esmaspäev, 29. veebruar 2016

Unetus ja gaasid (?)

Oh seda väsimust - tõesti hetkel tahaksin kogu südamest magada lihtsalt 10 tundi järjest. :D Ning nii ma jälle pool oma postitusest lihtsalt kurdan, kui väsitav on olla lapsevanem. :D

Eile õhtul sain lapse peale kella kahesat magama. Ise siis vaatasin isa ja vennaga tv3st filmi 1944. 
Kell kümme heitsin magama. arvestasingi, et umbes südaööni saan rahus magada ning nii ka juhtuski - kell 12 ärkas poja üles. Võtsin ta enda juurde voodisse. Kuigi mulle on meelepärane talle anda rinda nii et ta on mul süles, siis öösel olin ma mega väsinud ja andsin talle voodis pikali olles rinda. See juures jäin ise magama ning ka poja vajus tissi otsas ära. 

Magasime kuni kella kolmveerand kaheni. Ja siis hakkas jant pihta. Andsin talle süüa aga magama ta enam ei jäänud. Olime kaks tundi üleval ning alles kell 4 pani tibu silma kinni. Ise mega väsinult lootsin südamest, et ta magab paar tundi, aga ei - poja oli tunni aja pärast juba jälle üleval. Söötsin, panime jälle korra silma kinni ja tunni möödudes oli ta jälle üleval ja siis ei tahtnud ta enam üldse magada ja nii terve tänase päeva jooksul. Vahepeal magas tund aega, peale seda sai juba tunnist pool tundi. 

Võimalik, et tal on gaasid, ja küüslaugust, mida ma igapäevaselt olen söönud. Samas ma kahtlen selles, sest ma olen ju küüslauku neljapäevast saadik söönud ja eelnevatel päevadel ju probleemi polnud.
Ja muud gaase tekitavat ma enda arust söönud pole. Ja joonud ka.

Täna käis last vaatamas ka tema teine vanaisa ja tema üks lemmiktädisid Merit. Paar tundi olid nad meil külas, sõime kooki ja jutustasime niisama. teisel vanaisal on täna ju ka sünnipäev, ainus inimene minu tutvusringkonnas kellel 29. veebruaril sünnipäev. :D

Kui külalised ära läksid, saime poja magama. Kasutasin juhust ja läksin õue autot koristama ja värsket õhku hingama. Muidugi poja otsustas just siis teha selle lühikese, pooletunnise uinaku. OEHHHH.

Tulin tuppa ja tammusin temaga mööda tuba ringi, lõpuks jäi ta uuesti mul süles magama. Mõtlesin, et kasutan juhust ja tudin koos temaga, aga taaskord oli tegu lühikese uinakuga ja poole tunnipärast olid silmad tal plaks jälle lahti. 

Minul endal väsimusest pea lausa valutab, aga pole midagi teha - lapsevanema rõõmud.
Lohutan end mõttega, et homme jõuab Henri Eestisse ja siis on natukene lihtsam. 
Loodan, et kuna ta on täna unega streikinud, siis öösel ehk magab ta nagu ingel ja saame homseks välja puhata, sest homme on meil ju perearsti aeg ja siis saab poja süsti ka. 

Enne arsti lähme pojaga tädi Karolinale külla, ta lubas kooki teha. :D eks näis, millega ta meid üllatab. :3 Kindlasti peame Karolinaga arutama ka katsikuid, mida soovime laupäeval teha. Võinh Karolina on tegelikult see organisaator. :D

oeh ja tegelikult ma ju peaksin ÕPPPPPPPIMA, aga selle peavaluga pole mingit motivatsiooni ning veel enam, kui poja kogu aeg iga poole tunni tagant üleval on :(

Õhtu poole kindlasti pean poja vannitama ka, siis ehk muutub enne magama minekut rahulikumaks ja magab kauem.

NB: Kui kellegi on lapse gaasivalude kohta kogemusi, siis võib kommentaarides või privaatses vestluses minuga neid julgelt jagada!

Aga ma nüüd lõpetan,
musidkallidpaid ja tsauka!
Leanika



pühapäev, 28. veebruar 2016

25 päeva täiskohaga emme


Olen tänaseks juba 25 päeva olnud ema. 

Täiskohaga emme, kelle õlul ning rinnul lasub suurim vastutus, mis üldse ühel inimesel olla saab - laps. 
Poeg, keda kandsin oma kõhus 9 kuud ning kes mind lähitulevikus ootavate aastatega loodetavasti palju üllatab ja paljuga õnnistab.


Mul on nüüd kaks päris oma meest - ning isegi kui üks neist peaks mu hülgama, siis teine - mu poeg, armastab mind loodetavasti ikka tingimusteta. 

Mis tunne on olla ema?
Seda saan kirjeldada ka ainult ainuüksi üheainsa sõnaga - IMELINE.

Kuigi ma saan minimaalselt magada ning minimaalselt oma enda asjadega tegeleda, siis oma pojaga tegelemine on ka puhas rõõm. 

Isegi kui ta paar tundi magab - tekib mul vahel tea järgi igatsus. Kuigi ta õnnistab mind tihti karjumise ja jonnimisega, siis on ta kõige armsam laps maailmas. (Seda peaks iga ema oma lapse kohta ütlema ja enamus seda teevadki.)

Mul ei ole enam OMA AEGA, vaid kogu minu aeg kuulub talle.
Kuigi ma olen tihti nii väsinud ja mõtlen, et ei jaksa, siis piisab sellest kui ma vaatan tema sügavatesse silmadesse ja saan aru, et minu kohustus on jaksata.

Jah, emaks olemise teine nimi on KOHUSTUS. Kohustus olla oma lapse kõrval, kohustus armastada, hoolida ja hoolitseda. Kohustus anda endast parim ning rohkemgi. Kohustus seda oma laps kõige suuremaks eesmärgiks.

