pühapäev, 27. detsember 2015

Möödunud 10 päeva ...

Ongi need kaua oodatud jõulud läbi! :)

Nädal on möödunud üli kiiresti. Sellepärast pole minult ka postitusi tulnud, sest olen maal, siin nett kehva ja ega pole olnud aegagi netis väga käia. :)

Henri ja Karmo jõudsid reedel 18. detsember Eestisse. Hommikul ärkasin varakult ja tegin plaaditäie piparkooke ja õhtul tegime enne Karmo saabumist koos Henriga ahjuliha. Kui Karmo jõudis, siis sõime kõtud täis ja käisime Coca-Cola Plazas ning vaatasime filmi "Seks, narks ja aisakell".
Ülivinge film oli! Soovitan soojalt. Väga humoorikas ning lõbus.

Laupäeval käisime Karmo ja Henriga Tartus mu õe juures ning tõime mõned asjad ära.
Pühapäeval ostsime Henriga uue auto, Opel Calibra.
Esmaspäeval käisime Rakveres shoppamas ja jõuluasju ostmas.

Õhtu poole käisin kähku Tristverest läbi, sest mõned vanad Kadrina keskkooli klassikaaslased tegid väikese istumise seal.
Tervitaksingi nüüd neid armsaid inimesi :3
Sealt edasi läksime kiiruga Tapale ja viisime mu õele kuuse ära.

Jõuluaeg möödus väga kiiresti, nagu polekski olnud seda.
Jõululaupäeval kella viieks läksime Henri vanemate juurde, sõime seal makaronisalatit, ahjuliha ja kapsast. Nagu jõulutoit ikka. Siis käisime surnuaias ja siis põrutasime juba minu koju, sest seal ootas meid pmst sama toit, kartulisalat, ahjuliha, kartul ja kapsas. :D
Emme tegi hommiku poole veel lihapirukaid ja moosipirukaid ka, ühesõnaga, nagu teate isegi vast - jõulud on söömiseaeg. :D

Siis jagasime kingitused ära. :3 See oli vist see kõige parem ja põnevam osa jõuludest.
Esimeses kaks kinki sain juba laupäeval kätte, kui Tartus käisime. Õde Annika kinkis armsa karukujulised led-lambi mulle.

Kuna Henri oli mulle sarnase asja ostnud, siis andis ka tema mulle laupäeval ühe kingi kätte. Tema kinkis mulle siis clitter-lambi, mis ka vahetab värve. Pimedas on jõle ilus :)
Henri kingitud lamp

Karmo kinkis mulle aga lahedad kõlarid, mis muusika saatel siis pritsivad vett ja on värvilised.
Henrilt sain veel akupanga (nii tänulik talle selle eest). :P Kuna Henri on hull minioni fänn, siis ise kinkisin talle minioni rahakassa. Terve õhtu oli ta nagu väike laps sellega. :D
Ja vanematelt saime ka Henriga väikeseid asju. :P

Karmo kingitud kõlarid


Henri minion :P

Ah üks õhtu läksime Henriga koos autoga kodust veits kaugemal (kus on levi) ja vaatasime kaks tundi tahvelarvutist Vanasid ja Kobedaid. :D :D Lol, ega me eriti normid inimesed ikka pole :D Aga meie jaoks oli see kind of romantika. :D

Eile õhtul tulid Karmo ja Kristjan külla, siis läksime ka autoga tõkkepuu juurde ja vaatasime tahvlist filmi "Vasha". See ka täiega hea film, kes näinud pole, siis soovitan vaadata. :P Täiesti eesti film. :D

 Vot tak, nii möödusidki meie pühad. :)
Nüüd arvatavasti lähme homme linna, paariks päevaks, võib-olla isegi veedame aastavahetuse seal :3
Eks näis, mis elu toob.

Nii kauaks olge tublid ja armsad!

