pühapäev, 31. jaanuar 2016

Siis kui Su ukse taga seisab mees koos lilledega

Henri pidi tegelikult jõudma eile (laupäeval) Eestisse. Kui Rootsis oli, siis rääkis veel, et reede lõuna aeg tuleb mulle ukse taha kuller ja toob mulle üllatuse.

Kui reede lõunal siis uksekell käis ja ukse avasin, siis seisis seal hoopis Henri koos roosidega.
Vot see oligi tegelikult tema üllatus. :3
Tõi siis mulle neli roosi, Milky Way ja Marsi šokolaadi (mis praeguseks hetkeks on peaaegu et otsas) ja siis veel kinkis ta sellise asja nagu Kontaktivaba meditsiinilise infrapunatermomeetri.

Raudselt, teil kes te seda praegu lugesite, on hetkel peas küsimus "MIS ASJA?"
Haha, jah, see on siis selline niiöelda kraadiklaas millega saad mõõta temperatuuri ilma, et peaksid sellele asjale vastu minema. Ehk siis suunad selle aparaadi näiteks veele vannis (1-5 cm kaugusele) ja siis ta näitab ära mitme kraadine on seal vannis olev vesi. Või siis suunad selle enda peale ja siis ta näitab milline on Su pea temperatuur. :D
Vot tak.

Kuna Henri jõudis reedel, siis tegemine ka tavapärasest midagi paremat süüa. Seekord tegime siis kanafileetükke juustuga, ahjukartuleid, tomati-kurgi-paprika salatit ning dipikastet. Väga hea, lihtne ja maitsev toit. :P



Õhtul tegi Henri veel täidetud paprikat. Ta on alati tahtnud seda teha ja proovida ja seekord siis ta seda tegigi. Lõikas paprika pealt lahti, tegi seest tühjaks. Pani kõige pealt sisse juustu, siis pani ahju, kuni juust sulas. Siis praadis ta väikseid lihatükke, lisas need sinna, siis pani veel sulajuustu ning kõige lõpus lisas peale toore muna. Ja valmis sai see siis, kui muna oli küpsenud. Talle hakkas see nii väga maitsema, et ta tegi seda eile ka veel. Aga eile tegi ta seda hakklihaga, siis maitsesin mina ka, ja ka mulle maitses. :P

Reede õhtul siis vaatasime veel koos arvutist filmi "1944". :) Käisime aasta tagasi seda koos Kadrina valla raamatukogus vaatamas koos mu vanematega. Film üks meie lemmikuid. :P

Eile möödus päev kuidagi vaikselt. Õhtul alles läks põnevamaks, kui tv3-st koos filmi "Tööpüha" vaatasime. Tegemist oli teleesilinastusega ja tõsiselt hea filmiga.

Eile oli ka mul 40+0 nädalat ehk siis ametlikult see kuldne kesktee ning tähtaeg. Aga ei, beebsu ei tulnud välja. :D Arvan, et tal on minu kõhus hea mugav olla, sest kui ta sünnib, siis ega ta ei saa kuskilt šokolaadi, burxi, jäätist või kummikomme. :D Okei, tegelikult homsest hakkab ju veebruar ja ma otsustasin, et üritan nüüd taas tervislikumalt toituda - ehk ütlen EI burxile, kummikommidele, krõpsudele jne. Eks näis, kas vastu pean, aga samas, kui ma endale mingi kindla eesmärgi olen püstitanud, siis ma ka pean seda. :)

Täna hommikul ma pakun et umbes kella kaheksa aeg, Henri ütles mulle et "ma lähen teen kohvi" ja siis ma mingi võtsin talt ümbertkinni ja ütlesin "mhm" ja siis vajusime uuesti magama, hahahahhaa, ja siis ärkasime alles kell 9:30. Samal ajal nägin unes mingi et ütlesin Henrile "kuule külmkapis on kohvikoort ka" ja siis kui üles ärkasime ja ta kohvi tegema läks siis ütlesin talle seda präiselt ka, sest ta vist ise polnud tegelikult märganud et meil kohvikoort ka on. :D
Mina pole tänasega juba kuu aega kohvi joonud. Uhke tunne. :)

Päeva kirjutas Melanie, et tulevad Cätuga külla. Mingi tund aega olime oodanud, siis mul tuli hull burxi isu ja siis mõtlesime Henriga et käime käbe hessis ära ja kuna Melanie ja Cätu polnud veel meie poole liikuma ka hakanud, siis jõudsimegi poole tunniga hessis käidud, isegi kodus saime söödud. :D
Siis jõudsid Melanie ja Cärolin. Nendega jutustasime mingi tunnikese.

