neljapäev, 9. oktoober 2014

Kooseluseadus jätab mind külmaks, kuid mind ümbritsevate inimeste suhtumine ärritab mind.

Kooseluseadus - poolt, vastu või erapooletu?

Kui paar nädalat tagasi kerkis mu klassikaaslaste seas jututeemaks kooseluseadus, siis olin ma esialgu kui peata kana, kuna ma ei vaata televiisorit, ega loe eriti ajalehti, siis pole ma selliste asjadega väga kursis.
Noh mõtlesin, et kooseluseadus, siis kooseluseadus, mis seal ikka, mina elan vanematega ja mind see ju ei puuduta. Ning hoidsingi end asjast võimalikult kaugele.

Kuid, mida päev edasi läks, seda enam hakkas ka koolitunnis esile kerkima see teema ning seda enam ma ärritusin. Ärritusin, sest inimesed läksid nii äksi täis mingist seadusest.
Eilses Virumaa Teatajas oli Keio Soomelti artikkel, kus ta ütles "Kohale jõudes sain aru, et siin ei ole võimalik erapooletuks jääda, seda lihtsalt ei lubata. Esimene ja vist kõige enam häirinud asjaolu oligi see, et ma pidin valima poole."

Kas ikka on nii, et peab valima poole? 

Ma saan öelda, et ma olen üsna ükskõikne selle kooseluseaduse osas ning enamasti see jätabki mind külmaks, kuid mis mind häirib on just rahva suhtumine teistesse.
Mina kui inimene, kes armastab ja austab tolerantsust, ei suuda lihtsalt mõista seda, miks inimesed tunnevad end "samasooliste kooselust" nii puudutatuna ning hakkavad neid inimesi kohe sõimama, solvama ning maha tegema.

Jah, ka mind häirivad samasoolised, kes pürgivad meediasse, et saada tähelepanu ja nõuavad mingeid õigusi. Kui tahad elada koos samasoolisega ja teda armastada, siis palun, lase käia. Mind isiklikult ei huvita teiste eraelu ning igal ühel on õigus õnnele. Aga elagi siis rahulikult, mitte ära tule nõudma midagi, mida üle poole ühiskonnast nagunii ei aktsepteeri. 

Samas mulle on jäänud mulje, et see teema on üles pumbatud rohkem nende inimeste poolt, kes "vihkavad või ei salli" samasoolisi. Tore, kui inimesel on oma arvamus, kuid kas liiga äksi täis minemine ja iga kolmandaks sõnaks "pede" ütlemine on õige või väärikas? Minu arvates on see väär.

Ja nüüd ongi see koht, kus inimesed oleks kui sunnitud valima poolt. Kui oled kooseluseaduse poolt - oled kas ise samasooline või nende "fänn". Kui oled kooseluseaduse vastu - oled samasooliste vihkaja ning vaenlane.

Aga kes olen ma siis, kui ma olen erapooletu? Kas ma olen nüüd halb inimene või hea inimene? Või olen ma teie silmi hoopiski täiesti ükskõikne ja hoolimatu inimene, sest mulle lihtsalt ei paku pinget mingi seaduse üle võitlemine?

Küsimuse all on kõige enam TOLERANTSUS. ja antud juhul mina oma isiklikust seisukohast leiangi, et parim lahendus selles olukorras on ükskõiksus. Ma ei vali poolt. 

Kui inimene tahab olla õnnelik, siis ta on, vahet pole kas see kooseluseadus eksisteerib või mitte.


esmaspäev, 18. august 2014

Yeah i'm single, but my heart is taken.

Tere kallis rahvas!
Ma pole kirjutanud üle kolme kuu. Aga see aeg on läinud väga ruttu. Ja tänases postituses anna väikse ülevaate nende kolme kuu tähtsamatest sündmustest.


Alustan siis 23. maiga. Selle reedese päeva hommikul käisin Arki teooriaeksamil koos Karolinaga, mille me mõlemad ilusti sooritasime. Tagasi Kadrina jõudes läksin Merite juurde. Kus me natuke hinge tõmbasime. Siis kõndisime tagasi Kadrina ja läksime Loobukale ujuma. Sel õhtul tegimegi sis oma selle aasta esimese ujumise ära. Peale ujumaskäiku läksime Karolina sünnipäevale, kus ootas meid meeldiv seltskond.

5. juunil lõppes meil kool. 11. klassi lõpetasin ilusti kahe neljaga ja ülejäänud viitega. 
Järgmisel päeval oli uurmistööde kaitsmine. Pooled minu klassist kaitsesid oma uurimistööd kenasti ära. Ülejäänud pool klassi, kaasa arvatud mina, kaitseme sügisel. :)

7. juunil oli mul esimene muru niitmise tööpäev. Usun, et paljud nägid mind murutraktoriga Kadrina vahel tiirutamas. :D Seda tööd tegin 2 ja pool nädalat. 
Samal 7. juuni õhtul oli Mardi juures väike klassi istumine. Lihtsalt üks mõnus chill õhtu.

13. juunil käisin Merite põhikooli lõpetamisel.
14. juunil pidas Kaarel Taimla oma sünnipäeva. Sai saunas käidud jne.




