reede, 23. detsember 2016

Häid saabuvaid pühi :)






Tere mu kullakallid lugejad!
Olen teist eemal olnud pea kuu aega. Pole lihtsalt aega olnud kirjutada. 
Kool, kodu, laps, mees - kõik nõuavad keskendumist ja pühendumist. 
Hetkel on kooliga paariks nädalaks ja selleks aastaks ühel pool. Niiet vaba aega on tibakene rohkem. 

Eile oli küll mu elu tegusaim koolipäev. 
Ärkasin pool 6, ise mega väsinud, pool seitse olin juba rongil, 7:25 juba ülemistes. Siis pidin nõmedad 15 mintsa bussi ootama ja külmetama, aga ei olnud hullu. 

Kell 8 läksin Termodünaamika protokolle kaitsma, enne üheksat lippasin seal korra minema ja läksin inglise keele suulisele eksamile. No see eksam oli ikka paras pähekl, sest saime oma paarilisega väga halva teema, vähemalt minu arust ja ma ei osanud kohe mitte midagi rääkida sellest. Ja hetkeks mõtlesin, et ma kohe ütlengi et ma ei oska. Aga mu kaaslane sai sellest aru ja aitas mu hädast välja, küsides küsimusi. Olen elu lõpuni talle vast tänulik. 

Noh peale eksamit läksin Termodünaamika protokolle edasi kaitsma, aga meie rühma eriti edukalt ei läinud ja peame uue aasta alguses uuesti proovima.  Aga pole hullu. Siis jooksin kella kümneks matasse ja tegin seal kontrolltöö, siis jooksin tagasi Termodünaamikas ja tegin seal kontrolltöid. Kella kaheks jooksin jälle matasse ja tegin seal veel ühe kontrolltöö. Ja kell 14:45 jooksin bussile, et koju saada. :D
Noh eile oli tegelt täiega minu päev, sest võitsin eile Facebookis ühes auhinnamängus 40€ MyLove kinkekaardi, juhuuu. 

Üks ilus hea uudis on meil ka Teile teatada..
Nimelt..
Karl Hendrik hakkas kõndima, jeyyyy. 
Harjutamist vajab, aga saab juba ise täitsa hästi hakkama. 
See on ausalt parim jõulukink, mida tahta kümne ja poole kuuselt lapselt. :)
Poiss kaalub ka juba 10 kilo :O Tõsine pontsik. Areng on tal ikka mega tegelt. Mängida oskab, potil käib, kõnnib, pobiseb oma ette sõnu, oskab vilega vilistada, voodisse roniminegi põhimõtteliselt selge. :)
Neli adventi see aasta läbi nagu niuhti, homme on juba jõulud, nädal veel ja aasta saabki läbi. 
Selle kuu ajaga oleme me oma elus nii paljugi teinud ja korda saatnud. 
Oleme teinud filmiõhtuid, käisime Musta täku tallis söömas, Kadrinas ujumas jne. :) Oleme oma väikeses kodukeses end hästi sisse seadnud, Kraanikausi saime paika, WC on peaaegu valmis, külmkapi tõime lõpuks ära, uue ruloogi saime üles. :) Vaja veel uusi aknaid ja tapeeti ja siis ongi kõik põhimõtteliselt ideaalne. :)
"Uue" autogi oleme endale soetanud. kelle uus, kelle vana. 
Kuuse ehtisime ka eile ära, nüüd tän veel kinke ostma ja jõulud võivad alata. :)
Ega mul rohkem aega polegi kirjutada, laps ootab. :)
Kui varem ei kirjuta, siis igaks juhuks soovin ette ära HÄID PÜHI :)

neljapäev, 24. november 2016

Lühike postitus üle pika aja

Heyoo,

Olen blogimisest olnud nüüd eemal pea kuu aega. Pole kirjutanud, sest pole olnud tahtmist, viitsimist ega motivatsiooni. 
Aga ega see ei tähenda, et ma oleksin kuskile kadunud. 
Viimase kolme nädala jooksul on juhtunud palju, võib öelda isegi et väga palju. On asju millest kirjutada, mitte ei saaks, vaid pigem ei tahaks. Kuigi minul pole midagi varjata ning ma võiksin rõõmsalt siin kirjutada kõigest, mis on juhtunud, kuid sellega on seotud liiga palju teisi inimesi, kellel vast ei meeldiks, et kõik avalikuks tuleks. :D
Tänasega olen elanud ma juba kaks nädalat Tapal. Ei mingit Moed enam, vähemalt esialgu. Mitte et Moel poleks tore, või, et ma kardaks seal elada, vaid pigem sellepärast et kahjuks on seal mõned ebameeldivad inimesed. Rõhutan MÕNED, sest häid toetavaid inimesi on ka seal. :)
Kas ma kunagi sinna tagasi kolin, seda ei oska öelda, aga nii pea vast mitte. 
Hetkel on meil hubane pesa Tapal. See korter on tegelikult mul alati olemas olnud, aga ma pole söandanud sinna varem kolida. Tegemist ta muidugi vajab, aga esialgu käib kah.
Alt naabrinaine pole muidugi eriti tore, aga noh Moe suurperega ei anna teda tegelikult võrreldagi. :D
Kahjuks korteril on mega õhukesed seinad, põranda ja lagi. See tähendab seda, et kui ma kasvõi põrandat pühin, siis pidi see minu all olevale naabrile kostuma nagu keegi lihviks liivapaberiga seina. :D
Tore on see, et meie trepikojas neljast korterist kolmes on noored inimesed ning eriti tore on see, et kõrvalkorteris elavad mul tuttavad, kes ka alles hiljuti alles kolisid sinna. :)
See selleks.
Kuidas mul läheb?
Noh nagu ikka, ei saa kurta. :D Üks päev paremini, teine päev halvemini, aga ega elu seisma ei jää. Kooliga natukene on raskusi, aga küll ma end viimasel hetkel kokku võtan ja oma asjad seal ka korda saan. Motivatsiooni puudus on küll suur, aga sellestki hoolimata, üritan hakkama saada.
Kuidas mu lapsel läheb?
Oi, Karl Hendrik saab varsi juba 10 kuuseks. See tähendab, et mõned kuud veel ja juba ongi ta aastane. Poiss areneb tohutu kiirusega. Seisab juba ilma toeta mõned sekundid ise, tatsab mööda tugesid ise edasi, ajab end ise püsti, roomab mega kiielt ühest toast teise, sööb MEGA PALJU ning iga päevaga on nunnumeeter ikka aina rohkem põhjas. Vanaema on temasse ka nii ära kiindunud, et ei taha vahel last mulle tagasi andagi :D
Vot, aga kuna mul hetkel kiire, siis ma rohkem ei jõua kirjutada. Aga mul ON tegelikult veel paljustki kirjutada niiet lihtsalt tasub jääda ootama uut postitust. :)
Parimat!








pühapäev, 30. oktoober 2016

Üks tore pidu, toredate inimestega

Ma poleks elus uskunud, et ma lähen kunagi sellise näoga KLUBISSE. Tundub nii õudne ja creepy, aga lõpuks mulle hakkas täitsa meeldima. :D 
Ühesõnaga käisime eile tüdrukutega klubis. Idee Mjausse minna tuli tegeliult lambist ning kuna seal oli Halloweeni pidu, siis tuli ka teemakohaselt sinna minna. 
Algul tahtsin ma üldse kleidi panna ja täiesti tavaliselt minna, aga siis tuli järsku Epul mingi suur idee, käskis mul laua taha istuda ja kukkus mind mukkima. Ta isegi öelnud mida ta teeb. Kui ma end lõpuks nägin, siis olin lausa šokeeritud ja mõtlesin küll, et kas ma TÕESTI pean nii tänaval, klubisse, inimeste sekka minema????
No igastahes, mida aeg edasi läks, seda kiiremini ma ära harjusin ja lõpuks tundus asi juba fun. 
Õhtu/öö oli igastahes väga tore, meeldejääv, nägin palju tuttavaid. 
Noh muidugi ei saa unustada ka väikest vahejuhtumit Mjaus, kus üks mees kukkus peaga vastu seina end oimetuks :O :O :O 
Algul oli see päris õudne, sest paljud pliksid ümberringi sosistasid, et ta on laip valmis, aga ei mis, mees ärkas tükki aja peale ikka üles, ei saanud midagi aru, võttis pudel vett ja käis segaduses ringi, isegi meiega käis juttu rääkimas. :D
Nujah, ühes sõnaga, tänud kõigile, kes selle õhtu minuga veetsid, väga TORE OLI, teinekordki, aga mitte nii pea! :)
Tänane hommik oleks muidugi parem võinud olla, kui naabrid poleks reaalselt kogu aeg karjunud, kisanud, lõuanud ja laamendanud. Ma isegi ei saanud aru mida nad korraldasid, käisid isegi trepikojas lõugamas et ma lõpuks lihtsalt ärkasin suurest vihast üles. Väga nõme, aga pole midagi teha, elu naabritega polegi kerge. :)

Kas Teie julgeksite sellise näoga rahvarohkesse kohta minna?




laupäev, 29. oktoober 2016

"Emme vaata, mis ma kätte sain"

Kui ma olen end hetkeks arvuti taha unustanud ning korraga tundub tuba kuidagi vaikne, siis võin kindel olla, et laps on jälle mingi "pahandusega" hakkama saanud. Nii just juhtuski. Istusin rõõmsalt arvutis, kui järsku tundus kuidagi vaikne, nägu siis toa poole pöörates, ootas mind selline vaatepilt, kus lapsel oli reealselt peas nägu "Emme vaata, mis ma kätte sain"


