neljapäev, 26. november 2015

"Kuidas Sul läheb?"

KUIDAS SUL LÄHEB?
Kui tihti küsitakse Sinult just seda lühikest kuid nii palju soovivat küsimust? Kui tihti küsid Sina teistel, kuidas neil läheb?

Alles hiljuti nägin facebookis ringlemas mõttetera, et kui küsida inimeselt, kuidas tal läheb ning kui ta vastab "normaalselt", siis ei ole Sina see inimene, kellega ta sooviks avameelne olla. Tegelikult päris tõene ju. "normaalselt" ju ei tähenda tegelikult mitte midagi, see ei ütle meie elude kohta mitte midagi.

Kui ma küsin inimeselt kuidas tal läheb, siis teen ma seda just sellepärast, et mulle tõesti läheb selle inimese heaolu ja elu korda. Ning kuna ma ei küsi seda küsimust mitte niisama jutu jätkuks, siis ootan ka oma küsimusele pikemat ning avatumat vastust.

Kahjuks aga pole minult ammu keegi seda küsinud. Ja see tegelikult kurb. Kurb just sellepärast, et kui minule läheb teiste elu korda ja neile minu oma ei lähe, siis jusiis ei kuulu ma nende inimeste ellu? Võib-olla. Mis seal ikka.

Kurb on ka see, et inimesed kaugenevad. Tõsiselt kaugenevad. Need kellega kunagi iga päev suhtlesin, on nüüd muutunud inimesteks, kellega ma praktiliselt ei suhtlegi. Mõni lihtsalt ignoreerib, sest on mulle näiteks võlgu. Öeldakse ju, et kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena talle raha. Täitsa peab paika. Nõme tegelikult, et usaldasin kedagi ja andsin laenu ja mõtlesin ise seejuures "teda saab usaldada, ta niikuinii maksab tagasi" ja siis nüüd ei tee ta välja minust ning ei kavatsegi tagasi maksta. Ise olin loll. Tegelikult, aga mis seal ikka, vähemalt inimese tõeline pale on paljastunud minu silmis.

Paratamatult on elu välja sõelunud just need üksikud inimesed, keda saab nimetada TÕELISTEKS sõpradeks ja neid on tõsiselt vähe, TÕSISELT VÄHE. Aga ma olen õnnelikud just nende inimeste üle, kes on jäänud mu ellu, hoolimata kõigest. Hoolimata minu seisukohtadest ja arvamustest.

Minul on oma arvamus ja kui ma seda südamest kellelegi räägin, siis vahel on inimestel arusaam, et üritan täiega oma arvamust peale suruda, aga ma lihtsalt üritan oma seisukohti selgeks teha.

Ja ma austan inimesi, kes minu arvamust maha ei hakka tegema ja kohe enda arvamust peale suruma. Igal asjal on erinev vaatenurk ja mulle ei meeldi, et teised arvavad et just neil on alati õigus ja siis nad lihtsalt ründavad mind oma arvamusega. Mida iganes, ütlen ma selle peale.

Aga lõpetuseks tahaksin ma öelda seda, et kui te tahate oma lähedasi hoida, (et need vähesed, kes on teie ellu jäänud, kuuluksid sinna ka edaspidi) siis tundke nende elu vastu huvi ja küsige ikka vahel neilt kuidas neil läheb?, et nad teaksid, et te pole neid unustanud ja hoolite neist endiselt.

Olge tublid,
Hoidke end,
Teie, Leanika




kolmapäev, 25. november 2015

Minu toitumine :)

Heiiiii :D
Tänane postitus minu toitumise kohta. :D

Paratamatult kui elad üksi (mitte vanematega), siis pead ju vaatama kuidas ise söök lauale saada. Imelihtne on minna muidugi kuskile kiirsöögikohta, võtta burx ja see näost sisse kugistada, või osta poest valmis toitu ja seda kodus ainult soojendada, kuid enda tehtud söök on ikka kõige parem.
Tallinnas elades teen ikka iga päev ise süüa, kordagi pole sellist mõtet et täna ei viitsi. No mulle lihtsalt nii meeldib süüa teha. :D

Eriti kui saan midagi uut katsetada. Siiani on enamus toite tulnud maitsvad ka välja. Kartulit koorida ja keeta ning tomati-hapukooresalatit kõrvale teha, oskab vast igaüks, seega see pole tegelikult mingi kunst. Mulle isiklikult meeldib rohkem valmistada kastmeid (guljašši, hakk-lihakastest jne).
Esimest korda tegingi ju kastet mõned kuud tagasi, kui alles Tallinna kolisin. Ja teate, esimene kord oli ikka üli maitsev (emme teeb ka head kastet, aga mulle tundus et enda tehtud on ikka palju parem). Muidugi on parem, sest see on mu enda tehtud ja ma saan sinna hulka panna ükskõik mida ma ise tahan. Nii palju erinevaid maitseaineid, kui mu hing ihaldab.

Ma olen ju jube pipra sõber, ma paneks igale poole kuhjas pipart. :) Kui teistele tundub toit piprane, siis minu jaoks on see just paras või siis ma tahaks lihtsalt pipart veel juurde panna. Maitsed on ju igal inimesel erinevad.

Nüüd olen proovinud hakata ka jälgima palju ma süsivesikuid ja rasvasid tarbin. No lihtsalt iseenda jaoks. Kaaluprobleemi pole mul tegelikult kunagi olnud, aga ikkagi tahaks väheke tervislikumalt toituda.