Teie,
Leanika





neljapäev, 17. detsember 2015

Rahuliku südamega jõuludele vastu + seiklused Karolinaga :)

Nii ja nüüd ongi käes see imeline hetk, kui mul on selleks semestriks kooliga vsjoo :3 (Ainult jaanuari algusesse jääb üks eksam)

Täna siis tegin ära Tehnomaterjalide eksami. Kuigi eksam oli oodatust raskem, loodan et saan selle siiski soovitud punktidele tehtud ja arvestatud. Ja no tegelikult, kui isegi ei saa, siis saan ka seda jaanuari alguses uuesti teha.

Muidugi, kui oleksin varem alustanud õppimist, siis oleks kindlasti oodata paremat tulemust, aga tõesti nii raske oli leida peale rahulikku nädalavahetust seda motivatsiooni, et eksamiks õppida. Nii see jäigi eilse õhtu peale ja täna ööselgi pole ma peaaegu et magada saanudki.
Peale eksamit sain kokku Karolinaga, meil oli täna tegelikult väga tore päev, vähemalt saime lõpuks koos uusi ja põnevaid mälestusi ning kogemusi.

Käisime Solarises Hessis ja peale seda pidime minema trolliga minu juurde. Kui trollini oli jäänud 6 minutit, mõtlesime, et liigume juba välja.
Karolina ütles et lähme siit, et siit saab treppidest otse õue (näitas mingile uksele). Järgnesin talle nläksime treppidest alla, aga alt ei tulnud õueuks lahti. Vaatasime kella ja mõtlesime, et lähme siis tagasi kähku üles ja lähme teist kaudu, et siis jõuame ka ilusti trollile. Aga ennäe, kui jõudsime üles sama ukse juurde, kust olime sisse tulnud, siis seegi uks oli lukus. Läksin juba natukene paanikasse. Aga seal oli mingi lao moodi asi ja siis Karolina läks sisse ja ütles seal mingile inimesele et uksed on lukus ja et siit ei saa välja, vastuseks saime et uksed peavadki lukus olema, sest tegu ametikäigu. Olime suhteliselt shokeeritud ja ei saanud aru mis toimub, sest oma arust kui sealt uksest tulime, siis seal kirjas küll ei olnud, et tegu oleks ametikäiguga ja pealegi see uks oli ju lahti. Aga see naine ütles, et läheksime uuesti alla ja lükkaksime tugevamalt ust, et see peaks siiski lahti tulema. Läksime, proovisime, aga feilisime, ning läksime taas sama targalt üles tagasi. Siis helistati ja kutsuti mingi kind of turvatädike, et see teeks alt ukse lahti.

Lühidalt, kui me lõpuks Solarisest lõksust välja saime, oli troll juba läinud.
Aga vaatasin et ette tuli just nr 16 buss ja see läheb Väike-Õismäele, ja idee poolest peaks sellega ka peaaegu minu juurde saama. Istusime siis sinna bussi ja sõitsime rõõmsalt edasi.
Aga ega meie seiklused ei lõppenud.

Nimelt, (vist) Karikakra peatuses nägin, et meie ees sõidab nr 7 troll ning ütlesin Karolinale et sellega saame ka minu juurde. Läksime siis kähku bussilt maha, et trollile minna. trollijuht õnneks avas meile viimasel hetkel uksed ja saime peale. Trollis läksime ette poole et istuda, kui trollis öeldi et "Sinilille, järgmine peatus on Haabersti", mõtlesin, et midagi peab olema valesti, sest troll sõidab teistpidi, siis tajusin et troll sõidab hoopis Balti jaama suunas. Läksime kohe siis Sinilille peatuses trollilt maha, nägime, et buss nr 16 (milles olime just istunud) liikus teises suunas ja peatus seal. Läksime kõndisime siis hoopis sinna bussika, sest idee poolest oleks pidanud ju sealt nr 6 troll minema. Kõndisime sinna, sildi küljes küll oli T ja õrnalt oli näha et nr 6 ka kirjas, aga siiski trollide sõiduplaani seal üleval polnud.