22. juunil sõitsime Cärolini, Cetrini ja Tuuliga Otepääle, Pühajärve jaanitulele. Olime kahel õhtul seal, ööbisime mu onu juures. Kohtusin seal oma emapoolse sugulase Alvariga ka siis esimest korda. :D
Pühajärve elamus oli sõna otseses mõttes RAJU.





Kuigi Smilersi kontserdi ajal tuli järsku mingi tüüp mu juurde ja hakkas käppima. Kui eemale tõugata teda tahtsin, siis kukkus ta mu käsi väänama. :D Mingi imelik tüüp oli. :D Ja kontserdi ajal Sal-Saller käskis rahval selfiet teha ja nii ma siis leidsingi nädal hiljem oma telefonist selfie selle sama tüübiga. :D wtf 

5. juulil sündis sõna otseses mõttes ime. :D Meie seitsme aastasel kassil sündis üks kassipoeg. Terve oma elu jooksul pole sel kassil ühtegi poega olnud ja nüüd järsku sai lapse. :D Kass ise oli ka esialgu segaduses, ei saanud aru, mis ta seest nüüd välja tuli. Aga nüüd see nunnupall röövib südameid. <3

8. juuli öösel helistas mulle Marek ja ütles, et tema tuleb koos Ragnariga minu juurde - jala. Ma ei uskunud seda hommiku kuni kella 6ni, kui ma neile vastu kõndisin. Nad tulid reaalselt jala Tapalt minu juurde - kohvi jooma, magama ja sööma. :D
Täiesti hullumeelne lihtsalt. :D 


15. juulil läksime koos Cäroliniga Arki sõidueksamile. Mõlemad saime sooritatud ehk siis sellest päevast saadik on meil kahel load. :D Samal öösel tahtsime kuttidega ujuma minna, aga jäime autoga kinni. :D Mitu tundi proovisime autot välja kaevata, aga tulutult. :D Helistasime siis lõpuks Urmetile. Kutt tuli traktoriga ja tõmbas meid välja. :D 

16. juulist - 31. juulini töötasin ma Kolu Jõusöödatehases. Töö oli jube, aga seltskond hea. :D nimelt seal töötab mingi tüüp, kes kogu aeg aint kiusas :D Aga nh Cetrin oli nii lahe et pani sellele tüübile autosse surnud hiire. :D haha :D 

17. juulil oli aga selline lugu, et käisime Cärolini Sierraga Viitnal burxi söömas, tagasi sõitsin mina. Sõitsin suht keset kruusateed ja enne kurvi mõtlesin, et tõmban vähe paremale, et äkki tuleb kurvi tagant auto. Ja võta näpust tuligi auto sealt vastu, Sierra tegi ikka selliseid liigutusi, et hetkeks oli küll tunne et nüüd sõidame meie uhke uue tee sügavasse eurokraavi. :D õnneks jäime ikka teele. :D
Pool tundi hiljem oli järgmine kurv ja ma mõtlesin taas, et võtan seekord igaksjuhuks rahulikult. Aga seekord läks asi vähe halvasti. :D
90 kraadise kurvi taga tuli keset teed vastu rekka. Ja sel hetkel polnud mul tõesti mingit muud võimalust, kui teelt välja sõita, sest rekka tagumine ots hakkas mulle juba ette keerama ja ma oleks sõitnud talle lihtsalt rataste alla. :D

Nii ma siis keerasingi kraavi. Mitte kellelgi meil kolmest polnud peal turvavööd, aga me jäime kõik ellu. Cärolin lendas mulle põhimõtteliselt sülle. Esimese asjana tegin autoukse lahti ja vastu vaatas mulle terve hunnik nõgeseid. Karjusin rekkajuhile, et kas ta saab meid nüüd välja ka tõmmata. Tüüp vastas et läheb kutsub kohe teise auto ja sõitis edasi. Ja siis ma läksin istusin autosse ja minu, Cetrini ja Cärolini reaktsioon oli sõna otseses mõttes uskumatu - me hakkasime naerma. Me lihtsalt südamest naersime. 
Pool tundi ootasime, kuid kedagi ei tulnud. Mõtlesime, et raudselt rekkajuht laseb meid üle. Helistasime siis Urmole ja kutsusime traktoriga järgi. :D
Natuke aega hiljem jõudis siiski kohale rekka koos 3 suure mehega. :D otsisid välja köie, sidusid auto külge ja siis jõudis juba Urmo oma traktoriga ning tõmbas auto välja. Ja siis rekkajuht ütles mulle "kuule päris hästi sõidad, ma olin suht kindel et Sa sõidad mulle rataste alla. siis oleks siin esiklaasis kolm laipa vaid olnud." :D
Ega jh, kaks päeva load käes ja juba kraavis. :D Ma olen tubli, i know. :D


18. juulil oli Triinu sünna. 19. juulil pidas Kristo oma sünnat.
22. juulil oli Cetrini sünnipäev. Kõik sünnipäevad olid mõnusad ja meeldejäävad. :D