Oma lapse teine nimi on ARMASTUS. Armastada ja olla armastatud - just kõik see ongi IMELINE.
Ma ei suudakski enam ette kujutada oma elu ilma temata, selle pisikese inglita. 
Ta on ÕNN ja õnnistus. 

Juba neljapäeval saab ta ühekuuseks. Kui üks kuu nii kiirelt on möödunud, siis varsti on ta juba aastane, varsti teeb ta oma esimesed sammud ning ütleb oma esimesed sõnad. Kõik see võrdubki tõelise armastusega. 

laupäev, 27. veebruar 2016

Meie tavapärane päev, ainult koos väikese nohuga

Eilne õhtu ja ja tänane öö möödusid rahulikult.
Õhtul kella nelja aeg sain isegi silma korraks kinni pista. Tunnike magasin, kui poja hakkas oma voodis jonnima. Võtsin ta siis enda kaissu ja ta rahunes ning jäime veel tunnikeseks mõlemad tudule.
Õhtul kella 9 aeg jäi ta lõpuks magama ja ega taaskord otsustasin, et pean ise ka võimalust kasutama ja tudule ära minema.

Nii magasimegi kuni südaööni. siis söötsin tal kõhu täis. Olime natukene üleval. Hoidsin teda oma jalgadel ja kiigutasin ja laulsin talle. kindlasti on tema vaieldamatu lemmiklaul "Rongisõit", sest seda laulan ma talle kõige tihemini ja see rahustab teda.

Siis ärkasime kella kahe aeg üles. Jälle sõi ta kõhu täis. Siis ärkas ema ka üles ja kussutas poisi magama, mina vajusin varem ära.
Kell 6 oli uus äratus ja söögiaeg. Siis kutsusin ema, et ta ahju tule teeks, sest mul oli juba jahe toas. Kuigi ema palju ahju ei kütnud, siis näiteks praegultki 9 tundi hiljem on toas mega palav.

Kell kaheksa ärkasin mina lõplikult üles. Poiss jäi aga umbes pool 10 uuesti jälle tudule Ta uneintervall ongi juba umbes selline, et öösel magab 3 tundi, on siis pool tundi kuni poolteisttundi üleval ja siis jälle kolm tundi und. Päeval magab ta tiba vähem, max 2 tundi.

Vanemad läksid poole 12 aeg poodi ja siis ärkas poja üles. Temaga poolteist tundi mööda tuba ringi tatsata on mega raske - minul igal juhul higi lausa voolas.

Proovisin täna üht viisi, kuidas enam vähem teada saada palju poja kaalub. Nimelt kaalusin end kõige pealt koos pojaga ja siis peale seda ainult ennast ja siis lahutasin kaalud omavahel.
Koos pojaga kaalusin täpselt 67 kg ja üksinda kaalusin 62,5 ehk siis poja peaks umbes 4,5 kg kaaluma. Seega on ta kolme nädalaga juurde võtnud 1,3 kg (?) seda tundub mega palju tegelikult, aga eks teisipäeval kui perearsti juurde lähme, siis saame õige kaalu teada. Pontsakaks ja raskeks on ta aga tõesti muutunud. :)

Kella 1 aeg jäi ta mu õlal tudule. kui ta tema enda voodisse panin, tegi kohe silmad lahti ja hakkas jonnima. Võtsin ta uuesti enda õlale ja, ta pani silmad kinni, kõndisin mööda maja ringi ja kuna isa toas pole üldse nii palav siis maandusime pojaga mu isa voodisse ja seal jäi ta rahus magama.
Tunnikese magas ja siis tahtis jälle süüa.

Pojal nina ka nohune ja sellepärast on ta nagu nohune notsu, sest nohu pärast on raske hingata. Lugesin beebiraamatust, et imiku nohu korral võib talle ninna rinnapiima tilgutada. Noh poroovisin, aga ausalt tissist otse ninna piima tilgutada on mega raske. :D
Netist lugesin aga et kui lapsele rinda anda, siis imemisrefleks aitab tal nina maseerida vms. Niiet ka rinna andmine peaks natuke seda nohukest leevendama.

Minul endal on nohu põhimõtteliselt kadunud, ja ma isegi ei mäleta millal ma viimati köhisin - seega küüslauk on mu parim sõber.

Nüüd peaks hakkama vist õppima, sest neljapäeval on Dünaamikas kontrolltöö. Eks näis kui edukalt suudan ma endale iseseisvalt teema selgeks teha, aga annan endast parima.

Kuigi täna paistis mega ilus päike, ei hakanud ma lapsega õue minema, nohu pärast. Loodan südamest, et see nohu tal kiiremas korras ära kaob, sest eks ta ole selle nohu pärast ka tusane ja joriseb.

Aga ma nüüd lõpetan.
Olge tublid :)
Leanika

reede, 26. veebruar 2016

Natuke streigist, natuke küüslaugust, natuke lollidest rekkajuhtidest ja natuke sellest et sõdurid röövivad internetti


Üleeile oli pojal streigi päev - ei maganud ta päeva jooksul silma täitki. Alles õhtul kell pool 8 saime ta magama. Terve päeva jorras. Vahepeal õnnestus magama saada, aga ainult paariks minuiks. Selle eest öösel magas ta nagu vana rahu ise. 


Eile oleksin pidanud kella kaheks kooli minema, aga ei jätsin minemata, sest olen haige. Köha, nohu ja eile aevastasin vahet pidamata. Sellepärast otsustasingi, et pole mul mõtet minna sinna kooli end piinama ja teisi nakatama. 

Tulime siis emaga kella kahese rongiga maale. Õnneks poja magas terve rongitee ilusti :) 
Koju sõites juhtus saime ikka korraliku shoki osaliseks, sest elu käis meil kõigil silme eest läbi. 