Mõtlesime siis Karolinaga et pekki jälle oleme vales kohas. Vaatasime ringi ja siis avastasime et trolliliin jooksebki teises suunas. Kõndisime siis rahulikult trolliliini suunas, kui järsku kaugelt märkasime, et nr 6 troll nüüd tõesti jõuab meist mingi 300 m eemal olevasse bussikasse. Õnneks ta oli ringteel ning ootas teiste autode järgi ning tänu oma väledatele jalgadele jõudsime siis lõpuks sellele trollile, kuhu olime ammu tahtnud jõuda.
Läbi seikluste jõudsime siis lõpuks minu juure. Pidime küll tegema filmiõhtu, aga asi kujunes siiski välja nii, et sõime kummikomme ja rääkisime lihtsalt 3 tundi elust.
Vähemalt oli meil tore :3

Nüüd sai mul just ahjukana ja kartulid valmis ning kohekohe hakkan homseks piparkooke tegema :3
Sest kalla tuleb ju homme koju :)))))
Ja siis saab rahuliku südamega jõuludele vastu minna.

Olge musid,
Leanika

laupäev, 12. detsember 2015

Viimasel ajal inimesed, kas kaovad või jäävad auto alla :/

No mis asi see on? :S

Viimasel ajal ainult kahte sorti uudiseid - kuidas keegi ära kaob või siis kuidas keegi auto alla jääb. 
See kadumiste asi kuidagi nii imelik ja kahtlane. Nagu tegu oleks mingi uue trendiga - ära kaduda.
Ise ma ei julge enam üldse pimedas kõndidagi, sest kes teab, äkki keegi tuleb ka selja tagant ja lihtsalt võtabki mu endaga kaasa. Tõsiselt imelik tegelikult, et neid kadumisuudiseid NIIIIIIIII palju on. Ja et kui keegi kaob, siis ta kas leitakse surnult või teda ei leita üldse. Nagu tõsiselt kahtlane. Niiet sealt ka ikka üleskutse kõigile, et 
1) Ärge liikuge kahtlases seltskonnas - see tähendab seda et USALDA, aga KONTROLLI kellega Sa läbi saad.
2) Ära mine võõrastega kaasa - tõesti me kõik oskame teha head nägu, aga meie kõigi taga võib ka peituda koletis. 
Endal oli juhtum alles kuu aega tagasi, Tapal, kui olin üksinda pimedas ja siis üks vene keelt kõnelev mees kutsus mind endaga kaasa Valgejõge pildistama. Ise korrutades see juures et ta pole mingi pätt ega bandiit jne, aga ma tegin talle selgeks, et ma tõesti ei tule võõra inimesega kuskile. Õnneks lõppes hästi ja mees sai sellest aru ja läks minema. 

Samamoodi on nende auto alla jäämistega - kas on raske olla tähelepanelik? Ei ole ju tegelikult. Mina veendun alati selles, kas autojuht ikka märkab, et ma hakkan teed ületama ja et ta ikka kindlasti peatub. Pole ju mõtet ise surmale ette astuda. Täpselt samamoodi on ka siis, kui olen roolis - alati üritan veenduda selles, kuskilt mulle mõni tont auto ette ei hüppaks. 
Mõtlesin vahepeal, et ostan hunniku helkureid ja siis lihtsalt lähen jõuludel neid inimestele jagama, et nad ikka nähtavad oleksid :3

Niiet olge kallid ja hoidke end, päriselt kohe hirm on juba, et varsti tuleb enda tutvusringkonnast uudis, kuidas keegi on kadunud või auto alla jäänud. Selline uudis oled päris jube. Niiet hoidke end ja olge tublid!

reede, 11. detsember 2015

Nii hea ja kergendav on olla - ma elan!

Tõsiselt kergendav on olla peale tänast päeva - ma elan!