Kell muudkui liikus ja liikus ja kuna Henri peab homme hommikul kell 9 Rakveres olema, siis saatsin ta 17:45 bussile ja ta läks Balti jaama, ja sealt rongile.
Nii jäin ma üksi. üksi tegelikult täiega nukker olla aga pole hullu. Homsest tegelikult hakkab uus semester ka. Oleneb kuidas ma homme hommikul end tunnen. Kui tunnen hästi siis võib-olla lähen kooli ka, kas või paariks tunniks. Asi seegi.
Praegu mõtlen siin, et peaksin vast midagi veel süüa vaaritama ja siis seebikaid vaatama tv3playst.
Nii lähebki jälle üks päev kirja.
Homme algab juba veebruar, ühtlasin on mu emal ka homme sünnipäev. Kahju, et ma teda ei näe, aga ma ei hakanud riskima selle maale minekuga ka, sest sünnitama tulen ma ju kindlalt linna. Ja kes teab, millal see beebsu välja kavatseb tulla.

Kokkuvõte viimastest päevadest sai nüüd küll tihe ja pikk, aga ülevaate andis see kindlasti.
Olge tublid, musid ja paid!
Leanika








reede, 29. jaanuar 2016

Hõrgud kohupiimapontšikud

Leidsin üleeile facebooki lehelt Lihtsad retseptid kohupiimapallide retsepti. Tundus üli lihtne ja välja nägid pildi pealt ülimaitsvad. Nii ma siis mõtlesin, et pean tingimata proovima neid teha.
Ning täna ja eile võtsingi ette selle küpsetamise retke.

Koostisosad:
200g teralisemat ja kuivemat kohupiima, mina kasutasin OTTO kohupiima, mis Maximas maksab ainult 28 senti.
3 muna
4 sl suhkrut
umbes 12 sl jahu
0,5 tl soodat
1 tl vanillisuhkrut
natukene soola
rapsiõli

Kõigepealt vahustasin munad koos suhkruga. Siis lisasin kohupiima, soola ja vanillisuhkru ning segasin korralikult ära. Siis lisasin jahu koos soodaga ning jätkasin segamist. Muidugi kuna esialgu tundus jahu vähe olevat, siis lisasin enda ära nägemise järgi juurde seda. Siis hakkasin taignast pallikesi tegema. Esimesed viis pallikest (küpsetasin neid viie kaupa) tulid jubedad. Polnud üldse pallide moodi.

Kuna mul on hea väike pott, siis panin sinna umbes pool liitrit rapsiõli (täiesti tavalist Rimist ostetud Basic õli), kui õli keema läks, panin lusikaga taignapallid õlisse. Küpsetasin neid seal nii kaua kui nad oli kuldpruunid. Vahepeal pidin neid pöörama, sest nad paisusid nii suureks.

Kui kohupiimapontšikud valmis said, siis raputasin veel peale natuke vanillisuhkrut. Tegelikult oleks tuhksuhkur paremini sobinud, aga kahjuks seda mul kodus ei leidu hetkel.
Pontšikud tulid ülimaitsvad, nii maitsvad et ma sõin eile terve kausi täie neid ära.
Täna tegin uuesti, aga lisasin juurde rohkem suhkrut ning ühtlasi ka riivisin hulka apelsinikoort ja apelsini.
Tulemus tuli sama hea kui eile. Soovitan soojalt teilgi proovida, kui soovite tehamidagi head, kiiret, lihtsat ja odavat! :))



kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Rasedus ja väsimus

Mida lähemale jõuab beebsu sünni tähtaeg, seda väsinum ma olen. Uni ja väsimus murravad mind päeva jooksul mitu mitu korda maha.

Samas täna öösel juhtus jälle sees loll asi, et ma lihtsalt ei suutnud enam magama jääda.
Kui ma eile õhtul läksin magama umbes kell 12, siis kell pool 4 olin ma plaks üleval. Ma tundsin, et ma olen väsinud ja et ma tahan magada, aga kui ma silmad kinni panin, siis ei olnud sellest mingit tolku. Nii olin ma kella poole neljast kuni poole kaheksani lihtsalt üleval.

Algul lesisin voodis. Siis läksin arvutisse, vaatasin ühe Kirgede Tormi osa ära ja siis läksin tagasi voodisse. Kell muudkui tiksus, siis juba ootasin, et Henri ärkaks. Kui ta pool seitse veel netti polnud tulnud sis minu närv ütles üles ja helistasin talle. :D Küsisin, et kas magad, siis ta mingi jumala unise häälega ütles, et "Just ärkasin". Ja siis tuli ta netti ja rääkisime kuni poole kaheksani. Kõige enamkripeldas mu südamel see, et teadsin, et kella kümne aeg pidi tulema korteriomaniku isa jälle ja panema ühe uue pistiku ning tegema kapiukse korda. Jäin siis pool kaheksa magama ja mõtlesin, et nagunii ärkan üles enne kümmet.