Mägikülast veetakse hetkel metsa välja ning Mõndavere tee peal kurvis tuli meile keset teed vastu rekka. Eks ehmatus oli suur, rekka juht tõmbas järsult natuke kõrvale, aga tee on mega kitsas siiski. Nägin kuidas rekka käru tagumine ots hakkas meile juba ette keerama, tundsin kuidas meie autogi juba uisutas tee peal, Õnneks millimeetrites oli asi ning rekka ei puutunud meie auto külge. Aga teiselt poolt aga meie peegel käis vastu tee ääres olevat posti. 

Igal juhul need rekkajuhid on ikka parajad nahhaalid. Mina olen selles samas kurvis alati mega ettevaatlik, sest tegu on pimeda kurviga ning mulle on tulnud ennegi seal autosid vastu. Ning olgem ausad, kurvis hoia ikka enda sõidusuunda!! ma ei taha teadagi mis oleks juhtunud, kui see reka oleks oma tagumise otsaga meile sisse sõitnud. Sest poja oli mul ju turvatooliga just vasakul pool. Ehmatus on korralik, aga õnneks oleme toibunud sellest.

Lasin isal eile endale kummeliteed osta ning kodus hakkaski minu ravimine pihta. Tegin endale kummelitted ja kõrvale sõin küüslauku. Et küüslauk paremini alla läheks, siis tükeldasin selle tavalise võileiva peale. Ööseks panin endale aga salli kaela, et kael kogu aeg soojas oleks. 

Kodus muidugi tekitas minus nördimust see, et internetti njetu. Aga ma arvan, et selles saan süüdistada vaid sõjaväelasi. Sest isegi mu telefon läks lolliks. Ees seisis vaid kiri, et "Ainult hädaabikõned", kuigi levipugad töiesti eksisteerisid. Kui helistada püüdin, tuli ette kiri "Pole registreeritud võrgus". No aitäh. 
Selle eest täna pole enam sõdureid ning täna on nett suurepärane! Eks kui nad siin on, siis nad oma mingite mastidega segavad kõik ära. Sest eile ei näinud me isegi tv3e. Teised kanalid olid olemas, aga mida polnud, oli tv3. 

Sain poja eile umbes kella 8 aeg magama ning kuna ma haigusest olin mega väsinud, siis otsustasin isegi minna varem tudule. Kella 12 aeg ärkas ta üles, andsin süüa ja passisin temaga kolmveerand 2ni üleval. Enne 4ja oli ta juba jälle üleval. Ja nii hakkas tal vaiksel see unestreik jälle pihta. Umbes 5e aeg võtsin ta endale kaissu ja magasime kuueni. Siis jälle söötsin ja siis võttis ema ta enda sülle, niiet sain ise jälle mingi tunnikese tududa. 
Ja ega ta tänagi muudkui streigib. Pool 12 käis emps temaga õues, jäi magama 40 min magas ja nüüd jälle luugid lahti. Praegu on ta minu kõrval teki peal, õnneks ta ei jorise, vaid lihtsalt on rahulikult omaette, aga siiski ta muudkui haigutab aga magama ei jää. Kui omale sülle ta võta ja pea enda rinnale panen, siis jääb ta palks magama, aga nagu voodisse panen, siis paar minutit ja ta on üleval. 

Aga noh, olen sellega juba harjunud. 
Õnneks hommikul oli juba küüslaugu mõju tunda ning nohu on minnul peaaegu kadunud. Täna jõin jälle teed ja sõin küüslauku. Hiljem kindlasti uuesti, sest küüslauk tõesti ravib ja mulle ta tegelikult isegi maitseb. :D

Nii, aga nüüd jäi poja magama niiet ma kasutan juhust ning koristan natuke ja toimetan omi toimetusi. Teie olge aga tublid edasi!
Tsau,
Leanika


kolmapäev, 24. veebruar 2016

Meie kolmenädalane poja :)

Eile õhtul sain poja kell pool 8 magama. Rääkisin siis Henriga telefonis pool tundi ja kell 9 läksin ise ka magama. 

Pool 11 ärkas Karl Hendrik üles. Andsin talle süüa. Samal ajal kuulsin kuidas üleval korteris käis jube vene mutikeste mölin. Eelmine nädalavahetus mögisesid nad lausa kella viieni. 

Õnneks poja sõi kähku kõhu täis ja jäi uuesti tudile. Ise sain ka kell 11 jälle magama. 
Siis ärkas ta kell pool 2. Vene mutikeste möla ei olnud lakanud, vaid isegi natuke kõvemaks ja agressiivsemaks muutunud. Ema veel ütles, et need lähevad varsti veel kaklema. :D
Mina ei lasknud end neist häirida, söötsin pojal kõhu täis ja peale kella 2e saime jälle uuesti magama. 

Siis ärkasime pool 6, tibu jälle sõi, aga magama ei tahtnud enam jääda. eks ta oli niigi öösel tublisti maganud. Kell 7:45 umbes jäi ta korraks uuesti magama, aga pool 9 oli ta jälle plaks üleval. Nüüd hetk tagasi sain ta korraks oma rinnal magama. 