25. juulil käisime Cärolini ja Cetriniga Terve Festi soojenduspeol Haigel. Cärolin ja Cetrin läksid öösel minema, aga ma jäin sinna hommikuni. Sest Maxim tegi mingi Appel Pie joogi mulle ja see rabas mu jalust. Ma ei suutnud kõndidagi. :D Hommikul oli seal mingi hull kaklus ka. Ronisin muidugi sinna vahele ja peaaegu oleksin ise ka vastu vahtimist saanud. :D
26. juulil oli siis Terve Fest. Pidin olema Sassile ja Alvarile kainekaks natuke aega. Sain esimest korda elus automaatkäigukastiga autoga sõita. Algul oli hirmus, aga lõpuks harjusin ära. Tervel olin ma täiesti kaine. Polnud mitte mingit tahtmist juua. :D Selle aasta Terve oli igavam kui eelmise aasta oma. Niiet jh. :D

1. augustil olin Sillule ja Kuldarile kainekaks. Pool ööd sõitsime ringi. :D 
Järgmisel päeval käisid külas mul õed ja õelapsed. Mõnus perekondlik päev. Õhtul tulid Sillu ja Kuldar meile ja ostsid mu isalt  Ford Sierra ära. :D 


4. -6. august veetis meie klassi Reaal-tehniline suund (6 tüdrukut ja 13 poissi) Soomes. Külastasime 9-t tehast. Ööbisime ühe kauni järve kaldal, käisime ujumas, saunas ja paadiga sõitmas. Muidugi pidid tüdrukud kokkama. :D
Õhtul oli ka väike massaaži ring. :D
Käisime golfi ka mängimas. :D Väga igav mäng, ausalt :D


Kui me aga laevaga Eestisse jõudma hakkasime, siis ma ei leidnud enam laevast meie bussi üles. Karolina aitas mul otsida, väga jube oli kõndida rekade vahelt, mis olid tihedalt külg külje kõrval. Muidugi pidas üks rekkajuht vajalikuks ka meid ehmatada, mis siis et meil nutt peaaegu kurgus oli. :D Aga õnnelikult leidsime lõpuks bussi täpselt enne ära sõitu. :D
8.-17. august oli siis Prantsusmaa reis. Pean mainima, et see oli suhteliselt läbikukkunud reis. Buss oli nõme ja õpetajad natuke liiga ennast täis. Õpetajad olid nagu vangivalvurid ja hoidsid meid hotellis vangis. Hotellitoad olid väikesed ja ilm oli külm. :S
Aga ei saa salata, et oli ka ilusaid ja meeldejäävaid hetki. :)
Taaskord pidin pakkuma massööriteenust. :D Aga jh, kui Androle massaaži tegin, siis astus tuppa giid. Järgmine päev oli ta juba rääkinud, et mingi tüdruk istus mingil poisil seljas. Giidile jäi väga vale mulje. :D
Ega mul väga reisist midagi rääkida pole. Eks pildid räägivad enda eest. :) 

Eile jõudsin reisilt ilusti koju. Kodu on ikka väga armas koht ja kodusöök on ka parim!! <3



2 nädala pärast algab kool - 12. klass ehk siis viimane aasta Kadrinas. :) eks see postitus tuligi juba piisavalt pikk. :) 
Aga ma kohe ei oskagi enam midagi kirjutada. Eks see postitus võttis enamus mu suvest kokku. :) Olge tublid ja musid! :)
Muidugi võite mu aski ka pommitada. :P
http://ask.fm/LenskajaVodka
Ja tumblril silma peal hoida :)
leanikavetka.tumblr.com

Tsauka! :)
Leanika.


neljapäev, 8. mai 2014

Don´t knock on death´s door. Ring the doorbell and run. He hates that!


Tervitus!
Aeg lendab tõsiselt kiiresti. Saate siis täna postituse juba 6 päeva täisealiset Leanikalt. :D
Reedel, 11. aprill käisime siis läksime me Meritega Tapale diskole. Algul oli lihtsalt Cärolini ja cetriniga aga siis lõpuks lendasime koolidiskole ka. :D Peale diskot oli ma aga nii energiline et pillasin oma telefoni vastu asfaldit. :D Minu reaktsioon oli nagu "ohoo, maha kukkus". Tõstsin siis üles selle, aga tundsin et midagi on viltu, tänavapostilaterna valguse käes siis nägin, et mu telefoni ekraanist oli saanud paras ämbliku võrk. :D Aga noh telefon töötas esialgu normaalselt. :D Alles eelmisel nädalal viskas ta oma sussid lõplikult püsti :D

18. aprill oli vaba päev koolist, sest oli Suur Reede. Mõtlesin siis eelmisel õhtul, et ohoo lõpuks saan puhata, läksin kell 21:30 magama. Sain kuni 23:50ni magada, kui kuulsin et isa telefon helises. Kuna isal on kombeks tavaliselt telefon kõlari peale panna, siis kuulsin enda tuppa kuidas mehe hääl ütles "no jou kas külalisi ka vastu võtad"


Sel hetkel mõtlesin küll, et oh boosemoi. Aga no jäin magama. Täpselt kel 3:00 öösel ärkasin üles selle peale, et külalised astusid kööki. Ja siis hakkas mingi hull jutuvadin pihta. Nii ma siis passisin kuni poole 8ni lihtsalt oma voodis, sest magada ma ei suutnud.