Hommikusöögi sõber olen ma juba lapsest saati, sest see ju tähtis päevase toitumise juures.
Kui ma hommikusööki ei söö, siis enamasti minu päev korda ei lähe.
Vahepeal kui hommikuti kiire oli, siis oli lihtne teha endale kiirnuudleid, süüa need kohvi kõrvale ära ja siis kooli, aga samas kiirnuudlitega on mul alati see lugu, et nad on küll maitsvad (hapukoorega) aga nad ei täida eriti kõhtu. Ja nüüd kui ükskord huvi pärast vaatasin palju seal süsivesikuid on, siis ehmusin ja otsustasin et parem ikka kui neid kiirnuudleid kogu aeg näost sisse ei aja. Vähemalt mitte iga hommik, kord nädalas võib isegi.
Siis kooli tegin kaasa võileivagrilli vahel juustusaia, no need olid ikka tegelikult parajad rasvapommid, sest panin ju vahele võid ka. Maitsvad on nad küll, ja alati kui soojad saiad kotis kooli läksin, siis nii bussis kui ka loengus see imeline lõhn lihtsalt tekitas tunde, et tahaks kohe need kotist välja võtta ja nahka pista.

Nüüd olen aga natuke muutnud neid hommikusi harjumusi.
kiirnuudlite asemel proovin hoopis müslit jogurtiga süüa. Samas jogurt minu elus on suure tähtsusega, sest piima ju ma otseselt ei joo üldse, ainult kohvi peale.
Soojade rasvaste saiakeste asemel, teen endale hoopis juustu-kurgi-(vahel panen ka suitsuvorsti) rukkisepikut. Ja seda ma nimme seal võileivagrillivahel ei tee, sest muidu läheks see liiga rasvaseks ära.

Tähtis on ka vähemalt kord nädalas süüa suppi. Kuigi ma olen inimene, kes tegelikult supivedelikku nii väga ei armasta (sest supipaks ju palju parem ja olin kunagi arvamusel, et vett võin ju ma niisama ka kõrvale juua) siis tegelikult keha vajab ikka seda supipuljongi ka. Suppi ma nii väga linnas olles polegi teinud, enamasti võtan koolis lõunaks mingi seljanka või siis näiteks täna võtsin borši ning maal olles emme teeb ka ikka suppi.

Kunagi väiksena polnud ma üldse magusasõber, jõuludel saadud kommipakidki seisid aasta aega vahel. :D
Nüüd on see magusavajadus jõudsalt kasvanud. Ikka hea ju vahetunnis šnickersit näksida. :D Aga noh proovin nüüd ka seda magusaisu ohjeldada. :D
Rohkem rõhku panen ikka puuviljadele. Muidugi ei tohiks minu arvates kogu aeg ainult õuna süüa, või siis ainult banaani, vaid ikka mitmekesiselt. Üks päev ühte, teine päev teist.
Nu ja kui ma kuu aega tagasi kühveldasin kohvile ja teele tavaliselt 4 lusikatäit suhkrut siis nüüd olen seda vähendanud kahe ja poole lusika peale. :D
Kuigi kohv ei tundu üldse maitsev, kui suhkrut pole (mulle tõsiselt meeldib, kui kohv on nagu siirup) aga peab ära kannatama, võib-olla peaks üldse kohvijoomise maha jätma, mis tegelikult minu jaoks poleks mingi probleem, sest mina suudan ka ilma kohvita elada.

Gaasilisi jooke pole ma juba väga ammu tarbinud. (no vahel harva, kord kuus äkki joon limonaadi või kellukest, aga muidu EI). Gaasilised joogid ei mõju mulle üldse hästi. :D
Energiajooki pole ma see aasta kordagi joonud (sest uus aasta lubadus oli, et 2015 ma energiajooki ei joo), aga arvatavasti ka uuel aastal jätkan seda MITTE JOOMIST, sest ega need energiajoogid pole ju üldse kasulikud ja need ka gaasilised.

Hapukoor - mm, mu lemmik. Ausalt, aga ega see ka ei ole tegelikult hea, et seda igale poole panen. :D Supile panin ma vanasti seda ülipalju, nüüd panen vähem. Pea iga toidu kõrvale panin ikka hapukoort, sest see hea. :D Tomatikurgisalat ikka hapukoorega või siis sibulasalat, või siis muna ja marineeritudkurgi salat ja OHTRALT HAPUKOORT. :D
Aga nüüd üritan sedagi vähem tarbida.

Kuna ma nüüd olen hakanud rohkem oma toitumisele mõtlema, siis üritan süüa võimalikult mitmekesiselt. Mitte et nädal aega söön tomatikurgisalati ja magusat ja järgmine nädal ainult suppi. :D Vaid just, toidud peavad olema vahelduvad, vähemalt minu arvates. Keha peab ju saama kõiki kasulikke vitamiine kätte, seepärast ongi tähtis vahelduvad erinevad toidud.

Hulluks ei tasu minna nende süsivesikute ja rasvade jälgimisega, aga siiski tuleb tajuda et toit peab olema mitmekesine ja võimalikult tervislik. :)

Teie,
Leanika




pühapäev, 22. november 2015

Kui Sul enda elust on ükskõik, siis ära sea sellepärast teiste elu ohtu!

PILT
Kirjutan seekord tõsistest probleemist, mis tegelikult puudutavad meid kõiki.

