autosse ära, aga tutkitki, teist sama palju jäi veel linna. :D
Aga need loodetavasti saan teisipäeval koos Meritiga ära tuua, kui ta Karmot laevale läheb viima. :3
Aga eks näis.

Tagasisõit Maardust maale ei olnudki enam nii igav, sest ega ma kade polnud proovimaks igast autost mööda sõita. Ärge nüüd mõelge, et ma mingi liiklushuligaan olen - nounounou. :)

Õnneks ema sai lapsehoidmisega hästi hakkama, emps lausa avastas, et lapsele meeldib tolmuimeja hääl - kilkas mitu korda kui mamps tolmukaga tube tõmbas. :)
Mina tassisin asjad tuppa ja hakkasin neid vähehaaval ära sättima + sorteerisin oma asju ja viskasin vanad ja mõttetud vidinad minema. (Mingid vanad kreemid, küünelakid, paberid, jne)
Ja seda tegin ma kuni kella poole seitsmeni.
Tegelikult teha on veel palju, aga kõike ei jõua lihtsalt ühe päevaga. :)

Siis nüüd enne lapse magama panemist, tegime talle vanni. Üllataval ja rõõmustaval kombel ta ei nutnud ega karjunud kordagi vaid nautis täiel rinnal vannitamist. :)
Nüüd on ta oma voodis, chillib omaette ja lutsutab lutti, vahepeal paneb silma kinni ka - ehk harjutab ise omaette magama jäämist. Suur ja tubli poiss juba!

Aga olen mega väsinud tänasest päevast, niiet heameelega lõpetan nüüd oma postituse!
Ärge siis unustage täna öösel kell kolm kella tund aega ette keerata.

Olge tublid ja musid!

reede, 25. märts 2016

Lühikokkuvõte tänasest päevast ja vaade homsesse

Ilusaid pühi!
Kahjuks täna munade värvimiseni ma ei jõudnud, kuigi oleks tahtnud.
Pidin leppima pisikeste šokolaadimunakeste vaatamisega laual.. Ainult vaatamisega, sest ise ma ju magusat ei söö. :D

Täna oli tõeline ema ja poja päev, sest veetsin täna terve päeva Karl Hendrikuga.
Hommikul küll kell 8 sõitsin Leikudele, et lasta autole stange ette panna ning kell 10 jõudsin tagasi koju.

Ja hakkaski see tavapärane trall pihta - kussutasin poisi tudule, kolmveerand tundi magas ja siis jonn lahti ja muudkui keksi ja kussuta. Süles paneb silmad kinni ja magab, nagu voodisse panen, jälle üleval ja nii on see trall kestnud praeguseni. Ja eks põhjuseks on see koletult nohune nina. :(
Ema jõudis koju alles tunnike tagasi alles ja võttis kussutamise enda kätesse.
Tänane päev on minu jaoks olnud ikka mega kurnav.. ja väsitav..

Mul isegi polnud aega tuba koristada, süüa õnneks mingitel hetkedel sain, muidu oleksin näljas ka. :D
Aga ilmselt, kui ma täitsa üksi oleksin lapsega, siis ma jääkski nälga, sest söögi tegemiseks aega küll poleks.
Aga kõige hirmu tekitavam on minu jaoks homne päev, sest ma lähen ju autoga linna asju ära tooma, aga jätan lapse koju emaga. Loodan, et ema peab temaga vastu ja saab hakkama.

Muideks täna sai meil Henriga 1 aasta ja 5 kuud, juhhuuuu juba kuu aja pärast juba poolteist aastat.

Ah nagu näha võite, siis tegin jälle blogi lehel veidike kujundus muudatusi - no ei saa ma sinna midagi parata, et ma olen selline inimene kes kiiresti tüdineb ühest kujundusest ära. :D

Homme pean vast Tapalt ka läbi käima, sest mulle peaks tulema Avonist pakike Omniva pakiautomaati. NIIIIII ootan seda, sest tellisin endale mega hea lõhna mega odavalt ja siis veel igast muud pudipadi. Ah ärge mõelge nüüd, et ma mingeid krohvitooteid tellisin, mina ju meiki ei kanna. :D Kui siis harva kerge huulepulk ja ripsmetušš, aga see on ka kõik.
Panin rõhku seekord oma käte- ja küüntehooldusele, sest küüneprobleem on mul väga suur. Eks selle põhjuseks on vitamiini puudus ning see, et ma absoluutselt piima ei tarbi. Aga pole midagi teha, mulle ei maitse piim. Lapsena, kui meil lehmad olid, siis iga hommik ootasin kruusiga värsket lehmapiima ja kui 13 aastat tagasi kitsed võtsime, siis tarbisin ka rammusat kitsepiima, aga mingi hetk tekkis vastumeel ja nii ma enam piima ei joogi.








neljapäev, 24. märts 2016

Natuke siit, natuke sealt ja üks mega täis rong

Eile õhtul jäime umbes pool kaheksa tuttu. Esimene äratus oli kell 23:00, söötsin lapsel kõhu täis, ise keerasin magama, ema jäi last magama kussutama. Teine äratus oli enne nelja ning kolmas äratus enne seitset, niiet kokkuvõttes enam vähem rahulik öö oli.

Päeva jooksul pakkisime korteris viimased asjad kokku.
Veerand kaks hakkasime vaiksel bussika kõndima, käisin veel siva Grossist läbi, nagu ikka töötas kolmest kassast vaid üks ja järjekord venis pikale. Niiet poest sain välja 3 minutit enne bussi väljumist.

Siis läksime bussile ja sõitsime TTÜ-sse. Ema jäi välja lapsega jalutama, mina läksin Dünaamikasse.
Dünaamika tund oli täna nagu ikka suht keeruline, minu jaoks päris raske teema, aga nädalavahetusel arvatavasti võtan ette ja hakkan rahulikult läbi vaatama seda, et järgmise nädala kontrolltööks teema ikka enamvähem selgeks saada.