Sellest päevast ma rohkem tegelikult ei soovi rääkida, sest see läks ajalukku kui väga.. hmm.. kuidas nüüd öelda.. väga HUVITAV ja TEGUDEROHKE päev. :D


Laupäeval, 26. aprillil käisin emaga ratastega Läsnal. Hahah, me jõudsime Läsna järve äärde, siis mul oli jälle nagu "oh boosemoi" (PS: oh boosemoi, oh boosemoi, laulge oh kuuse puu viisiga, siis mõistate, miks ma kogu aeg seda väljendit kasutan).

Igal juhul terve järve äärne oli mingeid venelasi täis ja siis ma olin nagu "ohoo, Putini väed juba Läsnale jõudnud". Pshh, okeiokei, tegelikult mul pole väga venelaste vastu midagi, aga need nüüd väga viisakad tüübid küll ei olnud. Aga see selleks.

Läsnal olles helistas Cärolin ja ütles et kas ma nagu pidu ei tahaks teha Tapal. Ma olin nagu kohe nõus, rääkisin vanematega ära, sõitsime emaga koju. Panin asjad kokku ja siis tuli Cätu järgi mulle ja tõmbasime Tapale. :D

No see õhtu oli korralik, koos Cärolini, Cetrini, Illimari, Mareku ja Priiduga. :D


Kolmapäeval, 30. aprillil peale kooli läksin Melissaga Rakverre shoppama. :D Vajasin ju sünnipäevaks uut kleiti ja kingi, mille ma ka õnneks sain. :D

Siis reedel käisime isaga poes sünnipäevaks sööki ja shampust ostmas. :D :D


Istsusin reede õhtul siis lõpuks arvuti taga, vaatasin kella, "öö 3 tundi vee alaealine", siis "tund aega veel alaealine", "pool tundi veel" "lõpuks oli jäänud üks minut ja siis saigi kell 00:00, ja 3. mai. 


Õhtul siis kell 20:00 pidi algama mu sünnipäev, Madi talus. 


Kell 6 hakkasime siis Kadrina poole liikuma, võtsime Merite peale, käisime poes ja siirdusime Madi tallu. :D

Kohe tuli ka Melissa ja siis sättisime asjad/söögid kõik lauale. :D Siis hakkas juba kiireks minema, sest kell oli palju ja inimesi hakkas sisse voolama. :D


Lõpuks kui olid enam vähem kõik kutsutud tulijad kohal, alustasin oma "kõnega", ahhha, ma ei suutnud seda väga pidada, sest kõik ajas mind naerma :D


Cärolin kinkis mulle ise tehtud raamatu minust, see on väga ilus kink! :)

Tuuli-Maria tegi mulle sünnipäevaks ise kaerahelbeküpsiseid, ausalt need on superhead!! :) Tuuli mu isiklik kokatädi nüüd :P

Igal juhul õhtu jooksul tuli külalisi aina juurde, lõppkokkuvõttes käis mu sünnipäeval ära peaaegu 50 külalist, (47 vist oli, kui ma ei eksi)

Pidu oli tegelikult väga tore, kui jätta välja muidugi mõned "immigrandid", kes lambist sisse sadasid ja muidu lõpp läks väheke käest ära. Aga kui tagant järgi asja vaadata, siis see oli ikka uskumatult raju sünnipäev. :D

Kuna Atsil oli samal päeval sünnipäev ja paljud olid algul tema sünnipäeval ja hiljem tulid minu sünnipäevale üle, siis tuli koos Meryliga ka Ats lõpuks. :D Ja siis me tantsisime Saaremaa Valssi, hahha, see oli küll naljanumber. :D Minu mäletamis mööda rabas Kaspar ka mind vahepeal tantsima. :D Oh boosemoi :D :D
Millised mälestused :)))
Aga tänaseks siis jah, ma olen juba 6 päeva täisealine olnud :) 

Nii ja ei tasuks siis unustada Kadrina lahedat gruppi VLN, mis lubas minule ja Siimule peksa anda. #kõikonnormaalne :D
Igal juhul ma arvan, et tänane postitus venib vast liiga pikaks niiet ma parem lõpetan :)
Chillige-nillige mu askis ( ask.fm/LenskajaVodka )

Ja teadke, et ma olen ikka sama vahva plika edasi :D mis siis et ma 18 olen :D
PS: SAADAN MUSID-KALLIDPAID JA SUURED TERVITUSED KAROLINALE, SEST TA ON PARIM PLIKS EVER, MJAU

Tsaukaaa :)

Leanika.


esmaspäev, 7. aprill 2014

My mind tells me to give up, but my heart won’t let me.

No tere kallid lugejad!