Panin ta voodisse, natuke magas ja kohe ärkas üles. Tundub, et tal on uni, aga ei taha kuidagi millegi pärast tudule jääda. Korraks paneb silmad kinni, jätab mulje, et nüüd magab, aga paari minuti möödudes on uuesti tal silmad lahti ja joriseb. :D

Aga kui päris aus olla, siis ega Karl hendrik eriline jonnine ja või kisakõri polegi. Alati kui jonn lahti läheb, siis üritan võimalikult kiiretsi ära fikseerida, miks ta jonnib. Kas mähe on märg, kõht tühi, gaasid või halb asend. Kui jorina põhjust ei tea, siis võtan ta lihtsalt sülle ja panen ta pea end rinnale - siis jääb ta kiiresti tasa. :)

Sain eile ta teki ka valmis, täpselt kolm lõngarulli kulus. Nagu täpipealt realõpus sai lõng otsa. :D Tekk on hetkel selline väiksem, kui ta kasvab, siis saan suuremaks heegeldada. :)

Täna sai ta meil siis kolme nädalaseks - suur poiss juba. :)
Järgmine kolmapäev on ta juba nelja nädalane ja järgmine neljapäev juba ühe kuune. :)
Aeg lendab ikka tohutult. 

Aja lendamisega seoses - meil saab Henri homme juba 1 aasta ja 4 kuud. Mõne arvates on kindlasti see uskumatu, et me nii kaua oleme vastu pidanud, aga samas kõikidest tülidest hoolimata, oleme jäänud üksteise kõrvale. Eks suhetes ongi paratamatult eriarvamusi ja erimeelsusi; ning tahes tahtmata oleme me mõlemad Henriga väga jäärapäised ning üritame oma arvamust läbi suruda. Konsensusele jõuame tegelikult aga haru harva. :D

Aga ma nüüd lõpetan, ema kohutused ootavad. 
Ilusat vabariigi aastapäeva ja olge tublid!
Leanika
 

teisipäev, 23. veebruar 2016

Esimene koolipäev lapsehoolduspuhkusel olles

Nagu eile lubasin, siis kirjutan Teile oma tänasest koolipäevast.

Informaatika hakkas kell 12:00. Hakkasime emaga veerand 12 bussile jalutama, kell 11:35 jõudsime TTÜ peamajja, kus ootas meid mu kursakaaslane Stiina. Koos temaga liikusime siis Infotehnoloogia majja jõudsime umbes 11:50 tunni ukse taha, õnneks seal olid diivanid.

Õpetaja muidugi hilines. Niiet mu kursakaaslased said vaadata ka lapse üle. :)
Kui õppejõud tuli, jätsin siis ema koos lapsega ukse taha diivanitele.

Informaatika tund oli küll paras pähkel - õppisime excelit ja see on nagu sääsest elevandi tegema, ausõna. Liiga palju keerulisi asju, kuigi saaks ju tegelikutl palju lihtsamalt. Tund pidi kestma 14:15ni. Kell 13:45 aga helistas mulle mu õde. Panin kõne kinni, aga ta helistas uuesti. Panin uuesti kinni. Siis saatis juba smsi, et laps nutab ja et ema tahab et ma välja läheksin.

Kobisin siis ruttu ukse taha. Hämmastav on see, et klassi polnud küll lapse nuttu kuulda. Minu süles oli ta rahulik, aga nagu ta diivnile korra panin, hakkas ta nutma. Siis käisin wc-s ja vahetasin tal mähku ära. Nuttu ikka ei jätnud, siis läksin klassi ja võtsin oma asjad ja lahkusin varem tunnist.

Andsin lapsele süüa ja rahustasin teda. Ega jonni ta ikka jätta ei tahtnud. Hakkasime siis koju liikuma, aga isegi turvatoolis ta nutmist ei jätnud. Siis pidin ta sülle võtma ja süles tassima, sest siis jäi ta rahulikuks ja tudule.

Kaks tundi koolis ja see väsitas ära, aga midagi pole teha. Poiss pidas tegelikult niigi kaua vastu, sest ta tudus enam-vähem 2 ja pool tundi. Eks jonnima hakkas ta seetõttu et palav oli.
Aga hakkama saime.

Neljapäeval lähen jälle kooli, aga pole kindel, kas võtan siis ema ja lapse kooli kaasa. Tahaksin võtta, sest sis saan talle ju vajadusel süüa käia andmas, aga samas, nii halb on ju kui ta suures koolis nutab ja tunda end abituna, sest see tunne kui ei suuda tema nutu vastu midagi teha, on ju ka kohutav.

Järgmisel teisipäeval ma kooli ei lähe, sest peame poisiga perearstile minema, süsti tegema. :)
Hetkel pisike magab rahulikku und, vahepeal piiksub läbi une - see on mega armas ja südant soojendav. Ta kasvab ka tegelikult meeletu kiirusega, sest ta on päris raske juba. Ootan juba huviga teisipäevast arstile minekut, sest siis saame ju teada palju ta juba kaalub. :)


Aga ma praegu lõpetan, sest kasutan juhust et laps magab ja lähen söön kõhu täis. :)

PS: Muideks, kui keegi soovib Avoni kolmadast kataloogist (selle leiate Avoni kodulehelt) midagi tellida, siis võite mulle teada anda, sest teen teisipäeval tellimuse. :)

Olge tublid ja armsad!
Leanika






esmaspäev, 22. veebruar 2016

Lapsehoolduspuhkus koolis

Kindlasti teid huvitab, kuidas mul koolis/kooliga läheb?

Võtsin endale akadeemilise lapsehoolduspuhkuse, kuid selle kõrvalt võtsin endale sel semestril siiski kaks ainet - Informaatika II ja Dünaamika.
Sellega seoses pean koolis käima ainult teisipäeviti ja neljapäeviti.

Täna algas koolis juba neljas nädal, aga mina ole siiani kooli jõudnud, kuid homme kavatsen minna.
Eks natuke raske saab olema, aga ma arvan, et saan hakkama. :)

Kuhu ma lapse panen? - kindlasti painab teid see küsimus. Aga eile tuli mu ema linna ja arvatavasti teen nii, et söödan kodus lapsel kõhu täis, üritan ta magama panna ja siis võtan ema ja lapse kooli kaasa. Koolis ju diivaneid koridoride peal palju ja lasen neil end kaks tundi oodata. Kui lapsel midagi on, siis tulen lihtsalt tunnist ära. Aga usun, et kui me juba bussiga kooli lähme, siis jääb ta sügavasse unne ja magab rahulikult paar tundi nagu tavaliselt. :)
Plaan on hea, aga eks teostust näeme alles homme.