Noh jah, vetsupaberirulli on ta ammu himustanud ja ma ausalt ei tea kuidas ta nüüd selle kätte sai. Aga uhke oli ta oma teo üle tõesti. :D
Ta on ikka väike suslik küll. Praegu sündab oma tooliga radikaid ja üritab oma mänguasja radika vahele toppida. Siis vaatab mulle oma vasikasilmadega otsa, ja kui ma vastu suured silmad teen, siis kukub naerma. :) Nunnumeeter täiega põhjas. 
Kui lapsel on kogu aeg tegevust, suudab ta üksi kuskil tund aega omaette mängida. Vahepeal tüdineb mõnest asjast ära, aga siis annan mõne uuema talle pihku. :)





reede, 28. oktoober 2016

Kullakoorem Sinu autos, Kullakoorem Sinu kodus

Meil tuli alles hiljuti isaga teemaks "kihutamine" ning mu isa ütles mulle kuldsed sõnad: 
"Ära kihuta, kui Sul on autos kullakoorem. Ning ära kihuta ka siis, kui kullakoormat Sul peal pole, sest mis see kullakoorem hiljem selle mullakoormaga pihta hakkab?"
Häbi tunnistada, aga mina olen see raske jalaga kategooriasse kuuluv inimene. 
Kuid peale oma isa sõnu, olen hakanud ma spidomeetrit rohkem vaatama ka siis, kui ma autos täiesti üksi viibin. Ja tõesti mu isal on õigus, mul ju on keegi kes ootab mind koju, keegi kes ootab mind elusa ja tervena koju.
Sellepärast pliis, ärge kihutage, ausalt. Kihutamisega Sa võidad vähe, kuid kaotada võid väga palju. Ja kui Sul on endast suva, siis mõlte teistele. Mõtle neile, kes Sind armastavad, kes Sinust hoolivad ning kes Sind koju ootavad. 
Ja kui Sul pole kedagi sellist, kes Sind koju ootaks, armastaks, Sinust hooliks, siis mõtle mõnele süütule hingele, kes võib Sinu kihutamise tõttu hukkuda. Sest minu mälestust ei kustu kunagi ka lause "Mina võin ju ilusti, korralikult sõita, kuid see kes mulle vastu tuleb, võib midagi valesti teha".
ja kui mul laps on autos, siis sellepärast ma näiteks lausa kardan vastu tulevaid masinaid, sest I will never know, kes seal roolist võib olla, mis olekus ta võib olla, mis mõtted ta peas võivad olla.
Niiet tõesti, pigem hilinege tööle, kui kiirustate oma matustele!
Ja mulle räigelt meeldivad need maanteeameti videod, nüüd alles hiljuti tehti üks kõrvaliste tegevuste kohta roolis. Selle leiad SIIT.
Jah ja ärge unustage helkurit ka, sest õhtud on väga pimedad. 
Kõlan juba nagu mingi ema, aga ma siiski hoolin inimestest. 


Külaskäik Paide

Võtsin eile lõpuks selle aja ja käisin Paides Vennol, Hanna-Liisal ja Karl-Kristjanil külas.
Kuna nad käisid Tapal arstil, siis läksime kõik koos autoga Paidesse. ning kuna minu auto on neljakohaline, kuid meid oli kokku viis, siis laenasin Cärolinilt autot. 
Viimati käisime Henri ja lapsega neil külas, kui nad veel Tapal elasid ning Karl Hendrik oli paari nädalane, niiet päris pikka aega ei olnud neile külla jõudnud.
Karl Kristjan on ikka Karl Hendriku kõrval väga suur laps. Mõnusalt pikk ja sitke. :P
Autos nad jorisesid üksteise võidu. Üks nuttis ees ning kui üks tasa jäi, siis tegi teine järgi. :D
Jõudsime Venno juurde, siis panime lapsed mängunurka mängima. Karl Hendrik oli Karl Kristjani mänguasjadest vaimustuses, ikkagi tema silma jaoks uued asjad. Ning tema istus nurgas suhteliselt vaikselt ja mängis omaette. Vahepeal nad vahetasid karl Kristjaniga mänguasju. :D 
Neid oli tegelikult suht naljakas koos vaadata. :P Aga see-eest olid nad koos hästi armsad. :)
Käisime Hanna-Liisaga "korra" vahepeal Maksimarketis ja jutustasime ning Venno jäi kahe lapsega koju. Tagasijõudes, oli vaatepilt selline: 


Täitsa armas vaatepilt ju. :D Aga ei tore oli ja nüüd kavatsen küll tihemini Paides hakata käima ning Venno, MA OOTAN TEID KA KÜLLA! :)

Nädala pärast juba üheksas minisünna

Täpselt nädala pärast saab Karl Hendrik 9-kuuseks. 
Karl Hendrik kasvab ja areneb tohutult kiiresti. Suhu, alla keskele tuli kaks nädalat tagasi kaks kikut. Hammaste tulek on ikka see kõige õudsam aeg, sest last see tõsiselt vaevab, nuttu on palju. Nüüd olengi ta enda kaissu magama võtnud, sest öösel kogu aeg tema voodi juurde jooksmine väsitab ära.
Palju lihtsam on, kui ta on minu kõrval, pistan luti või pudeli suhu ning võtan ta kaissu. 
Tõenäoliselt hammaste tuleku tõttu on ka ta jube nohu. Tal reaalselt tatti täna voolab ninast. (Isegi minul ei tule tavaliselt nohu aeg nii palju tatti :D )
Sööb ta peaaegu kõike. Hommikuti on ikka lemmikuks kujunenud banaan. Lõunaks olen andnud kohupiima ning õhtut siis pakkunud sama toitu, mida ma ise söön. Kartulipuder läheb ka poisile hästi peale. 
Täna hommikul andsin talle esimest korda maitsta mandariini. Korraks tuli hästi krimpsus nägu pähe, aga maitses küll. :)
Muidu käib ta juba üle kuu aja potil ning kakaseid mähkmeid meie majas näeb harva. (Nüüd kuna tal nädal aega mingi häda olnud kõhuga, siis pole potile eriti pannud)
Arvatavasti see kõhuhäda oli tingitud mingit uuest toidust (täpselt ei teagi millest). Apteegist sain head rohtu - Duphalac. See on mõeldud nii lastele, kui täiskasvanutele (kogused lihtsalt erinevad). 
Ja aitab kõhuhädade korral, kui kõht kinni jne. 
Karl Hendrik ajab end juba ise väga kenasti istukile, käputab, roomab, tõmbab end esemete najal püsti ja liigub ka toe najal iseseisvalt. Tunudb, et palju pole jäänud, kui ta kõndima hakkab. 
Ühest toast teise roomamisega pole küll mingisugust probleemi :)
Ise magama jäämisega päeval on küll tegelikult natuke raskusi. Magama jäämiseks peab ikka ta kas vankrisse panema ja õue viima või siis turvatooli. Eile õhtul jäi minu kaisus magama. Aga sügavasse unne jäämine jälle probleem. Pean ikka peaaegu pooltundi tema kaisus olema, kui ta lõpuks sügavasse unne jääb. Sest ngu ma ta kõrvalt ära lähen, agab ta end kõhuli ja käpukile ning ärkab üles. 

Vannis käimine on tõenäoliselt tema lemmik tegevus. Mäletan, et kuni 25. juulini ta ju alati reaalselt karjus ja kisas, kui ta vette panime, kuid peale seda talle ühest hetkest lihtsalt meeldib vannis käia. 
Nüüd istub ta vannis üksi iseseisvalt ja mängib mänguasjadega, loomulikult meeldib kätega vehkida ja vett pritsida igale poole. Täna avastasin, et talle meeldib oma nägu vee alla pista paariks sekundiks ise. :D
                                       

Tema suust võib järjepidevalt kuulda ka mõnda sõna, nagu "emme", "lollu", "õuuu", "ei" jne. 
Eks need tulevad võib-olla kogemata, aga kunagi ei või teada. 
Emme telefon on muidugi kõige lemmikum, see tähendab muidugi seda, et nagu ta näeb, et mul telefon on käes, tahab ta seda endale ja kui ei annna või võtan talt selle ära, hakkab ta kisama.
Ning multikaid meeldib ka Karl Hendrikule väga vaadata. Nii väga, et kogu aeg kui telekas mängib, siis tulevad sealt multikad. :D
Kui ma 9 kuud rase olin, siis tundus see aeg täieliku igavikuna. Nüüd aga, kui laps saab nädala pärast 9-kuuseks, tundub küll, et kuhu meil küll kiiret on? 


Kas Teie arvates ka aeg lendab?






LILLA

LILLLLLLLLLLLLA.
Mõelge vaid, ma ei värvinud oma juukseid kokku 15 kuud, nuh ja siis järsku kuu aega tagasi tuli pöörane idee, et noh värviks lillaks. :D
Tegelikult algul oli mul plaanis ikka olla värvimata paar aastat, et need rikutud/värvitud juuksed välja kasvaksid ja et mu peas "ilutseks" minu niiöelda loomulik toon. 
Minu loomulikul toonil minu arust tegelikult häda polnud midagi, aga häiris, et mu pea oli lõpuks ikka väga sigrimigri kirju ja mitut värvi. 
Miks just lilla?
Mu juuksed on olnud nii blondid, brünetid, punased kui ka mustad ning tahtsin vaheldust. Päris roosaks või roheliseks küll veel ei julgenud värvida, aga tumelilla tundus vaheldurikas. 
Tavaliselt ma eriti ei märka teiste inimeste juuksevärvi, aga peale seda kui mu enda pea lillat tooni on, olen märganud, et paljudel mu tutvusringkonnas on tegelikult tumelillad juuksed. 
Olen ma rahul?
Muidugi olen! Algul kui ma juuksevärvi ostma läksin, siis ma ikka kahtlesin. Mõtlesin, et jumal hoia, kas ikka sobib ja mis siis saab, kui ikka ei sobi, et kas siis pean end kiilakaks lõikama ja algusest pihta hakkama oma pikki kiharaid kasvatama jnejne. 
Kaua ma kavatsen nüüd juukseid mitte värvida?
No põhimõtteliselt kui enne oli 15 kuud, siis teeks äkki nüüd 15 aastat? Hahah, joke. 
No ma ei tea, eks ma vaatan kui juuksed rohkem välja kasvanud, siis kas välja kasvanud toon sobib minu praeguse värviga. Muidugi värv kulub ka peas päris palju iga pesu korraga jne. Nõme, et just see värv nii kiiresti oma "jumet" kaotab, sest näiteks mulle endale tundub iga päevaga aina vähem lillakat tooni peas olevat. :D
Ega ma nüüd selline ka pole, et kui paar cm on juuksed välja kasvanud, et siis kukun kohe juuri värvima, ma ausalt nii ei viitsi. :D
Beebitukk
Ma ei tea paljud seda juba märganud on, aga mul on viimasel ajal (paari kuu jooksul) tekkinud otsa ette mingi naljakas beebitukk. :D Algul kui see mega väike oli, siis see ikka täiega häiris mind. Paljud ütlesid ja ma ise ka mõtlesin, et peaks ära lõikama selle, aga samas ma ei raatsinud. :D Nüüd mu kallis beebitukakene kasvabki. :D Enam polegi päris beebi, haha. 
Terved juuksed
Ma olen tegelikult ikka väga uhke enda ja oma juuste üle, sest tegelikult on päris ilusad, pikad ja terved juuksed. Tänu millele? Tänu sellele ikka, et ma ei föönita, sirgenda neid üldse. Ning värvin ka ju harva. Ma kunagi ju räigelt blondeerisin enda pikki ilusaid juukseid ja sealt sain ma ka oma õppetunni, kuidas see blondeerimine ikka rikub juuksied. Sest ma olin selletõttu sunnitud loobuma lausa paarikümnest sentimeetrist oma juustest. 