Alkoholijoobes rooli istumine -
ÄRA KUNAGI TEE SEDA! Ausalt, Sa võid küll mõelda, et Su joove pole midagi ja et see paar purki õlut ei mõjuta Sinu reageerimisvõimet, aga tegelikult on see vastupidi. Oleks siis see, et Sa sead ohtu ainult enda elu, kuid tegelikult sead Sa ju ohtu kõikide teiste elud ka. Kas mõni süütu autojuht ja tema kaasreisijad peavad Sinu tõttu kannatada saama? Ma arvan, et mitte. Ning veel enam, kas Sa tahaksid et Sinu südametunnistusele lasuksid süütud hinged?
Täna just ilmus uudis sellest, kuidas kaassõitjad võtsid purjus kaubikujuhi Tallinn-Narva maanteel rajalt maha (LINK). Mees oli nii purjus, et ei suutnud isegi näidikusse puhuda.

Minu FB sõbralistis on paar inimest, kes lausa tunnevad uhkust selle üle, et nad on purjuspeaga nii kõvad mehed, et istuvad autorooli ning paarutavad ringi.
Kui ikka hommikul FB-d avades mulle vaatab vastu pilt purjus inimesest ning pealkiri oli umbes et "jälle joogine ja jälle roolis", siis see tekitab minus lausa külmavärinaid. Veel enam, kui ma tean, et sel inimesel pole juhilube ning veel hullem, et tal pole neid kunagi olnudki.

"Load ei sõida" - oi kui palju olen ma pidanud kuulma seda lauset ja kusjuures kunagi kui mul endal lube polnud siis mõtlesin ka vahel nii, aga tegelikult sõidavad ikka küll.
Kui Sa ikka autokoolis käinud pole ja Sa märkidest ja liikluseeskirjadest midagi ei tea, siis palun ära roni liiklusesse. Sest lihtsalt suuna näitamisest või lihtsalt õiges suunas sõitmisest ei piisa.

"Märka jalakäijaid ja märka ohte" - Kui mina autokoolis käisin, siis üks asi mis mulle tõsiselt külge jäi oli kaugelt jalakäija/ülekäiguraja märkamine. Sellega kaasneb ka see, et kui ma juba kaugelt näen, et tulemas on ülekäigurada, siis võtan ma hoo maha, isegi siis kui kaugelt vb pole jalakäijat märgata.
Tallinnas elades on mul hirm lausa ülekäigurajale astuda (seal kus foori pole). Ma küll tean, et mul on eesõigus, aga autod lähenevad alati ülekäigurajale millegi pärast tohutu kimaga. Vahel kui kavatsengi ülekäigurajale astuda, siis hea, et nina otsast ei sõideta.

KUHU SUL KIIRET ON? Kas tõesti mõne õnnetu jalakäija matustele? Ära kihuta, see paar minutit mis Sa selle kiiruseületamisega võidad, pole tegelikult mitte mingi võit. Sa vb jõuad õigeks ajaks tööle, kuid Sa unustasid vihmasel päeval vaadata peeglisse ning veenduda, kas teeääres lapsevankriga jalutav ema ja laps jäid kuivaks.
Tahad on võimeid tõestada kellelegi? Usu mind, et ma tean täiesti omast kogemusest, et kedagi ei huvita need, sest need kes seda märkavad on kahte sorti. Ühed mõtlevad "ma suudaksin paremini" ja teised, kes mõtlevad "on alles jobu".

No ja eriti imelikud on need inimesed, kes ületavad lubatud sõidukiirust pea poole võrra ning siis lasevad sellest veel pilti teha ja panevad selle Facebooki. No mis Sa nüüd tahad näidata? Tõestusmaterjali sellest, et Sa vb varsti oled kortsusõidetud laip?

Olin ka lubade saades mitte just kõige eeskujulikum juht, aga teate mida enam ise selliseid haigeid inimesi liikluses näen, seda enam mõtlen, et milleks? Milleks kiirustada? Milleks demonstreerida oma võimeid ja see juures panna kellegi elu ohtu? Ei ole nagu mõtet. Tõesti ei ole.

Niiet, ole armas ja mõtle, enne kui teed. Mõtle, kas tahaksid et mõni süütu inimelu oleks Su hingel või kas Sa soovid, et Su lähedased peaksid nutma, sest Sa end 200 km/h surnuks sõitsid?

Hoia end ja hoia teisi!

Teie,
Leanika


laupäev, 21. november 2015

Suur kool + huvitav eriala = palju väljakutseid

Hei!

Uskumatu, et põhimõtteliselt kõigest kuu aega veel ja juba ongi jõulud. :O
Aeg ikka lendab uskumatult kiiresti, 4 nädalat veel koolis käia ja jaanuaris paar eksamit ja ongi esimene semester ülikoolis ka läbi. Tõsiselt, kui ülikoolis see aeg nii ruttu läheb, siis pole nagu üldse probleemi seal vähemalt 3 aastat käia ju. :D
Kui nüüd veel viimase neli nädalat pingutada ja korralikult õppida, siis on ju põhimõtteliselt mul poolteist kuud puhkust, jäävadki ainult need kaks eksamit jaanuari algusesse :P

Samas võin kindlalt väita, et kui keskkooli venitasin ma läbi ilma kodus õppimiseta, siis ülikoolis on just vastupidi, hästi palju tuleb iseseisvalt teha. Selleks on aga tähtis AJA PLANEERIMINE ja muidugi sellest planeeringust KINNI PIDAMINE.
Õnneks hetkel olen ma ülekuhjatud tõelise MOTIVATSIOONIGA ning õpin järjepidevalt. :)
Kuna Henri nagunii on Rootsis tööl, siis mis mul muud ikka kodus teha on, kui õppida? :D