A, muideks, kolime siiski Tallinnast ära tagasi maale. 1. aprillil lõppeb üürileping ja pikendama ma seda ei hakka. Kuna ma pean aint kahel päeval koolis käima, siis pole mul mõtet ju selle kahe päeva pärast Tallinnas elada ja maksta sellist üüratut üürisummat + kommunaale. tegelikult ju tühja maksmine.

Hakkame lihtsalt aprillist teisipäeviti ja neljapäeviti rongiga koolis käima, niiet ei tohiks hullu olla.
Sügisel on plaan mul minna TTÜ pereühiselamusse elama - olen kohataotluse järjekorras juba oktoobrist saadik tegelikult. Varem kahjuks sinna ei saa, sest alles aasta alguses hakati seal tegema remonti, mis pidi sügiseks valmis saama. Seega on lootust, et saame sügisel pereühiselamusse. :)

Kindlasti huvitab teid ka see, et mis saab ülejäänud kuuest ainest, mis on tegelikult mulle sel semestril ette nähtud? - Saan need ära teha järgnevate nelja semestri jooksul, vajab küll rohkem pingutamist, aga selle eest saan ma ju praegusel semestril enamus aja lapsega olla - nii nagu tegelikult üks ema peabki olema.

Eks minu selle semestri esimesest koolipäevast saan ma juba homme lähemalt kirjutada. :)
Leanika


pühapäev, 21. veebruar 2016

Natuke meist kolmest. :)

Nonii, kuni reedeni olime maal. Seal oli elu nagu ikka, selline vaikne. Käisime lapsega neljapäeva hommikul taas õues jalutamas vankriga - 15 minutit, kuna rohkem ei tahtnud sellise külma ilmaga õues lapsega olla. Aga värsket õhku saab ta tegelikult tihemini, sest jalutame ju linnas bussile ja rongile ning turvahällis jääb Karl Hendrik ideaalselt magama. Seega ka autosõidud on tema lemmikud. Minuga oli väiksena see lugu, et mina jäin autosõidul alati magama ja siis mu vanemad käisidki minu magama panekuks ringi sõitmas, aga nagu auto seisu jäi, siis olid minul plaks silmad lahti ja mina ärkasin. Õnneks Karl Hendrikuga seda muret pole. :D

Tulime reedel linna, sest Henri pidi laupäeval minema sadamasse töökaaslasele laeva vastu, et saada tema käest metrookaart, kuna Henri ise läks täna Rootsi.
Kui reedel linna tulime, siis läksime Ülemistel maha ja käisime Ülemistel shoppamas - sain endale üle pika aja taas mõne uue hilbu osta.

Eile hommikul käis siis Henri sadamas, mina nii kaua sain kodus koristada, sest poiss magas. Peale lõunat käisime Kadaka Säästumarketis ja Konsumis, et Henrile Rootsi söögikraami kaasa osta. Kui koju jõudsime, siis Henril tuli vist hellushoog peale ning hakkas mulle romantilist õhtusööki tegema.
Ei lubanud ta mul isegi kööki piiluma minna, ütles, et pean teises toas olema. :D
Üllatas ta mind siis südamekujulise kanafileega. :) Koos praetud juurikate, peekoni ja dipikastmega. :P



Aga patustasin ka eile - jõin Fantat ning sellele järgnesid ka täna tagajärjed - lapsel gaasid. Terve päeva ta ainult nuttis ja röökis, ainus hetk kui ta tasa jäi oli siis, kui talle rinda andsin. Ja nii ta pool päeva mul rinna otsas istuski. Vahepeal käi tissi otsas tukkuma ja kui ma ta enda voodisse panin, tegi plaks silmad lahti ja hakkas nutma. Alles kell pool neli sain ta magama.
Kell veerand viis läks Henri kodust minema, bussile ja siis laevale. Siis ärkas korra laps ka üles, andsin talle rinda ja siis magas ta edasi. Nüüd kell pool 7 ärkas ta uuesti, andsin jälle rinda ja nüüd magab ta jälle rahulikult.

Nii ja nüüd räägin veel sellest mis täna juhtus. Kui Henri oli kodust ära läinud, siis kella viie aeg helistas mulle mu ema, võtsin kõne vastu, aga mitte midagi polnud kuulda. Helistas veel kord, ikka ei kuulnud. Siis helistasin isale, et küsida, et mis värk on. Isa teatas mulle aga et ema on Tallinnas. Mina olin jumala shokis - ema telefon katki, midagi pole kuulda, smse ta lugeda ei oska ja ta on Tallinnas ja ta ei oska ju täpselt mu koduni tulla. Oi see tekitas minus paanika. Ta helistas mulle mitmeid kordi, aga midagi polnud teha, mitte midagi polnud kuulda. Kuna Henri õde tõi Henri venna ka täna laevale, siis helistasin Meritile ja uurisin kas ta veel linnas ja siis küsisin kas ta saaks äkki minu juurde tulla, mõtlesin et lähen koos temaga ema otsima, sest ma ei tahtnud ju pojaga jala küll kuskile kondama minna.