Aasta aega värvimata juuksed
Tumelilla (Sorri mul pole töötlemata pilti, sest telefonivahetusega jäin ilma kõikidest piltidest. RIP)

kolmapäev, 26. oktoober 2016

Oo, Leanikast kirjutati ajakirjas v?

Oi ma polegi veel rääkinud, et ma sattusin ka vahepeal ajakirja. (Tegelikult juba kuu aega tagasi, aga ikkagi)
Nimelt võib leida minu intervjuu ajakirja Eesti Mets sügisväljaandes.
Seal ma räägin siis oma selle suvisest metsasaaduste "ärist" ja üleüldse oma Facebooki leheküljest Leanika Metsasaadused.
Tänavu oli tänu minu Facebooki leheküljele märgatavalt rohkem tellimusi ning teenisin ma müügiga korralikult. 
Tahakski tänada kõiki, kes olid/on mu niiöelda "püsikliendid". Aitasite vaest tudengit ja ema. :D
Vabu päevi mul suvel põhimõtteliselt ei olnudki, sest tellimusi ja kliente oli pea iga päev. 
Metsas käisime ikka kogu perega ehk kaasas oli nii Henri kui pisike Karl Hendrik. 
Eks järgmine suvi saab olema palju lõbusam, sest siis paterdab Karl Hendrik juba ise ringi :P
Ma olen 100% ikka metsa inimene ja ma juba nii ootan järgmist suve, et metsas ringi kimada :))))))
Tegelikult on see tõeline kvaliteetaeg perega!

Aga täpsemalt loe ise ajakirjast Eesti Mets! :)

Läbikukkumine ei võrdu alati alla andmisega

Lubasin ju suure suuga hakata korralikult trenni tegema ja ning korraliult ja tervislikult toituma.
Tutkitki.
Kahjuks viimased nädalad mu elus on olnud natukene masendavad ning motivatsiooni täiega njetu. 
Kuigi eile ja täna oleks tahtnud jõusaali minna, siis jälle polnud lõpuks aega, õhtu jõudis nii kähku kätte. :(
Tegelikult, mis ma siin jahun, tervislik toitumine tervislikuks toitumiseks, aga viimaste nädalate asjaloode sunnil pole ma üldse jõudnud tegeliult eriti süüa. Tunnen, et kaal on küll langenud, kuid ega see ensetunne pole tegelikult hea. 
Tegelikult peaks iga inimene leidma ikka aega just SÖÖMISEKS, ja seda ikka korralikult 3 korda päevas + vahepalad. 
Ja minu arvan, et oled Sa paks või mitte, tervislikult totiuma peaks ikka, sest TERVISLIK tähendab seda et Sa teed seda siiski oma tervise heaks, mitte selleks et end tingimata peenikeseks näljutada.
Olen enda peale ikka väga tige, et ma pole suutnud ennast korralikult käsile võtta. See on ju ikka tõeline läbikukkumine. Üritad, tahad, aga ikka ei tule välja. :(
Kehvasti tunnen ma end ka seetõttu, et ma pean ju oma sõnu sööma. Enamasti kui ma midagi luban, siis ma ka täidan seda. Lubasin ju blogis, et hakkan trenni tegema, aga lõppkokkuvõttes ei ole ma veel selleni jõudnud. 
Ma kavatsen (ei luba) end käsile võtta. Millal? Seda ma veel ei tea. Täna, homme ülehomme, kuu aja pärast. Aga millalgi ma seda ikka teen. :D
Kuigi tegelikult oleks tark seda teha KOHE, sest kaua ma ikka viivitan. 
Hea uudis on muidugi see, et ma olen peaaegu täielikult (peaaegu tähendab seda, et mitte päris veel) üle jäinud kraanivee joomisele. Poest ostan ma juua harva, kui ostan siis üritan eemale hoida gaseeritud jookidest, mis mulle tegelikult pole kunagi eriti istunud. Kui ostan, siis pigem vahelduseks mahla, vitamiinivett või siis spordijooki. 
Ma olen alati armastanud enda maakodu kaevuvett ning ausalt, sellest paremat vett annab otsida. Ning selle tõttu olen ma alati peljanud juua kraanivett näiteks. Lõpuks võtsin ikka selle jõu kokku ja proovisin Moe kraanivee ära, ja kuramus, peab tõdema, et päris hea on. :D
Positiivne uudis on ka see, et viimased päevad olen ma enda und üritanud paika saada ning ikka korralikult välja puhata ning läksin siin pühapäeval ja esmaspäeval kell 9 magama, eile läksin kell 10 ning ausõna hommikul oli ikka palju parem olla ning terve päev kulges tegelikult palju postiivsemalt. :)
Lõppkokkuvõttes ma arvan, et läbikukkumine pole häbiasi, kui Sa julged seda tunnistada. Mitte just kõigile teistele, vaid eelkõige ikka iseendale. Läbikukkumine ei võrd alla andmisega. niiet kui kukkusid läbi seekord, siis proovi uuesti, ehk järgmine kord näkkab. ;)

A kuulge ma nüüd annan küll ühe lubaduse: MINA ROHKEM BURXI EI SÖÖ!!!!!!! 



teisipäev, 25. oktoober 2016

Ülikooli elu pole mee lakkumine

Nagu ma siin oma tuttavatele olen korrutanud "Ega see ülikooli elu pole mingi mee lakkumine", siis nii ka on.
Ausalt vahepeal on ikka mõelnud, et jätaks katki, loobuks, annaks alla jne..
Sest kõike on korraga nii palju ning ning liiga palju on segavaid faktoreid, mis ei lase keskenduda. Õppjõud on nõmedad, õppeained on nõmedad.
Liiga palju asju kuhjub, motivatsiooni njetu ja tahaks ainult magada.
Aga ma ei saa, ma ei saa alla anda, sest see oleks iseenda petmine ja reetmine.
Mul on vaja vastu pidada vaid kaks aastat (ajaliselt isegi ju poolteist aastat).
See pole ju tegelikult pikk aeg.
Tahaks, et mul oleks rohkem motivatsiooni, aega ja tahtmist.
Ja no tahaks, et mu ellu sekkuks vähem mõni inimene, kes tahaks ainult halba ja tekitab negatiivseid emotsioone.

Kui need asjad oleks tibenstobens, siis ma usun, et ma oleks õnnelik ülikoolitudeng, veel õnnelikum ema ja ma magaks öösiti paremini.

Keegi tahaks mulle motivatsiooni anda?



AASTAPÄEV - KAKS AASTAT

Üle kivide, üle kändude, tõusudega, mõõnadega, ikka ja alati...
Kaks aastat koos olla (välja arvatatud nädal mis vahepeal lahus olime) on ikka pikk aeg.. 
Ometigi aeg tegelikult lendab, sest mäletan nii täpselt, kui meil aasta sai..
Armastus on ikka ilus asi, kui Sul on keegi keda armastada. Minul veab, mul on neid inimesi lausa KAKS. 
"Teema" on meil Henriga olnud juba 2011. aasta maist saadik. 
2013. aastal olin ma aga kindel, et asi jääb sinna paika ja tõenäoliselt ei "kohtu" me enam kunagi. 
Nuh kuid kaks aastat tagasi siiski meie südamekesed kohtusid. Esialgu oli ikka VÄGA palju inimesi, kes olid meie suhtele vastu ning paljud arvaid, et ega see üle paari kuu ei kesta. 
Mäletan et esimestel ühistel jõuludel isegi Henri vend ja ta isa vedasid kihla, kaua me koos vastu peame. Vend pakkus mingi kolm kuud ehk ja isa pakkus pool aastat. (või oli vastupidi). 
Ega ma isegi ei arvanud, et see suhe kaua kestab, sest ma olin ju Henriga ikka päris mitu korda koos olnud..
Aga wow, täna täitus KAKS aastat, kaks pikka aastat oleme me üksteist kannatanud. 
Tema on kannatanud minu kapriise, minu arvamusi, minu tujusid.. Mina olen kannatanud tema tempe, vempe ja üritanud teda ikka paremale teele saada.. 
Henri sõnul oleme me kokku loodud ning kõikide teiste inimeste arvamus ei peaks meid mõjutama. 
Tegelikult pole ju teiste inimeste arvamus meid ju siiani kõigutanudki.  