Peale tundi lippasin kooli ette, kus ootas mind ema, läksime bussika bussi ootama, et Kitsekülla sõita.
Mingi hetk koputati mulle õlale, ja ohoo Kaspari suust kõlas "tsau". Noh muidugi uurisin, kuhu bussile ta läheb ning rõõm oli tõdeda et läksime sama teed - Kitsekülla, rongile.
Kitseküla rongijaamas kohtasime Martinit ja nii oligi kolm vana klassikaaslast üheskoos rongi ootamas. :D

Aga oh õudust, SEE RONG - homme on ju pühad ehk te võite endale korraks ette kujutada mida see tähendab. No arvate ära?
RONG OLI MEGA TÄIS, nagu nii täis, et ime et me üldse rongi mahtusime. Aga Ülemistest tuli VEEL rahvast juurde - ja siis oli tõesti nii, et ma ei teagi kas mõni inimene jäigi rongist maha, sest lihtsalt ei mahtunud rohkem rongi. Olime sõna otseses mõttes nagu silgud karbis.
Kuigi rongis läksid minu, Kaspari ja Martini teed lahku, siis tore oli see, et kohe minu kõrval seisis Brenda ning terve tee ajasime me juttu - no ausõna pooled maailma teemad sai üle arutatud, niiet väga tore oli.
ÕNNEKS Karl Hendrik magas TERVE rongisõidu, vahepeal krimpsutas nina, aga see oli ka kõik. :)

Kodus ootas issi tehtud maitsev guljašš ja kartulid, mmm, see oli mega hea.
Tegelikult pidin täna veel käime Leikudel, et panna Calibrale stange ette, aga ei jõudnud enne pimedaks minemist minna.

No teoreetiliselt oleksin pidanud jõudma, aga need totakad ameerika sõdurid rikkusid selle plaani ära - no ausõna, nad on veits totakad. MIKS?
Sest nad sõitsid oma suure masinaga meile põhimõtteliselt hoovi, aga ega nad ei mõistnud ju oma autot ringi keerata, vaid TAGURDASID terve tee tagasi (pmst 600 m). Kindlasti mõtlete, et "no ja mis sellest siis oli et nad terve tee tagurdasid?"
Ma mõtlesin ka esialgu nii, aga siis nägin milline see tee oli. Neil puudub korralikult tagurdamise oskus ehk nad tagurdasid ühest tee äärest teise, ühest lumevallist teise. nii et terve tee oli lumekamakaid ja-palle täis, kohati olid ka kivid. Ning kuna Calibra stange mega madal, siis poleks ma saanudki sellega seal sõita. Vot Sulle ameeriklasi.

Jagan teiega veel oma tänast tervisliku toidu pildikest - kiivi, apelsin ja kamapallid.
nämmnämm. :)

Tsauki.

kolmapäev, 23. märts 2016

Ninapump, vannitamine ja õnnesoov Sõnumitoojas

Eile hommikul tulime jälle linna. Tapalt 8:48 rongiga, aga nagu ikka Narva rong on mega täis niiet pidin terve tee seisma, aga õnneks oli Karolina mulle seltsiks. Kui mujal me ei kohtu ja jutustada ei saa, siis rongis seistes arutasime pool elu läbi. :D

Karl Hendrik magas pool rongi teed, aga enne Ülemistet läks jonn lahti. Andsin talle küll pudelist piima, aga ega see eriti teda rahulikumaks ei teinud. Rahunes alles siis maha, kui rongilt maha läksime ja vankriga teda kärutasin. :D See aitab alati. :)

Tulime siis koju, olin pool tundi kodus, sõin ja siis lippasin kooli. Koolis nagu ikka oli jällenii hea oma kursakaaslasi näha ja nendega jutustada ning informaatika tund taaskord mulle meeldis. Õppisime mingit VBA keskonda vms, päris põnev oli. :D

Õnneks emps sai lapsega hakkama ja poiss oli rahulik.
Aga täna hommikul, kui ma kõige rohkem und vajasin, siis ta ei lasknud mul magada. :( Eks arvatavasti sellepärast, et ta eile päeval magas päris palju ja siis täna varahommikuks oli uni läinud.

NINAPUMP
Lõuna aeg käisime Haabersti Hyperrimis ja ostsime lapsele ninapumba. See siis selline asjandus, millega peaks lapselt ninast kolle kätte saama. :D Just täna öösel tekkis nii mul kui Karl Hendrikul nohu, niiet pump on hädavajalik.

Täna on arvatavasti viimane öö meil siin korteris, noh viimane oleneb sellest kas me järgmine nädal tuleme esmaspäeva õhtul või teisipäeva hommikul linna. Reedel või laupäeval tulen autoga linna, viin lapsevoodi, madratsid ja kööginõud minema.
Ning järgmise nädala neljapäeval tulen jälle autoga linna, käin Henril sadamas vastas ja siis anname korterivõtmed ära. :)

Oh ja USKUMATU, reedel on juba munadepühad. :D ja pühapäeval keeratakse kella, aeg lendab niii kiiresti ikka. Alles ju algas uus aasta ning järgmine nädal on juba kolm kuud ehk üks neljandik sellest aastast läbi. Karl Hendrik saab järgmise nädala pühapäeval kahekuuseks.

Mulle kirjutas facebooki üks naine Kuusalu pereühingust ning pakkus võimalust minna titevõimlemisse ja ujutamisse. Kaalungi seda võimalust nüüd, sest usun, et Karl Hendrikule tuleks see kasuks.
Täna tegin talle vanni, oi kus ta algul kisas, aga lõpuks muutus ta päris õnnelikuks ja oli rahul. Peangi hakkama tihedamini teda vannitama, siis ta harjub ja siis talle hakkab see kiiremini meeldima. :)

A, siis kui käisime lapsele nime panemas Kuusalu vallas, siis küsiti, kas soovime, et maakonnalehes Sõnumitooja kajastataks ka avalikku õnnesoovi meile laps sünni puhul, olime muidugi nõus nign õnnesoov pidi 3. märtsi lehes olema. Tellisin siis neti kaudu endale just 3. märtsi lehe, kui olin ära maksnud, siis öeldi, et panevad lehe teele. Mitumitu päeva läks mööda ja mõtlesin, et miks lehte ikka pole tulnud ja siis vaatasin minu ja siis selle naise vestluse läbi, kelle kaudu ma seda lehte tellisin, et unustasin panna korterinumbri. Kirjutasin siis uuesti, et unustasin korterinumbri panna ja vastuseks sain, et nad vaatavad kas saavad veel midagi teha, kuna leht on ammu juba ju teele pandud. Aga ma ise olin suht lootuse kaotanud, et ma selle lehe ikka saan, aga kui teisipäeval linna tulime, siis ikka see leht oli mul postkastis. :) Ja õnnesoov oli ka täitsa olemas. :P
Niiet esimene märk Karl Hendrikust on ajalehes olemas. :)