Kuidas Teil läheb? :) Minul igaljuhul suhteliselt hästi. :) Proovin ikka positiivseks jääda ja asjades head näha. :P

Vahepeal oli siis vaheaeg, mil käisin kõigepealt Rakveres uut id-kaarti tegemas ja siis samal õhtul sõitsin Tartussse õele külla. Saingi uue Elroni rongiga sõita. :D hahah, see oli väga naljakas tegelt, sest mu selja taga istusid kaks tüüpi kes meenutasid mulle kahte teist inimest ja mingi terve sõidu mõtlesin, et nad on kindlasti need inimesed, kelleks ma neid pidasin. No päriselt nad olid nagu koopiamasinast välja lastud, aga ühel hetkel mõistsin, et polegi samad inimesed. haha :D

Nonii siis Tartus õe juures oli juba mu teine õde ka ja no kuna ma olin kindlalt otsustanud väiksed muutused korda saata, siis läksimegi Vivikaga sauna ja lasin tal oma juuksed ära värvida. :D
Õhtul siis jutustasime kahe õega laua taga nagu mingi viimased külamutid, reaalselt rääkisime üksteise unenägudest, mul oli vaepeal tunne et ma naeran end pooleks. :D Aga detailidesse kahjuks ma ei soovi laskuda. :D


Vaheaeg läks aga suhteliselt kiiresti, ei saanudki väga puhata. :D
Siis üle-eelmisel nädalavahetus, laupäeval 29. märtsil olin ma nii lahe mutt, et läksin "väiksele" jalutuskäigule, nimelt mingi 15 km sai maha kõmbitud. Ulmeline, kui väsinud ma pärast seda olin, aga noh treening oli see missugune. :D
Eelmisel reedel, 4. aprillil läksin ma juba rattaga "väiksele" sõidule ja no sõitsin peaaegu 20 km maha. No see oli tegelikult palju väsitavam. Ma olen rohkem jalgsi kõndija kui mingi rattaga kimaja. Võinh, ma ei tea, mulle meeldib kõndimine rohkem, saab rahulikult loodusesse sukelduda ja mõtteid mõlgutada. :P

Koolis on kah nagu on, ma kohe ei teagi, see kool on mulle kuidagi masendavalt hakanud mõjuma. Vanasti ma läksin ikka heameelega sinna, aga viimasel ajal puudub motivatsioon. Olen küll hakanud end ikka vägisi kokku võtma ja pingutama, aga kohati esitan ma ikkagi endale küsimuse "milleks?"
Mitte, et oleks palju õppimisi vms, vaid just see keskkond on kuidagi masendav. Inimesed on nii õelad või üleolevad, raske on end õnnelikult tunda, kui kogu aeg keegi iniseb mingi tühja-tähja pärast.


Aga igal juhul ma lasen end sellest väga vähe häirida, ma lihtsalt vaatan inimestetst mööda ja kuula nende lolli iba, see on nagu tavaline keemia tund, kus ühest kõrvast läheb hape sisse ja teisest tuleb alus välja. See muidugi piltlikult öeldes. :D
hahahah, ja teate mis ma paar päeva tagasi juht
us? :D mul võttis nimelt KÕIGEST 4 minutit aega, enne kui mõistsin et kahvliga suppi ei sööda. :D hahah, tegelt see pole üldse naljakas. :D
Nagu ma võtsin tõstsin endale suppi ja võtsin kahvli ja siis noh omast arust "sõin", ja siis tükk aega mõtlen, et no mis värk see on, et suppi üldse taldrikust vähemaks ei jää ja kuidagi väga raske on süüa. :D Nagu ma ei saa aru, mida hekki? :D

Vahepeal tõesti tunne, et ma hakkan kuskile poole hulluks ära minema. :D

Võib-olla on see sellest ka, et ma olen üksi. No tegelikult ma olen avastanud et ma tõrjun inimesi. Suht kahtlane, aga ma ei suuda inimestega enam isegi mitte suhelda. Ma nagu ei tahakski. Nagu mulle meeldiks üksi olla. Ma ei oskagi kuidagi seda seletada. Võib-olla see kõik on selle pärast, et ma ei suuda enam inimesi ei usaldada ega uskuda. Njh, ma ei tea. :D

Never mind. :D

Igal juhul pean teiega jagama ka seda, et üle homme, 9. aprillil möödub juba 5 aastat sellest kui Aadu meil olnud on. :) no vaadake, milline väike nunnupall ta kunagi oli ja milline suur junsu ta nüüd on :)

Ps: külastage mu aski :P
http://ask.fm/LenskajaVodka

Ma parem lõpetan tänaseks. :)
Olge tublid!
Leanika


reede, 14. märts 2014

A broken heart is like a broken mirror. It's better to leave it broken than hurt Yourself by trying to fix it.

Heips!
Jälle pole ma siia nii kaua kirjutanud.. Tunnen end kohe suhteliselt halvasti sellepärast. Aga mis teha. Aeg läheb päris ruttu ja paljud tegemised vajavad tegemist. Anna-Liis tahtis et ma oleks eelmine nädalavahetus blogi täiendanud, palusin et ta pühapäeval meelde tuletaks aga ta tuletas seda alles eile meelde. :S

Mis siis vahepeal toimunud on?