Ja see aeg, mis me nüüd vahepeal lahus olime.. Tegelikult tore, et selline aeg oli, sest tänu sellele hindame, armastame ja vajame me üksteist veel rohkemgi. See aeg oli küll lühike, kuid küllaltki pikk mõistmaks, et me ei saa üksteiseta. 
<3
Kahjuks sel tähtsalt päeval oleme me üksteisest kaugel, mina Eestis, tema Rootsis, kuid küll me selle päeva tasa teeme, kui kalla Eestisse tuleb. :)

 

 

reede, 21. oktoober 2016

Elu Moel nagu draamafilmis, mis hakkab muutuma vaikselt komöödiaks :D

Oma FB lehel teavitasin juba eile, et on oodata uut postitust, kahjuks pika päeva ja lapse päras ei saanud eile kirjutada, aga teen seda siis nüüd ja praegu. 
Kindlasti, kes senini veel pole lugenud mu kaht eelmist postitust Moe elu kohta, soovitan seda teha enne tänase postituse lugemist, sest muidu võib asi natuke segane tunduda. (LINK)

Ühesõnaga nagu paljud teavad siis ma ei elanud Moel kaks nädalat.
Eelmise nädala reede öö vastu laupäeva veetsin ma siin. 
Hommikul tuli mulle Henrilt juba kiri, et naabrinaine oli rääkinud, kuidas Margo minu juures ööbis. (Y) Juhhei, olin korteris TÄIESI üksi. 
Laupäeva lõunal läksin minema ja tagasi tulin alles pühapäeva õhtul. Võtit korteri lukuauku pistes, see sinna lihtsalt ei läinud. 
Olime alles äsja pannud uue luku ning mul oli kaasas kolm sama võtit ning mitte ükski ei läinud luku auku rohkem kui paar millimeetrit. 
Kuna luku all oli nähe mingisugust valgelt löga (nagu ära kuivanud PVA liim) siis oligi esimene mõte, et keegi on mulle lukuauku liimi pannud. 
Hiljem lähemalt uurides nägin juba, et mingi metalli tükk paitis ees olevat, ühesõnaga sinna korterisse ma poleks saanud mitte kuidagi. 
Nii kutsusin appi ma Margo ja tema kasuisa Janno, kes ukse lahti murdsid. Muidugi käisid ka uudishimulikud naabrid ukse peal luuramas ning tunnistan, et ega Margo ja Janno just kõige viisakamad nendega polnud, kuid see mis edasi juhtus oli juba ebanormaalne. 
Minuga kaasas oli ka Cärolin, kui korterisse saime, siis hakkasime Cäroliniga koristama, Margo ja Janno ajasid niisama juttu. Poolteist tundi hiljem nägin aknast, et maja ees oli politsei. Hetk hiljem koputati juba minu uksele. Kutsuti välja, uuriti mis toimub. Ütlesin, et keegi oli mu lukuaku midagi pannud ja mul ei jäänud muud üle kui lasta uks maha murda. 
Suurpere perenaine muidugi ütles, et tema pere on hirmul ja et kas ma ei saanud kedagi teist kutsuda oma ust lahti murdma. 
Vaatasin suu ammuli otsa ja küsisin: "Kelle ma oleks pidanud kutsuma? Sinu mehe või?"
Vastuseks sain naiselt "Jah, kasvõi"
Sellepeale ütlesin, et ise saatsite kaks tundi tagasi mu pikalt, kui teid ukse peale kutsusin rääkima. 

Rääkima kutsusin ma neid muidugi oma blogipostituse pärast, sest nemad nimetasid minu viimast blogipostitust Moe elu kohta avalikuks laimamiseks. Kuigi eks te iga üks saate ise ka postitust üle lugeda ja mulle teada anda, kus ma keda laiman? 
Ma ei kirjuta oma blogis ometi muinasjuttu, vaid nii nagu on. Kui Sa tõesti ei taha, et ma Sinust kirjutaks, siis ära anna selleks ka põhjust. Ning nimepidi pole ma neid ka ju siin maininud. 
Aga noh nemad lubasid mind mu blogi pärast kohtusse kaevata :D


Okei, aga mu jutt jäi pooleli siis politsei juures, ühesõnaga politsei küsis minult ainult paar küsimust ja mina võisin tuppa minna. Natuke aega hiljem läksid Margo ja Janno vabatahtlikult ka sinna ukse taha politseiga rääkima. 
Ega ma eriti sellesse ei süvenenud, mida nad seal rääkisid, klaas kõrva ääres ma nüüd ukse peale kuulama ei läinud. Ja ausalt öeldes suhteliselt suva ka sellest. 

Tol ööl ma Moele ööseks ei jäänud. 
Tulin ööseks Moele alles teisipäeva õhtul. 

Kolmapäeva õhtul käisid Karmo ja Alar mul korra külas. Samal õhtul, helistas mulle Henri ja sõimas mu näo täis, sest juhuslikult olevat MARGO minu juures, et korterist on kuulda tema häält. Huvitav tegelikult, sest Margoga polenud ma kuni tänaseni esmaspäevast saadik mitte ühtegi sõna rääkinud, ei tea kas ta vaim käis siin või?


Plingist on kätte saadav ka mu kõnelogi, mida ära kustutada ei saa ning mida ma lasin Henril üle vaadata ning sealt ta tõesti nägi, et ma pole Margoga suhelnud esmaspäevast saadik. 
Ma usun, et nii Margo ema, kasuisa kui õde saavad ka öelda, et ta viibis tol õhtul kodus (kui viibis, ega mina ei tea ju, aga tõenäoliselt)
Hommikul muidugi nähti, kuidas Margo minu juurets minema läks. 

Eile õhtul oli Suurepere pereisa helistanud Henrile ja öelnud, et ta kaebab nüüd ühistusse, et minu juures iga päev "pidu" toimub :D :D (Üksinda saab ikka korralikult möllu panna) Pidu........ ei mäletagi millal viimati korralik pidu oli. :D

Ühesõnaga tegelikult on juba nii, et ma olen  juba aru saanud, et inimesed üritavad mind ja Henrit iga hinna eest tülli ja lahku ajada. Ma usun, et paljude unistus on lausa, et ma Moelt minam kolin, aga teate mis? Selle pideva õõnestamise tulemusel, mina siit küll ei lahku. Ja kohe kiuste ei lahku. Sest mina pole inimene, kellest nii lihtsalt lahti saaks. 

Uskumatu kuidas ühes kohas võib olla tegelikult kolme sorit inimesi:
  • inimesed, kes ei torgi teisi ja jäävad tahaplaanile
  • inimesed, kes päriselt ka on toredad
  • inimesed, kellele meeldib iga hinna eest jätta endast tore mulje ja siis mingil hetkel hakkavad nad Sind torkima ja enam järele ei jäta
Ja need inimesed, kes päriselt ka on tõesti toredad on juhuslikult just need inimesed, kellega ma ei suhtle. Ainult "Tere, Head aega"

Ma tean, et kõik võimalikud Moe inimesed loevad mu blogi, eks muud ei jäägi üle kui ainult laiutada käsi ja öelda "mis seal ikka". 
Ausalt, kui Sina ei torgi mind, siis mina Sind ka torkima ei tule. Aga kui Sa oled mu enda sihtmärgiks võtnud, siis usu mind, ma oskan ka vastu torkida. 
Cärolin ütles mulle küll, et tema koliks siit küll iga hinna eest ära, aga jusiis ma olen lihtsalt inimene, kellele ei meeldi probleemide eest põgeneda. Ma olen siiski siin veel uus ning küll ma ära harjun, et kõik inimesed polegi head. Sest see on ju elu. Mina siit ei lahku. :D 
Ning uskuge, ma võtan seda asja juba huumoriga. :D
Ja mõelge, kui ma Moel ei elaks, oleks mu elu päris igav ja mul polekski Teile ju millestki kirjutada. :D Siin vähemalt action käib :D
Aga jään nüüd kohtukutset ootama :D



teisipäev, 11. oktoober 2016

Peab hakkama oma elu muutma

Vahest on mul lausa kahju.. kahju, et ma mõnda inimest pidin tundma. Samas nagu ma Cärolinile korduvalt olen öelnud, "kui ma poleks teda tundnud, temaga suhelnud, ega ma siis vast poleks teadnud, mis inimesega on tegu".
Vahel ma lausa mõtlen, et kuidas sellised asjad JUST minuga juhtuvad. Kas äkki on tõesti asi selles, et ma olen liiga kergeusklik? Või olen ma tõesti loll?
Loll ma vist ikka pole, vähemalt endale ma seda tunnistada küll veel niipea ei kavatse. Kuid kergeusklik küll. Selleks, et mu ellu tulla, piisab paarist heast sõnast ja naeratusest. Ma pole ju külm ja kalk inimene, aga vahel ikka mõtlen küll, kui naiivne ma olla võisin. Vigadest õpitakse ja midagi peab muutuma, ma ei saa elu lõpuni võtta oma ellu vastu inimesi, kes tegelikult sinna kuuluma ei peaks ning ma ei saa ju elu lõpuni usaldada inimesi, keda ma ei tunne. 

Moe elu õpetas mulle palju:
1) Esiteks mitte kunagi ära usalda inimest, kes Sulle naeratab ja väidetavalt head soovib. Inimese usaldamiseks, õpi enne inimest tundma, sest muidu kannatad Sa ise kõige rohkem. 
2) Ole ettevaatlik sellega, mis Sulle räägitakse - ei tasu kunagi kohe seda juttu edasi rääkida, kui Sa selles veendunud pole, sest enamusel juhtudel on see vale. 
3) Ära ole piiritult heasüdamlik. Nagu öeldakse, ükski heategu ei jää karistuseta. Üks hetk avastad Sa end rollist, kus Sind lihtsalt ära kasutatakse.
4) Hoia oma lähedasi! Kui Su ellu ikka satub inimene, kellele meeldib hävitada, lammutada ja purustada, siis usu mind, ta teeb ka seda Sinu ja Su perekonnaga. 