Õnneks pool kuus helistas mulle lauatelefoni nr, võtsin vastu ja ema ütles, et ta on Maxima ees. Läksin talle sinna siis vastu. Ta oli proovinud mulle juba rongis helistada, aga telefon ei funganud. Oli küsinud inimestelt et kas nad saaks helistamiseks telefoni laenata, aga see on ju Tallinn - keegi ei aita. Lõpuks läks ta Maxima apteeki ja küsis apteekrilt ja apteeker oli nii lahke ja aitas ema hädast välja.
Samal ajal jõudis ka Merit minu juurde, käis korra toas ja vaatas last ja rääkisime mõne sõna juttu ka.
Nüüd ma naudin aega, kui laps veel magab. :)
Niiet olge tublid ja musid!
Leanika




teisipäev, 16. veebruar 2016

Venitusarmid ja kaal

VENITUSARMID

Juba raseduse aeg hirmutati mind suurte ja koledate venitusarmidega, öeldi, et mul nagunii pole neist pääsu. Mina muidugi lohutasin end mõttega, et minu emal venitusarme polnud ja lootsin, et minul ka neid ei tule. Ja ega raseduse aeg minu kõhul polnudki mingeid arme.

Puusadele tulid mõned lillad triibukesed. Ohtrasti tuli neid triibukesi aga minu jalgade sisekülgedele. kõige rohkem läksidki rasedusega paksemad just mu jalad, mis tähendab, et varsti pean ma hakkama kõvasti jalgadele trenni tegema. Samas, ega ma ju raseduse aeg "laisk" polnud, sest kooli vahet pidin ma kogu aeg "jooksma", aga paratamatult tuli kaalu mul tohutult juurde.

Venitusarme tuli ka paratamatult mu rindadele, aga ega needki ei saa ju kedagi häirida, sest rinnad paljalt ma ju kuskil ei käi, niiet keegi ju neid ei näegi. ;D
Nüüd peale sünnitust, ega ma kõhu pealt päris ilma armideta jäänud, aga neid on minimaalselt kõhu all osas, niiet midagi hullu pole.

Kindlasti tasub mainimist, et kui isegi oleks mul neid arme palju, siis ega ma häbi nende pärast ei tunneks, sest kõige peamine on siiski mu väike armas terve poeg!

KAAL

Viimane kord kui ma ämmaemanda juures käisin (26. jaanuar) ehk siis 8 päeva enne sünnitust kaalusin ma 72,4 kg. Nüüd täna, 13 päeva pärast sünnitust kaalun ma kodu kaalu järgi 62,7. Ja raseduse alguses kaalusin ma mingi 54 kg. ega see kaal ka mind üldsegi ei heiduta ega kurvaks tee, sest ma olen oma kehaga täitsa rahul. tean, et see kaal läheb veel väiksemaks aja pikku ning varsti saan hakata ka trenni tegema, et uuesti vormi saada.

Raseduse aeg läksin ma isegi näost paksuks, aga nüüd on nägu tagasi kõhnaks tõmbunud.
Söögiisudest ma vist ei hakkaks rääkimagi. Kui raseduse aeg sõin ma nagu segane, siis praegu pole mul üldse isu. Ma söön lausa vägisi, sest pean ju lapse pärast sööma, et ta ikka kõik vajaliku rinnapiimast kätte saaks.

Vot nii, poiss saab homme juba kahe nädalaseks. Viimased ööd on ta väga rahulikult lasknud magada, eks see ole tingitud sellest, et ta päeval saab palju üleval ka olla.
Hetkel oleme maal, ema käis temaga täna õues 15 minutit vankriga jalutamas ka. Õues tuleb poisil mega hea uni. :) Ilm on ka täna õnneks ilus ja päikseline. :)

Võib-olla hiljem kirjutan veel,
seniks olge tublid ja musid!
Leanika




pühapäev, 14. veebruar 2016

Aeg lendab :)

Lapsevanemaks olemine toob paratamatult kaasa selle, et mul pole lihtsalt aega. Mul pole olnud aega isegi viimastel päevadel arvutis käia. Sest pisike Karl Hendrik vajab palju hoolt, tähelepanu ja aega. :) Aga panin kirja enam vähem, meie viimase nädala tegemised. :) Aeg lendab ja täna on juba poiss 11 päevane <3

Tänaseks oleme kodus olnud juba üle nädala aja.
Pühapäeval (7. veebruar) käisid meil esimesed külalised - mu ema ja õde Annika. Tasub mainimist, et mu emal oli 1. veebruaril sünnipäev, Karl Hendrik sündis 3. veebruaril ning mu õel oli 6. veebruaril sünnipäev. :)
Pühapäeva õhtul läksime Meritiga maale, et teised ka näeksid meie poisiklutti. Esmaspäeval käisime Kuusalu vallavalitsuses lapsele nime panemas.

Esialgu tahtsin panna lapsele kolm nime Karl Hendrik Gustav. See nimi on mul juba väga väga palju aastaid peas olnud. Kindlasti tekib teil küsimus, et miks kolm nime? Tahtsin kolme nime sest mu vanaemal oli ka kolm nime (Ilse Renate Katariine) :)
Kui nime läksime panema, siis kirjutasin avaldusele ka just need kolm nime (Karl Hendrik Gustav), aga tädike kellele me avaldust esitasime, ütles, et mõtleksime veel järele, kas tahame panna nii pika nime, kuna lapsel endal läheb tulevikus raskeks. Vaatasime Henriga üksteisele otsa ja siis otsustasimegi, et paneme siis Karl Hendrik Vetka.

Kindlasti paljudel on tekkinud küsimus, et lapsele tuli minu perekonnanimi. See oli minu kindel soov, sest tahan, et Vetka nimi edasi kanduks. Mul on ju kaks õde ja üks vend. Õdedel on lapsed, aga neil on ju isade perekonnanimed ja vennal lapsi pole, niiet pole kedagi kelle kaudu Vetka nimi edasi läheks ning sellepärast ongi meie pojal minu perekonnanimi. :)

Kui nime saime pandud, läksime Kadrinasse, Tristvere kohvikusse. Läksime näitasime Anna-Margaritale ja Kajale ka kohvikubeebit :) PS: Tristvere oli siiski esimene kohvik, kus Karl Hendrik käis. :P
Peale seda käisime Henri pere juures last näitamas. Siis läksime koju, panime asjad kokku ja Merit tõi meid linna ära.
Läksime tegelikult maale veel ühel põhjusel, nimelt tahtsime mu perearsti juures ära käia, kuid saime aja alles neljapäevaks.