Ma ei tea, vist eelmine nädal mainisin ka, et kui ma selle praeguse koolinädala üle elan, siis võin enda üle uhke olla.
Mul oli see nädal iga päev kontrolltöö ja täna oli eksam - aga ma tulin toime. Magada sain küll liiga vähe, aga nüüd sellel nädalavahetusel ma tõesti kavatsen puhata!

Kontrolltööd sain kõik soovitud tulemusele sooritatud ja esmapilgul tundub, et eksam läks ka hästi!
Nüüd järgmine nädal pean veel kujutava geomeetriaga tegelema ja võib-olla kui aega ja tahtmist on siis parandan ühe kinemaatika kontrolltöö ära ja neljapäeval on tehnomaterjalide eksam ja siis juba võin ma lugeda peaaegu et semestri lõppenuks. :3 Sest jaanuarisse jääb mul siis ainult üks eksam ja see on 5. jaanuar :)

Tõesti hea tunne on, et ma olen hakkama saanud - arvestades seda, et nii paljud esimesel semestril ülikoolist kas välja on langenud või paberid välja võtavad.
Õnneks õigel hetkel sain ma pihta, et tuleb endale kindel plaan ja eesmärgid luua kooliasjade tegemisel ning neist kinni pidada.
Tänu sellele kindlusele olengi ma hetkel selles punktis, kus mul pole asju kuhjunud ja vaheaeg saab tulla rahulik. :3
Tulin nüüd maale ka ja saan nädalavahetusel puhata. :)
Kuigi nett on siin väga kehv, aga võib-olla ongi parem siis puhata. :P
Niiet: VOT KUI TAHAD, SIIS SAAD HAKKAMA!
Tervitan Karolinat!

Musidkallidpaid,
Leanika

esmaspäev, 7. detsember 2015

Mida mina igapäevaselt joon ja kuidas joogi pealt raha kokku hoida?

Tallinnasse elama asudes hakkasin ma kokku puutuma probleemiga, kus kraanivesi ei maitse hästi. See ei maitsenud hästi ei mu Sikupilli läheduses olevas korteris, ega ei maitse ka mu praeguses korteris eriti hästi. Ikka on selline kahtlane maitse juures.

Kuna ma gaseeritud jooke ei tarbi, siis eelistasin alati juua Aura maitsevett.
Nii ostsingi (enamasti ülepäeviti) Grossist ühe pooleteist liitrise Aura maitsevee, enamasti valisin selle, mis oli soodukaga. Ehk nädalas kulus mul umbes 5 *1,5 liitrist pudelit vett. kui üks pudel maksab soodukaga 0,69€ + 0,10€(pant), siis nädalas kulus umbes 4€ mul juba vee ostmisele. Tegelikult ega seda polegi ju palju.

Kuid eelmisel nädalal soetasin ma endale vee filtreerimise kannu. Maksis 12 euri ja kopikad peale. Kaasas veel 3 filtrit. Keskmiselt saab ühe filtriga filtreerida kuni 150 liitrit vett.
Väikesed kalkulatsioonid taas ning ops kui palju ma tegelikult sellega võidan, kui ei pea kogu aeg poest vett ostma.
Maitseks saab ju veele juurde lisada sidrunit või õuna.
Kann on väga efektiivne, ja maitse veel on palju parem (puhtam). Ning tänu sellele pole minul isiklikult vaja enam poest vett osta.
Vahel oligi häda, et ainus asi mille pärast poodi pidin minema, oli vesi. Või siis näiteks kuna mul öösiti on jube janu ning öösel juhuslikult jook otsa sai, siis polnud ju kuskilt juurde seda saada. :D

Vee joomine on tervislik ning teeb Sulle vaid head. Parem juua vett, kui säilitusaineid täis mahlasid või gaasilist limonaadi või mis veel hullem - hambaid lõhkuvat Coca-Colat.
Patustada vahel võib, aga iga päevaselt pole see Su tervisele hea. :)