Aga ma polegi otseselt rääkinud sellest, mida ma Tallinna Tehnikaülikoolis õpin.
Õpin mehaanikateaduskonnas Soojusenergeetikat. Alati kui keegi küsib, mida ma õpin ja kui ma vastan, et soojusenergeetikat, siis inimene ehmub ära ja küsib MIS ASI SEE VEEL ON? või et KES SINUST SIIS TULEMA PEAKS?
Naljakas, aga ma ei oska isegi neile küsimustele otseselt ju vastata. :D

- Miks valisin selle eriala?
Teadsin kindlalt, et tahan õppima minna TTÜ-sse. Ning olin kahe valiku vahel, kas äriinfotehnoloogiat või soojusenergeetikat. Panin mõlemasse erialasse paberid sisse ning ning sain ka mõlemasse erialasse sisse. Siis jäi ainult valida.
Mõtlesin pikalt, aga otsustasin siiski soojusenergeetika kasuks. Miks? Sest IT ja arvutid pole otseselt minule, mulle meeldiks küll nendega tegeleda, aga samas mulle ei meeldi pidevalt arvutis istuda ja end nii väga arvutitega siduda. Juba praegu pea valutab arvutis istumisest. :D Ning soojusenergeetika tundus kuidagi palju erilisem.

- Aga siiski jääb ju õhku küsimus, et kus ma üldse tulin selle peale, et minna sellist eriala õppima?
No kellele ei meeldiks SOOJUS? Minule küll meeldib. :D
Ei tegelikult ma tegin selle valiku siis, kui ma eelmine aasta osalesin Noorteprogrammis ENTRUM.
Oli ju meie rühmal (Team Solarcase) plaan teha päikesepaneelidel põhinev telefoni tagakaas, mis laeks akut. :D
Seal kasvaski mu huvi just sellise asja vastu.

- Mis ained mul siis on?
Hetkel on mul lihtsalt täiesti tavalised nii öelda alus- (põhi-) ained, mis enamustel erialadel.
Näiteks tehnomaterjalid, keemia- ja materjaliõpetus, kujutav geomeetria, staatika ja kinemaatika, ettevõtluse alused, matemaatiline analüüs I
Tehnomaterjalid ning keemia- ja materjaliõpetus koosnevad loengust, praktikumist ja harjutustunnist, ülejäänud ainetel on ainult loeng ja harjutustund.
Põhimõtteliselt loengus selgitatakse teemat ja siis harjutustunnis rakendad seda.
Aga siiski tuleb arvestada sellega, et enamus ainetes on iseseisvat õppimist ülipalju. ;)

Suvel olin tegelikult päris hirmunud, Tehnikaülikool ju ülisuur ja tal veel mitu erinevat maja. Mõtlesin, et raudselt eksin ära. Esimestel nädalatel oligi täpselt nii - ma eksisin ära. Sest süsteemist aru saamine võttis ikka aega. Aga nüüd liigun koolis ringi, nagu oma kodus. :D Selle suure kooliga harjub ära. :D

Mulle ülikooli elu meeldib, tunnen end palju rohkem täiskasvanuna, sest tegelikult vastutust lasub ju ainult minul endal.


Aga hetkel ma ei oskagi rohkem midagi lisada,
olge tublid!

Teie, Leanika

kolmapäev, 18. november 2015

Kahtlane kotike trollis ehk kuidas kaks niidirulli ühe mehe õnnelikuks tegid

Heihei,
Räägiksin Teile siis ühe loo, sellest mida Karolinaga eile juhtusime nägema.
Nimelt peale kooli oli mul veel 2 tundi jäänud konsultatsioonitunnini ja siis otsustasime Karolinaga, et käime Magistralis.

Lipsasime siis Keemia peatusest trollile. Saime istuma. meie vastas pink oli tühi, kuid seal pingil oli väike kotikene. Me mõlemad Karolinaga nägime seda, aga ei tundnud huvi selle vastu. Arvasin, et keegi oma kommid vms maha jätnud.

Paar peatust läks mööda, kui trolli sisenes üks vanem härra, ta istus meie vastas pingile selle pisikese kotikese juurde. Ka tema märkas seda ning võttis selle kohe kätte. Mähkis seda kotikest siis lahti. Samal ajal mina ja Karolina silma nurgast jälgisime mis toimub. Kui kaks asjandust mis seal kotikeses olid, hakkasid nähtavale ilmuma selgemalt, siis esimese mõttena vaatasin et need mingisugused kaks väikest pommi. (Hiljem selgus, et Karolina arvas täpselt sama).
Ja siis see mees pöördub meie poole. "Kes need niidirullid siia jätnud on?"

Vaatasime Karolinaga nõutult üksteisele otsa ning kehitasime õlgu. Kotikeses oli ka tšekk, mees uuris seda ja ütles "13.28 on ostetud" samal ajal vaatas ka oma kella, kell oli sell hetkel 14:37.
Siis mees naeratas kavalalt ja ütles "noh need niidid kuluvad nüüd küll marjaks ära " samal ajal neid endale kotti pistes, "loodan, et keegi otsima ei tule. Naine ikka kogu aeg kodus vingub, et niiti pole. "
Ei suutnud ma siis enam kommenteerimata jätta ja ütlesin rõõmsalt "jah, nüüd saate niidid koju viia ja öelda naisele üllatusüllatus, otsin Sulle niiti". Ja nii me siis kolmekesi naersime seal trollis.

Näite, taaskord lugu sellest, kuidas üks tillukene asi võib Su päeva rõõmsamaks muuta. :)
Ja ma ei suutnud jätta seda armast lugu rääkimata.