Aga hetkel minu poolt kõik,
olete armsad!
Leanika



teisipäev, 22. märts 2016

Terror, jälle

Kui eelmise aasta 13. novembril oli Pariisi terrorirünnak, siis hoidsin oma näppe vaos ja ei kirjutanud sõnakestki sellest, vaid lugesin vaikselt teiste arvamusi ning jäin enda arvamustega tahaplaanile. Mitu päeva kihises terve Facebook sellest, kuid järsult see kõik vaibus ja enam ei rääkinud sellest peaaegu keegi.
Tänastest sündmustest Brüsselis ei lugenud ma isegi Internetist - no ei tulnud mulle Facebooki sirvides ette ühtegi sellega seotud uudist, küll mäletan, et korraks vilksamisi nägin uudist, mille pealkiri oli umbes et Tallinna sadamas ja lennujaamas tugevdatakse politseivalvet, mind küll huvitas see, aga millegi pärast ma seda uudist ei avanud.
Kui koolist koju tulin ja teleka käima panin, siis tuli Seitsmeste uudiste reklaam ja kui ma seda esimest korda kuulsin, siis läks see nii kiiretsi mu kõrvust mööda, et ei saanud täpselt aru millest jutt oli, meelde jäid vaid sõnad "Brüssel" ja "terror". Järgmine kord, kui sama reklaam käis, siis kuulasin juba "põnevusega" ning olin suhteliselt šokeeritud.
TERROR ja JÄLLE.
MIKS?
"Kõigepealt Prantsusmaa ja nüüd Belgia, mis riik järgmiseks?" - Kujutan ette, et see küsimus võib vaevata paljusid.
Elu nagu filmis, tobe võrdlus kindlasti, aga meenutab juba kuulsat filmi Visa hing, kus rahvarohkes kohas pommid plahvatasid tipptunni ajal.
Ei saagi aru, miks üks inimene on nii vastik, nii südametu, et tapab süütuid inimesi. Kas tõesti ongi algamas kolmas maailmasõda?
Olen alati lootnud, et minu silm ei pea nägema sõda, aga aina enam tundub tõenäoline, et ega see tulemata jää.
Ehk mis ma nüüd muud oskan öelda, kui et tuleb hoiduda välismaale sõitmisest ning Eestis silmad lahti hoida. Neid peast uhuuusid inimesi on ju tegelikult igal pool. Kui Venemaal näiteks alles hiljuti mingi lapsehoidja lapsel pea maha raius ja ütles, et Allah käskis tal selle kuriteo toime panna. (Artikli leiad SIIT)
Niiet selliseid vaimuhaigeid võib igas riigis kohata, kes on lihtsalt süüdimatud mõrtsukad.
Öeldakse, et "kaks ilma kolmandata ei jää", seega ennustatavalt ega see Belgia rünnak viimaseks ei jää, niiet tuleb ülimalt ettevaatlik olla.
Igal juhul väga kahju hukkunutest! :(

esmaspäev, 21. märts 2016

Arvamus minu praegu kasutatavatest Avoni toodetest

Avoni neljas kataloog kehtib kuni kolmapäevani, soovitan soojalt vaadata teil kataloog üle, sest seal palju soodsaid pakkumisi.

Mina olen siiani jäänud Avoni toodetega rahule, näiteks kasutan ma Avon Advance Techniques tugevdavat ja kaitsvat shampooni. See shampoon muudab mu juuksed mitmeks päevaks "elavaks" ning pehmeks. Lõhn on ka hea. :D Ja suur pluss muidugi see, et 400 milliliitrine pudel oli odava hinnaga. :D
Veel kasutan ma Avon Colortrend huulepulka, nuhjh võtsin roosa, sest roosa mulle meeldib ja enda arvates ka sobib. Jällegi hinnaks oli sellel eelmises kataloogis kõigest 1,99. Huulepulk püsib tunde huultel: :)
Niiet kindlasti sirvige kataloog läbi ning kui soovi tellida, siis andke mulle hiljemalt homme õhtuks teada. :)
Kataloogi leiate Avoni kodukalt.

Viies päev ilma magusata

Kolmapäevases postituses lubas, et aitab rämpstoidust ja magusast. Siiani olen kenasti vastu pidanud. Kuna kolmapäeval olin ma linnas ja kaalumis võimalus puudus, siis otsustasin, et kuna tänasest algas uus nädal, siis tegin seda täna hommikul.
Täna hommikuse seisuga kaalusin täpselt 62 kg.
Magusat pole ma kolmapäevast saadik söönud, burxi pole ka. :D
Joogina tarbin hetkel apelsini-ananassi-porgandi Aura Active'i, aga vaikselt mõtlen juba selle loobumisele ning vee tarbimisele.
Treeninguks on mul hetkel lapse kussutamine. :D
Õige treeninguga kavatsen alustada 4. aprillil. Selle jaoks pean kokku panema endale treeningkava, milleks kasutan oma eelnevaid teadmisi, mille omandasin keskkooli kehalise kasvatuse tunnis.
Kaaluga pole mul kunagi probleeme olnud, (ega tegelikult praegusel kaalunumbrilgi midagi viga ei ole, sest pepu ja rinnad on ju suuremad) aga pekised jalad pälvivad hetkel mu tähelepanu ning seangi eesmärgiks, just nende trimmimise. Kindlasti tahaks ka kõhu uuesti vormi saada. :) Ja kuna tõesti kaalulangetamine pole varasemalt kunagi minul mingiks eesmärgiks olnud, siis on see kindlasti mul uus kogemus ja ettevõtmine.
Rinnaga toitmise pärast pean igal juhul oma toitumist jälgima, et lapsel gaase ei tekiks. Niiet erinevate toiduainete menüüst välja jätmine pole minu jaoks eriline probleem. Näiteks kohvi pole ma endiselt 1. jaanuarist saadik tarbinud ning selle üle olen ma meeletult uhke. Aga mingiks taimetoitlaseks ma küll ei kavatse hakata, sest liha mängib minu elus suurt rolli. Ning väiksema rasvasisaldusega liharoogasid on igasuguseid, lihtsalt tuleb käpp külge panna ja katsetada.
Motivatsiooni ja eesmärke igal juhul jagub, niiet nüüd hakkab minult tihemini tulema postitusi just kaalu, toitumise ja treeningu kohta. :)

pühapäev, 20. märts 2016

Ilusat kevade algust!