Olen lugenud, et vee joomine ergutab keha vabanema üleliigsest rasvast ning vee joomine annab ka lisaenergiat.
Jooge vett ja tundke elust rõõmu! :3

pühapäev, 6. detsember 2015

Juba teine advent :3

Ilusat teist adventi! :3

Nii uskumatult kiirelt lendab aeg, täna juba teine advent, nädala pärast kolmas, kahe nädala pärast neljas ja siis ongi jõulud :3
Mõtted juba ongi otsapidi jõuludes, sest siis saab puhata ja rahulikult perega aega veeta. :P

Kuna aeg läheb meeletult ruttu, siis peab ka kinkide peale mõtlema hakkama.
Nüüd on veel puudu ainult NATUKENE lund, rõhutan NATUKENE. Sellist paksu lund küll ei taha, muidu ei saa autoga maal kuskile minna. :D Ja samas päris rohelisi jõule ka ei taha. :S
Hetkel see ilm on ka nagu ta on, terve öö ladistas vihma sadada ja nüüdki tuuleiil akna taga puhub.
Peaks poodi minema, aga sellise koerailmaga üldse pole mingit tahtmist õue minna. Mis siis, et pood kõigest kolme minuti kaugusel.

Praegusel hetkel on mu parimaks kaaslaseks kuum kummelitee. :3 Ja muidugi sossud sokid ja fliistekk :3

Peaks tegelikult õppima vaikselt hakkama, sest järgmine nädal on mul esmaspäevast neljapäevani iga päev kontrolltöö ja reedel on keemia- ja materjaliõpetuse eksam, aga pean vahepeal ajusid ka puhkama, kogu aeg õppida ka ei jaksa. Ma olen ka inimene. Wow, tegelt? Tegelt ka. :D

Kui ma nüüd järgmise nädala vastu pean koolis, siis põhimõtteliselt ülejärgmine nädal tuleb üli kerge ja siis ongi põhimõtteliselt pikk-pikk puhkus ees. :3 Põhimõtteliselt jaanuari lõpuni, jaanuari alguses ainult üks eksam ja siis vsjoo selle semestriga.
Niiet tasub pingutada.

Ostsin nüüd endale linna ahjuplaadi ka. Niiet et nüüd saan kringlit ja asju küpsetada. Esimese katsetuse tegin juba paar päeva tagasi ära, aga see tuli nagu sai. :D Maitses hästi, aga siiski nagu sai. Harjutamine teeb meistriks, niiet küll ma mingi päev uue katsetuse teen. :)
Kui nüüd 18ndal Henri Rootsist jõuab, siis ehk teeme piparkooke. :P
Samas tahaks väga piparkoogitaigna ise meisterdada, sest ise tehtud pidi see kõige parem olema.
Sellega seoses, kes iganes on proovinud ise piparkoogitainast teha, siis võib minuga retsepti jagada? Kas siis kommentaari või facebooki, oleksin ülitänulik. :3

Nii kaua olge armsad ja nautige teist adventi! :3


laupäev, 5. detsember 2015

Maitsvad ahjukartulid ja kana

Nii mõtlesin jagada teiega viisi, kuidas mina teen ahjukartuleid ja ahjukana ning mis minu arvates tulevad nii tehes ülimaitsvad.