NB: Tuletan endiselt meelde, et varsti enam ma oma blogipostitusi enda FB kontol ei jaga, vaid teen seda eraldi FB lehel: Leanika Elublogi (https://www.facebook.com/Leanika-Elublogi-431473430371608/?fref=ts)
Niiet kui tahate mu tegemistega kursis olla, siis soovitan Teil sinna LIKE panna. :)

Olge tublid ja musid!
Teie, Leanika

esmaspäev, 16. november 2015

Positiivsus on nagu vesi, mida vajab iga elusorganism kasvuks.

Tere kallid lugejad.

Sissejuhatuseks siis seda, et kes veel ei tea, siis tegin enda blogile nüüd facebooki lehe: Leanika Elublogi ( https://www.facebook.com/Leanika-Elublogi-431473430371608/?fref=ts )
Põhjusel, et kuna arvatavasti hakkab mul tulema tihedamalt postitusi, siis ei tahaks ma neid kõiki enda Facebooki seinal jagada ning mugavam on seda teha eraldi lehel. Niiet kui oled vähegi huvitatud mu blogist ja tahad postituste ilmumisega kursis olla, siis pane julgelt sinna lehele like.

Aga asun siis tänase postituse juurde.
Täna tahaksin ma teid mõtlema panna sellele, kui positiivsed või negatiivsed inimesed Teie olete?
Kas pisikesed asjad suudavad Teie tuju tõsta? Ja KUI pisikesed need asjad olla võivad?

Mina olen positiivsusele mõelnud juba pea neli aastat. Ehk see tähendab seda et pea neli aastat olen ma üritanud näha ka kõige väiksemates asjades positiivseid külgi. Tänu sellele võin öelda, et olen üsnagi õnnelik inimene. Mulle meeldib inimestele naeratada ning ma naeratan ka kõige tuimematele inimestele, et näha kasvõi nende silmadest kas see naeratus neid natukenegi kõigutas.

Täna hommikul tulin rongiga Tallinna, mulle märkamatult olid mu kindad maha kukkunud. Mu vastas olev naine ütles mulle sellise tuima hääle ja pilguga et "Teie kindad kukkusid maha", tõstsin kindad üles, naeratasin tollele naisele ja ütlesin rõõmsalt "aitäh". Kuidagi aeglaselt ilmus ka tema näole naeratav muie.

Kui oma kortermaja ette jõudsin, siis just minu trepikojast tuli üks vanem mees välja, hoidis mulle ust lahti, lipsasin kähku sisse ja ütlesin rõõmsalt "aitäh", mees vaatas mulle järgi ja kuidagi ehmunult ja aeglaselt ütles "palun".
Olen tähele pannud, et paljud inimesed ei oskagi oodata teiste inimeste poolt viisakat käitumist. Miks? Sest eestlane on nii külm ja tuim inimene? Võib-olla, aga samas kes seda väidet muuta saab, kui mitte Sina ise.

Kui bussis minu kõrvale keegi istub ja minu peatus läheneb, ning minu kõrvalistuja minu mööda laskmiseks püsti tõuseb, ütlen ma alati aitäh. Mulle meeldib. Mis asi, Sa nüüd mõtled? Aga mulle meeldib inimesi üllatada pisikeste asjadega ja näha neid kasvõi korraks naeratamas.,
Täpselt nii pisikesed asjad valmistavadki just mulle rõõmu. Ei väsi ma ka kordamast, et inimesed on erinevad ning kõik ei peagi samu asju väärtustama, kuid killukenegi viisakust tuleb Sulle arvatavasti kunagi suure õnnena tagasi.

Nii aga tihti on nii, et kui ma räägin kogu aeg positiivsusest jne, siis paljud inimesed (kel läheb halvasti) mõtlevad "Ah, mida ta ka teab, tal kõik hästi, tal lihtne rääkida, et olge positiivsed, tal pole kunagi kurb olnud jne".
Sorri, aga ei, ma tean küll mis on ebaõnnestumised ja halb õnn jne. Aga ma lihtsalt ei pea vajalikuks kogu aeg teisi inimesi koormata enda muredega. Kui midagi lähebki halvasti, siis teinekord üritan teha paremini. Vahel ma ka mõtlen, et "miks just minuga sellised asjad juhtuvad?", aga samas ma tean, et ma pole ainus ning üritan leida ka ebaõnnestumistes positiivseid külgi.
Ja kui te arvate, et ma kurb vapsjee pole, siis eksite, lihtsalt, ma olen kurb omaette, kuna mulle ei meeldi teisi oma kurbusega nakata. Ja just tänu sellistele asjadele olen ma üldse harva kurb.
Vingumine tegelikult mulle absoluutselt ei meeldi. ind kohe ärritab, kui keegi vingub selle üle, kui halb ja raske ta elu on. Sest selle asemel, et oma häälepaelu kulutada ja vinguda, võiksid ju kasutada aega paremini ja teha paremaks asju.

Ühesõnaga, mis on minu kogu jutu iva?
Iva on selles, et kui Sa tahad et inimesed oleksid Sinuga viisakad, siis ole nendega viisakas.
Kui Sa tahad, et keegi Sulle naerataks, siis vahel tasuks astuda esimene samm ja ise naeratada.
Kui Sa tahad olla õnnelik, siis lihtsalt ole!
Ja ära vingu elu üle, ei ole sel elul häda midagi. :)

Olge tublid,
musidkallidpaid,
Teie, Leanika


pühapäev, 15. november 2015

Tunnen end vahel kui turist oma enda kodumaal ehk "tšekki nada?"