Aga tutkitki. Kell 10:24 segas mu magusat und uksekell. Tegin plaks silmad lahti ja minu suust kõlasid vandesõnad. Panin kähku mingid püksid jalga ja pusa peale ning tegin ukse lahti.
Õnneks pistikupaigaldus ja kapiukse parandus kestsid ainult pool tundi. Enne lahkumist uuris korteriomaniku isa armsalt, et kuidas mul läheb ja kas pesumasin ja külmkappi töötavad ikka hästi ning siis küsis veel millal beebsu tähtaeg on. Ja kui ta ära läks soovis ta armsalt kõike head. Ja ma ei väsi kordamast, et kui mul esimese korteriomanikuga üldse ei vedanud, siis selle korteriomaniku ja tema isaga on täiega lihtsalt vedanud. Nii vastutulelikud ja sõbralikud inimesed!

Nii, kuna kõht oli natuke tühi, siis tegin endale kiirnuudleid ja sooja saia. Tegemist küll mega ebatervisliku toiduga, aga väsimuse tõttu ei jaksanud ma endale tõesti midagi paremat vaaritada.
Kella ühe aeg ronisin tagasi voodisse ja jäin magama. Ärkasin kell 14:45, rääkisin Henri ja Karolinaga juttu ja kell neli läksin poodi.

Kuna Henri jõuab laupäeval, siis mõtlesin talle midagi head küpsetada ja selle jaoks oli mul natuke asju vaja osta. :P See nagu kind of tradition, et iga kord kui ta Rootsist tuleb, siis teen ma talle midagi head süüa, sest süüa mulle meeldib teha ja kui ma saan sellega veel kellelegi rõõmu valmistada, siis on see eriti meeldiv. :)

Kella viie aeg avastasin, et minu "hommikusest" söögikorrast oli möödas juba kuus tundi ning läksin kähku kööki süüa tegema. Praadisin kaks muna, tegin soojaks kananagitsad ja praadisin ära ka eilsed ülejäänud kartulid. Juurde tegin kirsstomati ja kurgisalatit. :P Toit tuli mega maitsev, SEST... MIKS?
Sest et tühi kõht on ju kõige parem kokk. :)


Tunnike tagasi panin pesumasina tööle ja nüüd peale blogipostituse lõppu peangi pesu juba kuivama panema. :)
Isa helistas ka vahepeal mulle. Ütles mulle, et "üllatus on", ma olin nagu "whaat, mis üllatus" ja siis ütles, et kaks kitsetalle oli sündinud. :D Lol, isa ju tegelikult tahtis suveks üldse vabaneda kitse kasvatamisest, sest lihtsalt ei jõua füüsiliselt nendega enam tegeleda ja siis nüüd mingi ütles, et ei saa vist neist ikka lahti. :D Vot tak, aga kitsetalled mulle meeldivad ja kurja, meie kits sai ka enne lapsed kui mina. :D
Isa rääkis veel, kuidas ta täna Kadrinas sõitis. Teed ju mega libedad. Ütles et üle 40 km/h ei julgenudki sõita. Iga väikese vahemaa tagant oli kas keegi kraavis või olid jäljed sellest, et keegi on kraavis olnud. Noh eks see ole inimeste endi lollus ka, et nad ei oska teeoludega arvestada, sest praegusel hetkel on ka väga headest naelrehvidest vähe tolku. Sellise sulailma libeduse vastu aitab ainult külm närv ja ohutu sõidukiirus.

Aga see selleks.
Lõppkokkuvõttes, minu päevad mööduvadki enamasti nii, et ma magan paar tundi, olen paar tundi üleval, lähen uuesti paariks tunniks magama jne... Eks ma harjutan vaikselt endale sisse seda rütmi, sest kui beebsu sünnib, siis pean ma ju väga tihedalt üleval olema ja magamine on piiratud. Niiet, tegelikult on see isegi hea, et mu keha seda juba harjutab. :D
Hetkel beebsu jälle liigutab end aktiivselt, eriti meeldib talle oma pepu ja seljaga mind nügida. :)
Aga olge tublid ja musid!
Hoian teid ikka oma viimaste raseduspäevadega aktiivselt kursis. :D
Leanika. :)


JOHNSONS'i tooted ja VÄHITEKITAJAD

Eile kerkis minu blogipostitusest uus teema - KAS JOHNSONS'I TOOTED SISALDAVAD VÄHKITEKITAVAID AINEID?
Mitmed kommenteerijad kinnitasid, et sisaldavad ning sõbranna saatis ka lingi, kus on juttu sellest, et Johnsonsi tooted sisaldavad vähkitekitavaid aineid. (LINK)

Artikkel on kirjutatud eelmise (2015) aasta oktoobris.
Hakkasin asja ise nüüd täna uurima ja leidsin eelmise aasta novembri artikli, kus kinnitatakse, et Eestis müügil olevad Johnson&Johnson beebitooted EI SISALDA ohtlikke aineid ning et oktoobris levima hakanud teade ei vasta tõele. (LINK)

Võta nüüd näpust, kas sisaldavad siis või ei sisalda?
Mida nüüd uskuda emana?
Mina isiklikult ütleksin, et mida ikka karta?