  • Kõigepealt muidugi koorin soovitud koguse kartuleid, kuna mina teen tavaliselt ahjukartuleid koos kanaga kahele inimesele, siis piisab umbes 8-st kartulist. 
  • Kui kartulid kooritud, pesen nad veel ilusti puhtaks. Pooleks ma neid ei lõika, sest enamasti valin sellised kartulid, mis ei oleks liiga suured, ega liiga väiksed.
  • Valan ahjuvormi vett (nii umbes põhjast 1 cm jagu) (vett panen sellejärgi, et umbes pool kartulist jääks vette ja pool välja.
  • Sulatan pannil võid. Enamasti kasutan Rama 70%-st võid, aga sobib ideaalselt ka Tere või. 
  • Siis kui või on pannil sulanud, veeretan kartuleid seal sees, niiet kartul saaks igalt poolt mõnusalt võiga kokku ning seejärel asetan kartulid vormi. Juurde lisan ka siis kana.
  • Kui pannile jäi veel sulanud võid, siis valan veel kana ja kartulid sellega üle.
  • Enne ahju pistmist lisan veel soovitud maitseained. Raputan kartulitele ja kanale soola, pipart ja kuna mul kanamaitseainet kodus ei leidu, siis kanale panen veel peale guljaššimaitseainet, mis tegelikult annab head maitset.
  • Siis pistan vormi ahju ning 200 kraadi juures küpsema.
  • Küpsemisel ette antud aega ei ole, sest tegelikult tuleb ise käia vahepeal vaatamas ja noaga katsumas, kas kartul ja kana on valmis. Vahel kulub tund, vahel poolteist, täiesti oleneb ahjust ja temperatuurist.
  • Ahjust välja võtan ma nad siis, kui kartulid on mõnusalt kuldsed ja kana krõbedalt pruun. 


Pole ju tegelikult üldse raske, tulemus tuleb ülihea. Kindlasti soovitan MITTE lisada õli, sest või ja kanast tuleb rasv on piisavad küpsemiseks. Või kasutamine annab kartulitele mõnusa maigu.
Head isu! :)




Võitlus vanemate inimestega

Kui kunagi räägiti, et suur probleem on see, et noored ei austa vanemaid inimesi, siis minul on tunne, et nüüd on see probleem absoluutselt vastupidi, vanemad inimesed ei austa nooremaid.

Nimelt iga päev Tallinnas olles puutun ma ikka ja jälle kokku mõne vanema inimesega, kes käitub minuga nagu minul ei oleks siin maailmas üldse õigust hingata. Selliseid ebameeldivaid juhtumeid on tulnud ette nii poes kui ühistranspordis.

Näiteks poes on tihti lugu nii, et kui seisan järjekorda, siis tuleb mingi tädike ja lihtsalt trügib mu ette. Nagu mida Sa teed? Ma seisin siin enne Sind ja kuskil pole kirjas, et poes järjekorras tuleks vanem inimene ettepoole lasta. Kui selline asi oleks kirjas, siis noorematel inimestel poleks mõtet vast poodi tullagi, sest kes viitsib tunde oodata, kui vanad inimesed oma oste sooritavad.

Või siis kui soovin näiteks trolli või bussi siseneda, siis ilmselgelt tuleks inimesed enne välja lasta, aga vanakesed on nii aktiivsed (nagu neil poleks tegelikult ju häda midagi) ja lihtsalt nad vist kõnniksid teistest inimestest üle ka, peaasi et esimesena bussile saaks.
No ja siis muidugi see bussis istuma saamise värk. Oi kuidas see vihastab. noored inimesed on nii viisakad, et nad ei rahma kahte kohta endale, aga vanakesed kui istuma saavad, siis neile peab tingimata kuuluma kaks kohta, sest neil on vaja tingimata asetada oma kott ka bussi istmele. Vahet pole kas buss on täis seisvaid inimesi või mitte, nemad peavad istuma kahel kohal.