Tere jälle :)

Pildi aadress:
http://w3.ee/openarticle.php?id=1543864&lang=est
Täna mõtlesin, et kirjutan teile natuke sellest, mis mind viimasel ajal tegelikult juba piinama on hakanud. Nimelt tunnen end Eestis -  oma kodumaal - nagu turist. Kindlasti mõtlete praegu et "Kuidas selline asi on võimalik?"

Nimelt häiruvaks on saanud see pidev vene keel mu ümber. Mitte et mul venelaste ja vene keele vastu midagi oleks, aga me ELAME Eestis ja meie riigikeel on EESTI KEEL.

Elan Õismäel ning minu kodu lähedal on Grossi pood, mida ma ikka tihedalt külastan.
Kui ma alles poolteist kuud tagasi Õismäele kolisin, siis käisin kohe ära ka just seal samas poes. Valisin oma kraami ära, läksin kassasse, kassas blondi peaga natukenevanem müüja, ütlesin ilusti puhtas eesti keeles "Tere", tema vaikis, lasi ilusti minu asjad läbi, maksan ära ja siis ta küsib minult "Tšekki nada?" Olin šokeeritud ja mõtlesin, et kas müüjale tõesti jäi mulje et ma olen venelane ning vastasin talle kõva selge hääle ja diktsiooniga "Jah, palun andke", et talle kindlasti jääks meelde, et ma pole venelane.
Järgmine kord kui sama poodi külastasin, siis kordus kõik täpselt samamoodi, ainult et teise müüjaga.
Ja lõppkokkuvõttes, vahet pole, kas ma ütlen eesti keeles "Tere" või mitte, lõpuks küsitakse ikka minult "Tšekki nada?"
No ja kui ma ükskord pidin Henrile poest suitsu ostma, siis ei saanud üldse müüja aru et mida ma talt nüüd tahan.

Nagu ma juba alguses mainisin, siis venelaste vastu pole mul mitte midagi, aga häiriv on nende osade venelaste suhtumine. Suhtumine et neil pole vaja eesti keelt ära õppida. Paljude (mitte kõigi) puhul ongi just nii, et ta saab väga hästi aru mida Sa eesti keeles talle räägid, aga ta põhimõtte pärast vastab Sulle vene keeles.

Aga mu kodu ligidal on Maxima ka, ja ega sealgi targem pole. Avastasin alles eelmine nädal et sinna Maximasse tekkinud need iseteenindavad kassad. Olen selliseid kassasid kasutanud varemalt Prismas ning tean, et seal saab ainult kaardiga maksta. Niisiis seisin järjekorras jälle rõõmsalt ja siis müüja, kes seal iseteenindavate kassade juures niiöelda abiks on vahib mulle ühel momendil otsa ja küsib "kartotska?" Ma algul nagu ei tajunud ära, et mida ta tahab, siis vadistas veel midagi mulle vene keeles ja taas kuna ma olin lihtsalt šokeeritud sellisest käitumisest, siis näitasin talle lihtsalt tuimalt oma pangakaarti ja siis ta sai aru et jah, ma tean vist et kaardiga tuleb maksta.

Imelik lihtsalt, et paljudes töökohtades nõutavaks keeleks eesti keel ja vene keel ning paljud ei saa tööd, sest nad vene keelt ei oska või oskavad seda minimaalselt. Ja siis toidupoes müüja ise ei oska eesti keelt. Nagu where is the logic? (Meelega kirjutasin inglise keeles :D)

Ärge hakake nüüd mõtlema, et ma vingun. Ei ma ei vingu, aga lihtsalt hakkab juba vihastama see, et mind koheldakse nagu turisti, ometigi olen ma Eestis ja ma ise olen eestlane.

Mu naaber on vanem naine ja tema ka venelane. Ja kui ma teda esimest korda kohtasin, siis ütlesin viisakusest "Tere", tema vastas samaga aga ainult vene keeles. Ja kui hakkasin oma korteri ust lahti tegema, siis hakkas ta minuga vene keeles rääkima, rääkisin nii kiiresti ja segaselt et ma ei saanud mitte tuhkagi aru. Ja vastasin talle et "Ja ne panimaju paruski", siis ta üritas kuidagi eesti keeles küsida ja siis saime korraks ikka üksteisest aru.
Järgmine kord, kui teda taas kohtasin siis küsis ta minult vene keeles, et kas ma õpin või töötan. Vastasin põhimõtte pärast talle just eesti keeles, et ÕPIN. Tema vastu küsis taas vene keeles et kus ma õpin, mina taas nagu kiuste ütlesin pikalt eesti keeles et MA ÕPIN TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLIS.
Jah, mingil määral ma mõistan seda vene keelt, aga see ju ainult keskkooli tasemel.

Kahjuks jah paratamatult kuulen ma iga päev Tallinnas olles rohkem vene keelt kui eesti keelt. Kui eesti keelt kuulen, siis kõrvad kohe puhkavad. Aga kahjuks eesti keel kuidagi haruldane Tallinnas. :D
Aga samas mulle nii meeldivad need venelased, kes üritavad eesti keeles rääkida, mis siis et tihti teevad nad seda suure aktsendiga ja valesti, aga nad vähemalt üritavad ja see mulle meeldib.