Ilusat kevade algust kõigile!

Aga kus on kevad? Aknast välja vaadates ja termomeetrit piiludes pole kübetki kevade tunnet. Kuigi õhtul saab alati ahju köetud, on hommikul tunne nagu oleks kuskil jääväljal. Ega mul selle ilma vastu midagi nii väga polegi, aga külmavares nagu ma olen, tahaksin ma soojemat ilma ning seda, et ma pea kogu aeg autoga sõites libedust ja musta jääd kartma.

Aga see selleks, ega kevad päriselt tulemata jää ning varsti on muru roheline ja ilm soe.

Olen täheldanud, et Karl Hendrik on juba suur poiss ning öösel magab ja päeval on üleval. Juba teist päeva ta päeval magab mega vähe, ehk siis poole tunnised üksikud uinakud. Ning öösel ärkab vaid söömiseks ja mähku vahetuseks.

Söögiisud on tal ka märgatavalt kasvanud, sööb päeval peaaegu iga tunni tagant kui mitte tihemini.
Kisa ja jonni on ka õnneks vähem. Tähelepanu on ka juba Karl Hendrikul päris hea - kui näiteks lutti keti otsas tema silmade ees edasi-tagasi kõigutada, siis silmad käivad tal luti järgi. Sama on ka kõristi kõristamisega. Poiss oskab viimasel ajal täitsa chill olla. Ja harjutame juba vaikselt seda, et ta ise jääks magama.
Andsin hetk tagasi talle süüa, siis panin ta tema enda voodisse ning panin voodikaruselli mängima ja nüüd vaatasin, et tal juba silmad kinni. Vahepeal ägiseb omaette, aga vähemalt on rahulik. Loodetavasti magab ta täna öösel ka nagu väike ingel. :)

Täna üritasin ikka tema väikeste uinakute kõrvalt koristada. Tallinnast maale kolimisega on mu tuppa tekkinud järsku nii palju asju, et kõigile tuleb leida oma koht. Mõelda vaid, et 10 päeva pärast annangi ma juba linna korteri ära ja kolin maale tagasi. Nii palju siis minu linnapreiliks olemisest. :D
Aga sügisel loodetavasti saan ma TTÜ pereühiselamusse koha ning siis saab minust taas Tallinna preili. :D Kohataotlust pean iga kolme kuu tagant pikendama ja hetkel olen ma täitsa järjekorras.

Vot nii, aga ma praegu lõpetan. :)

laupäev, 19. märts 2016

Karl Hendriku katsikud

Kaja kingitud saunalina
Noh, läks aega, mis ta läks, aga tegime need katsikud täna ära. Varem ei teinud, sest kogu aeg oli keegi kellele ei sobinud ja ega see tänasestki ei erinenud. Paljudel kutsututel oli kas muud tegemised ning leidus ka neid, kes isegi ei andnud teada, kas tulevad. Aga see selleks.

Kohale tulnud inimesed moodustasid siiski mõnusa seltskonna ja juttu jätkus mitmeks tunniks.

Mina jõudsin Tristverre juba enne kella 11-st. Anna võttis mu soojalt vastu. Laps ärkas ka peaaegu kohe kui Tristverre jõudsin. Siis saabus Kaja ja natuke peale teda õpetaja Viive Välimets. Ja siis juba Karolina ja Darja.

Istusime ja muljetasime. Meenutasime vanu aegu ja rääkisime tulevikust. Karl Hendrik oli enamus aja üleval. Vahepeal umbes pool tundi tukkus ka mugaval kohviku diivanil, pea all kohviku padi ja A Le Coqi fliistekk. :)

Natukene siis saadud kingitustest ka.
Kaja kinkis saunalina, kuhu ta ise tikkis Karl Hendriku nime, sünnikuupäeva, sünnipikkuse ja -kaalu.
Väga ilus kink, mis kindlasti jääb terveks eluks mälestuseks.

Anna-Margarita ulatas mulle ilusa kaardikese ning kingikoti, kus olid ilusad nõud ja pildiraam. Kaarti andes ütles Anna: "Et siis lapsest tuleks samasugune röövel." :)


Ka Andres üllatas mind ilusa lillega, mis on lausa ratastel. :)

Andrese kingitud lill 


Karolinalt sain sokikesed ja kindakesed ning Darjalt luti ja närimisrõnga. :)
Ja õpetaja Viive ulatas ümbriku ning ütles, et vaataksin ise lapsele midagi vajalikku ning veel ilusad punased tulbid, mille ma unustasin kohvikut kaunistama. :)))





Oleme Karl Hendrikuga tänase päeva ilusaks teinud inimestele väga tänulikud! <3

Rõõmus Kohvikutädi Anna-Margarita, kes endiselt last sülle ei julge võtta

Tädi Kaja :)

Tädi Karolina


 Musidkallidpaid! Olete kallid! Aitäh!



neljapäev, 17. märts 2016

Imelise muutumise Karin

"Minu imeline muutumine - Karin."

WHAAT, kas ma tõesti olengi ainus inimene kes ei märka inimeste välimuses vigu, kui keegi mulle neid ette ei laoks?

Poleks saates mainitud, et sel Karinil on natukene suurem nina, poleks ma sellist asja never-ever märganud. Muidugi külje pealt on hästi näha seda natukene suuremat nina, aga kui inimesele otsa vaadata siis pole sellel ninal häda midagi.

Ja kui ma teda saates esimest korda nägin ja kuulsin, et ta läks saatesse, sest inimesed on teda terve elu inetuks nimetanud, mõtlesin ma kohe, et kas ta on hulluks läinud? Ta polnud ju üldse inetu. Aga muidugi, kui inimene end ise enesekindlat oma välimusega ei tunne, siis pole midagi teha.