Olgem ausad, kõik mis kuskil tehastes on valmistatud, sisaldab ühel või teisel määral KEEMIAT. Ning igal inimesel on asjade suhtes erinev reaktsioon. Pole küll kõige parem võrdlus, aga paljudel on laktoositalumatus, kas siis sellepärast tuleks keelustada poelettidel piima ja piimatoodete müümine? EI ju.

Täpselt nii on ka muude toodetega. Kui reklaamitakse, et Head&Shoulders on nr 1, mis aitab kõõma vastu, siis lubage valmistada pettumus - ei ole ikka küll. Võib-olla mõnele mõjub, aga tean paljusid, kellele ei mõju.

Või siis, kunagi oli ju väide, et rinnahoidjad tekitavad vähki. No öelge nüüd ausalt, paljud teist on tänu sellele rinnahoidjate kandmisest loobunud? Ei usu, et eriti paljud.
Neid haiguse- ja vähitekitajaid on paratamatult meie ümber rohkem kui me arvata oskame, aga sellepärast ei saa ju loobuda kõikidest asjadest. Samas iga firma ju reklaamib oma toodet a'la et "Meie tooted on kõige paremad"; "Meie tooted ei sisalda grammigi säilitusaineid"; jne.

Kui aga terviseamet on kindlaks teinud, et tõesti Eestis müüdavad Johnsoni tooted ei sisalda ohtlikke aineid, siis võib-olla oleks tark seda uskuda?
Samas kõik mis internetis leidub, ei vasta ju alati tõele.
Mina isiklikult vaatan neid artikleid väga skeptiliselt.
Aga igal ühel oma arvamus.

teisipäev, 26. jaanuar 2016

39+3 ehk viimane ämmaemanda visiit :)

26.01.2016 ehk 39+3
Täna öösel magasin nagu ingel - ausalt. Öösel küll korraks ärkasin ja kuulsin, et vastu rõduakent taob vihm, kuid sellest hoolimata surusin uuesti silmad kinni ja magasin rahulikult hommikuni.

Käisin pesemas ja lõunaaeg tegin - viinerikastet ja keedukartuleid. Kastme tegemine polnud mul taas eriti edukas, arvan millegi pärast, et viga on jahus. Sest just selle jahuga on mul viimased korrad kastme tegemine ebaõnnestunud. Aga ei ole hullu, süüa kõlbas toit ikkagi. Ning kuna ma ju piima ei tarbi otseselt, siis vähemalt kastmest sain ma mingi koguse piima ju enda organismi. :D

Tasub ka vist mainimist, et viimastel päevadel on mul kas nii et kõht on tühi ja pole isu või siis vastupidi, kui on isu siis pole kõht tühi. Ehk polegi tahtmist nagu süüa enam eriti. Aga see selleks.

Kella 13:15 aeg helises aga uksekell. See oli korteriomaniku isa, kes tegelikult pidi juba enne lõunat tulema pistikuid ja kapiust parandama. Tegelikult üldse ei sobinud, et ta just see kell nüüd tuli, sest 14:17 pidin ma juba bussile minema.

Ühe pistiku sai ta täielikult korda teise kohta ütles ta et peab uue ostma ja lubas homme tagasi tulla. Siis vaatas ta ka kapiust, seda tahtis ta vist täna hakata parandama, aga kuna kell oli selleks ajaks juba kaks läbi, siis ütlesin talle, et pean arstile minema ja et seda võib ka homme vaadata. Ta oli nõus ja läks minema. Siis panin kähku riidesse ja läksin ise ka bussile.

Tänu sellele et terve päev on ainult vihma ladistanud on tänavad libedad ning lörtsi ja vett täis. Kui bussile läksin siis vihastasin korralikult, sest inimesed seisid otse bussi ukse ette, üritasin neist mööda trügida et ikka ise ka bussi mahuksin ja mis mulle vastu vahib - enamus kohti on ka veel vabad. On see tõesti mingi tüüpiline eestlaslik kadedus? Et kui ise istuda ei taha, siis seisame ikka ukse ette ja ei lase teisi ka? Trügisin neist inimetest kurjalt mööda ja sain istuma.

Nagu ikka läksin Vabaduse väljakul maha ja kõndisin Estoniasse - sinna minek oli ka omaette kunst sest kõnniteed sõna otseses mõttes ujutasid. Õnneks Estoniast sain suhteliselt kohe bussile ja siis jalutasin haigla.