Selline oli siis minu väikene mure, minu igapäeva elus.
Praeguseks lõpetan,
Hoidke eesti keelt ja olge tublid ja musid!
Teie, Leanika


laupäev, 14. november 2015

"Kui tahad tööga rikkaks saada, siis ole vähenõudlik" ehk minu imelised kuud Tristvere Majas

Tere jälle, nagu eile lubasin siis hakkan nüüd tihemini teid oma elukesega kurssi viima.

Mõtlesin, et selle postituse teen ma selle kohta, kuidas ma Tristvere Majas klienditeenindajana töötasin.
Tööle sain ma siis sinna nii, et ajalehes oli kuulutus, kirjutasin neile meilile ning nad kutsusid mu proovipäevale.
Teadsin juba ammu, et Marje töötab Tristveres ja kui siis juhataja Anna-Margarita mu kööki viis oli Marje reaktsioon selline: "Sina :O Sina tuledki meile tööle" :D Hahah, see oli nii armas.

Igaljuhul Anna-Margarita kiitis mind ja siis esialgu kutsus ta mind lihtsalt mõnel nädalavahetusel appi.
Umbes Aprillikuust läks siis asi tõsisemaks ning ma hakkasin peale kooli tööl käima, ja kui tuli eksamiperiood siis oli mul rohkem vabu päevi koolis ja needki kasutasin ma tööl käimiseks.
Suvel oli asi juba lihtsam, enamus aja olingi graafiku alusel tööl.
Kindlasti tasub mainimist, et Tristvere Majas töötamisega sain ma kaasa uskumatu töökogemuse. Eelkõige arendas seal töötamine mu distsipliini. Muidugi sain ma ka endale väga tugevad jalalihased, sest põhimõtteliselt istuda sain ma harva. Ja enamasti ma hoidusin puhkamisest, sest kui ma puhkama hakkasin siis oleksin puhkama jäädagi.

Tristvere Maja töötajastkonnast sain mulle kui uus perekond, kelle juures oli mul augustis väga raske lahkuda.
Anna-Margarita on kõige ägedam tööandja ever, ausalt. Ta teab vist minust rohkem, kui ma ise. :)
Ka Kaja oli megalahe töökaaslane, sest kui temaga midagi arutama hakkasime, siis võis see päris pikale venida. :D

Tuleb tõdeda, et klienditeenindajana töötamine on paras väljakutse, sest klient on kuningas, ükskõik kui vastik ta ka poleks. Inimesed on erinevad, mõni viisakas ja tore, mõni ülbe ja üleolev. Aga kõiki inimesi peab teenindama võrdse viisakusega. Ja selline asi on juba omaette kunst. Kui Sa hakkama ei saa sellega, siis klienditeenindajaks Sa ei sobi.
Mina neelasin alla nii mitmedki ebameeldivate klientide pilgud ja sõnad. Selleks tuleb olla tugev ja kui Sa sellega hakkama saad, siis kasvab ka Sinu enesekindlus!

Esialgu läksin ma Tristverre tööle muidugi lisaraha teenimise pärast, kuid lõpuks kujunes sellest tööst välja midagi muud. Lõpuks polnud enam tähtis mitte raha, vaid see et kõik sujuks Tristvere Maja jaoks võimalikult kasulikult ja hästi.
Tegin tööd südamega, sest Tristverest sai mulle kui uus kodu.
Tihti oli ka nii, et kui mul tööpäeva ei olnud, siis veetsin ma oma ega seal, Anna-Margaritaga jutustades. Ja ega praegugi, kui ma Kadrina satun ja tean et Anna-Margarita Tristveres on, siis ega ma ei saa end sealt eemale hoida, sest alati on mul talle nii palju rääkida.
Aga positiivseid hetki oli alati töö juures, näiteks ilmus ühel hommikul mu twitterisse selline asi:
Originaalis on seal tahvlil ikka kirjas "Kohv kaasa 1,65€", aga keegi vist arvas, et selline tekst sobib sinna paremini. :D
Vähemalt kolleeg Marje muretses minu pärast ja tundis huvi, kas keegi võttis mu kaasa või mitte. :D
Ühesõnaga lõpp-kokkuvõttes võin öelda, et kui Sa oled inimene, kes soovib endale suurepärast töökogemust, suurepärast seltskonda ning palju positiivseid hetki, siis mine Tristverre tööle, usu mind, Sa ei kahetse seda!
Sest kui ma koolis ei käiks, siis heameelega töötaksin ma arvatavasti seal edasi!

Lõpetuseks panen siia veel mõned isuäratavad toidupildid ning ühtlasi ka veel mingit muud klõpsu, mis töö juures tehtud sai.

NB: Saadan tervitusi Anna-Margaritale, Piretile, Andresele, Kajale ning Marjele :)

Kindlasti külastage Tristvere Maja Facebooki lehte: Tristvere Maja (https://www.facebook.com/Tristveremaja) ning pange neile ka LIKE :)

Olge tublid, minge sööge nüüd Tristveres kõht täis ja jääge ootama minu uut postitust!
Teie, Leanika









reede, 13. november 2015

Kui oled vastanud küsimusele, milleks elad, on lihtne vastata küsimusele, kuidas?

Tere mu kallid sõbrad, tuttavad ja niisama minu elu vastu huvitundvad inimesed!