Seda kas ma kunagi veel Moel elada tahaks, ei oska ma öelda, esialgu ma arvan, et kindlasti mitte. 
Sellepärast olengi ma nüüd eemal. Tahaks tegelikult kaugemale, tahaks kaugele kõikidest probleemidest.. Aga kas see oleks võimalik? Ma ei saa ju põgeneda probleemide eest, nad tulevad ju kaasa ja jälitavad mind igal sammul. See pärast põgeneda pole hetkel veel mõtet, enne tasuks asjad korda ajada. 
Hetkel on mul number üheks elus Karl Hendrik ning ülikool. Kõige sellega, mis viimase kahe nädala jooksul on juhtunud olen ma aina rohkem saanud sellest aru, kui palju ma armastan just oma last. Selle nimi on tingimusteta armastus. Ausalt öeldes, ma ei kujutakski oma elu ilma temata enam ette. Ükskõik kui palju ta ei jonniks, nutaks või pahandust ei teeks, on ta kõige tähtsam mulle. 
Ning tema on piisav põhjus elus püsimiseks ja elu keerdkäikudega võitlemiseks. 

Kõik head, kallid! :)


kolmapäev, 5. oktoober 2016

see pole maailmas esimene ega ka viimane lahkuminek, life goes on

Elu on täis keerdkäike, üllatusi, ootamatusi, õnnestumisi ning ebaõnnestumisi. Ning sellepärast tuleb vahel teha oma elus raskeid otsuseid. Nagu Eesti oma vanasõna ütleb "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika", siis tegelikult nii ongi. Enne otsuse langetamist tuleb kindel olla. 
Ja nii on ka minuga praegu. 

Kes teab lähemalt, kes lugenud Facebookist täna mu staatust/palvet. Eks igale ühele peaks tegelikult see juba selge olema, mis case on. 
Vahel küll mõttes "kahetsen" oma elus tehtud otsuseid, kuid sisimas tegelikult pole midagi vaja kahetseda. Elatakse üks kord ning kui varem pole ühte otsust teinud, siis ei saagi teada ette kas selle tegemine on õige või vale. 
Ma olen jätnud oma elust tegelikult kõigile ilusa, hea ja õnneliku mulje. Kes tahaks tegelikult rääkida oma ebaõnnestumistest ja kurbadest hetkedest? Avalikult vast mitte keegi. 

Karl Hendriku sünniga algas minu elus uus peatükk ning paar päeva tagasi, tehtuid otsuseid, algas uus alapeatükk. 
Mulle täna öeldi tegelikult õigesti "See pole olukord, kus saaks pooli valida". Ei olegi. Igaüks usub, seda mida tahab ja keda tahab. 

Minu elu seisma ei jää, üksikemasid on ennegi olnud, ma pole esimene. Eks esialgu on jah raske, aga selleks ongi ju perekond, lähedased, tuttavad ja sõbrad. Keda üllatavalt palju tegelikult minu ümber on. Algul kahtlesin, kas selliseid inimesi üldse leidub, aga tegelikult on nad kõik olemas. 
Kõige tähtsam siin elus minu jaoks on MINU LAPS. Ja ma ei taha, et ta kannataks selle kõige all. Õnneks on ta veel nii pisike, et ei saa ERITI (rõhutan sõna ERITI) midagi aru. Sest kui ikka kodus üksteise peale karjutakse saab laps sellest aru ja kukub nutma. Ja sellepärast ongi targem see vettvedama läinud kooselu lõpetada, mõelda lapsele ja pakkuda talle rahu ja armastust. 
Ja need inimesed, kes kuulevad/kuulsid/levitavad jutte, et mul on UUS mees, siis EI MUL POLE UUT MEEST. Vana ka pole. 

Iidamast-aadmast on tegelikult teada see, et inimestele meeldib levitada kuulujutte, mis ei vasta tõele. Kas siis selleks, et kedagi mustata või siis selleks, et elu "põnevamaks"muuta, et sis ikka oleks midagi, millest klatšida. 
Kogu olukord on tekkinud siiski sellest, et ma pole mingi papist kiisuke esiteks jään oma arvamusele kindlaks, teiseks ei lase endale pähe istuda, kolmandaks hakkan vastu. 
Mida päev edasi, seda tugevamaks ma muutun ja seda rohkem ma Teile kavatsen oma elust rääkida, mida ma olen pidanud elama. 
Mida hala pärast, vaid sellepärast, et äkki siis mõistate mind natukene rohkem. :)

esmaspäev, 3. oktoober 2016

Kas teate seda tunnet?

Olete Te kunagi tundud seda tunnet, kui kõik pööratakse ühe hetkega pea peale? Terve teie elu tundub vale. Ja siis te näete alles, kes on need tõelised inimesed, kes tõesti jäävad Su kõrvale. Ja neid on vähe. Vähe, sest palju loobuvad Sinust teiste inimeste juttude põhjal. Seda, mida Sa päriselt teinud oled või mida mitte, ei uuri Sinult keegi.
Nüüd ma tean, mida tunnevad need üksikud maha jäetud inimesed. Mul on natukene küll rohkem, kui neil, kuid ma tean kui raske tegelikult on.
Istuda ühel külmal sügisõhtul keset tühjust, ümberringi hauguvad külakoerad, ümberringi paistavad tubades tuled. Aga mina istun ja ootan. Mida ma ootan? Kui teaks, siis ütleks..

neljapäev, 22. september 2016

Film Ameerika Suvi


Minu Instagrami (LINK) jälgijad on kindlasti kursis sellega, et me Hanna-Liinaga üleeile kinos käisime, vaatamas filmi Ameerika Suvi. 
Tegelikult on väga tore, et nii lähedal on selline võimalus käia vaatamas kinoekraanidel põhimõtteliselt UUSI filme ja seda Tapa Kultuurikojas. Pileti hind pole ju ka kivist, kõigest 4€ (Soodus 2€, seda vist õpilastele). 

Nagu eelpool mainitud, siis filmiks oli Ameerika Suvi, mis on kinodes alates 9. septembrist. 
Ootasime Hanna-Liinaga filmist vist natuke enamat, kuid jäime siiski rahule. Naerda sai tegelikult palju. 
Film räägib siis noortest tudengitest, kes läksid Ameerikasse raamatuid müüma, ukselt-uksele. 
Põhitegelasteks on aktiivne müügimees Norris, Lätist pärit neiu Anna, hädavares Alan ning suhteliselt skeptiline Eestist pärit Martin. 

Müügitöö ei edenenud tegelikult nii nagu nad olid unistanud. Juhtus mitmeid äpardusi, mis pakkusid palju nalja. Filmil oli ka niiöelda moraal: "Need, kellel on raha, ei soovi osta neid raamatud ning need, kes neid raamatuid tõesti vajaks ja tahaks, on liiga vaesed, et neid endale soetada."

Filmi lõpp oli siiski südamlik. 
Kogu filmi sisu ma ette rääkima ei hakka, sest muidu poleks Teil ju põnev seda vaatama minna. 
Mina igal juhul soovitan!
Treileri leiad SIIT


TRENNIPOSTITUS!!!! :D

NONIII, nagu ma siin nädal, paar tagasi lubasin, hakkab tulema trennipostitusi!
Nimelt hakkasime nüüd Hanna-Liinaga jõusaalis käima ning eesmärgiks on muuta oma kaalunumbrit, elustiili ja toitumisviisi. 

Treening

Alustasime tegelikult vaikselt juba eelmisel nädalal, aga see oli pigem soojenduseks. See nädal võtame asja juba suurema tõsidusega ning põhjus miks ma sellest ka postituse kirjutan on see, et siis on see nagu motivatsiooniks. Kõik teavad, et nüüd ma teen trenni, seega kõik teavad et varsti peab olema tulemusi ning ma ei saa ju oma lugejaid alt vedada. 
NB: Üleeile õhtust saadik Hanna-Liina ei suitseta, et nüüd te siis teate ka seda. :D

Natuke siis kaalunumbritest ka:
Eile oli kaal 60,7 kg. 
Eesmärgiks on see saada vähemalt 57 kg peale
Pole küll palju, aga eesmärk on olemas. 
Peale rasedust on mu kaal 7 kuu jooksul langenud vaid 1 kg (ilma treeninguta ofc). 
Liigun ma tegelikult iga päev päris palju. Koolipäevadel Tallinnas ja koolis. Muudel päevadel käin lapsega jalutamas. 
Põhirõhku treeningul panen kõhu- ja jalgade treeningule. Peale sünnitust kõht ikka natuke lotendab. See aasta ma randa ei jõudnudki. Üks põhjus oli selleks vaba aja puudumine ja teine põhjus oli ka see, et ega ma poleks eriti taht oma PEKKE näidata. 
Kuigi ma otseselt oma kõhtu ei häbene, sest tänu sellele lotendavale nahale olen ma siia ilma toon ühe maailma kõige armsama poisikluti, kelle armastus ja naeratus ei ole isegi võrreldav selle kõhu olukorraga. 

Eile olime jõusaalis tund aega, millest juba esimesed 15 minutid võtsid meilt võhma välja. Täna lähme ka jõuka. Homse kohta hetkel ei oska öelda. Homme võiks iseenesest kas suuremale jalutamisringile minna või hoopis rattaga sõitma. Puhkepäevi jõusaalist peab ka tegema, sest jutti rapsida pole mõtet, nädala pärast oleksime muidu juba nii väsinud ja ei viitsiks enam üldse minna. :D


Toitumine

Proovime Hanna-Liinaga nüüd hakata korralikult toituma. Pea igapäevane rutiin on meil teha endale erinevaid smuutisid puuviljadest. Ma pole vist elus nii palju puuvilju poest ostnud, kui viimase kahe nädalaga. :D
Kui blender on kodus olemas, siis pole mingit probleemi valmistada endale üks tervislik ja värskendav smuuti. 
Algul oli meie põhikoostisosaks banaan, mille maitse käis kogu aeg üle, vahet pole mida muud me hulka panime. 
Nüüd leidsime endale uue lemmiku koostiosa, milleks on LAIM. 
Njämma, ükskõik mida panna smuutisse ja lisada sinna LAIMI, on smuuti tõsiselt värskendava maitsega. 
Hetkel tarbin ma Aura sidrunimaitselist vett igapäevaselt, mis on nõrgalt gaseeritud. Aga arvatavasti ma täna enam uut pudelit ei osta ning hakkame ainult tavalist VETT jooma. :D
Kui vähegi aega teen ma endale hommikuti korralikult süüa. Ei mingit võileiba!!!!! Võileibu ma tegelikult juba ammu ei söö, mul pole lihtsalt viitsimist neid teha ning ega nad minu arvates otseselt kõhtu ka ei täida. 
Praegu olen endale hommikuti kas praadinud muna, kartuleid, viinereid jne.
Sest ärge unustage HOMMIKUSÖÖK on päeva kõige tähtsam. 
Tänu hommikusöögile pean ma päeva jooksul paremini vastu. Lõunapausidel söön ma müslibatoone ja/või puuvilju (nt banaan). Ühe korra olen jõudnud koolis ka korralikult lõunat sööma minna. Aga enamasti on lõuna aeg järjekorrad nii pikad, et ma lihtsalt ei viitsi seal oodata ja seista. 
Õhtuti koju jõudes esimese asja teeme Hannaga smuutit ja siis alles vaaritame korraliku õhtusöögi. 