Täna oli mul siis viimane ämmaemanda vastu võtt. Ukse taga astusin kaalule ja lihtsalt mõtlesin, et MIDA HELLI, kui palju ma kaalun. Kaal näitas 72,4 ja see tekitas minus jubeda tunde. 19 päevaga olin jälle võtnud juurde +2,5 kg.
Ämmaemand uuris enesetunde kohta ja et kas beebsu ikka liigutab järjepidevalt ja omas rütmis jne. Ämmaemandal oli täna ülikooli praktikant ka  abiks, siis tema mõõtis mu vererõhku. Hiljem siis kuulas beebi südamelööke ka.

Määrati ka aeg 5ndaks veebruariks arsti juurde, et juhul kui beebsu pole veel sündinud siis arst vaatab veel mu üle. Enne seda pean käima veel KTG-d tegemas. Viimase ämmaemanda viisid puhul sain veel väikese kingikotikese Johnson's Baby asjadega - kusjuures ka natuke lugemist - "Juhend värsketele vanematele 10 päevaks" ja "Kui sünnib beebi, sünnib ka ema".

Peale arsti juures käiku läksin Viru Väravate Hessi ja ootasin seal Karolinat. Oh kui hea oli temaga seal istuda ja jutustada. Kui me aga sealt ära läksime, et bussile minna, siis oleks olnud vaja tõesti paati.

Kõnnitee oli vett täis. Karolina läks ees lume peal aga libe oli, ise ma veel itsitasin tema taga ja siis kõlas minu vali karjatus. Karolina ei julgenud isegi selja taha vaadata, sest kartis et nüüd olen ma külili uputaval kõnniteel. Õnneks ma külili ei käinud, aga astusin oma saabastega ikka koraalikult sinna sõna otseses mõttes pasa ja löga sisse. Jalad olid mul siis juba TÄIESTI läbi märjad. Tundsin kuidas vesi lirtsus mu talvesaabastes. Eino ja mis veel parem, ühel hetkel avastasin ma et saapal oli kontsa see mingi asjandus ka ära kadunud. NO TERE TALV.
Aga ei ole hullu, elasin üle.

Läksime bussile. Bussis istus meie vastu üks noorem blondide juustega naisterahvas. Ühel hetkel sumas rahvamassist meie poole üks teine naine, koputas sellele blondile naisele õlale ja ütles: "Vaatasin teid tükk aega, ja vaatasin et oled ikka väga ilus naine. Ja otsustasin tulla ja seda teile öelda ka." Blond naine oli muidugi sõnatu ja ei osanud midagi muud öelda kui hämmeldunult "aitäh".
See oli tegelikult nii armas.

Läksime Nurmenuku peatuses maha, sest nädal tagasi kaotas Karolina oma rohelise kaardi ära ja ta arvas, et äkki jäi see Nurmenuku hessi. Käisime sealt läbi, aga seal öeldi et nemad pole küll midagi leidnud. Ega siis midagi, käisime veel korraks rimis, sesttahtsin koju mahla osta. Ja siis Karolina käis veel R-kioskis et kõneaega osta. R-kioskis on hetkel mingi sugune loosiratta keerutamine ja siis Karolina võitis sealt uue Superi stardika, mille ta mulle kinkis xD ;)

Siis tulime minu juurde, andsin talle õpikud, mis ta eelmine kord minu juurde jättis, istusime nata ja siis pidi ta juba bussile minema ja kooli koosolekule minema.
Nii see aeg jälle läks. Nüüd istun siin kodus jälle üksi, kuulan kuidas vihma ladistab ja mõtlen, mis peale hakata. Samas varsti arvatavasti helistab Henri ja siis paar tundi jälle sisustatud :)
Tegelt on täiega jäätise isu aga samas kõht pole tühi. :D Dilemma missugune.
Aga mis seal ikka, niigi palju täna juba laterdanud.

NB: promosin küll täna juba facebookis, aga keda huvitab siis teen esmaspäeval (1. veebruaril) Avonist tellimuse, kui soovid midagi tellida minu kaudu, siis võid mulle kirjutada! Ise leidsin sealt palju odavaid ja kasulikke asju. Soovitan Sinulgi vaadata e-kataloogist järgi ehk leiad Sinagi midagi kasulikku ja odavat! :)

Ja tahaks tervitada kõiki teid ja siis beebsu saadab teile musidkallidpaid! <3
Olge kallid!
Leanika









Eile oli teguderohke päev

See öine ärkamine on mul juba nagu needus. :(

Eile öösel ärkasin kell pool 3, et käia vetsus ja peale seda no enam ei jäänud magama. Uni ja väsimus olid suured, aga magama oli võimatu jääda. Kõht oli ka tühi, mul oli alles kolm kummikommi, sõin need ära ja siis oli mul veel kolm geisha kommi, need sõin ka ära. Hahaha nh ja siis umbes mingi viie või poole kuue aeg jäin magama.