Nii, kui linna jõudsime, siis tulid meile külla Karolina ja Tuuli-Maria. No näost oli näha, et neil läks küll nunnumeeter täitsa põhja. :D Pisike oli küll pikast autosõidust veidi rahutu, kuid tädid talle siiski meeldisid. Tuuli-Maria kirjutas ise meile ka luuletuse, JA SEE OLI NIIIIIIINIII ARMAS! <3
Issi annab lapsele rohtu

Teisipäeval käis meil külas Melanie, noh ega ka tema nunnumeeter kuskile peatuma ei jäänud. :D
Kolmapäeval käisime Rocca Al Mares ja ostsime beebsule vanni. Peale Rocca Al Mares käiku panime asjad kokku ja läksime rongile ja maale.

Neljapäeval läksime arstile. Kui sündides kaalus Karl Hendrik 3324 g, haiglast koju saades (6. veebruar) kaalus ta 3214 g, siis neljapäeval (11. veebruaril kaalus ta juba 3580 g ning Konist ütles, et ta on ilusti kaalust juurde võtnud. Arst kirjutas talle siiski välja kaks rohtu. Kuna piimast on beebil keel valkjas, siis peame talle andma ühte geeli kaks korda päevas, mis võtab selle ära. Ja siis kaks korda päevas peame veel silmatilkasid ka talle panema, et silmad rähmas poleks.

Õhtul käisime Tapal, Vennol, Hanna-Liisal ja nende pisikesel Karl-Kristjanil külas. No tegelikult Karl-Kristjan pole enam midagi nii pisike, päris pirakas poisu juba :)
Reedel käisime Rakveres shoppamas ja siis käisime veel Kadrinas Meie poes Tiinale last näitamas ja siis Grossis Piretile näitamas. Kõigi sõnul on laps täitsa isa nägu. :)
Reede õhtul tulime rongiga tagasi linna ära, enne seda käisime Cärolinile ja Cetrinile titat näitamas.
Eile tuli Cärolin ise meile külla, vaatasime telkut ja imetlesime last. :D

Ühe korra on siis Karl Hendrik juba tissistreiki teinud - mitu tundi lihtsalt jonnis ja rinnast kinni ei võtnud. Need tunnid tundsin end väga abituna, sest ei osanud ju ma teda mitte kuidagi lohutada.
Enamasti magab ta ilusti mitu tundi öösel, korra sööb ja magab edasi. Eile päeval oli ta väga palju üleval ja sõi ka megalt, mõtlesin, et siis peaks tulema rahulik öö, aga tutkitki. ka öösel oli ta enamus aja üleval ja tahtis iga natukese aja tagant süüa saada.

PS: Just vahetasime poisil mähkud ja avastasin, et nabakönt on ära tulnud. :)


Täna on sõbrapäev. Võitsin muideks elus esimest korda FB-s Vapiano loosis. Saaksin kaaslasega täna minna tasuta pitsat sööma Hobujaama Vapianosse, aga me veel Henriga mõtleme, kas lähme. Võib-olla õhtu poole käime isegi.

Igal juhul soovin teile kõigile imelist sõbrapäev ja kannatlikku meelt, minu uue postituse ootamisel!
Olge tublid ja musid!
Leanika



kolmapäev, 10. veebruar 2016

Meie pisikese Karl Hendriku sünnilugu ehk siis lühiülevaade sünnitusest

Viimane kõhuga pilt haiglas. :)
Pole nii kaua kirjutanud - põhjust Te ilmselt teate isegi - eelmisel kolmapäeval, 3. veebruaril sündis meie armas Karl Hendrik.
Esmaspäeval käisin veel rõõmsalt koolis ning plaanisin tegelikult ka teisipäeval minna, kuid õnneks Henri ütles, et ära hakka minema, kuna ilm oli kehv ja ma tundsin end ise ka päris väsinult.

Päeva aeg hakkasin tundma alaseljas valu. Aga ei teinud esialgu eriti sellest välja, olin voodis pikali ja mõtlesin, et küll üle läheb.
Kella nelja aeg käisin veel vannis, et seljavalu leevendada, kuid peale vannis käiku tundsin end et seljavalu on hullemaks läinud. Umbes kella 18:00 aeg avastasin ma alles, et see seljavalu käib iga mingi aja tagant - mõõtsin siis ära, et 7 minuti tagant tuli see jube valu mu alaselga.

Ei osanud ise midagi arvata ningmõtlesin, et kirjutan Hanna-Liisale. Tema muidugi kohe ütles, et läheksin haiglasse. Kell 19:30 istusimegi koos Henriga bussile ja sõitsime Ida-Tallinna Keskhaigla. Valu vahepeal oli süvenenud. Kui vastuvõtu laua taha jõudsin, siis hakkas seal pihta paras koomika. Ma ei osanud mitte kuidagi olla, viskasin oma rasedakaardi lauale ja ütlesin (ise naerdes) "Rase". Tädike vaatas imelikult otsa ja nagu ootas minult rohkemat, mina ei suutnud aga midagi muud öelda, siis võttis Henri mu kõne üle ja selgitas, et mul iga 7 minuti tagant alaseljavalu. Mina ise millegi pärast ikka naersin ja tundsin end lõbusalt.