Tundub, et ma olen tõesti liiga heausklik ning piltlikult öeldes "PIME" inimene, kes peaaegu mitte kunagi ei märka inimeste puudusi või nende inetusi.

Ja see teeb nii kurvaks. Eriti kui see Karin mainis mitu korda, et teised olevat öelnud, et ta mees tegi lapsed temaga kott peas. Nagu mida asja, kuidas saab üks mees üldse nii öelda? :O
Kuidas üldse saab üks inimene olla nii õel? Ma olen ka vahel õel, aga siiski teatud piirides, aga sellist õelust ma küll ei kannata, mis on inimese välimusega seotud.
Jah, ma tunnistan, et olen ka nimetanud inimesi paksuks või kobisenud vahel kellegi välimuse üle, aga olen ka seda kahetsenud, või siis on olnud tegu tõesti mingi ülbe inimesega kelle kohta ma nii ütlen. Aga tegelikkuses minule küll pole kellegi välimus pinnuks silmas.

Aga kokkuvõttes, muutus Karin päris palju välimuse poolest ning kui tema on õnnelik sellisena, siis on lugu siiski positiivne!


kolmapäev, 16. märts 2016

Aitab rämpstoidust, aitab

AITAB RÄMPSUST JA MAGUSAST!!!!
Oeh, ma tunnen ise, et see magusa söömine ja rämpstoidu isud on haiglased ning et nii ei saa ma kunagi endale tagasi ilusat rannavormi. praegultki, kui ma blogi kirjutan, on mul arvuti kõrval pakk Milka šokolaadi küpsiseid. Aga see pidev hambavalu ja peeglist vastu vaatavad üleliigsed kilod süstisid mulle täna sisse MOTIVATSIOONI.
Jah, otsustasin, et pean lõpparve tegema. Magus rikub hambaid ning tekitab lisakilosid. Rämpstoit - krõpsud, õlised friikad, burksid - kõik see on saatanast. Minule aitab. Söön täna õhtul need küpsised ära ja üritan, jah tõesti ÜRITAN homsest alustada uuelt leheküljelt. Proovin hakata toituma nii tervislikult kui suudan ning kui sünnitusest on möödas kaks kuud ehk siis aprilli algusest hakkan ka järjepidevalt trenni tegema.
Mina olen selline inimene, kes peab kellelegi midagi kindlalt lubama, sest ainult siis pean ma oma lubadusest ja eesmärkidest kinni. See tähendab siis nüüd seda, et ma luban Teile, et ma hakkan homsest magusa ja rämpstoidu söömisega piiri pidama.
Ütlen "EI" igasugustele kummikommidele, krõpsudele, küpsistele, burksidele ja rasvastele toitudele ning alustan puuviljade ja köögiviljade rohkemat tarvitamist, kindlasti hakkab ka minu menüüst leiduma tihemini kergemaid suppe.
Niiet, ma hakkan teid nüüd oma kaalu, toitumise ja aprillis alustatava trenniga kursis hoidma.
Niiet hoidke mulle pöidlaid!!! :)

Eilne kooliskäik

Eile käisin koolis. Jätsin ema koos lapsega koju. Muidugi jätsin ka lutipudelisse rinnapiima, et ema saaks vajadusel lapsele süüa anda.

Koolis mulle ausalt öeldes lausa meeldis. Enne infotehnoloogia majja jõudsin, kohtasin poolel teel Kasparit. Oi, ma ei mäletagi, et keegi oleks mind nähes nii rõõmus olnud kui tema. Vahetasime paar sõna. Kaspar uuris kuidas mul läheb ja kas olen väsinud ka jne.
Peale tema nägemist oli mul lausa superhea tuju. :D

Informaatika ukse taha jõudes läks mu tuju paremaks. Oma kursakaaslaste nägemine teeb seda alati. Informaatika tund oli täielik koomika, kursakaaslaste naljad ületavad kõik. :D Ja seda olen ma väga igatsenud need viimased kuud.
Informaatikas õppisime Scratchi, mis minu jaoks tunni lõpuks muutus lausa põnevaks.

Koju jõudsin, siis laps magas. Vahepeal oli ta korra üleval olnud, aga õnneks rahulik. Ema andis talle ka minu jäetud piima.
Aga kui ta ärkas, siis läks raskeks sest ta oli kuni õhtu kella poole kümneni üleval. Esialgu oli rahulikum, aga mida kelle dasi läks seda rohkem ta hakkas jonnima ja nutma. Olime emaga poja suhtes lausa abitud, sest ei aidanud kussutamine ega kiigutamine, ei rääkimine ega laulmine. Aga polnud midagi teha, pidime selle vahetustega ära kannatama.
Lõpus ei tahtnud ta isegi enam süüa, vaid ainult jonnis. Mitmel korral jäi süles korraks tudule ja nagu voodisse panime, ärkas üles.
21:30 saime ta lõpuks täielikku unne. Ja läksime ise ka magama, sest lapse jonn väsitab tohutult ära.
Ja üllatusüllatus, esimene äratus oli 3:30 ehk Karl Hendrik magas lausa
6 tundi jutti. Eks ta ise väsis ka sellest õhtusest jonnist ja pikast üleval olekust ära.
Kõige raskem ongi, kui ta lihtsalt jonnib ja ma ei tea põhjust ning ei oska teda kuidagi aidata.



teisipäev, 15. märts 2016

Haigus nimega autod

Minu üheks suurimaks kireks on AUTOD, võib öelda, et see on isegi haigus.
Eks selle olen ma pärin oma isalt, sest kunagi ostsis ta aasta jooksul VÄHEMALT kaks autot, eks tänu sellele ongi meie hoovis peaaegu 20 autot (täpset arvu ma ei suudagi välja mõelda, sest neid on nii palju, et oma mõtetes läheb mul nende lugemine alati sassi).
Pean kindlasti mainima, et ma armastan kiirust ja kunagi mingi 2010. aastal oli mu elu unistuseks see et minust saaks rallisõitja. :D haha
Aga kui nüüd natukene aus olla, siis ega see unistus on mul siiani NATUKENE.

Load sain ma 15. juulil 2014 ja peale seda läksin tööle, et hakata oma enda auto jaoks raha koguma.