Ja siis kell 8:15 käis äratuskell ja siis oli juba raske ärgata, aga midagi ei jäänud üle, sest pidin ju haiglas käima.
Veerand 11 lippasingi bussile. Õues ootas mind muidugi meeldiv üllatus - oli sula ja hästi soe. Aga samas, väga libe, nägin ikka tõsist vaeva et üldse püsti jääda. Ka bussis oli raskusi, selleks et istuma saada, oleksin peaaegu et kukkunud.

Noh ja siis ühes peatuses bussijuht ootas natuke kauem mingi vana tädikest, oeh vabandage väljendi pärast, aga see tädi nüüd küll mõistuse juures ei olnud.
Kui ta bussile sai siis hakkas ta kõva häälega omaette rääkima. Rääkis, et enam ei jõua, sest pidi jooksma ja siis ühel hetkel hakkas mingitest süstidest rääkima. Noh ja siis järsku ütles, et kõik ümberringi on hauakaevajad. Jah, te lugesite õigesti HAUAKAEVAJAD. Lol, mõtlesin tõsiselt, et see tädike vajaks vaimset ravi. Ja ta oli päris hirmuäratav ka.


Vabaduse väljakul lipsasin bussilt maha, kiirustasin Estoniasse, seal tuli juba uus buss ette ja nii ma jõudsingi juba enne 11 haiglasse. OEH, need TREPID, iga kord kui pean mööda neid treppe kõndima, on mul tunne, et viskan sussid seal samas taeva poole. ega praegusel perioodil on trepid mulle kui vaenlased. :D

Noh, kui haiglas sain oma toimetused tehtud, siis lipsasin uuesti bussi peale ja sõitsin autobussijaama. Sest õde pidi Tartust külla tulema. Kui olin bussile saanud, helistas ta mulle ja ütles, et ta buss hilineb 20 minutit, kuna õigel bussil olid rehvid katki olnud ja siis uut bussi tuli kauem oodata. Ega siis midagi, ootasin siis Annika ära ja läksime bussile, käisime poes ja liikusime minu juurde.

Sõime kooki ja salatit ja puhusime lihtsalt poolteisttundi juttu. Õel on kolm last ja siis rääkis ta mulle enda sünnitamisest. Oeh suutis tegelikult mind suht ära hirmutada, aga mis seal ikka, pääsu mul ju pole.

Annika kinkis mulle kokaraamatu ka. :3 Nüüd kindlasti selle nädala jooksul kavatsen hakata sealt igast asju katsetama, sest kokata mulle meeldib. :)

Kella kahe aeg pidi Annika juba edasi liikuma, kuskile koolitusele.
Kui ta ära läks, vaatasin ühe Kirgede Tormi osa ära ja siis läksin magama.
Magasin kaks tundi, tegin silmad lahti peale viit ja natuke aega läks mööda ja siis juba helistas Karolina ja uuris kas minuga on ikka kõik korras, sest mind polnud nii kaua ju netis olnud. Vat nii armas sõbranna on mul. :)

Nii siis avastasin, et Melanie oli mulle helistanud vahepeal ja facebooki ka kirjutanud. Tahtis taas matemaatikat õppima tulla. Nii ta siis umbes seitsme aeg jõudiski. Tegime pea poolteisttundi kahte ülesannet.

Ah jah, enne Melanie tulekut käis korteriomanik üüriraha järgi, talle kurtsin veeloma muret, et pistikud seinas logisevad ja kapiustel pole millegi pärast kruve küljes. Sellepeale lubas ta oma isa saata neid parandama. Korteriomanikuga on mul tõsimeeli vedanud, sest ta on väga sõbralik ja hooliv. :)

Kui Melanie oli ära käinud, siis hellas Henri juba mulle, rääkisime temaga kuni veerand kaheteistkümneni, siis läks ta magama. Siis helistas Karolina mulle ja temaga rääkisme/tegime videokõne kuni poole üheni. Ja nii jäin ma rahuliku südamega juba tuttu. :)

NB: Tänasest päevast on mul tegelikult nii palju rääkida, seega hiljem õhtul teen ka selle kohta postituse!
Seniks olge tublid!
Leanika

pühapäev, 24. jaanuar 2016

39+1 ehk NIINII vähe on veel jäänud

Meie tulevase printsi voodi :)
Täna on juba 39+1 ehk see tähendab, et NIINII vähe on veel jäänud, et beebsu lõpuks sünniks.

Ausalt öeldes, ma ma vägaväga ootan ja olen hullult ärevil. Ega hetkel polegi mul ju muud teha, kui kannatlikult oodata. Päevad mööduvadki lihtsalt oodates. Eile ostsin endale ristsõna, et oleks päeval vähemalt mingitki tegevust. Ning hakkasin tv3playst vaatama Kirgede Tormi osasid, sest tõesti päevad läbi üksi olla on masendav.