Ma pole oma blogis olnud aktiivne üle aasta aja. Põhjus on tegelikult ka lihtne: pole olnud sellist rahulikku hetke, kus saaksin pikemalt veeta oma aega arvutis. 
Kuid nüüd mõtlesin, et kuna ma olen nüüd nagunii natukene kaugemal neist inimestest, kellega vanasti igapäevaselt suhtlesin, siis peaksin oma elukesest taas kirjutama.
Möödunud on aasta. 
Olen saanud enda kõrvale armastava poisi, olen rõõmsalt lõpetanud keskkooli, elan nüüd Tallinnas ja õpin Tallinna Tehnikaülikoolis.
Palju erinevaid asju, mis on muutunud. Kõigist ilmselt ma tänases postituses kirjutama ei hakka, kuna ausalt aastaste sündmuste kohta võiksin terve raamatu ju kirjutada. Aga plaan on mul selline, et nii palju kui võimalik nüüdsest kirjutan ma tihemini oma blogisse. Ning "esimeste" postitustes alustangi välja toomist oma elu keerdkäikudest mis on viimasel aastal olnud.

Alustan siis sellest et olen nüüd tänaseks koos olnud Henriga 1 aasta ja 19 päeva. Elu viis meid taas kokku 25. oktoobril 2014.
Ma ei tea kas mäletate veel, et kunagi 11. oktoobril 2012 kinkis Henri mulle koduroti?
Igal juhul kunagi ammuammu ütlesin ma sõnad "mu armastus Henri vastu sureb siis, kui peaks surema see rott".
Aga vot, nii imelik kui see ka pole just 25. oktoober 2014 suri see rott ning sellest päevast olen ma Henriga koos.
Rotul tekkis viimastel elukuudel mingisugune kasvaja, mis igapäevaga aina suuremaks läks ning seetõttu ta surigi. Aga mis ma ikka kurbadest asjadest siin nüüd vatran.



2015. aasta Jaanuari keskpaigast sain tööd Tristvere kohvikus. Olen alati armastanud omada just omaenda raha ning seetõttu otsustasingi minna keskkooli kõrvalt tööle.
Aga Tristveres töötamine oli minu jaoks rohkemat kui lihtsalt raha teenimise võimalus. Sain sealt palju kogemusi, sõpru ning samuti maailma parimad emotsioonid. Töötasin seal kuni augusti keskpaigani, kuni pidin kahjuks Tallinnasse ära kolima.
Aga ma arvan, et Tristveres töötamise kohta teen ma lähipäevade jooksul eraldi postituse, :)


Praegult elan ma siis Tallinnas ning õpin Tallinna Tehnikaülikoolis Soojusenergeetikat.
Olen Tallinnas juba teises korteris, sest esimene korter oli küll ilus, kuid väike ja liiga kallis + korteriomanik oli kahtlane ja ning vääga creepy. Ning esimeses korteris ei suutnud ma end kuidagi koduselt tunda, sest teadmine et korteriomanik võib iga kell oma võtmetega lihtsalt uksest sisse marssida, ei lasknud mul isegi öösel magada.
Selle korteriga oli siis lugu selline, et 16. augustil pidin sisse kolima, läksin oma kompsudega kohale ning kui korterisse sisse astusime olid korteris veel "eelmise" üürniku asjad. Korteriomanik ütles mulle et ma võin eelmise üürniku asjad kuskile nurka kokku panna ja oma asjad kohale sättida ja siis jättis omanik mu korterisse üksi. Olin täiesti shokeeritud ja nõutu. Istusin siis korteris ühele toolile ja lihtsalt istusin.... Istusin mitu tundi... Muudkui istusin ja vaatasin kella ja olin endiselt nõutu, kuna ei teadnud mida teha. Ilmselgelt ei hakkanud ma võõra inimese asju puutuma, sest minu arvates see ju vale.
Helistasin mitmeid kordi omanikule ja lõpuks sain temalt "eelmise" üürniku telefoninumbri. Võtsin jõu kokku ja helistasin.
Noor naine võttis vastu ja siis teavitasin ma talle väriseval häälel et asun tema või siis tolleks hetkeks minu korteris koos oma asjadega ning tahaksin sisse kolida. Naine oli väga ehmunud ja ei saanud põhimõtteliselt mitte midagi aru ja tuli välja et omanik ei teavitanud teda sellest et ta välja peab kolima. Nad olid kokku leppinud et naine elab veel paar nädalat sees, nii kaua kui ta endale uue pesa leiab ning korteriomanik oli sellega nõus olnud.
paari tunni pärast jõudis naine ka kohale ja pakkis oma asjad kokku ja läks minema. Aga sealt huvitavast juhtumist sain ma endale uue sõbranna, sest me suhtleme endiselt edasi.
Sain tema käest teada palju selle korteriomaniku kohta. Näiteks seda et omanik käib korteris oma võtmetega sees, kui kedagi kodus pole. (See vastas ju täielikult tõele, sest ma käisin ju nädal varem korterit vaatamas ning siis oli loogiline et eelmise üürniku asjad veel sees on, kuna leping polnud veel lõppenud).
Ühesõnaga mina ei suutnud seal korteris kaua elada ja 1. oktoobril saime me õnneks uude korterisse, mis on suurem ja kus köök on eraldi ning uus kodu asub mul koolile ka lähemal. :)


Nagu näha siis postitus hakkab juba vaikselt liiga pikaks venima. Ma arvan et ma tänaseks lõpetan.
Homme kavatsen kirjutada arvatavasti oma ülikooli elust natukene ning võib-olla siis ka Tristvere kohvikus veedetud 7 kuust :)

Seniks olge vahvad, armsad ja tublid!

Panen siia lõppu mõned veel avaldamata lõpetamise pildid :)

Teie, Leanika

 Issiga :)
Õde Annikaga :)
 Cetriniga :)
 Cäroliniga :)

 Karolinaga :)
 Kaarliga :)

 Kallaga :)