Tädike küsis minult siis, et kas ma arvan, et hakkan sünnitama. Ma muidugi ütlesin, et arvatavasti. Siis tema ütles sellepeale, et kui mul nii lõbus on ja kui ma naeran siis tema küll eriti ei usu et ma sünnitama hakkan, aga võttis mu siiski vastu. Läksin teise ruumi, kus tehti mulle KTG-d ja kontrolliti avatust. Selleks hetkeks oli avanenud juba 3 cm ning valu sagedus oli iga 5,5 minuti tagant. Mind viidi üle sünnitustuppa. Henri läks aga koju haiglakoti järgi, sest algul me kohe seda kaasa ei hakanud võtma. Kella 23:00ks jõudis ta tagasi haiglasse. Vahepeal rääkisin telefonis Karolinaga, ise endiselt väga lõbus. Karolina veel ütles, et üldse pole tunnet et ma sünnitama hakkan, sest ma naersin ja olin lõbusas tujus. :D

Umbes kella ühe aeg öösel jäi Henri tugitoolis magama. Mina üritasin ka pikutada, aga kuna valu oli päris sage ja tugev, oli mul suhteliselt raske seda teha. Käisin kõnidisin vahepeal mööda sünnitustuba ringi, sest see leevendas tsipakene valu. Aga mingi hetk oli ma juba nii väsinud, et ma ei jaksanud enam ringi ka liikuda. Tahtsin vaid magada. kella kahe aeg oli aga valu juba nii tugev, et ma äratasin Henri üles ja palusin, et ta läheks küsiks arstilt midagi seljavalu leevendamiseks. EII, mulle ei antud valuvaigistit, vaid mulle toodi soojakott seljale. Noh jah, Henri asetas selle mu seljale ja natukene see tõesti leevendas mu valu. Henri jäi uuesti magama Kell kolm aga ma ei jaksanud enam ja ajasin jälle Henri üles, siis olin juba meeleheitel nende valude pärast ja saatsin ta uuesti arsti juurde, et ta küsiks mulle midagi seljavalule. Ämmaemand tuli ja pani KTG jälle mulle külge. Soojakotti käis ka vahepeal soojendamas ning tõi mulle naerugaasi. Valud oli metsikud ning iga paari minuti tagant ning avatust oli 6 cm. Ahmisin endale seda naerugaasi sisse, iga kord kui valu tuli. Vahepeal ütlesin henrile, et ta ütleks, kui numbrid kõrgeks lähevad (siis tuleb valu), sest ma ise kippusin tukkuma jääma ja siis magasin selle valu tuleku hetke maha ja ei jõudnud naerugaasi sisse hingata.
Karjusin meeletult, endal kõrvus siiani see enda karjumise hääl.

Kartsin tegelikult enne sünnitust kõige rohkem, et ma hakkan Henrit sõimama ja kuna ta on selline "hella"hingega siis kartsin, et ta hakkab mulle vastu lahmima. Aga lõppkokkuvõttes, ma ei suhelnudki temaga põhimõtteliselt, mul polnud aegagi, Henri oli terve aja mu kõrval nagu abitu linnuke, üritas mind vahepeal rahustada.

Mingi hetk oli siis juba täisavatus, valud olid meeletud, ämmaemand käis vahepeal ära, mina aga tundsin, et vaikselt nagu hakkab midagi tulema. Siis hakkas pressimine pihta. Kõige pealt pea, siis peale teist pressi küsisin meeleheitlikult ämmaemandalt, et kaua veel? Siis ta ütles mulle, et ta ei tea, et võib-olla ongi järgise pressiga tita väljas. See andis mulle nii palju enesekindlust ja motivatsiooni et ma lihtsalt võtsin kogu oma jõu kokku ja pressisin ta välja.  Ma tegelikult ei jaksanud, aga ma lihtsalt ootasin selle jubeda seljavalu lõppu. see tunne kui ta välja tuli, oli puhas kergendus. Karl Hendrik sündis siis 3. veebruaril kell 5:18. Beebsu asetati mu rinnale ja ma armusin hetkega. Ta on kõige armsam beebi üldse. See tunne oli imeline, kui ta mu kõhul oli. Henri lõikas läbi nabanööri. Siis näidata mulle, et beebsu nabanööri oli juba kergelt sõlmes ning öeldi, et laps tuli õigel ajal välja.
Mind natukene õmmeldi, aga see ei olnud midagi hullu. Siis aga uuris ämmaemand, et millal veed mul ära tulid, seda ma ei osanud aga öelda, sest otseselt mul midagi korraga ära ei tulnud. Siis pandi, et umbes kell 2 tulid ära.

Siis viidi mind ühispalatisse, kus Henri natukest aega oli mu kõrval ja siis saadeti ta koju. Mina aga mässasin pisikesega ning üritasin talle rinda anda. Õhtul viidi mind üle ema ja lapse palatisse. Minu suureks kurvastuseks, aga Henrit minu juurde neil päevil ei lastud, sest gripilainete tõttu on ITK-s külastuskeeld ning isa lastakse ainult perepalatisse.

Mul oli sünnituse aeg kõrge palavik ning selle tõttu oli pisikesel nabaväädipõletiku näitajad. Esimesel päeval oli 1%, teisel päeval aga 6% (norm protsent pidi olema 5%, aga mitte kõrgem) Pidin algul reedel (5. veebruaril) välja saama, juhul kui see 6% langeb. Reedeks oli ta langenud küll normi, aga igaks juhuks hoiti siiski laupäevani mind haiglas, et olla täiesti kindlad et see protsent veel langeb.
Laupäevaks oli protsent ilusti langenud 2,9 peale ning saime koju. :)


Nimi: Karl Hendrik Vetka
Sündis: 3. veebruar 2016 5:18
Sünnikaal: 3324 g 
Pikkus: 49 cm

Täna õhtul või homme siis üritan kirjutada meie kodus veedetud ajast. :)

Õnnelik emme,
Leanika