Ühesõnaga eesmärke on minul ja Hanna-Liinal väga palju. Hetkese seisuga olen ma mega õnnelik, et ma temaga suhtlema hakkasin, sest nüüd mul on keegi kellega smuutisi teha, kellega trennis käia ja kellele lubadusi anda. :)

Näiteks on hetkel meil plaanis ka järgmine nädal minna Tapale Tantsulisse aeroobikasse ja Ladina tantsutreeningusse :D Muidugi ainult prooviks esimene kord, et näda kuidas ja kas see üldse meile istub. :D

Üks pilt ka siis eilsest trennist. Loodetavasti paari kuu pärast saan ma postitada juba ilusama pildi. :D


Kas te teete trenni? Kui jah, siis kuidas? Millised on teie eesmärgid? Mis teid motiveerib? Kuidas te toitute? Kas tahaksite midagi oma eluviisis muuta? Kui jah, siis mida?
Kas tahaksite hakata trenni tegema?
Jätke mulle vastused kommentaari, kirjutage mulle facebooki Leanika Vetka või siis meilile leanika.vetka@gmail.com. Äkki saame koos seade eesmärke ja neid hakata täitma. :P

kolmapäev, 14. september 2016

selline igatsus

Teate, mida ma hetkel kõige rohkem tahaks?
Ma tahaks oma last näha. :'(
Tahaks teda kallistada, mustitada ja sosistada talle kõrva kui väga ma teda armastan. 
Esmaspäevast neljapäevani on ta maal, minu ema juures ning minu kui ema jaoks on see täielik piin. 
Ma igatsen oma last nii tohutult palju. Ma igatsen seda, et ma pean ta mähkut vahetama, teda magama panema ja söötma. Ma igatsen isegi seda, et ta jonniks. 
Pealegi, tema oli see, kes mind päeva jooksul tõsiselt ära västitas ning tänu kellele ma tegelikult magasin mega hästi. 
Praegu on aga nii suur igatsus, et ma ei imesta, kui ma varsti autole hääled sisse panen ja lihtsalt teda vaatama kiman. 
Mul on õhtuti lausa igav, sest teda ju pole. Mida asja ma siin teen? Pole ju õppida ka hetkel. Üks kõige jubedamaid asju elus on see, kui laps emast  peab olema. 
Samas minu jaoks on haridus tähtis ja tahan ja pean koolis käima. Ärge nüüd tulge mõtlema, et tähtsam kui mu laps. (Tean juba kellel, mis mõtted peas on). 
Niiet midagi pole parata. See eest veedan ma lapsega koos nii palju aega kui võimalik. Neljapäeva õhtust kuni esmaspäeva hommikuni. Seda tundub minu jaoks nii vähe, aga see eest hindan ma neid hetki palju rohkem. 



teisipäev, 13. september 2016

Moe naabritesaaga on saanud uue pöörde, räägime suud puhtaks: ükski heategu ei jää karistamata

Täna on see päev, kui tuleb suud puhtaks rääkida.
Kindlasti paljud mäletavad postitust, kus ma rääkisin oma elust Moel ning seikasid naabritega. (Postituse leiad SIIT).
Ja kes pole seda veel lugenud, soovitaksin enne tänast postitust seda lugeda. 
Oma postituse lõpus ütlesin ma:
Need minu vastasnaabrid on tegelikult väga toredad ja hea mulje on nad mulle endast igal juhul jätnud. Kui Henri on Rootsis ja ma õhtuti koju tulen, siis tuleb naabrimees alla ukse vastu ning hoiab ust lahti ning aitab mul lapse üleskorrusele viia. Naabrinaine saadab mulle pidevalt tomateid ja kurke ja muidu aiasaadusi, mis minu arvates on väga armas.
Pean kahjuks hakkama oma sõnu sööma. Kui mu oma postituse avaldasin, kirjutati mulle, et ma peaksin selle Suurperega olema ettevaatlik. Ja ma ei võtnud seda tõsiselt. KAHJUKS. 
Nüüd tean, et ükski heategu ei jää karistamata. 
Aitasin neid tihti, käisin nendega poes, käisin vahepeal nende lapsi vaatamas, kui lapsed üksi kodus olid. Ja mis ma vastu sain? Vastu sain selle, et viimased 3 päeva olen ma LITS.

Kõik sai alguse laupäevast, kui Hanna-Liina oma sünnipäeva pidas. Kutsutud oligi siis Suurpere ema (Edaspidi Proua A) ja isa (Härra S), mina, Priit, Jane ja Krista. 
Hanna mainis mulle et kui Proua A ja Härra S nende juures enne on käinud, siis on nad alati läinud riidu ja üksteise peale karjuma hakanud. 
Esialgu hoidsid nad end vaos, aga mida rohkem mees jõi, seda hullemaks asi kiskus. 
Minuga peol kaasas oli ka mu laps ning mingi kell ärkas ta ütles ja kui ma umbes kell 11 tahtsin teda magama panna, oli see peaaegu võimatu. Söögitoast kostus selline karjumine. Mees ütles naisele, et terve naise pere on täis hauakaevajaid, see eest naine ütles mehele et mehe pere on joodikuid täis. Ja nii nad lõugasid. Aga nagu paljud teavad, ei suuda ma oma suud kinni hoida ja kui minu arvates inimesed valesti toimivad, siis seda ma ka ütlen. Ja nii ma läksingi puha viha täis söögituppa ja üritasin algul rahulikult nendega rääkida, et pole ilus niimoodi üksteise peale karjuda. Arvate et neid see huvitas? Nad lasid ikka oma joru edasi. Lõpuks ma käratasin sellele mehele ja lihtsalt sõimasin ta näo täis. 
Mehel vajus suu ammuli, mina läksin samal ajal teise tuppa. 
Mees oli saanud tigedaks ja öelnud siis, et kes MINA olen, et tulen kedagi võõras korteris paika panema. Midaiganes ausalt, kes tema on, et tuleb võõras korteris üldse karjuma?
Peale koju minekut, ega nad ei suutnud ju mind ja minu paika panemist unustada. Mina olen lits, sest ma isegi ei tea ju kes mu lapse isa on. (Juhhei, ma olen Henriga kaks aastat koos olnud ja ma kohe kindlasti ausalt ei tea kes mu lapse isa on.... äkki Henri? Muidugi Henri).
Ja mis põhiline, mind tuleb hoida, sest MUL ON AUTO. (Omakasupüüdlikud)
Pühapäeval olin selle kõige peale tige, kui ma seda kuulsin. Aga ma hoidsin end vaos. Eile hommikul kui mu vanemad lapsele järgi tulid, saatsin nad õue. Siis tuli Naabrimees aknale ja hõiskas "Tere naabrinaine". Vastasin muidugi viisakusest "tere". Kui tuppa hakkasin minema, tuli ta mulle ukse peal vastu ja küsis ega ma pahane olen. Vastasin, et ma olen väsinud. ja ütlesin tsau ja läksin tuppa. 
Õhtul kui koolist koju tulin, kuulsin aga, et Suurepere emme oli käinud TAKSOJUHILE rääkimas, millised litsid me Hanna-Liinaga oleme. 
 Muidugi olen ma lits ka sellepärast, et igakord kui ma nendega poes käisin, pidid nad mulle HINGEHINDA MAKSMA. 
Minge p....., ausalt. 
Igakord kui ma nendega käisin poes vms, siis ma ütlesin, et andke raha südametunnistuse järgi. Ma ei öeld kunagi summat, et ma tahan niinii palju saada, sest ma pole selline inimene. Ükskord ütlesin isegi, et selle väikese otsa eest pole vaja mingit raha, aga ise see naine andis järgmine päev mulle viieka. 
Nu eks nad tahtsid pugeda. Ja sünnipäeva õhtul enne kogu seda janti käisin ma ka selle naisega poes ja ma ei küsinud ühtegi senti selle eest. 
AGA SEE POLE VEEL KÕIK. 
Teate kes on mu lapse isa? Minu lapse isa on hoopistükkis see noorhärra, kes vikas Suureperel aknad sisse, sest mu laps on nii tema nägu. Vahet pole et ma seda tüüpi alles 4 päeva tean. :D

Õhtul Hanna väike vend kinkis mulle lilli ja siis läksin koju neid vaasi viima ja suurpere isa oli end riide pannud ja tuli mulle trepi peal vastu. Ta arvas, et ma olen lapsega. Ütles "aa, last polegi" . Ma ei vastanud midagi. Siis küsis "Kas laps on vanemate juures?" oi kus mul oli talle tahtmine öelda, et jätku mind juba rahule, aga ma hoidsin end vaos ja ütlesin tuimalt "Jah". 
Ja siis mee ütles "Sorri, tahtsin vaid aidata". Ütlesin, "pole vaja" ja läksin tuppa lilli vaasi viima. 
Ja kujutate ette, tund aega hiljem, käis Hanna-Liina ema seal, mees oli purjus olnud ja ulatanud Hanna emale mingi rihma ja öelnud "Sa tead küll mis sellega teha?"

Hanna ema ei saanud midagi aru ja küsis "Mis asja?"
Mees siis seletas, et selle rihmaga peab ta mulle ja Hannale peksa andma, sest me oleme niiiii suured litsid. Ja mina viin Hannat halvale teele, käin igal pool litutamas jne. 