21. veebruar külastasid mind 5 kutti. Põhjuseks oli see, et nad tahtsid siduriketast. Läksin välja, kõik oli normaalne kuni selle hetkeni kuni mu ema koera välja lasi :D Hahha, te oleks pidanud nägema kuidas 4 kutti lihtsalt elu eest jooksid auto poole, õlle kott lendas ka nelja tuule poole, peaasi et ise vaid autosse peitu saaks. :D Hahah, :)

Vabariigi aastapäev - päev nagu päev ikka, mitte midagi erilist, vähemalt meie peres.

27. veebruaril oli õpetajatel mingi värk ja siis teatud keskkooli õpilased pidid tunde asendama. Mina ja Karolina asendasime kirjanduseõpetajat. Suht ulme. :D Osad lapsed endiselt julm ülbed, aga noh hakkama saime. :D Ja sellepäeva eest tõi kirjanduseõpetaja meile Geisha komme, mm, see oli temast nii armas ja kommid olid hääd. :P

Siis 1. Märtsil käisin ma Karmo ja Kristjaniga sõitmas. Nimelt kutid tahtsid kokku saada ja ütlesin, et ainult siis, kui lubavad mul sõita. :D No ja nad olid nõus. :D Issand, mis näod neil olid, mõtetes mõlus vist neil vaid lause "naine roolis, auto kraavis". No ühes kohas oleks tegelt see isegi juhtunud, sest suht libe oli ja kusjuures minu juba jooksis peast läbi ka pilt kuidas see auto seal sügavas kraavis vedeleb, aga no õnneks saime asja kontrolli alla. :)

5. märts oli koolis kodukoha konverents "Pärijata pole pärandit". No päeva nael oli muidugi see, et paar nädalat enne seda, tahtis klassijuhataja et mina ja Mart mingit kuldkalakese ja kalamehe teksti loeks ja ta lindistas seda. Tol hetkel ma nagu ei saanud vapsjee aru et mis värk on. Ja siis nagu konverentsil põhimõtteliselt jõudis mulle kohale et ma lugesin filmile teksti peale. Igal juhul minu arvates tundus mu hääl päris naljakas. :D 
Siis sel päeval olid veel töötoad ja ma nagu suht eneseleteadmata lasin Karolinal end näite-töötuppa panna. ja siis seal tuli välja, et me õpime 2 tunni jooksul selgeks näidendi ja pärast esitame seda poolele koolile. Issand jumal, see oli nii naljakas, et ma ei suuda siiamaani naeru lõpetada. :)
Aga konverents oli üleüldiselt väga tore.
Peale konverentsi suundusid RETE omad HeTi Peresse, kus tegime Turunduse tundi. 
Ütleme nii, et päris tegude rohke päev oli. :)

7. märtsil läksin peale kooli Merite juurde, jala. :D Jala jah, sest no Henri tahtis, et ma talle seltsi pakuks ja no kuna ma niikuinii sel päeval jõusaali ei läinud, siis tegin paar mõnusat kilti kõndimist xD Siis Meritega käisime õues pildistamas ka :D Haha see oli tegelt nii naljakas, aga kuramuse külm oli. :D Ja siis õhtul viis Merite ema meid Kadrina ja läksime diskole. :D :P


8. märts oli naistepäev - mõttetu päev. Issi tõi mulle kolm tulpi ja siis valge šokolaadi, mmmm. Muidu Merite tõi ka mulle nädala sees roosi, aga no kokkuvõttes jäi see ikkagi tema juurde. :D

No ja viimane nädal möödus suht rahulikult, aga väga väsitavalt. 
Täna algas ju vaheaeg. :D :D jesssss
Ma ei teagi mis mul viimasel ajal on, ma reaalselt ülimalt väsinud. Aint tahaks magada. Sellepärast ma vajangi seda vaheaega vägaaa. :D Kavatsen lihtsalt magada ja puhata. :D :D :D 

Muideks 11. klassi õpilastele avanes suurepärane võimalus minna USA-sse õppima natukeseks ajaks. Ja noh, minu arvates see ideaalne võimalus ja no saatsingi täna kõik taotlused ja värgid ära. Nüüd tuleb siis oodata, kas pääsen sinna. Tahaks tegelt väga :))) 
Loodame parimat :)

Aga mis ma siin ikka laterdan. :) 
Tsekkige mu aski ka vahepeal :P
http://ask.fm/LenskajaVodka

Olge tublid ja värki :)
Nautige vaheaega :)
Kallid-paid :)
Leanika. 

kolmapäev, 19. veebruar 2014

Real love stories never have happy endings, because the real love stories never end.

Heii!

Aeg lendab. Taas pole ma kuu aega kirjutanud. Üks kuu sellest aastatas on juba läbi ning ega ka veebruar kaua kesta.

Tegelikult alustasin täpselt poolteist nädalat tagasi kirjutamist, jõudsin kirjutada kui õnnelik ma olen, kuid ajanappuse tõttu jäi postitus avaldamata.
Täna ma seda postitust enam avaldada ei saa, sest kõik on muutunud. Selle kuu ajaga on päris palju muutunud.

17. jaanuarist kuni 15. veebruarini olin suhtes. Mis kiirelt tuleb, see kiirelt läheb, ütleks ma selle kohta. Ma ei hakka detailidesse laskuma.