Oma päris esimese auto ostsin ma 29. august 2014, selleks oli 1996. aasta Volkswagen Golf 3. Oi kui uhke ma selle auto üle olin, sest see oli siiski mu enda töö ja vaevaga teenitud raha eest ostetud. Kuna tegemist oli mu esimese autoga, siis rääkisin kõigile, et ma ei müü seda kunagi maha jne. Okei, aga siiski ma seda tegin, aga mitte meeleldi, sest vahel mõtlen, et kui ma teaks kelle käes see auto on, siis ma võib-olla ostaksin selle isegi tagasi.
Minu esimene auto
Nii aga olin siis Golfi omanik kolm kuud ning 2014. aasta novembri lõpus müüsin ma ta maha.
3. detsembril 2014 ostsin aga juba uue auto - 2000. aasta Opel Astra. Noh, nagu Golfigagi, olin ma selle auto üle mega uhke, sest nii uut autot polnud isegi mu isal veel olnud. :D Aga selle auto omanikuks olin ma vähem kui kolm kuud, siis andsin ma selle oma isale. Jah, te lugesite õigesti - MA ANDSIN selle oma isale. :D


Aga siiski väikesel tingimusel - et isa ostab mulle Opel Tigra.
Isa kunagi ammu juba käis mulle peale, Opel Tigraga ja lõpuks hakkas see auto mulle väga meeldima. Leidsin netist ühe Tigra, mis asus Haapsalus ja ma pidin tingimata selle endale saama.
18. veebruaril 2015 sõitsimegi Haapsallu ja tõime selle kullatüki ära.
Niiet põhimõtteliseltoligi nii, et minaostsin oma isale auto ja tema mulle. :D

Tänaseks olen ma olnud Tigra omanik üle aasta ja olen väga rahul.
Kuigi suvel valasin ma selle auto pärast pisaraid, sest radikas läks kaks korda lõhki, siis on see auto olnud siiski mu truu suksu.
Sest kui peres teised autod on kõik otsad andnud, siis Tigra töötab ideaalselt.

Meil on peres veel üks auto - kollane Opel Calibra. See kuulub küll Henrile, aga auto roolis võib enamasti kohata siiski mind. Selle ostis Henri 20. detsember 2015. Palju jamasid küll sellega olnud ning sellesse autosse tuleb veel kõvasti investeerida, et sellest üks ilus auto saaks, aga me tegeleme sellega hetkel. Henri juba alustas stange renoveerimisega ning palju muid plaane on veel ees.
Meie Calibra on kindlasti eriline oma elekrilise spidomeetri poolest, mille eest Henrile on ka head hinda pakutud, kuid me ei taha sellest loobuda.

Ja nüüd võtan ma veel üles ka selle teema, et "Opel pole auto", sest paljud ju nii arvavad ja mulle seda etteheidavad. Aga väidan vastupidist. Sest Opel Astraga oleme me slepis vedanud bemmi ja oma Tigraga olen ma vedanud Mersut, niiet kellelgi ei tohiks mingit ütlemist olla.
Kui mõni on bemmi- või audivend ja teab just neist autodest kõike, siis mina olen kind of "opelivend" sest opelitest jagan ma nii mõndagi, sest meie pere hoovis seisab täpselt 12 Opelit. :D
Varuosad on vähemalt oma hoovist saadaval. :D LOL



Minu Tigra

Opel Calibra

Calibra elektriline spidomeeter


esmaspäev, 14. märts 2016

Kokkuvõte viimasest kahest nädalast

Ahoi,

Olen viibinud nüüd tükk aega eemal ning pole jõudnud üldse arvutisse, et postitust kirjutada.
Aga neljapäeval, 3. märtsil sai Karl Hendrik juba ühe kuuseks. Tulime sel päeval koos Henri ja lapsega Tallinnasse, niiet tähistasime tagasihoidlikult. Saime kokku Karolinaga Nurmenuku Hesburgeris. Rääkisime juttu ja sõime burxi (PATUSTASIME). Siis aga pidi Karolina tagasi kooli kiirustama ja meie teed läksid lahku. Meie läksime Rimisse, ostsime söögi kraami ning väikse koogikese ka poja esimese mini sünnipäeva puhul.

Poole kuue aeg käis kuller ja tõi Avonist pakikese, käisin ja jagasin saadud tooted ka kohe õhtul klientidele ära.
Järgmisel hommikul sõitsime tagasi maale, kus viibisime kuni esmaspäeva (7. märtsi) õhtuni ja siis tulime tagasi linna, sest mul oli ju kool. Tulime siis linna esimest korda koos vankriga, sest turvatoolis ei jõua last ju kuskile vedada. Vankriga on palju mugavam ikka.

Käisime teisipäeval Ülemistel väiksel shoping-tuuril ka. Lapsele väga meeldib vankriga jalutuskäigud - võib vahetpidamata magada lausa 4 tundi.
Kolmapäeval käis meil külas Merit. Karl Hendrikut hoiab ta meelsasti ning poiss ise ka tema süles väga rahul.

Samal õhtul pidin tegema kartulisalatit, aga lõpuks tegi seda ikkagi Henri. :D Süüa jõuan ma ise viimasel ajal harva teha, sest lapsega nii palju tegemist.
Neljapäeva lõunal tuli Merit uuesti, kuna ta oli autoga linnas siis saatsin korterist enamus asju koos temaga maale - me ju kuu lõpus kolime korterist välja. Hetkel veel linnas hädavajalikud asjad - tekk, madrats, laps, kööginõud, lapsevoodi ja osad riided. Nendele tulen arvatavasti ise kuu lõpus autoga linna järgi.

Siis läksin kella kaheks kooli, Henri jäi lapsega koju tunnikeseks. Kella kolmeks tuli ta koos asjadega kooli juurde juba ja jalutas lapsega. Kui mul tund läbi sai, siis läksime nr 36 bussile ja sõitsime Kitsekülla, et sealt rongile minna. Bussis aga jahmatasid mind kaks ratastoolis olevat noormeest. Ma pole elu sees näinud ega kuulnud nii kibestunuid inimesi. Mul oli nii häbi kuulata nende sõnavara, sest iga teine sõna oli mingi roppus. Aga kõige rohkem ajas närvi see, et üks noormeestest kommenteeris natuke kõvema häälega, et kõik inimesed seal bussis on SPROTID ja et tema peab seal bussis olema nagu mingi SPROTT karbis, sest nii kitsas on jne. Okei, esialgu võtsime Henriga seda huumoriga, aga kui nad üks peatus enne meid maha hakkasid minema ja see tüüp ütles, et "Huvitav mitu sprotti ma alla pean ajama, et siit bussist välja saada", siis sai Henril mõõt täis ja ütles talle, et "Küsi ilusti, küll Sa siis mööda ja välja saad ka. " muidugi sellele järgnes pisike sõnavahetus, aga ma olen õnnelik, et Henri neile midagi ütles.