Kui palju olen ma saanud bussis neilt ennast täis tädikestelt sõimata. Seda ei anna kokku lugedagi.
Ma arvan et ma ei liialda, kui ütlen, et naeratavaid vanureid on vähe (peaaegu pole nagu üldse).
Ükskord kui bussiga rongile pidin sõitma kooli juurest, oli buss suhteliselt täis. Seisin püsti tükimat aega, siis invaliidide või pensionäride kohal vabanes kaks kohta. Vaatasin tükk aega ümberringi, keegi istuma ei läinud. Mõtlesin, et istun ise, et kui keegi vanem tuleb, siis lasen ta istuma.
Istusin rõõmsalt (minu kõrval üks koht vaba), kui bussi tuli mingi tädike, kes hakkas minu poole tulles midagi pobisema. Minu vastas istuv naine veel ütles talle et minu peale suunates et "tema ka sai alles istuma, tema ka ju väsinud", tädike pobises edasi et "ei ole üldse näha et ta väsinud oleks" ja istus mu kõrvale. Olin šokeeritud, ja ei saanud arugi mis toimus tegelikult, minu kõrval oli vaba koht ja tal on ikka midagi pobiseda. Nagu oleks ta just seda kohta tahtnud, kus mina istun, nagu mida iganes.

Ühesõnaga Tallinnas käib minul isiklikult pidev võitlus vanemate inimestega ning see on õudne.
Isegi kui olen nende vastu viisakas, siis nemad ise ei tea viisakusest mitte kui midagi. Mõni käitb nagu viimane mats ja see lausa vihastab.

Aga, mis teha kui mõni inimene niiiiiiii kibestunud on.

reede, 4. detsember 2015

Glükoositaluvuse test - 16 tundi söömata + kolm korda võeti verd

Hei,

Ikka iga päev veendun, et halbade ja nõmedate inimeste seas on veel neid häid ja toredaid isiksusi. Ja täna selliseid häid inimesi just Ida-Tallinna Keskhaiglas. Respekt neile töötajatele, sest nad on tõsiselt armsad ja toredad!

Käisin täna Ida-Tallinna Keskhaiglas glükoositaluvuse testi tegemas. Seda testi tehakse, et hinnata organismi võimet omastada glükoosi.
Selle jaoks sõin ja jõin eile õhtul viimast korda kell 19:30. Hommikul ärkasin kell 8:00 ja kell 9:30 jõudsin haiglasse.
Järjekord oli natuke pikk, aga kell 9:45 võeti minult esimest korda verd. Kuna mul hakkas natuke halb (kardan tegelikult täiega verd ja ei suuda isegi sellele mõelda) siis pidin natukeseks pikali heitma. Kui paari minuti möödudes parem hakkas, pidin ära jooma apteegist kaasa ostetud glükoosilahuse. Minul oli see apelsinimaitsega ja see oli vägaväga magus. Aga tegelikult päris maitsev oli :D
Siis pidin tund aega ootama ja siis võeti teist korda verd. Ning siis veel kord pidin tund aega ootama ja 11:50 võeti minult viimast (kolmandat) korda verd.
Nagu ma juba alguses mainisin siis kardan kohutavalt verd, ja vereandmine on minu jaoks tegelikult päris piinarikas tegevus. Kuid need toredad õed seal haiglas teevad verevõtmise palju ilusamaks. Nad väga sõbralikud ja toredad ning just nemad on need inimesed, kes suudavad inimeste ellu rõõmu tuua.
Kui haiglast minema sain, siis õnneks olin kodust kaasa võtnud kotlette ja teel bussile ma neid ka näksisin, sest olin ju 16 tundi olnud söömata.
Kuigi esialgu kartsin väga seda testi, siis lõppkokkuvõttes polnud see üldse hull. Lihtsalt igav oli need kaks tundi seal passida, kuna midagi polnud ju väga teha, peale netis istumise.

Olge armsad,
Teie,
Leanika

kolmapäev, 2. detsember 2015

Mõni inimene on veel hea ning armas :)

Tervitus!

Nagu näha siis pole ma päris päris mitu päeva juba kirjutanud ja märkamatult on kätte jõudnud ka detsember! Möödunud on juba ka esimene advent ning see tähendab, et jõulud on põhimõtteliselt juba käega katsutavad.