Reedel, 17. jaanuaril veetsin ma ilusa õhtu Daneli, Cärolini ja Illimariga.
Järgmisel päeval käisin koolis, matemaatika olümpiaadiks veel viimast korda harjutamas.
Peale seda sõitsime Daneliga kraavi ja õhtul käis ta veel korra minu juures.

25. jaanuaril oli mul matemaatika olümpiaad, kuhu ma läksin palavikus ja väga tõbisena. Saavutasin 3. koha, ja olen sellega tegelikult rahul, sest arvestades  seda et ma olin väga haige, on see väga hea tulemus.

Sõbrapäev 14. veebruar. Käisin siis Pärnus. 4 tundi bussisõitu oli päris väsitav tegelikult. 
Kohtusin Daneli perekonnaga ja andsin talle sõbrapäevakingituse.
Sõitsime hästi palju ringi ning õ
htuks olin ma väga väsinud, aga magama ma ei suutnud jääda. tegelikult nii on juba umbes kaks nädalat olnud. Mul on jube uni, aga magan vaid paar tundi. Ma ei suuda viimasel ajal magada.
Nii ma siis magasingi kokku kuskil maksimum 4 tundi. 
Laupäeval kell 15:30 olin ma juba taas bussis ja sõitsin tagasi kodu poole.
Esialgu ma küll nutsin ja olin kurb. Aga ma sain aru, et pean olukorraga leppima. Midagi pole teha.
Detailsemalt ma Pärnus käigust rääkida ei sooviks. Mis me minevikust enam torgime.

Mis ma vahepeal veel teinud olen? Teisipäeval, 4. veebruaril tuli mul imelik idee. Nimelt otsustasin teha internetivaba kooli nädala.
No kolm päeva netis ma ei käinud ja see hakkas isegi mulle meedlima ning otsustasin järgmise nädala teha samamoodi.
Nii ma siis käisin netis viimast korda 9. veebruari õhtul ja uuesti lülitasin neti sisse reedel 14.veebruaril, kui hakkasin Pärnu sõitma.
Olen täiesti aus, tänu sellele et ma internetis ei käinud, jõudsin ma väga palju asju ära teha, eriti just õppimisega seoses.
Kahjuks see nädal ma siiski käin internetis, palju on vaja teha uurimistööga seoses ja veel igasugu muud pudi-padi. 
Muidugi esialgu oli päris raske olla isoleeritud ühiskonnast. Üksindus tunne ka, aga sellega saab harjuda.
Mu tegelikult pole väga mingit tuju siia täna kirjutada.
Eks olukord ole ka mõistetav. Aga ma üritan kõigest väest toime tulla. Kõige suuremaks toeks on muidugi mulle Merite ja Karolina. :)


Kui veab siis lähme Meritega laupäeval Club Rakverre. Vajan vaheldust. :)
Loodan ka siis et keegi teeb mu korda:) 
http://www.youtube.com/watch?v=IFkY2HteEcM

Aga olge mõnusad, külastage ikka mu aski ja tehke tuju heaks. :)

http://ask.fm/LenskajaVodka


Postitus tuleb täna küll lühike, kuid järgmisel korral teen kindlasti pikema.
Ja lõpetuseks, mõelge täna õhtul selle üle, mis on Teie elu mõte ja eesmärgid. 

Olge tublid ja musid. :)
Kallid-paid!

Leanika.

teisipäev, 14. jaanuar 2014

I thought, I would love you forever, but that's a long time to be wrong..

Hei! :)

Avastasin, et ma polegi see aasta veel kirjutanud ja kuna ma päevikut avades avastasin, et mul pole midagi homseks õppida, siis mõtlesin, et kasutan juhust ja jagan teiega veidikene oma elu. 


Uue aasta võtsin ma vastu koos oma isa ja Meritega Rakveres. Ilutulestik oli vägev ning eriline oli siiski see, et ma olin koos Meritega. Lubasime üksteisele, et see aasta tuleb vägev, piduderohke ja meeldejääv ning plaane on meil küllaga, eriti suveks.

Kooli esimene nädal möödus suhteliselt positiivselt, välja arvatud muidugi see, et mul terve nädal jalg valutas ja ma isegi ei tea miks. :S :S
Positiivne on ka see, et ma sain eesti keele ja kehalise kasvatuse kursuse hindeks 5. :P

Eile pidin vene keeles jutustamist vastama. Tegin siis üli pika jutu valmis. Läksin vastasin ära ja siis õpetaj küsib minult vene keeles, et "Kas Sul on kodus televiisor?" Klassi tekkis hiirvaikus, ma olin jumala vait, mõtlesin, et raudselt see mingi trikiga küsimus, et võimatu, et õpetaja midagi nii lihtsat küsib. Aga kuna ma ei suutnud midagi välja mõelda, siis vastasin "da" ja klass puhkes naerma. :D Neile pakkuski just see nalja, et ma nii kaua nii lihtsa küsimuse üle mõtisklesin. Aga reaalselt, ma ei uskunud et õpetaja midagi nii lihtsat küsib. :)