Õhtul läksime Meriti sünnipäevale. Enne käisime Viru-Jaagupis Ragnaril järgi ja ostsime ta isa käest suppari autosse.
Meriti sünnipäevast ma aga lähemalt rääkima ei hakka.
Reedel käisime Tapal Cärolinil ja Cetrinil külas, sest polnud neid ammu näinud.
Hiljem käisime läbi ka Tapal asuvast pizzakioskist ja ostsime pitsat. Okei no kui aus olla, siis ei olnud suurem asi pitsa. Kuidagi liiga pehme ja õline oli. Niiet oma hinda ta otseselt väärt pole.

Ostsime Tapalt ülevalt Grossist MINI-Monopoly ka ja siis mängisime seda õhtul Henriga kodus. No see ikka väga mini, rahatähed on ka räigelt väikesed. :D Aga ajab asja ära küll.

Laupäeva lõunal läksime Leikudele ja Henri hakkas koos Alariga oma Calibra stanget parandama. Pahteldama ja värvima. Nad tegid seda üle seitsme tunni ning ikka jäi ajast puudu ning värvimiseni nad näiteks ei jõudnudki. Pahtel sai ka otsa. :D Niiet hetkel on see töö veel poolik.

Kella üheksaks õhtul jõudsime alles koju, õnneks põnn magas ja saime rahus sauna minna.
Eile hommikul tulime jälle linna, sest Henri pidi õhtul laevale minema. Käisime Nurmenuku Rimist läbi ja ostsime atlle Rootsi söögikraami kaasa.
Kodus oli meil tükk tegemist et laps magama saada. Lõpuks kell kolm ma panin ta lihtsalt riidesse ja vankrisse ja siis ta uinus. siis otsusasin, et saadan Henri laevale ära ja saangi lapsega jalutada. Sadama sõites, pöördus üks naine veel minu poole ja küsis kas me lähme lapsega reisule. Vastasin, et ainult isa läheb. :) Armas naine oli. :D

Aga jah, siis saatsin Henri sadamasse ära, kurb oli, sest nüüd me ei näe teda jälle mitu nädalat. :S

Tänane öö oli esimene öö, kus me lapsega päris kahekesi olime. Sain ta õhtul seitsme aeg magama. Ise läksin peale kaheksat. Kell üksteist andsin Karl Hendrikule süüa ja tiksusime niisama üleval kuni südaööni. Siis jäime uuesti tudule ja magasime kuni neljani. Ja siis hakkas trall pihta. Ei tahtnud ta enam magama jääda. 5 mintsa magas ja siis jälle üleval ja selle trallitamise lõpetas ta alles peale lõunat, kella ühe paiku. Kell pool 11 jõudis mu ema siia, mulle appi. Kui poisi magama saime lõpuks, siis läksime õue jalutama ja käisime Haabersti Rimis. Ostsin pojale lutiketi, sest lutt kipub pidevalt ära kaduma. :D

Karl Hendrik on olnud ise väga tubli poiss muidu. Anname talle nüüd gaasirohtu ning jonni on tänu sellele palju vähem. Ta kasvab ka mega kiiresti ikka. Iga kord kui ta sülle võtan, tundub ta jälle paljupalju raskem. :3

Vot, selline lühike ülevaades siis kahest viimasest nädalast. :)
Nüüd aga pean kooliasjadega tegelema hakkama ja pojale süüa andma.
Niiet olge tublid ja musid!
Leanika






kolmapäev, 2. märts 2016

Eilne arstilkäik pojaga ja väike promo Tristverele


Nonii, meie kallis Karl Hendrik sai täna siis neljanädalaseks.


Eile käisime arsti juures. Arsti juurde minek oli ikka paras tsirkus. Tahtsin natukene varem minna, sest oleksin tahtnud enne poes käia. Arsti aeg oli 11.40. 

Kell 10:40 panin end juba valmis, siis tuli aga välja et Calibra ei lähe käima. Lõpuks oli sada häda, kell oli juba 11:00, olin juba närviline, sest ei tahtnud arstile hilineda. Mingi üks silinder vms ei töödanud autol aga isa ütles, et läheksin ikka sellega. Panin siis lapse juba autosse ja olin valmis minema, aga siis hakkas auto veel hullemat häält tegema. Siis ütlesin isale, et lähen hoopis Tigraga. tigras oli aga see probleem, et kuna ma pole ammu sellega sõitnud, siis klaas oli isegi seest jääs. ja siis klaas tilkus seest poolt ja seda kuivatada oli vääääga vääääga halb. Aga nh kell 11:15 sõitsin ma kodust välja ning arsti juurde jõudsin täpselt 11:45. 

Arst siis kõigepealt kaalus poissi. Nonii kui ma siin ükspäev tegin niiöelda omamoodi kaalumist ja sain poisi umbkaudseks kaaluks koos riietega 4,5 kg, siis arsti kaal näitas 4,190 kg. :) Seega poisu ilusti kaalus juurde võtnud. Ja pikkust on tal juba 55 cm. :P 


Siis aga sai ta süsti - ja arst veel ise ütles, et see on mega valus süst ja te oleks pidanud Karl Hendrikut nägema, kui ta selle süsti sai. Tal oli suu lahti, näost läks sekunditega tulipunaseks ja ta ei hinganud ja ta läks mega krampi. ja oi milline kisa ja nutt sealt tuli, aga ma andsin talle kohe rinda ja siis ta rahunes maha. :)

Kuna poja keel on endiselt piimast selline valkjas, siis kirjutas arst meile välja veel probiootikumid. Ostsin Apteegist Gefiluse oma, sest seal on juba hulgas ka D-vitamiin ehk siis ei pea D-vitamiini eraldi andma. 