VSJOOOOO, mulle aitab. Mida nad endast õige mõtlevad? Pekki, kui Sul on minu kohta midagi öelda, siis tule ja ütle seda mulle otse näkku. Mida kuradit Sa käid küla peal minu kohta valetamas?
Ja kõike selle pärast, et ma julgesin Sind võõras korteris paika panna?

Ja teate, ma südamest loodan, et nad ise ka loevad seda postitust. 
Mina saadan teele aga suured vabandused kõigile teistele Moe elanikele, kelles ma kahtlesin ja keda ma pidasin oma vastasnaabrite suhtes vaenulikuks. Omad vitsad peksavad. Ma sain igaljuhul piisavalt teada, kellega tegu on. 


Ja suurpere tegelikult ei teagi, et ma teiste ees neid kaitsesin ja lausa ÜLISTASIN. Ma kujutan ette kui nad seda oleks teadnud, siis võib-olla, nad oleks oma suu koomal hoidnud. 

Aga kes teab. 
Mina igal juhul enam nendega tegemist ei tee. Eemale kahjuks ma neist hoida ei saa, sest nad ju elavad mu vastakorteris ja paratamatult kohtan ma neid vast kõige rohkem. 
Ja kui nad peaks pugema tulema, siis uskuge mind, te loete siit järgmise postitust, kus ma nende näo täis olen sõimanud ja neile puust ja punaseks selgeks teinud sõna LITS tähenduse. 

teisipäev, 6. september 2016

oh kooliaeg, oh kooliaeg



Juhei, minu teine kooliaasta üliõpilasena on alanud. Emotsioonid on suhteliselt positiivsed, sihid on kõrged, eesmärgi on paigas, nüüd ei jää muud üle, kui vaid rõõmsalt koolis käia ja muudkui õppida õppida õppida. 


Oma kolmandat semestrit ja teist kooliaastat alustasin ma juba eile. Hommikul kella üheksa paiku tulid mu vanemad Karl Hendrikule järgi ning viisid ta maale. 
Kell kümme sõitsin ma juba Tapale ja sealt läksin rongile. 

Jõudsin 11:45 kooli, läksin Karolinale vastu, rääkisin kaks sõna juttu ja siis jooksime juba mõlemad tundi. 
Kuna ma olin öösel päris vähe magada saanud, panin ma tunni jooksul päris mitu korda silmi kinni ning unistasin, et ma oleksin oma voodis, oma teki all ja saaksin magadaaaa.
Tund sai läbi, siis sain Karolinaga kokku ja rääkisime juttu. Kõndisin teise klassi juurde siis. Ootasin seal tükk aega, aga kuskil oma kursakaid ei näinud. Siis kirjutasin meie kursuse vestlusesse, et kas meil ikka seal ruumis tund, sain vastuseks, et täna seda polegi. 
No thanks, mina olin just paar päeva tagasi veel vaadanud kuupäevaliselt, et nagu sel ajal oleks see tund olema pidanud. 
Oleksin ma seda, et tund ära jääb, 10 minutit varem teada saanud, oleksin ma jõudnud 14:12 rongile. 
Aga ei. 
Hüppasin esimesel nr 36 bussile ja sõitsin Vineeri peatusesse. Sealt kõndisin mega aeglaselt Kitseküla rongijaama ja seal istusin veel 25 minutit ja ootasin teist rongi. 
JEE.
Täna seevastu pidin ärkama juba 5:15. Kui äratuskell helises, mõtlesin ma veel kolm korda, et laseks esimese loengu üle ja läheks alles teiseks tunniks kooli. Aga lõpuks otsustasin ikka oma tagumendi voodist välja ajada ja sättima hakkata. 
6:20 istusin ma juba autosse ja sõitsin Tapale, kus 6.35 tuli rong. 
Olenemata kellaajast oli rongijaamas tegelikult üllatavalt palju rahvast. 
Kell 7.30 sain rongilt maha. 7.33 pidi minema nr 36 buss, olin arvestanud et sellele ma ei jõua ja mõtlesin et tiksun aeglaselt bussika ja lähen 7.44 bussiga. 
Aga siis mõtlesin kähku ringi ja jooksin täiega bussijaama, minu õnneks jõudis buss 7.34 ja ma jõudsin tänu kiirrooksu tehes ikka bussile. 
Esimene loeng ma jälle suikusin pooleldi unemaailmas. 
Ootasime siis nüüd teist tundi ja siis tuli välja et kuni 20. septembrini seda polegi. 
AITÄHHHHHHHHH, ma oleksin võinud siiski hommikul esimese loengu üle lasta ja magadaaaaaa. 
Aga ma eeskujulik õpilane ronisin ikka kooli. 
Nüüd ma siin istun ja teen aega parajaks, sest uus tund algab alles 12. 

IGAV, oleks siis midgi õppida vms, aga ei, meil ju alles teine päev. :D

Kuidas Teie koolipäevad on möödunud? Kui paljud mu blogi lugejatest käivad TTÜ-s? 

kolmapäev, 31. august 2016

Elu Moel nagu filmis

Ma polegi tegelikult veel oma uuest kodust rääkinud. (Kas seda saabki veel ueeks nimetada, sest ma olen siis juba üle kahe kuu elanud). 
Elan ma siis Moel, korteris. 
Ma pole ju tegelikult korteris kunagi ju elanud, ainult nii palju kui ma eelmine aasta Tallinnas kooli aeg olin, muidu olen ma jutäitsa maa- ja metsalaps, kellel lähim naab oli alles 1,5 km kaugusel. 
Elu Moel on aga TÄIESTI teistsugune, kui metsas. 
Ja tegelikult olen ma natukene pettunud. Pettunud, sest inimesed on ümberringi ... ma ei oskagi öelda ühtegi head sõna nende kirjeldamiseks. Vaenulikud?
Ei ärge mõelge, et nad minu vastu vaenulikud on. Ei, minuga käitutakse kenasti, sest olgem ausad, ma ise olen ju suhteliselt kena inimene ja ma käitun inimestega väärikalt. 
Aga naabrid omavahel on ikka nagu sõjajalal. 
Näiteks laupäeva öösel ärkasin ma üles umbes kella kolme paiku, selle peale, et õuest, täpsemalt meie trepikoja eest kostus õudne kisa ja karjumine. Tegemist oli meesterahvaga, kelle suust kostusid sõnad "lits" ja "ma löön teid kõiki maha". Sain kohe aru, et see tekst oli suunatud minu vastas naabritele, sest mind vaevalt keegi sõimama tuleb, minu all elab üksik vanem mees ning üleval elavad ukrainlased, kes teps mitte eesti keelt minu arust ei räägi. Minu vastas korteris elab perekond, kellel on üksteist last. Jap 11.
Arvasin esialgu, et vastas korteri naabrimees on purjus ja tülitseb oma naisega. 
Kuna aga ma olin vähe magada saanud, siis ärritas see lõugamine mind väga. Läätsesi mul silmas ei olnud niiet ma ei näinud, kes seal karjus, aga köögi akna peale minnes, mõtlesin kindlalt, et ütlen, et kui vaikust ei tule, kutsun politsei. ÕNNEKS, minu akna peale jõudes nägin ma, et see tüüp kadus järgmise maja ette. 
Läks natuke aega mööda, kui maja ette tuli politsei ning naabrinaine läks välja. Muidugi, mina uudishimustüle külvatud, läksin ka aknale ja küsisin naabrinaiselt, et mis siin toimub? Vastuseks sain ma vaid seda, et neil visati aknad kividega puruks. 
MIDA KURADIT? Sel hetkel olin ma tõesti õnnelik, et ma jõudsin akna peale alles siis, kui see mees minema läks, oleks ma veel seal sõimama hakanud, oleks ma ise äkki kiviga saanud?
Järgmine päev läksin naabrite juurde vaatama. Aken oli tõesti täitsa puru ning kivi mis aknast sisse lendas oli päris pirakas. Naabrid ise magavad akna all, koos oma 2-kuuse imikuga ning ma eitaha isegi mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui see pisike süütu 2-kuune olevus, oleks saanud selle kiviga kolaka. USKUMATU. Kes see oli? Pidavat olema keegi siit samast kortermajadest...
Ega need seigad naabrite vahel ei lõppe.
Täna kuulsin juhtumisi akna pealt, et naabrid kutsuti alla, sest nende lapsed olevad teisi lapsi solvanud. Khmm, ja sellest kukkusid lõpuks ikka välja draama, sest laste solvamisest mindi ikka enda, suurte täiskasvanud inimeste probleemide juurde ja hakati neid lahkama.
Lõpuks viskas mul kops üle maksa ja läksin koos lapsega alla. Õnneks läks seltskond suhteliselt kiiresti siis lahku. Aga siiski ei suutnud ma oma suud kinni hoida ja küsisin teise trepikoja inimestelt, et milleks on vaja sellist lasteaeda mängida. Vastuseks sain "Aga me ei suhtlegi nendega".
Omalt poolt ütlesin selle peale, et "Kui te aga üksteist näete, peate ikka üksteise kõri kallale tikkuma?"

Siia kolides lootsin, et mõnus vaikne külakene, vähe rahvast ja kindlasti on nad toredad.
Ega ma selles tegelikult ei kahtlegi, et nad toredad on. Kindlasti on, aga üksteise vastu on nad ikka päris õelad. Ning see mulle ei meeldi. Mulle meeldiks, et ikka kõik saavad kõigiga läbi. Aga hetkel on mul tunne, nagu ma oleks sunnitud pooli valima, kelle poolt ma olema peaks?
Oma tolerantsuse pärast tahan ma olla erapooletu, ei ole mul ühe ega teise vastu midagi, aga õnnelikuks teeks mind see, kui nad ka omavehl sõjakaika maha mataks. sest see vimm mis nende vahel on, mõjutab ju kõiki. Nii mind, mu last, kui nende lapsi.