Õnneks pole kaua jäänud selleni, et Henri jõuaks, vähem kui nädala pärast - laupäeval on ta juba minuga, siis on natukenegi kergem.

Noh nüüd õnneks käis Melanie mul külas, ta õpib 12. klassis ja aitasin tal matemaatika ülesandeid teha. Kuigi keskkoolis ma ise polnud eriti aktiivne koduste tööde lahendaja, siis siiski meenus mulle see aeg, kus paari ülesande tegemiseks kuluski mitu tundi.

Võin varsti endale vist uue elukutse võtta ning hakata matemaatika järeleaitamistunde andma, sest tegelikult nii paljud tuttavad pöörduvad minu poole. :D Väikese lisatasu eest tegelikult miks ka mitte. :D
Matemaatika vähemalt aitab mul mõtted muust maailmast eemale viia ning nii läheb aeg palju kiiremini.

Noh mis mul kodus veel teha on, kui koristada ja beebsu tekki heegeldada. Beebsu tekki pean ma vist nüüd hakkama usinamalt heegeldama, sest ega aega ju väga polegi enam.

Minu ema kootud püksid
Emme kudus beebsule armsad püksid, kampsuni ja mütsi. Oeh, oleksin teinud need muidugi heameelega ise, kududa ma ju tegelikult oskan, aga viimane käsitöö tund oli siiski 4 aastat tagasi põhikoolis ning nii heade tulemustega ma kindlasti hakkama ei saaks, kui minu ema.

Haiglakotti olen ka hakanud vaikselt kokku panema, aga ausalt öeldes, arvan, et see jääbki nii kauaks poolikuks kui tõesti aeg on käes minna haiglasse. Sest ma olen ju viimase hetke inimene ja viimasel hetkel on kõige kindlam asjad kokku panna, minu arvates.

Ega ma ei oskagi hetkel midagi muud lisada.
Panen mõned pildid siis mu ema tehtud asjadest beebsule ja enda pooleli olevast heegeldatud tekist.

Olge armsad!
Leanika

Minu ema kootud kampsun

Minu ema kootud müts

Minu pooleli olev heegeldatud tekk





laupäev, 23. jaanuar 2016

Kui oled jalakäija, siis karda autosid. Kui oled autojuht, siis karda jalakäijaid.

Nagu ma täna oma esimese postituse lõpus mainisin "päev on veel noor ja ma jõuan veel ei te mida korda saata".

Tõesti, peale postituse kirjutamist, tegin ma endale süüa, sõin ja siis läksin poodi.
Aga see poodi minek oli väga õudne, sest kui ma lõpuks poodi sisse sain, siis mõtlesin, et süda hüppab rinnust välja.

Nimelt, enne kui ma Kullerkupu Maximasse jõuan, pean ületama ülekäiguraja.
Läks roheliseks, kõndisin üle ja umbes 5 sammu oli veel teha, et "ohutult" ülekäigurajalt kõnniteele jõuda, kui toimus midagi enneolematut.

Tundsin enda selja taga külma tuult ja kuulsin kuidas ühel autol rattad all kraapisid ja vilisesid, samal ajal kui minust oli joostes möödunud suunaga ülekäigurajale noor poiss. Nägin et jalakäijatel on veel roheline, eks see poiss nägi ka ning tahtis jooksuga üle ülekäiguraja joosta, samas ei suutnud üks auto oodata mõned sekundid ning pidi startima foori tagant.

Kõik käis kähku, selja taha vaadates nägin ainult auto tagumist otsa ja jalakäijatefooris vilkuma hakanud rohelist tuld. Poiss oli ka õnneks terve. Kuid usun, et kui see poiss oleks mõned sekundid varem poest väljunud või siis mõned sekundid kiiremini sprintinud, oleks lihtsalt ta lõpetanud selle auto rataste all.

Muidugi on hoolimatu joosta ülekäigurajale, aga täiesti arulage on autojuhil sõita punase tulega üle, kui auto korraks nägi, et keegi ei tule üle ülekäiguraja. Ma ei taha mõeldagi kui õnnetult oleks selline asi võinud lõppeda.

Ja ega minagi olin ju tegelikult veel ülekäigurajal. Igal juhul kui lõpuks poodi jõudsin, oli mul igasugune tuju läinud ja süda puperdas.

Kui ma varemalt olin ülekäiguradadel hoolas, siis nüüd pean olema veel hoolsam, sest mõnel inimesel on load arvatavasti kas ostetud või tal puuduvad need üldse.

Kolmapäeval oli tegelikult mul Järveotsa Grossi poe juures üks juhtum, seal küll ei ole jalakäijatel foori, aga on ülekäigurada, ja kui hakkasin ülekäigurajale astuma, siis hea et peatusin, sest kõige pealt sõitis mu nina alt läbi buss ja peale seda veel viis autot ja nende silmis olin ma vist nagu tänavapost. Vahel tunnen end nagu nähtamatu.

