esmaspäev, 7. aprill 2014

My mind tells me to give up, but my heart won’t let me.

No tere kallid lugejad!

Kuidas Teil läheb? :) Minul igaljuhul suhteliselt hästi. :) Proovin ikka positiivseks jääda ja asjades head näha. :P

Vahepeal oli siis vaheaeg, mil käisin kõigepealt Rakveres uut id-kaarti tegemas ja siis samal õhtul sõitsin Tartussse õele külla. Saingi uue Elroni rongiga sõita. :D hahah, see oli väga naljakas tegelt, sest mu selja taga istusid kaks tüüpi kes meenutasid mulle kahte teist inimest ja mingi terve sõidu mõtlesin, et nad on kindlasti need inimesed, kelleks ma neid pidasin. No päriselt nad olid nagu koopiamasinast välja lastud, aga ühel hetkel mõistsin, et polegi samad inimesed. haha :D

Nonii siis Tartus õe juures oli juba mu teine õde ka ja no kuna ma olin kindlalt otsustanud väiksed muutused korda saata, siis läksimegi Vivikaga sauna ja lasin tal oma juuksed ära värvida. :D
Õhtul siis jutustasime kahe õega laua taga nagu mingi viimased külamutid, reaalselt rääkisime üksteise unenägudest, mul oli vaepeal tunne et ma naeran end pooleks. :D Aga detailidesse kahjuks ma ei soovi laskuda. :D


Vaheaeg läks aga suhteliselt kiiresti, ei saanudki väga puhata. :D
Siis üle-eelmisel nädalavahetus, laupäeval 29. märtsil olin ma nii lahe mutt, et läksin "väiksele" jalutuskäigule, nimelt mingi 15 km sai maha kõmbitud. Ulmeline, kui väsinud ma pärast seda olin, aga noh treening oli see missugune. :D
Eelmisel reedel, 4. aprillil läksin ma juba rattaga "väiksele" sõidule ja no sõitsin peaaegu 20 km maha. No see oli tegelikult palju väsitavam. Ma olen rohkem jalgsi kõndija kui mingi rattaga kimaja. Võinh, ma ei tea, mulle meeldib kõndimine rohkem, saab rahulikult loodusesse sukelduda ja mõtteid mõlgutada. :P

Koolis on kah nagu on, ma kohe ei teagi, see kool on mulle kuidagi masendavalt hakanud mõjuma. Vanasti ma läksin ikka heameelega sinna, aga viimasel ajal puudub motivatsioon. Olen küll hakanud end ikka vägisi kokku võtma ja pingutama, aga kohati esitan ma ikkagi endale küsimuse "milleks?"
Mitte, et oleks palju õppimisi vms, vaid just see keskkond on kuidagi masendav. Inimesed on nii õelad või üleolevad, raske on end õnnelikult tunda, kui kogu aeg keegi iniseb mingi tühja-tähja pärast.


Aga igal juhul ma lasen end sellest väga vähe häirida, ma lihtsalt vaatan inimestetst mööda ja kuula nende lolli iba, see on nagu tavaline keemia tund, kus ühest kõrvast läheb hape sisse ja teisest tuleb alus välja. See muidugi piltlikult öeldes. :D
hahahah, ja teate mis ma paar päeva tagasi juht
us? :D mul võttis nimelt KÕIGEST 4 minutit aega, enne kui mõistsin et kahvliga suppi ei sööda. :D hahah, tegelt see pole üldse naljakas. :D
Nagu ma võtsin tõstsin endale suppi ja võtsin kahvli ja siis noh omast arust "sõin", ja siis tükk aega mõtlen, et no mis värk see on, et suppi üldse taldrikust vähemaks ei jää ja kuidagi väga raske on süüa. :D Nagu ma ei saa aru, mida hekki? :D

Vahepeal tõesti tunne, et ma hakkan kuskile poole hulluks ära minema. :D

Võib-olla on see sellest ka, et ma olen üksi. No tegelikult ma olen avastanud et ma tõrjun inimesi. Suht kahtlane, aga ma ei suuda inimestega enam isegi mitte suhelda. Ma nagu ei tahakski. Nagu mulle meeldiks üksi olla. Ma ei oskagi kuidagi seda seletada. Võib-olla see kõik on selle pärast, et ma ei suuda enam inimesi ei usaldada ega uskuda. Njh, ma ei tea. :D

Never mind. :D

Igal juhul pean teiega jagama ka seda, et üle homme, 9. aprillil möödub juba 5 aastat sellest kui Aadu meil olnud on. :) no vaadake, milline väike nunnupall ta kunagi oli ja milline suur junsu ta nüüd on :)

Ps: külastage mu aski :P
http://ask.fm/LenskajaVodka

Ma parem lõpetan tänaseks. :)
Olge tublid!
Leanika