Need minu vastasnaabrid on tegelikult väga toredad ja hea mulje on nad mulle endast igal juhul jätnud. Kui Henri on Rootsis ja ma õhtuti koju tulen, siis tuleb naabrimees alla ukse vastu ning hoiab ust lahti ning aitab mul lapse üleskorrusele viia. Naabrinaine saadab mulle pidevalt tomateid ja kurke ja muidu aiasaadusi, mis minu arvates on väga armas.
Kui kõik inimesed käituksid üksteisega nii, nagu nad ise tahaksid, et nendega käitutakse, oleks maailm ikka palu parem koht, kus elada. :)

Kuidas Te oma naabritega läbi saate? 



Lubadused uueks kooliaastaks

Peagi algab uus kooliaasta, kellel algas üleeile, kellel algab homme, kellel hoopis esmaspäeval. 
Tihtipeale võrdub uus kooliaasta niiöelda uue leheküljega, kus päeviku nurka või vihiku tagaküljel kirjutatakse mõni eesmärk uueks kooliaastaks, mida täita. 
Mina olin eile kontaktis meilitsi ja telefonitsi TTÜ mehaanikateaduskonna õppekonsultandiga. 
Tema on siis selline inimene, kelle poole võib pöörduda oma murede ja küsimustega. 

Mina tegin uue avalduse lapsehoolduspuhkuse jaoks, tema omalt poolt uuris, palju aineid ma see semester võtan. 
Kui teatasin, et plaanis on kõik võtta, mis tunniplaanis, oli ta tegelikult üllatunud ja uuris, kas ma ikka tulen toime. Kiitis ka, et ma ise arvan, et tulen toime nii. 

Aga jah, minu lubadused selleks algavaks kooliaastaks:

  1. Teha ära kõik ained, mis ma valin. 
  2. Käia korralikult loengutes, harjutustundides ja praktikumides. 
  3. Ei viivita kodutöödega, mille tähtaeg võib-olla on kaugel. Mida varem, seda parem. 

Kool, kool, kool, kool, aga laps? Muidugi ei tohi unustada Karl Hendrikut ning nii palju kui võimalik tegelen ikka temaga. Kui koolis olen, siis jääb ta mu ema juurde. Õnneks on mul reeded vabad, see tähendab et neljapäeva õhtust kuni esmaspäeva hommikuni saan ma temaga aega veeta. :)
Ootan tegelikult täiega kooli, igatsen seda rutiinset elu ja kohustusi. Muidugi on mul soov saada kiirelt selle koolikesega ühele poole, et saaks hakata inimese moodi elama. :D
Oma kodu on olemas, laps ka, nüüd on veel puudu see päris OMA TÖÖ. Ja selle nimel peabki koolis vaeva nägema :P
Mida ma Teile, koolilatsekestele soovitan? Soovitan õppida ilusti ja pingutada oma unistuste ja eesmärkide nimel. Sest see tuleb tulevikus kasuks. Soovitan ka kindlalt oma eesmärgid üles kirjutada, et TE NEID EI UNUSTAKS!!! :)

Millised on Teie uue kooliaasta lubadused?

esmaspäev, 29. august 2016

Neid on ju kahjuks igal pool...



Ühel päeval sõitsin mööda Tapale poodi. Möödusin ühest bussipeatusest ning silma jäi häiriv asi - ühes bussipeatuses bussijaama pingi olid vallutanud kaks umbes 40-50 aastast meest, käes suured kaheliitrised õlleballoonid, samal ajal kui noor ema pidi oma väikese umbes 2-3 aastasega bussi ootama paviljoni kõrval, laps istus murule, et mängida. 

Mis seal ikka, bussijaamadesse pannaksegi ju pingid selleks, et paar alla käinud pomsikut saaks seal istuda ja "chillida", mitte selleks, et väike laps saaks seal oma jalga puhata, enne bussile minekut. 
NÕME. 
Lihtsalt nõme, et paaril täiskasvanud pomsil (rõhutan et siiski TÄISKASVANUD) pole piisavalt mõistust, et leida endale mõni "privaatsem" koht enda ballooni tühjendamiseks. Eks see mõistus ole juba ära joodud. 

Ja nii nad istuvad pargis, poe ees, bussijaamas, tegelikkuses ju IGAL POOL, joovad ja haisevad. Ning meie, normaalsed inimesed, peame seda kannatama ning meie, normaalsete inimeste LAPSED peavad seda NÄGEMA. 
Tallinnas on see lugu tegelikult veel hullem. Neid nõmedikke on ju igal pool. Nad tulevad ühistransporti, haisevad ja laaberdavad seal. 
Kui ma veel lõpurase olin ja kooli eksamile sõitsin, siis üks purupurjus kakerdis koperdas mulle bussis otsa. Ei olnud tal suud, et vabadada, vaid temal oli vaja energiat säästa selleks, et teise bussi otsa oma joobaritest kaaslaste juurde koperdada, et paari sõõmukese kangema kraamiga suud kasta.

Mul ei ole sellistest inimestest isegi kahju. Miks peakski olema? Nad elavad selleks, et juua. Joovad selleks, et elada. Ja muud midagi. Nende tööpäev algab kell 10. Ärkavad natuke enne kümmet ja lippavad poodi. Seisavad järjekorras, balloonid näpus, lasevad inimesi veel enda ette, kui tundub, et nende järjekord kassas jõuab enne 10t kätte. 

Ja need inimesed on osa meie ühiskonnast. ÜHISKOND, kah mul asi. 
Kui mina näen ränka vaeva, et teenida endale leib lauale, siis Tema, allakäinud joodik, on veel nii jultunud, et lihtsalt tuleb ja küsib minult ühte eurot laenu, sest viinarahast jääb puudu. Ma vaatan teda põlastusega ja saadan ta kuu peale. Tema muidugi laseb kuuldavale oma kuivadelt huultelt sõimusõnu, et kas mul on siis nii kahju sellest ühest eurost. ON KÜLL, sest mina nägin vaeva, et seda teenida ja ma ei kavatse seda kulutada enda jaoks MITTE MILLEGI PEALE.


Ja ometigi on see joodik kuskil kellegi NORMAALSE inimese poeg, vend, või isa. Ja see normaalne inimene on KURB. Kurb, sest teda on "õnnistatud" ühiskonna probleemiga. Ning ainus KES neid aidata saaks, on ju tegelikult NEMAD ise.


Ja nüüd mina, normaalne inimene, kes ma ei tarvita teglikult ühtegi tilka alkoholi ütlen, et klaasike veini, või pudel õlut nädalas pole hullu ning see ei tee Sinust alkohoolikut. Aga kui Sa ei suuda enam oma näppe pudelist eemale hoida ning kogu aeg on Su mõttes alkohol, siis pöördu kuskile, kus saada abi. Sest MUIDU tõenäoliselt ootab Sind kunagi paarkümne aasta pärast sama saatus, mis neid pompsikuid, kes meile hetkel pinnuks silmas on. 
Sa mõtled küll, et Sinuga ei juhtu, aga 20 aasta pärast Sa veel mõtled: "Tal oli õigus."
Niiet parem, tee oma elus kõik nii, et Sa saaksid mõelda: "Õnneks, mina polnud üks neist, allakäinutest. "
            


NB. Ma ei räägi hetkel neist vaestest kodututest, kes soravad prügikastis, et leida endale midagi hamba alla. Ei, mitte neist, sest nemad on midagi muud. 



reede, 26. august 2016

Kus viga näed laita, seal tule ja AITA

Juhtusin lugema täna ühte artiklit (LINK)pealkirjaga "15-aastane tüdruk astus Võrus ema ja lapse kaitseks välja".

Artikkel rääkis siis sellest, kuidas üks noor ema koos oma lapsega läks Võrus bussile. Laps aga karjus meeletult. Bussi kaasreisjad kannatasid välja selle, välja arvatud üks vana daam. See vanem naine läks siis vihaselt selle ema ja lapse juurde. Ta haaras lapse juustest ja riietest kinni ja hakkas teda raputama, samal ajal nii last kui tema ema sõimates. Ema muidugi tõukas võõra naise eemale, kuid see oli tulutu. Naine jätkas vägivallatsemist. 

Last raputades oli naine karjunud "Kas sa jääd juba vait või ei, mis asi see olgu, et üks jõmspikas ei jäta röökimist järgi. Hakake oma last kasvatama ometi".
Kõige enam häiriv oli see, et bussis oli täiskasvanuid, kuid mitte keegi ei teinud asjast välja, mitte keegi ei sekkunud. Lõpuks sai karikas täis ühel 15-aastasel neiul, kes läks vahele, kui vanemal proual hakkas juba käsi rusikasse minema. 
Seejärel oli vana naine näidanud selle neiu poole näpuga ja näidanud keskmist sõrme. 
Ka bussist väljudes jätkas naine tüdruku sõimaist roppude sõnadega. 

Miks see artikkel mind köitis, oligi nii öelda selle loo moraal või iva (kutsege seda kuidas tahate): et MIKS MITTE KEEGI EI REAGEERINUD? MIKS MITTE KEEGI EI ASTUNUD VAREM NAISE JA LAPSE KAITSEKS VÄLJA? KAS MEIE - EESTLASED - OLEME TÕESTI NII KÜLM RAHVAS?

Mina iskilikult sellist asja ei kannata, kui kellelegi tehakse liiga. Olen läinud ise vahele, kui kedagi kiusatakse, olen läinud ise ütlema, et kutsun politsei, kui kedagi pekstakse, mind see külmaks ei jäta. Kas Sind jätab?

Mõned kuud tagasi, oli kuskil lugu sellest, kuidas üks naine käis trenni tegemas, väsis kiiresti ära ja mõtles, et läheb bussile. Läks siis Tallinna ühistrasporti, tundis et tal hakkab halb ja oli minestuse äärel. Mitte ükski inimene ei teinud temast välja, keegi ei läinud appi, Lõpuks üks naine kutsus kiirabi talle. Teised inimesed pidasid teda joodikuks või narkomaaniks, kuigi tegu oli tavalise inimesega, kel hakkas halb. 

Kuidas Sina käituksid kui näeksid hädas olevat inimest? Kas sekkud ja lähed appi? Või kõnnid edasi ja teed näo nagu poleks midagi näinudki?