Põhjus, miks ma pole jõudnud kirjutada on lihtne: Henri jõudis laupäeval Eestisse ning ma lihtsalt ei käinudki need neli päeva arvutis - polnud aega. 
Aeg läks muidugi nagu niuhti, sest praegu istub ta juba laeva peal ja sõidab tagasi tööle, Rootsi. 
Nüüdsest on arvatavasti meil traditsioon siis nii, et kui tema tuleb Rootsist siis teen mina talle mingi maitsva roa ning kui tema läheb Rootsi, siis tema teeb mulle süüa. 
Laupäeval tegin mina talle ahjukartuleid koos ahjukanaga. Mmm, ennast kiitmast ma ei väsi, aga see oli tõsiselt hea. 
Minu valmistatud ahjukana koos ahjukartulitega


 Pühapäeval jäin Kadrina grossis Piretiga jutustama, see aeg kui Henri kassas maksis ja siis tuli ta meie juurde ja vaatas neid lilli laua peal ja siis ütleb mulle "vali nüüd endale midagi väla", mina mingi, et "eiei, pole midagi vaja", ja siis näitas ta jõulukaktuse peale ja ütles Piretile "ah, ma võtan selle" :D See oli nii armas. :D

Eile jõudsime linna ning meil oli armas õhtu. Henri valmistas  mulle ülimaitsva kartuli-viinerivormi :3 Tõsiselt hea oli. :) Minu mees vähemalt on hea kokk :P
Hiljem õhtul valmistasime veel koos küpsisetorti, mida pealt kaunistas kiivi ning vahel oli maitsev banaan. 
Sõime siis õhtul ja vaatasime koos filmi. Kahjuks seekord kinno me ei jõudnud, aga enne jõule käime kindlasti ära. :P

Henri valmistatud kartuli-viinerivorm

Küpsisetort kiivi ja banaaniga
Nii ja siis veel üks väike armas lugu veel tänasesse halli argipäeva. 
Kui Henrit laevale saatsin, siis umbes 16:45 tulime Kaubama juures trollilt maha, hakkasime vaiksel A. Laikmaa peatusesse kõndima, et sealt nr 2 bussiga sadama minna. Kuid ühel hetkel koputati mu õlale ja öeldi "vabandage", 
Nägin mingit noormeest ja ehmusin ja käis juba tuhat erinevat mõtet peast läbi, miks iganes ta võiks mind peatada. Ja siis ta ulatab mulle mu pangakaardi ja ütleb "see kukkus teil ennist taskust välja, palun". Olin päris ehmunud ja tänasin teda mitu korda ja siis ta ruttas edasi. 

läks mulle väga hinge tegelikult, sest tänapäeva kiires ühiskonnas (eriti Tallinnas) leidub selliseid inimesi vähe, kes nii teevad, kuigi see on elementaarne. 
Tegu tegi mu natukene kurva päeva (kurb, sest Henri ju läks laevale) natukenegi rõõmsamaks. Pidasin vajalikuks ka kirjutada sellest loost Facebookis Märgatud: TALLINN'as lehele, et tundmatu noormehe tegu saaks kiidetud ka teiste eestlaste seas. (Ja vb kui see noormees seda sealt loeb, siis naeratab ta korra ja mõtleb, et tegi õigesti.)
Ja muidugi loodan, et inimesed muutuvad teadlikumast sellest, et kui nad märkavad kuidas kellelgi näiteks midagi taskust välja kukub, siis selle tagastamine inimesele pole häbiasi, vaid vastupidi see on heategu. Näha oli, et sel noormehel oli, kiire, nagu meil kõigil, aga ta leidis siiski selle hetke, et mulle järgi joosta. 

Henri on nüüd laeva peal ja tagasi Eestisse tuleb alles enne jõule. Aga nagu ma mainisin postituse alguses, siis jõulud on põhimõtteliselt käega katsutavad ning see aeg läheb ruttu!

Olge tubli, mõistvad ja armsad!
Ning positiivsed!!!

Teie,
Leanika