Kuna ma olen vaimselt tegelikult jube väsinud, siis mõtlesin, et räägin Teile natukene oma koolipäeva kavast.
6:43 on mul äratus
7:20 hakkan ma bussijaama sõitma
7:35 lähen bussile
8:20 jõuan kooli
8:45 hakkavad tunnid
16:10 lõppevad tunnid (8 tundi)
16:30 läheb buss
17:15 jõuan koju
Siis peale seda ma enamasti söön ja suure väsimuse tõttu lähen magama. Kuskil 2 tundi magan, ehk
19:30 ärkan uuesti ja hakkan õppima
Nii aga, ma olen tegelikult inimene, kes reaalselt selleks et välja puhata, peab magama vähemalt 10 tundi. 
Aga kooli päevadel on see ilmselgelt täiesti võimatu, sest selleks et magada vähemalt 10 tundi, peaksin ma magama minema 20:45. Seega koju jõudes pm 17:30 kuni 20:45 oleks mul aeg siis õppimiseks, millest arvestame kohe maha kuskil 2 tundi, sest tegelikult põhjalikuks õppimiseks kulub minul nii palju. 
Seega ENDA ELUGA seonduvateks asjadeks on mul kooli päevas aega max 1 tund. Aga see pole mingi aeg, see kaob tegelikult kuskil mingite väiksemate nüanssidega ära. Näiteks sellega, et mul on vaja järgmise nädala reedeks lugeda 500 leheküljeline raamat "Kuritöö ja karistus" + ma pean ju oma vabast ajast tegema ka uurimistööd. Niiet pm, 24/5 (koolinädalas) pole mul aega tegeleda enda eluga, enda huvidega.
Täna on reaalselt üks suur erand, sest homseks tõesti pole midagi õppida. Kuigi ma ei imesta, kui ma homme kooli lähen ja ikka välja tuleb, et midagi jäi. Aga ma põhimõtte pärast ei ava e-kooli vahel. Sest õpetajal on kohustus ju öelda tunni lõpus, mis õppida jääb ja mina olen inimene, kes kirjutab asjad päevikusse üles, sest nobody ever know my Internet. Mul on ikka väga palju kordi juhtunud, kus ma lihtsalt ei saa kodutööd teha, sest mu Internet on kas liiga aeglane või üldse keeldub töötamast. Ja kusjuures ma olen koolis õpetajatelt siis saanud veel sõimata ka, et miks kodutöö tegemata. 


Ma ei vingu tegelikult, aga ma reaalselt tunnen, et koolikoormus on natuke liiga suur. Just see, et meil on pm iga päev 8 tundi ja mul ei jää enda eluga tegelemiseks üldse aega. 

Aga see selleks. 25. jaanuaril on matemaatika olümpiaad. Oeh, ma kohe kardan seda. Ma käisin vaheajal jälle matemaatika õpetaja juures, olümpiaadiks harjutamas ja tegelikult need eelmiste aastate ülesanded on ikka suhteliselt ulmelised. Sellel laupäeval lähen uuesti tema juurde paariks tunniks. Aga noh kuna ma eelmine aasta sain 1. koha, siis ma tegelikult niinii loodan, et mul läheb see aasta ka nii hästi. Matemaatikat ma reaalselt armastan. :P

Muideks, ma olen oma elus suutnud taas uue lehekülje pöörata. Aega võttis, aga asja sai. See tähendab seda, et mu viimane eks-poiss on peast välja visatud, lõplikult ja ma olen enda üle lihtsalt nii uhke, et ma seda seekord nii ruttu suutsin. Aga ma lihtsalt leidsin nipi, kuidas inimesi saab üli kiiresti unustada. Ja teate see nipp töötab üleöö. Lihtsalt uskumatu. Aga oma saladust ma ei saa avaldada. :PP

3 nädalat tagasi saabus minu ellu uus inimene. Kuna ta elab tegelikult päris kaugel, siis kahtlesin, et me üldse kunagi kohtume. Kuid nii uskumatu, kui see ka pole, ta tuli laupäeval autoga minu juurde. Mis siis et 20 minutiks, kuid siiski, see tundus uskumatu. Peale seda on mu päevad muutnud 100 kordi paremuse poole. See inimene tõi lihtsalt mu ellu tagasi päikese, mis kustus 31. oktoobril. Kuid õnneks nüüd ta taas särab. :)))


Ülehomme on issil sünnipäev. Ei teagi, pean homme minema poodi ja mõtlema mida talle kinkida. Tõesti, see on raske. -.-
Ega minu enda 18-nda sünnipäevani on ju jäänud vaid 108 päeva (3 kuud ja 19 päeva). Ma ei teagi tegelikult, kas ma seda nagu nii väga ootan, aga siiski algab ju uus etapp elus. :D 

Nii, aga mis ma siin ikka jutustan.
Küsimused esitage ikka http://ask.fm/LenskajaVodka

Ja keegi uuris ka, miks ma Eestist tahan lahkuda ja no ma avaldasin vaid oma arvamust. (http://ask.fm/LenskajaVodka/answer/106231484699)
Ja vaadake, ma pole ju üldse muutunud :D http://ask.fm/LenskajaVodka/answer/106076109339

Olge tublid, musid, kallid paid! Ja hästi positiivsed! Ma usun Teisse :P
Tsauki!
Teie võrratu Leanika. :)