Nii ja siis arst kirjutas digiretseptina välja mingi pulbri, mida pidin käima Rakvere Kondivalu apteegist ostmas. Täna hommikul läksingi Rakverre apteeki. Maksin ära ja siis teatas apteeker et järgi saan sellele pulbrile tulla alles kell 16:00. Jah, seda pulbrit nad siis kaalusid eraldi 30 päeva jagu välja 30-sse pakikesse. Vahepeal käisin küll kodus, sest ma ei hakanud ju kella kümnest hommikul kuni kella neljani Rakverre jääma. 


Kui ma selle pulbri siis kätte sain nüüd kella nelja aeg, ütles apteeker "1 pulber 2 korda päevas enne sööki", olin nagu "okei, selge, nägemist"
Aga siis alles autos hakkasin mõtlema, et kuidas peaksin ma seda pulbrit lapsele üldse andma :O ? Siis mõtlesin, et äkki pean ma ise seda sööma, aga samas see poleks loogiline ju, sest see ju kirjutati lapsele digiretseptina välja. Seega, homme ma kas enne rongi lähen ise perearsti juurde või helistan talle ja uurin kuidas siis selle rohu andmine peaks käima. :D Suht tobe lugu küll, aga ikka juhtub, uisapäisa ma ju seda proovima ei hakka. :D

Nüüd ma pole kaks päeva küüslauku söönud ning laps ei jonni ka enam nii hullusti. Küllap siis tõesti küüslauk muutis rinnapiima maitset ja tekitas poisil gaase. 

Igal juhul hüppasin siis eilse arsti juures käigult vahepeal tänasesse päeva aga nüüd tulen eilse juurde tagasi. 

Peale arsti oli kell juba 12:15 ning Henri buss pidi Viitnale 12:36 jõudma. Nii ma siis otsustasin et lähen talle kähku järgi ja alles siis lähme poodi. Jõudsin Viitnale täpselt 1 minut enne bussi, seega ei pidanud ma kallat kaua ootama. Läksime siis tagasi Kadrina, käisime poes ja peale seda suundusime Tristverre. 

Olen nüüd võtnud endale ka "salajase" eesmärgi käia võimalikult tihti (vähemalt kord kuus) Tristveres ning proovida võimalikult erinevaid roogasid ning siis muidugi kavatsen teiega oma kogemust jagada. 
Kindlasti on mu lemmikud friikad viineritega, aga olgem ausad need on nii tavalised, et neist ei saaks midagi erilist ka kirjutada. Muidugi on just Tristvere friikad viineritega mu absoluutsed lemmikud, aga see selleks. 


Seekord ma nii julge polnud, et oleksin midagi täiesti uut proovinud. Tristvere menüü on tegelikult päris palju muutunud ning palju uusi asju on lisandunud. Aga eile siis võtsime mõlemad Henriga šnitsli tar-tar kastme ja friikartulitega. Šnitsel oli neil menüüs juba siis, kui mina seal töötasin, küll aga polnud minu ajal seda tar-tar kastet ning see oli minu jaoks uus. Šnitsel on Tristveres üks kiiremini valmivaid roogasid. Minu ajal kui tellimusi ees polnud, siis minu arust oli rekord valmistamise kiirus 8 või 9 minutit. (Jah, minul oli see komme, et ma vaatasin kaua road valmivad kellaajalise täpsusega, sest tihti kliendid uurisid kaua mingi roaga läheb, siis oli mul ju hea öelda, kaua läheb umbes).

Aga enamasti siiski tuli šnitsli valmimise ajaks 12 kuni 15 minutit. 


Seegi kord ootasime umbes 15 minutit. Roog nägi mega hea välja. Kui mina veel tristveres töötasin, siis pakuti šnitsli kõrvale kas värsket salatit maitseõliga või tomati-kurgi salatit hapukoorega. Aga nüüd on teistsugusem salat. Ma eeldan, et maitseõli oli siiski lisatud aga värsked asjad olid natuke teistsugused ning salat nägi palju värvilisem välja - paprika, punane sibul, kurk, tomat. Minu arust on meeletult tähtis, et roog näeks taldrikul isuäratav ning hea välja, sest kes ikka soovib koledat rooga süüa? :D

Šnitsel oli mõnusalt krõbe ja maitsev. Tar-tar kaste sobis sinna juurde nagu valatult. Ning friikad ja salat olid ka maitsvad. Kõige rohkem mulle vast meeldiski see salat - mõnusalt värsked komponendid. Punane sibul sobib sinna salatisse meeletult hästi. 
Ühesõnaga jäin väga rahule. 

Täna on aga Anna-Margarital sünnipäev. Niiet avalikud õnnesoovid ka minu blogis Sulle, kallis Anna-Margarita!
Uurisin eile, mis kellani Anna Tristveres on. Ta ütles et kella kolmeni, enne äraminekut mainisin talle, et tulen võib-olla siis homme (ehk täna) läbi. Sünnipäevast ei maininud ma midagi, muidugi oli näha kuidas Anna nägu särama lõi. 

Täna kui uuesti Rakverre läksime, jõudsime Kadrina pool 4. Nägin, et Anna auto seisis veel Tristvere ees ning käisin käbe Grossis, ostsin ta emalt kolm kollast tulpi (muidugi sain tulbi soovituse ka Piretilt), ostsin veel sünnipäeva kaardi ja siis kihisevaid komme (Anna ise nimetab neid haigeteks kommideks, mida mina ükskord talle pakkusin) :D


Siis helistasin Annale ja ütlesin et tulen 10 minuti pärast läbi. Käisingi siis Tristveres ja soovisin meie päevakangelasele õnne. :) Ta küll pakkus mulle torti, aga kuna mul oli Rakverre kiire, siis ei saanud ma kahjuks sööma jääda. :)
Vot nii. 



Aga minu tänane postitus on ikka väga pikale veninud.
Aga pean siiski mainima, et kui ma algul arvasin, et teen katsikud sel laupäeval, aga see tuli paljude jaoks ootamatult, siis teen need kas järgmine või ülejärgmine nädal - eks näis, mis kuupäeval täpsemalt. 


Nii, aga see on minu poolt tänaseks kõik.

Olge tublid! 
Leanika