Aga eks see Tallinn olegi üks ohtlikumaid linnasid Eestis ning haigeid inimesi on ka igal pool. Aga siis tulekski teada, et kui oled jalakäija, siis karda autosid ja kui oled autojuht siis karda jalakäijaid. Sest kui kumbki üksteist ei karda, juhtub õnnetus.



viimast päeva maal... enne lapse sündi

Neljapäeva õhtul läksin 18:32 rongile ning sõitsin rõõmsalt Kadrinasse. Vastu oli tulnud isa ning siis läksin maale.

Ütlen siis kohe alguses ära, et läksin viimast korda enne sünnitust maale.

Olin lasknud emal beebilõnga juurde osta ning heegeldasin pea kogu õhtu beebsu tekki.
Eilne päev maal mööduski mul suhteliselt lebotades. Olin enamus aja voodis ja heegeldasin. Vahepeal käisin mängisin hamstriga või rääkisin ema ja isaga juttu. Ega maal pole väga midagi teha, kui nii külm ja nii palju lund on. :S

Nett on ka seal tegelikult ju päris kehv, seepärast jätsingi läpaka linna, vähem tassimist. Sain telefoniga kõik asjad ju aetud.
Eile õhtul tulin tagasi linna juba. 20:43 rongiga Kadrinast.
Isa ja ema tundusid natukene kurvad, sest ma ju ütlesin, et nüüd ei tule maale enne, kui laps on sündinud. Aga samas tähtaeg on ju täpselt nädala pärast.

Nädala pärast jõuab Henri ka Eestisse ja loodan, et siis hakkab beebsu end välja ka sättima.
Aga eile õhtul oli küll nii raske.

Ma ei tea kas beebsule nüüd meeldib rongiga sõita või siis just ei meeldi, igal juhul muutus ta tavapärasest liiga aktiivseks. Mõtlesin vahepeal, et ta tahab juba naba kaudu välja tulla. :D Sest kõhus korraldas igal juhul kohutavat mürglit.

Kui ma Balti jaamas rongilt maha tulin, siis pidin jooksma bussile. Noh muidugi kujutage ette kooslust - rase, jookseb, libe, kiire on. Nägin ikka tohutut vaeva et püsti üldse jääda, aga bussist maha ka ei tahtnud jääda, sest õues oli nii külm ja oleksin pidanud uut bussi 15 minutit ju ootama. Ning kell oli ka nii palju, et siis oleksin alles mingi 11 koju ehk jõudnud.

Bussis ei jätnud aga beebsu jonni ja alustas uuesti oma mürglit ning tegi mulle lõpuks ikka nii palju valu, et ma vahepeal lausa läbi hammaste omaette pobisesin. Mõtlesin ainult, et saaksin juba bussilt maha, kiiresti koju ja voodisse.

22:25 astusingi ma juba toa uksest sisse, tundsin suurt kergendust ja ronisin teki alla :3 Beebsu küll rahmeldas edasi, aga õnneks juba rahulikumalt. Rääkisin veel telefonis Henriga ja umbes pool 12 sain magama.
Hommikul ärkasin enne üheksat. Ja nagu ausalt mitte mingit tahtmist ega jaksu polnud, et voodist tõusta, nii ma vedelesingi pea kaks tundi lihtsalt voodis. Midagi teha ka polnud, sest kedagi kellega jutustada polnud ka netis. :S

Lõpuks Henri ikka ärkas. Ajasin siis end voodist püst umbes pool 11, aga natukese aja pärast olin ma samamoodi voodis tagasi, sest väsimus oli nii suur. Tegin endale teed, aga ega see enesetunnet paremaks ei teinud, pigem oli tunne, et tee imes minust veel viiimasegi energiaraasu ja nii ma umbes kell 12 uuesti magama jäingi.

Ärkasin uuesti täpselt kell 13:00, tundsin et kõht on ülitühi, ajasin end püsti, panin riidesse, läätsed silma ja tundsin end jälle inimese moodi.
Nüüd teen endale süüa ja siis arvatavasti lähen käin poes ära.

Päev on veel noor niiet ma jõuan veel ei tea mida korda saata.
Seniks olge tublid ja armsad.
Leanika

neljapäev, 21. jaanuar 2016

AVON ja sealt tellimine

Hei!

Olen nüüd jaanuarist alates ametlikult Avoni müügiesindaja ehk kes vähegi soovib olla kursis toodetega, mis Avonis pakutakse ning sooviks sealt tellida, siis saab seda minu kaudu teha.

Tellimusi saan vastu võtta nii Tallinna kui Lääne-Virumaa piires.
Värske kataloog tuli just täna välja ning selle leiate Avoni kodulehelt. :)

Kui soovid tellida, siis kirjuta mulle Facebooki: Leanika Vetka või siis meilile leanika.vetka@gmail.com.