esmaspäev, 16. oktoober 2017

Kuidas meie pisike Siim Sander ilmavalgust nägi!

Ühenädalane!
Nagu te mu viimasest postitustest mäletate, siis olin ma ju 100% veendunud, et beebi sünnib alles peale tähtaega (TA 12.10). Veendunud olin ma selles just seetõttu, et Karl Hendrik ju läks üle tähtaja kolm päeva.

Õnneks olin ma siiski ikka nii tark, et olin lõpuks pika venitamise peale haiglakoti kokku pannud, sest see kiirendas oluliselt nädala tagust ööd.

Alustame siis sellest, et eelmise põhapäeva õhtul jäid Henri ja Karl Hendrik juba kell 9 magama. Mina chillisin veel kella kümneni üleval ning mõtlesin veel, et hakkaks tuba koristama ja vaataks telekat. Siis aga mõtlesin, et ei pekki äkki hakkan sünnitama homme vms, siis peab ikka end välja puhkama. 
Mõeldud, tehtud, läksin kell 10 magama.

Täpselt südaööl ärkasin ma üles sellepeale, et tundsin, et ma pean wc-sse minema, sest tunne oli kuidagi märg. Nagu oleks püksi teinud. 
Nagu ma voodist tõusin, olin loik põrandal ja ma olin kergelt öeldes šokeeritud. Kopsisin Henri õlale ja ütlesin: "ärka üles, veed tulevad". Henri läbi une ei saanud eriti midagi aru. Koperdasin wc-sse ja hakkasin pingsalt mõtlema, et mida ma nüüd teen. Teadsin, et kuskil 4-6 tunni jooksul peale vete puhkamist tuleks sammud haigla poole seada. Seega painas mind küsimus, mis Karl Hendrikust saab?

Lõpuks pika arutamise peale tulime otsusele, et viime Karl Hendriku maale ning ise siis lähme Tallinnasse haiglasse. 
Hakkasime siis sättima, see oli parajalt pingeline situatsioon, sest kogu aeg mõtlesime, et midagi ei tohi maha jääda. Lõpuks olime kella kaheks valmis, käisime tanklas ja suundusime maale. Kuna me Karl Hendriku poole une pealt üles ajasime, siis ei jaganud see tüüp eriti midagi ning hakkas jonnima ja nutma, mis tekitas kuidagi nii haleda tunde. 
Pool kolm, kui hakkasime siis maalt Tallinna sõitma, hakkasid vaikselt tekkima ka valud. Muideks, täitsa ise sõitsin autoga. Ei olnud hullu midagi, aga siiski tundusid valud olevat 6-7 minuti tagant. 
Haigla juurde jõudes avastasime, et parkimiskella polnud autos ning pidime veel tanklast läbi käima ja selle ostma.

Lõpuks siis haiglasse jõudsime kell neli öösel. 
Valud täitsa eksisteerisid ning avatust oli 2,5 cm. Mind saadeti sünnituseelsesse, kuhu Henrit ei lubatud. Henri läks siis autosse magama.
Sain ise ka natukene magada, kuigi valud oli vahepeal päris valusad.
Kell 9.30 oli avatust 3 cm ning peale KTG-d, kell 10.30 otsustati mind sünnitustuppa saata, kus sai Henri minuga liituda.

Käisin vahepeal dušši all valusid leevendamas. Mõtlesin et võikski dušši all sünnitada, seal olemine oli taevalik, valusid polnud peaaegu üldse tunda.
Aga valud olid siiski nii talutavad veel, et sain isegi veel heegeldada. 
Kuskil enne kella nelja olid valud juba nii tugevad, et lasin Henril ämmaka kutsuda. Proovisime korra pressida, aga oli veel natuke liiga vara. 
Pool viis hakkas see suurem trall pihta. Valud on jubedad ja kõige raskemaks muutis protsessi see, et lapse pea oli emakakaela taga kinni. Nägin ikka kuskil 25 minutit vaeva, et see pea sealt välja pressida. See oli nii valus. Siis läks juba asi libedamalt ning 17:01 oligi meie pisike lapsuke minu rinnal. 

Sünnitus oli täiesti loomulik, ei saanud ma ühtegi valuvaigistit ning isegi soojakotti ei läinud tarvis. Ning ühtegi õmblust ka ei tehtud. Niiet lucky me. 
Meie pisike vägilane kaalus 3508g ning oli 51 cm pikk. (Karl Hendrik oli sündides 3324g ja 48 cm). :)
Haiglas olin ma kuni kolmapäevani. Teisipäeva õhtul oli lapse kaal langenud 3,8% (kaal oli 3380g) ning kolmapäeva hommikul 5,6% (3320g). '
Reedel käisime uuesti Tallinnas arsti juures, võeti mingi vereproov ning tehti kuulmiskontroll. 
Lapse kaal oli nüüd juba tõusnud 3460grammi peale ning arst kiitis, et juba nii ruttu võtab juurde. 
Tänaseks on meie pisike silmarõõm juba ühenädalane ning mõtlen küll, et kuhu sel ajal kiiret on, sest alles ta oli mu kõtus ning alles ta ju sündis ning juba ta on nädalane. :)
Karl Hendrikuga võrreldes on laps väga vaikne. Ta ei nuta põhimõtteliselt üldse, vaid sööb ja magab. :) Haiglas olin ma palatis koos kahe teise naisega ning nende lapsed nutsid ikka päris tihti. Minu laps oli nii rahulik, et mul oli vahepeal lausa aega tegeleda ka palatikaaslaste lastega, kui üks ema tahtis pesemas käia ja teine wc-s, siis polnud mul midagi selle vastu nende lapsi kussutada magama, kui nad parasjagu nutsid.

Paaritunnine!